kirsside õitsemise aegu / melancholica

 

imelikud seisud. imelikud istumised. imelikud kulgemised läbi aegade ja ruumide...  

kevad mürab

Anders Zorn: «Atljeidyll»

näide sellest, kuidas "kitarr" muudab kõik cooliks. lõpuks üks okei palja naise pilt temalt :)

(Blaafarveværket'is rohkem pilte välja pandud koos Nerdrumi omadega. according to NRK järgitakse traditsiooni, kus kõrvutatakse kaks kunstnikku enamasti erinevatest maadest, erineval ajast ja teemast. muidu on tegu kahe väga lambist "kokkupandud" tegelinskiga)

*
täna nägin unes, et oli taaskord sõda ning me naised sõitsime bussiga kuhugi teise kohta. pidime bussist välja tulema. unustasin oma jaki telefoni ja rahakotiga (kus muidugi kõik dokumendid sees) bussi. veidi aega bussist väljas olles peatakana karja jälgides ning ise sama segaduses olles läksin oma jakile lõpuks järele. seda polnud enam seal. olin maailma kõige pettunum ja kurvem ja pahasem ja kedagi ei kottinud minu tragöödia. sõda on nõme. nad tahavad tahavad näha veel kurvemaid ja kurjemaid inimesi. ja enda nahka päästa.
aga tänane öö - kumu öö. 

hullumaja puhvetis

2 5d unenägu tänasest ööst:

1. p. jalakas laenas mulle oma autot. pidin sõitu harjutama. ma ei mäleta, mis auto see oli, aga tallinn oli küll veidi moondunud olekus. mustamäge katsid kõrged kuused ning see oli sõna otseses mõttes mägi, ok küngas, nagu munamägi. muidugi olin väga pinges, et saaks õigel ajal käike vahetatud (mul on siduri ohjeldamisega probleeme) ja linnaliiklust jälgitud ja õigel ajal ära pööratud ( silmanägemine selle koha pealt vajab ka harjutamist.) higi veri sitt pisarad almost...

2. auto oli kuhugi "mustamunamäele" jäetud ning vahemerelises sulnis õhtus jalutasime mingisuguse ööklubi poole. majadel olid kardinad miskipärast väljapoole akent paigutatud. ( sama põhimõte vist nagu siin, vt 8. ja 10.pilt) pilvelõhkujad. mõnel majal katsid kardinad vaid ühte korrust, mõnel kahte, mõnel rohkem.  suundusime ühte violetseis kiirtes sametiste merelainete ees asuvasse kõrgesse majja. olime seitsmendal korrusel. või kusagil väga kõrgel. mingi muusika, mida ma ei mäleta, tümpsutas, ning inimesed olid tantsulõvideks muutunud. mina vist ka. kui ühtäkki vajus põrand kaldu. ta vajus kaldu kohe mitmemitmemitme kraadi võrra, inimestel polnud kusagilt kinni haarata sellise ähmiga. muusika vaibus. mõne sekundi jooksul oli põrand kaldunud sinna, kus peaks olema lagi. tunne nagu kiige peal, teate küll kopsud ja maksad vahetavad asukohti ning imelik jõnks käib kehast läbi. kõik läks mustaks, ja ma ärkasin. ärkasin istukil millegipärast. inimesed hakkasid ärkama. ühtegi laipa ma ei näinud, õnneks ja imestuseks. vigastatud tantsulõvid kooberdasid kokkukukkunud majast välja. tahtsin ennast ka liigutada, aga ei saanud! nii. selline siis võib olla selgroovigastus või midagi taolist: hakkad end kuidagi nihutama, aga siis kaob pilt silme eest ja aju(peaaju) tõmbub krampi. hakkab krampi minema. väga ulmeline tunne. proovisin veelkord end liigutada, kuid keha ei liikunud ning teadvus tahtis taas kaduda. hääl veel töötas ning karjusin kiirabi järele. keegi võõras tuli hoidis mu kätt (mida ma vist ei tundnud) aga abi ei kutsunud keegi. milline imelik tunne. väga reaalne. selle üle arutledes ärkasin üles.

