märtsikala

 

Empsi sünna täies oma vaaritamise ja söömise hoos! 

Alguses eemaldusin räuskavast seltskonnast oma kõrvade nimel. Hiljem, tänu kopsakale kogusele rummile, räuskasin ise, kui külalised läinud. Täna pidu vol2. 

Ja siis vahepeal tegeletud ka luuletustega, üks näide tollelt blackmetalist kirjutanud tüübilt selline. Jääb küll sellesse aega see kogu, kus ma olin umbes 6. klassis ning noorherr Rooste käis meie väikelinnas oma estraadikava esitamas, kuigi tookord tundus ta üsna suvaline ladna jutuga tüüp olevat. See oli minu esimene kokkupuude roppude sõnadega sellisel trükitud kujul ja ma olin pisut hämmeldunud -  kes siis sellist asja loeks või millekski peaks. Ja nüüd olen harjunud igasugu imelikke asju millekski pidama. Areng?

Saaaaaaaga

ajutine seinakapina funksiv kastikogum @ grannies

Vahepeal oli mul juba meelest läinud, kui otseselt humoorikad ja/või grotesksed võivad saagad olla ning ka nt 20.saj kirjutatud saagataolised romaanid, mis kätkevad endast toda viikingiaega. Pidin Orm Punasest paar peatükki lugema ja jäingi lugema, ei saanud käest panna. Äktšõnit ja naisi on ja raha ja luksust -  Cartland meestele. Üks viimati ettejäänud stiilinäide:

"Mina olen maata mees," ütles Styrbjörn, "ja mul pole vara, et rahu pidada, sest minuga on nii, et ma olen parem kaaren kui see, keda kaarnad nokivad. Aga kui ma sinu juures külas olen, siis arvan, et pean rahu niisama hästi kui mõni teine, ükskõik mis jumalad ka pidu püsti ei paneks, sest sa oled olnud hea äiapapa, ja sinuga pole mul kunagi tüli olnud. Aga tõsi ta on, ja ma pean sulle nüüd ütlema, et sinu tütar Tyra on surnud; ja hoopis meelsamini oleksin toonud sulle paremaid uudiseid."

"See on kurb sõnum," ütles kuningas Harald. "Mille kätte ta suri?"

"Ta sai pahaseks, kui ma võtsin endale vendide hulgast sohinaise," ütles Styrbjörn, "ja sattus niii suurde raevu, et hakkas verd ülitama, ja siis jäi ta kiduraks ja suri ära. Aga muidu oli ta hea naine."

"Seda olen ma ammugi märganud, " ütles kuningas Harald, "et noored surevad kergemini kui vanad. Aga ärgem nüüd laskem sellel oma meelt liiga palju rõhuda, kui on jõulujoodud, ja mul on rohkem tütreid, kui ma oskan nendega midagi peale hakata..."

... ja kui Kristiina Lauritsatütre oleks kirjutanud mees?  Võinohh... Jah...Vähem vaiba eem tegemist ja rohkem taplusi. Detailsemalt. Ja vähem pikalt-laialt-seletavat jumalasõna äkki ka. 

Ja siis - peaks Game of Thrones'i teise hooaja juurde asuma - ja mida ma näen. Ma teadsin, et naabripoiss Peoelukas on kuidagi sarnase näoga. Emake loodus teab, millise näoga on kurjus vms...

saak

ei saanud seda lustakat raamatut ometi puutumata jätta

Istun siin suures TÜRis ja kuna olen avastanud, et hoidlas on peaaegu kõik saadaval, siis lihtsa liigutusega tellin aga saali. Ja hiljem imestan: Selline hunnik raamatuid? Nii pakusud? Mis mul arus oli, et  ma selle javõi selle võtsin? Ja guugeldan üle. Mitmeid põnevaid luulekogusid on siin ka, aga viimasel ajal on neil tekst tagalehel, et loata avalike eksemplaride tegemise eest tuleb trahv või vanglakaristus. Kogu poeetilisus läinud. 

Ja emakeelepäevaks head emakeelt!

hallid pilved olid vahepeal

Noot

Väga koleda keelega eelmine postitus.

alt ´i lagi

Mõtlesin hakata pidama söögipäevikut. For mum. Näiteks.
Täna sõin: sepikut (ülemõistusepalju), kummikomme ( ülemõistusepalju, needsamad, jep! ruttu hävitada!) Ja võileivapealset elik juustu ja sinki. Jõin vett, kohvi ja katsetasin maasika ja aaloe jääteed.
Islandi keeles oskan ka mõndasid toidunimesid muidu.
Internetti vähemalt nädala ei ole, olen raamatukogus ja õnneks pesitseb Sherlock arvutis.

