ninnnunännnununnualarm.

ma ei tea, miks Neil on lahe. ma tunnen, ta on. 

(mmm, milline veetlev reklaamiloosung see oleks!) aga ega ta koguaeg ka lahe pole. tervet ta diskograafiat on mul küll keeruline ära kuulata, kõrvad ei lase kõike pähe. le nois on nunnukas must-valge, veidi lärmakas ja otsne mnjahjhjahjshjah.

Väljavaated, sissevaated

Läksin mööda Allika tänavat, võimistapagan on. Vahin kõrvale:  Aknad nagu veesilmad puu- ja betoonmajadelt vastu pärlendamas. Vaatan  alati akendesse kui teatud hingepeeglitesse, püüdes mõista nende taga toimuvat/olevat. Või näen neis loojuva päikese pastelseid sooje toone, mis ausaltöeldes rahuldab mind sama palju kui aknatagune poollahti rullunud miljöö. Aga,  majade kui olendite, suurte inimesi õgivate ja väljutavate vormide juurde tagasi tulles, nad ju kihavad elust, nagu sipelgapesad kui soovite, selline siseelu on neil, mis muidugimõista varieerub inimeseti. Kõigil maja elanikel on oma aeg ja rütm ning keegi neist pole tavaline. See kokku moodustab vaid tavalisuse. Ja väiksuse. Võib-olla nagu Google Earth... Ja miks mind peaks huvitama teiste elu? Huvitavam oleks ehk Kroonikat lugeda? Aga kas tegu pole mitte selles mõttes jamaga, et ma näen ise, ilma lugemata ja pilte vaatamata, mis toimub. Suures plaanis. Kas on alati vaja väikest plaani? Sõltub. Mulle meeldib suur plaan ja erinevad tükid sellest, mida saab käsitleda osana suurest masinavärgendusest.

Aga nüüd äkšõni juurde:

Ühtäkki kohtas mu pilk ühel aknal konutamas tumedat inimkuju, vana naist kui kedagi huvitab ja täpne olla. Ta vaatas välja tänavale, mugav asend sisse võetud nagu põlispuul keset puisniitu. Silmitsesime üksiteist, kuid tema silmi ma ei näinud. Meie vahele jäi hunnik sügismateeriat täis meetreid, muidugist aknaklaas,  pitskadrin ning päikeses helkiv vitraaž. Üsna popp sel tänaval. Vitraažid. Tema jälgis mind ja mina jälgisin teda, häbita, huviga, nagu loomad savannis. Selline juhtum. Vsjo.

demokraatia ei vii kuhugi, surma suhu võib-olla / you're doing it wrong!

mugib eklääri praegu ja oskab elustada kumminukku kohe kindlasti,vastava mõõdiku abiga esialgu. teab ka, et oma südametunnistuse järgi tuleb vanale mehele(ükskõik millises staatuses) kiirabi kutsuda isegi kui tüüp eitab, ajab tagasi ja arvab, et saab ise hakkama. 

kripeldama jäi mulle suvine korpulentne pintsaklipslane bussipeatuses, kes ähkis-puhkis ja paistis omadega ikka väga läbi olevat. seda enam, et väljas neid soojakraade jätkus kolmekümnekanti. tuvastasin, et härra on teadvusel ning et tal "ei purska kusagilt verd". küsisin ta enesetunde kohta ja et kas peaks kutsuma kiirabi. ta vastas et eile sai liiga palju võetud ja tegi käega "pole hullu" liigutusi, noogutas siis võimidagi sellist. tulid mingid piffid bussipeatusesse, asusid varmalt suitsetama ja hädaldama palava ilma üle ning muidugi ei jäänud neil märkamata ka hinge vaakuv onkel. samad küsimused. sama arutelu, mis ennist mul peas toimus, aga nüüd toimus see tüdrukute vahel, millesse haarati mindki. keskustelu oli täies hoos, mis hakkas päädima ühe tüdruku kiirabisse helistamisega, kuid siis. onu ajas end vaevaliselt pingil istukile, võttis kogu oma jõu kokku ja püüdis seletada, et.... ärge jooge! ärge te end kunagi täis jooge, muidu juhtub teiega sama, mis temaga. see on ainult üks tuumapohmell, mis teda vaevab, ei mingi südamehäda. ja see on väga ebameeldiv, kuigi see on kõigest pohmell. ning meie imestunud noorte neiupilkude all ukerdas ta sealt minema. küll kase triibulisele tüvele toetudes ning murule koperdades, kuid edasi ta sai ning me kõik jõudsime õnnelikult bussi peale ja onkel jäi arvatavasti õnnelikult kuhugi murupeale potserdama.