directori cutitud kate bush:

keeruliselt toimiv tallinn-manager

jah. tallinn on kohe kindlasti teismeline plika. areneb mädapunnliliselt, kuid palju ilusat tõotavalt (pungitab õiepungasid). kui just teha feminiinseid võrdlusi. üks vana hoor, nagu pariis, ta küll ei ole! või ma lihtsalt ei tea ta kohta nii palju räpaseid saladusi ja pisidetaile? kui sügav vesi ta  ikka olla saab? teisest küljest saab tallinnat lahata kui inimloomakest evulotsioonilises võtmes. lucy... pidevalt keerukust koguv...palju erinevaid funktsioneerivaid osakesi on tekkimas, tekkinud, tekib. ei ole enam ainult vanalinn ja mäed ja org, on  suuremad ja pisemad ühingud ja seltsid, koolkonnad, sõpruskonnad, isegi mitte vastavalt geograafilisele asukohale ja suurusele... kui veel mingisuguse kandi pealt taanilinna uurida, siis ma täpselt ei tea, kas asi on minu vanuses, selle linna vanuses või praeguse aja vanaduses, st infoajastul on kogu teave väga kättesaadav või kuidagi välja kaevatav, veelenam - seda infot on rohkem ( kui ütleme kaheksa aasta eest) ja tuleb juurde. ja tuleb juurde.  massiliselt.

ning veel mingi alternatiiv oleks tallinnat võrrelda kihilise tordiga, kuhu on igasugu head paremat peale, sisse, vahele laotud....mmm...

fb invendid, kuhu tuleb klikkida enamasti no või maybe, vahel ka i'm attending, on üks tüütumaid, aga ka ebaefektiivsemaid mooduseid teada saamaks, mis millal tulemas. sest ma unustan  hiljem vaadata eventide rida. okei god tips here - vaadata seda siis. sellele vastanduksin vanamoodsalt - kõige kindlam on siiski "ättenditavad" üritused paberile (organiseeritud) üles märkida ( õnnelik oled, kui sul on selleks märkmik). või olla tihedamas kontaktis sõpradega ning kuulda"... sinna tuled või?"  - saad kiiresti meenutada, kas oled juba virtuaalselt või muul moel oma nõusoleku andnud. 2in1, kui vahel saab kuulda :" fb näitas, et attendid ka." sel juhul saab noogutada ja salamisi arutleda, et mida ma küll tol hetkel mõtlesin. mitte midagi? mm, tahaks friikaid? isver, ta lapsel on tuulerõuged, ei teadnud siiamaani, et tal laps on?! lahe pilt sellel evendil!

mis mu point oli või on, on selles, et koguaeg toimub midagi ja koorem on sellest teadlik olla. festival festivali otsa, hinge tõmbamata kapata järgmisetele üritustele ja nii edasi. kas ma teadsin seda siis, kui ma tallinnas ei elanud? kas ma teadsin seda siis, kui meediakanalid nii kättesaadavad ja rikkalikud polnud? tartu oli maailma naba, üsna armas naba, kus jätkus ruumi mõttetegevuseks ja niisama lokaalidest mööda jalutamiseks, üldiselt kõigeks, ja see ei tundunud kasvavat üle pea. nii. kaldusin pointist ikka veidi kõrvale vist  ( mis oma ebariginaalsuses võib petta blogilugeja kõrgeid või mingeid ägedamaid ootusi-lotusi).

minu point on lihtsalt üks ahastav kurvastus, et ei jõua igale poole. kuigi tahaks. tähendab, ei peagi alati igale poole jõudma ning arukas on teha valikuid. kuid see valikuvõimaluste mitmekesisus lihtsalt ajab veidike vahepeal stressiseisundisse. näiteks koputab kuklas kahtlus, et kusagil võib toimuda midagi paremat. eraldi stressikategooria lasub juhtumil, kui sa oled kurb, et ei lähe mingile üritusele sellepärast, et ei viitsi ( juhtub tihti minu puhul, hiljem pole midagi-kedagi süüdistada ka).

ilmselgelt ma liialdan praegu kõigega, aga võib ju lendu lasta hetkeemotsiooni.  mõnikord.
mulle ei tundu pealinna kultuurielu eriti lodev, kohe üldse mitte lodev.  aga seda pole esmapilgul võib-olla märgata. krohvitud  pinna all käib kibe siblimine, mis vaikselt välimuses  näitama hakkab - ladylumps oooo mõnes kohas küll väikesed vistrikud ka, loodame, et see pole püsiv akne.  aga jah, minumeelest arenev linn. siiruviiruline seest nagu sibul või puu - ühel aastal ühele festivalile ei jõua, siis jätad selle järgmiseks aastaks, formaat on sama. ja siis et pole halba heata ja head halvata. in your face - sul on valikuvõimalused!

btw  - head 17. maid ka! norra rahvussööki pitsat olen juba söönud. krõpse ka. jäin tähistamisega tagasihoidlikuks siiski....

pikk jutt sitt jutt vist.

tõusva päikese keelu kaart

 

mari goes poetry

näete, siin vasakul on näha üks meeldiv pikantselt kaetud japsinäoga norras sündinud-kasvanud (charlottebergis) ja saksamaal (berliinis) elav noor kirjanikuks klassifitseeruv (1985.a, btw sulud on väga vajalikud igal pool, isegi kui nende kasutamiseks kurja vajadust pole, nii, et harjuge) tüüp. igasuguse kultuurilise kõrgharidusega ja seda jätkuvalt omandav (teatriteadus, kunstiteadus)  audun on nunnu nii vannilinas kui oma raamatutes. ja pikantne ( ma pole just kõige laiema omadussõnade ampuaaga, disguss me!). tänapäevaseid teemasid parafraseeriv. nüüd hiljuti ilmus temalt ka uus luulekogu, mis tundub olevat tuus.