Tekstid

Ma ei saa kirjutada!

Mingit novelli või asja, kui ma tean, kuidas see lõppema peab. Kunagi tuli see mul hästi välja, aga mitte enam. Kui hakkan tunnetama oma kirjutises lõpplahendust, jääb kirjutamine katki. Kaob kirjutamislõbu ning jääb kohustus. Ma ei ela enam oma tekstiga ühte elu, ma nagu petaksin teksti, teades seda, mida tema ei tea? Ja üldse,tekst teksti pärast on ka midagi. 

Kallis frankofiilist eks on sellise loo armastusväärseks tunnistanud lastis:

(sideeffects: minus lõimuvad too märtsikuine pariisireis ja couchsurfing vahemere ääres... Ja mis ma unes nägin: olin taas temaga ning leidsime omale väga prantsusepärase kodukese, ühe korteri, mis oli osa suuremast korterist. Aknad olid kahe erineva suurusega ning seinad kollakad. Lõunamaine soe päikesevalgus täitis toa mõnusa atmosfääriga. Siis aga läksin mingi kambaga välja. Kellegil oli sadamas väike kalurionn. Naersime, et kui terve ümbrus on eriti "hi-teckiks" muutunud, siis see majake seisab ikka siin, nagu pisike tulnukas. Siis aga läksime suusahüppeid tegema. Hüppasin. Minu all oli mägine kuristik küllusliku flooraga (mitte lumi!). Ja ma kukkusin ja kukkusin ja kukkusin, see oli ikka päris sügav langus.) Hea lugu on.

mitte nii kiir ülevaade

Mul olid mõned mõtted. Need läksid nüüd kaduma...
Veidike õudust tekitav tõik tuli meelde: Tegutsen keeleõppimisel ise ka suure intuitsiooniga. Üldse õppimisel. Mis tähendab ka seda, et tihtilugu jätab mälu vahele mõned aastaarvud ja faktid ning jätavad meelde elu24 tüüpi tõigad. näiteks, et Lucretius Carus oli "veits hull", umbes nagu Juhan Liiv ja et tervematel perioodidel sai ta midagi kirjutada. Nagu ka Olav H. Hauge. Ja vist nagu Astrup ja Munchilgi oli samalaadseid häireid... ja noh, siis veel kindlasti on terve hunnik hullumeelseid. Peaks mainima, et nad meeldivad mulle. Võib-olla sellepärast, et tunnen mingisugust empaatiat?

Aga kirjandusfestivalist ka paar sõna äkki:

S. Lomheim, vana keeleguru, näeb oma uue raamatu kaanel täpselt samasugune välja, nagu ta päriselt on. Mida ta sööb? Mis kreeme kasutab? Olgu, pole oluline. Aga kahjuks ei mäleta ma ka midagi eriti tema jutust. Sai kohati kaasa noogutada ning kohati kahtleval seisukohal olla, kuid midagi eriti uut seal polnud -  Keele ja identiteedi suhe. Ahaa, kui keegi norra keelest arusaav isik siia juhtub, siis link tema kriitikakommentaaridele, päris naljakas.

Innustust andis ka rootsi kirjanik Johan Thorin, kes kõneles oma suguvõsa tugevatest saarenaistest, Ölandil. On nende juttude põhjal mitu juturaamatut kirjutanud. Sõdade vahel ja 2. ms ajal läbi tehtud katsumused ja naljakad seigad. Meenusid enda vanaema räägitud jutud, kuid merega need seotud ei ole. Hiiumaakatele Thorini raamatud sobiksid hästi.

Jutud vaarisadest ja -emadest, ajalugu ( eriti 2. Ms) siin ja praegu käsitletuna ( kui sisutühjalt see kõlas!) oli üldse terve festivali läbiv joon. Veel mitmed Teisest maailmasõjast ja selles hakkamasaajatest pajatavad kirjanikud olid kohal, kuid ma olin samal ajal luulekirjutamise töötoas või ei mäleta eriti midagi.