ja nüüd tuleb ameerikafilmilik õpetlik moraalisõnum otse kätte teile - ärge teie seda asja nii jätke! ebaproffesionaalne inimest sellisesse konditsiooni omapäi jätta, on ta siis purjus või insuldi äärel. see disktuteerimine ei vii kuhugi, nagu pealkiri ka tabavalt mainib :P. lükake onu murupeale külili ja asetage ta...ah minge ise esmaabikursustele.

heade soovidega,
mari

inimesed ja pusled

on õhtu. on peaaegu et vaikus. voolav-vibreeriv Glass kõlarites, aknaklaasitaga soe sügistuul. hiiglasuur hämar elutuba elab. Põrandal valgussõõris on pusle ja selle kallal pusiv poiss.

mõnikord päeval tuleb külla tüdrukuid ja teisi poisse, nad kõik pusivad selle pusle kallal. kollektiivne  ajaviide. olin ka mina seal, ja nii muuseas asusin otsima õigeid juppe, kuni märkasin, et hehee, ma ju teen sedasama, mida teisedki, kui nad külas on, ja mida tehes nad nii süvenenud ja kenad välja näevad. selle mõtte peale jätsin pusle sinnapaika ja ajasin juttu edasi. või siis tegin teed.

eile oli vist ilusaim sügispäev. sõin nii hommikust kui lõunat vabas õhus päikesekäes. õhtul väisasin kodulinna, mis oli imelikus uduvines. järelemõeldes, imelik päev oli. palju juhtus, ja samas nagu eimidagi olulist. vot.

ps. puslepilt selline, ma ei tea, kas see nüüd tuleb pusleomaniku seotusest rootsiga või jaa:

lehti muudkui langeb...

palun seda plakatit mulle seina peale, aitähh! kaunivärviline.

või peaks plaadi ostma? pea igasugune indie-shieet, kus fuksi käpp mängus, läheb hästi peale. schnauss ka. reede! võõi laupäev ja tartu?

M toredate funkstioonidega fotokaga tehtud pilt temast ja mu imelisest seinakattest (mis on natuke paljas ja vist mitte puhtaim ka)

a la tabula rasa

jah, neli aastat vist möödunud ja nüüd saavad kohvikannu omanikud seda võrdselt kasutada. nüüd! parim kohv maailmas. kohvikoor aga seisab kuldseks aerosoolitatud rõduukse taga ning tema kestvusaeg on päevi kaks-kolm. wifinimi "urgas" on oma hubast ja kindlustundelist nime igati väärt.

autumn in...

niisama

ei saa ikka veel üle sellest. võib-olla ka sellepärast, et see meenutab veidike the knife'i heartbeats'i lives. midagi seal on...

mhh, dylan maalib juba ammu, sandrist rääkimata. peaks ka hakkama. mõtteid on. pintsleid leidsin ka. täna, kui oma vihmavarju tuules trotsisin (ta andis lõpuks otsad), nukrutses tartu maanteel noor puu all üksik vihmavari.

mad world

olin just j'ga kusagil patkuli treppide juures, kui härra silmad lõid särama ja ta ise vist liikumisvõimetuks muutus. mul läks veidi aega, et aru saada, mille peale selline insident. "the expendables". see plakat oli mu jaoks nagu nähtamatu, hallil paepinnal pärdi pidunädalate ja muu kõrval. muidugi ei läinud palju aega mööda, kui kuulsin teisigi meesisendeid sellest filmist rääkivat või vähemalt mainivat. ja kui ma bussis omaette mõtteid mõlgutasin: "kõik mehed räägivad the expendables'ist" alustas mu seljataga juttu keegi tütarlaps (mingi tüübiga):"käisin eile kinos..."