ühesõnaga -  ta on lahe. 

ja ma pole siia jälle ammu midagi postitanud, et oleks aeg.
pooli asju siin ilmas ei osata seletada. mina ei oska veeranditki seletada, miks või kuidas mulle tema humoorikas olek sümpatiseerib. aga seda ta teeb.

üritan paari ta (fb's eksponeeritud) luuletust tõlkida ( üsna otse). enne mainin, et nipetnäpet on tal ka inglise keeles. tahaks mortenseni kunagi näha ka päriselt ja luuletamas, nt ühe võimaluse, mis leidis aset 11. mail oslos, jätsin kasutamata.

väljas on 11 kraadi sooja, päikesepaiste ja hoovihm. pakk laima šefiire on söödud.

 

when 2 become 1

                                                    kaks pead kõrvaklappidega

                                                    külg külje kõrval

                                                    kumbki oma arvutiekraani ees

                                                    või taga teiste ekraanide

                                                    kaetud chatiakendega

                                                    ja yelp.com'is

                                                    kõrgelt hinnatud toidukohtades

                                                    keegi ei tööta praegu

                                                    populaarse muusiku album

                                                    on just äsja netti lekkinud

                                                    ja kõik mõtlevad

                                                    et nad on produktiivsemad

                                                    uuendatud itunes-library

                                                   ja värske kohviga

die hard

bussil ( speed)

kaljul ( cliffhanger)

lennukil ( air force one)

laeval ( under siege)

suuremal aeglasemal laeval ( speed 2)

ja veeeelll....

eurorandevuu

eurovisioon, mu kallid! eurovisiooni aeg on käes! 

lood on sel aastal eriti kesised (valdavalt standartsed europop- või balkanibiidid. bosnia ja hertsogoviina lugu tundus esialgu paljulubav - šarmantne vanahärra ruudulises kuues, kitarr kaelas, huilgamas, aga seegi läks mulle ebasobivaks tümitamiseks kätte ära). prantsusmaa on olnud peaaegu alati äge. ka seekord üllataja.

aga. kuidas oli mul märkamata jäänud selline lahe konnasööjate lugu aastast 2007?

võib-olla vast äkki sellepärast, et ma ei olnud vaadanud toda libavideot, kus möllas üsna uimane emokutt, keda  miskipärast kujutan ette tolle it-crowdist tuntud keldris elava exbossina...et siis lahe! :)

sheer

midagi head ja idamaiselt kõlavat manhattanilt. selle järgi tantsiks:)

üks mingine kild

hmmhh, kuidas küll on minust mööda läinud müütide kireva maailma kild, et ninasarvikud on kurjad, sest neil on kõht kinni? ja et nad üldse kurjad on...

illustratsiooniks aga rändom tore pilt noorest kassist, kes gümnaasiumiaal vahepeal meie juures elas.

esimest korda potil

käisin ka poolkogemata ja mõtlesin, mida kõike järgmisel aastal maha magada ei tohi. silma-kõrvaluugid lahti!  

etendus ise oli kokkuvõttes armas, kuna japsid on armsad (marifakt) ning nagu ma feissarist nägin, siis trupi eestvedajale toshikile meeldib flying lotus. (okeika, ebaolulisim ikka esile tuua! :-p)

aga esiteks arvan ma resoluutselt, etetet tükki tõesti nautida, tuleks mõista ja osata jaapani keelt, nii ei teki kontsentreerumishäireid (mis mul tekkisid küll). mida jälgida -  eesti ja inglise keelseid supakaid seinal ning noogutada analüüsivalt " tunnen empaatiat selle konditsioneerijama üle ja kindlasti võib kõhus puhituse tunne tulla jajaa guugeldan pärast seda imeliku nimega satikat, millest jutt oli (satika nimi läks muidugi meelest, nagu ka ühe lihatoidu nimi).."  või muutuvat värvide-varjude sümbioosi seinal või tüüpide vaos/tagasihoitud miimikat? kõik need erinevad osad näisid olevat võrdses kaalus - ükski neist ei tõusnud eriliselt esile. kontoriidüll? jah.