.. aga kelle nime suhu võtta on riskantne, kelle lugu hommikul äratusprgrammist kuulda on tragöödia päevaks, kelle pilt on küll muhe ja "stiilne" kuid samuti viirust käivitav. see on meie armas ..wait for it (pean ju välja ütlema ja riskima) üllar. ka repliik "kutse tantsule" või "nüüd ma kõiki kutsun" käivitab tõelise epideemia, mis siin nädal tagasi oli. see on nagu muhkkatk, mis ikka veel kusagil perifeersetes paikades esile tõuseb, kuid kohe maha surutakse. igihaljas ja vihmase ilmaga tunda andev aisting, nagu reuma. kuid see võib olla ka nagu emanuelli film, mis mulle ja sulle ei ütle enam midagi peale selle, et see ütles midagi minu ja sinu vanematele. üllar läheb koos meie põlvkonnaga hauda. jäävad neigausid ja säherdused, ma ei oska ennustada ka, kes kauemaks jääb.

buddah is carried off by ants. buddah is returned by ants...

"Minu isand ja sõber Rabindranath Tagore palus mul teile üle anda oma aulikud tervitused. Teie pilt on ta kollektsiooni pärl."

Munch palus mind teda tänada ja küsida, mida ta arvab elust pärast surma. Hindu arvas, et me kõik peaksime elu uuesti alustama. Kuni muutume puhtaks ja heaks.

Munch küsis siis, et kas ta teab mõnda, kes on nii puhas ja hea, et tal ei pruugiks elu uuesti elada. Hindu ütles:

"Vähesed on täiuslikud. Mina tunnen võib-olla ainult ühte - Mathama Gandhit."

Munch küsis, kas Tagore ei ole üks neist, kellel ei pruugiks elu uuesti elada. Tagore'i sõber ütles:

"Minu isand on suur meister. Võib-olla on ta suurim kirjanik, kes praegu Indias elab. Aga temagi peab elu uuesti elama."

"Kas pole siis kõige tähtsam see, mida kunstnik oma kunstis saavutab? Küsi, kas ta  ei arva, et Tagore on saavutanud oma kunsti tipu." Hindu vastas:

"Tagore on suur kunstnik. Võib-olla suurim, kes Indias elab. Aga ma arvan, et ta peab elu uuesti elama."

"Kui kunstnik tahab saavutada oma kunsti tipu, siis ei ole tal aega ei haigeid külastada ega vaeste eest hoolitseda. Ütle talle seda ja küsi, kas Tagore pole oma kunstis kõrgustesse jõudnud ja kas Tagore pole saavutanud kunstnikuna kõrgeimat tippu."

Hindu kordas: "Minu isand Tagore on suur meister. Aga ta peab siiski, nagu mie kõik, oma elu uuesti elama."

Munch jäi talle tummalt otsa vaatama. Tegi siis sammu ettepoole ja kummardas sügavalt. Ta kaotas tasakaalu ja pidi äärepealt kukkuma, aga päästis end paari lühikese kiire sammuga. Ja ütles siis mulle toast väljudes:

"Saada ta minema, kurat!"

(alles 25-6. lk.. situatsioonihuumori konsistents väga tihe)

meenutus / totu kuul

mõnna oli. muna sai kah. (peaaegu samas toonis tuba, mis vahetult enne nähtud enter the voidis pea terve film)

tänase päeva mõru kurk: kas olla poliitiliselt korrektne ja robotitunnustega või apelleerida emotsioonidele? no mina ju ei tea, mida inimesed kuulda tahavad. ja mõnikord oleneb sellest nii palju. ma ei oska olla ühiskonnale meelepärane. kahju...  neid mõrudusi muudkui koguneb, aga mis neist ikka.