Vaaremast on terve luulekogu ka Morten Wintervoldil, kes ilmselt paljudele tundus kuidagi natuke suvakana, kuid tema kohta uurides tuleb välja, et ta on omaette sorti keelemees - redaktöör ja tõlkija ja kirjanik.  Tänu talle äkki hakkan ka Arbuusisuhkru-raamatusse veidi respekteeritumalt suhtuma(mulle ei sobi ikkagi fantastika ja sellised sümbolid vist :p), või sellese autorisse. Ühesõnaga, Wintervoldi 2009.a  luulekogu on äge, sisaldades kargeid/õrnu alliteratsioone ja kohati sellist mitmetähenduslikkust, millest saad aru, kui veidike kohalikus geograafias ja kultuurielus orienteerud, mis nagu tukkidest välja taotuna (jes from one of he's poems see kujund) annavad midagi sellist igavikulist kokku. Uus ja vana koos vms. Tutvusin mõistetega nagu geirfugl ehk .. eesti keeles sellist lindu ju ei eksisteerigi, migisuguse koleda, eestlasele mittemidagiütleva nimega, ajupuu on selline rannikurahva sõna ning minule endale võõras oli ka korstnamüts. Neid sõnu oli veel. Kuna luules on sõna esindatud ka ainult sõnumise eesmärgil ehk siis ta kuidagi hakkab ka rohkem silma terves oma loomuses, on kergemini lahtihaagitav ja samas puslesse sobituv kui mõnes pikas põnevusromaanis, niisiis jah, mulle meeldib nämmutada ja mõnuleda nende sõnade käes. Sellesama hullu Lucretsiuse põhimõte oli ka inimestes katarsist tekitada oma stressikäsitlustega... ehk hakkab lugejagi eeposetegelasega sama raskesti õhku hingama... ja katarsis ongi saavutet.

Teiseks läbivaks jooneks festaril oli Finnmarkis elavate vähemuste esitlemine, nende kirjavara tutvustamine, populariseerimiskatse. Venelased olid samuti kohal. Üldse, Kirkenesis ongi tänavanimed nii kirillitsas kui "normaalses" alfabeedis esindatud. Tuur Neidenisse saamikülakesse oli mõnus ja Zoya luuleread olid looduse romantikast kenasti kubisevad. Tema raamat on roheliste kaantega ning kirjutatud vene ja tõlgitud inglise keelde. Aga lokaalset seenesuppi vabatahtlikult eriti ei manustaks - inimesed ei tunne seal maitseaineid. Põhjendatud ka muidugi. See-eest murakamoosi oleks tahtnud küll lademetes koju kaasa pätsata. Sellessinases saamikeelemurrakus ( keeleteadlased löövad mulle vastu pead nüüd valede mõistete kasutamise eest) on eriti palju laene vene keelest ning laensõna kaffe tuleb siis norra keelest, vot. Aitäh on sealkandis samuti väga venekeelelik - Spässib.

Samas hoopis soomekeelelaadsemat saamindust rääkis Sara Margrethe Oskal, kes tegi väikese etenduse ( well, see oli päris pikk tegelikult "hele pakket") põhjapõdra elust ja saamivanaema noorpõlvest, mis andis ka väikese ülevaate nende uskumustest ja põhimõtetest. Nt hm, ei meenu ükski põhimõte. Igaljuhul kui seda nime kusagil näete, siis saate naturaalse ja emotsioonika näitamise osaliseks. Pärimusekandja.

Ahjaa, fröken Julie Riksteatri esituses oli ka kohalikul laval päris mahlakas. Kohalik teater aga oli natuke kummaline - Enne "ooteruumi" tuli silmitsi seista koduse välimusega kööginurgaga, rohelised kapid ja seinaplaadid, ning teatrijuht ja teised abilised olid riietatud erkkollastesse tuletõrjujasildiga helkurvestidesse. Etendus oli hea ja üsna värskendav, kuigi tundub, et oma vabaduseihaluses on trend näidata laval porgandpaljaid kehasid ja alkoholi tarbimist. Esireas istuvatel alaealistel igaljuhul jätkus rõõmu küllaga. Julie teema aga on ka igihaljas. Veidike feministlik ja veidike igaühe elutraagikat täis, mis on põhjuseks sellisele ja sellisele käitumisele, ja siis need klassivahed. Need toimivad ka tänapäeval, kuidagi selliste nähtamatute seinadena. Laintantsu oli ka. Kz, laintants oli ka! Intervjuutehnikat oli ka. Kõike oli. 

Helene Uri oli ka muhe, oma sotsiaalses ja psühholoogilises keeleteaduslikkuses.... aga tema naiste keelt käsitlev teos on juba estris kellegi poolt küüned taha saanud.

Nii, kindlasti jäi nüüd millestki rääkimata, aga pole mul aega siin pool päeva asju meelde tuletada. Peale selle on mul kaks meeldivalt asjaliku jutuga kursaõde...

Bööö, nüüd võiks pesupäeva teha ja antiigipsühholoogiat uurida. Kuidas inimesed stressiseisundis käitusid 1.saj. e. Kr) ja siis viimasest tunnist veel seda, et "jumalate kirjandusse integreerimise probleemi lahendas M.Annaeus Lucanus" - likvideerides jumalad eepikast üldse. Asemele tuli Fatum... Lucanus oli veits vihatud tüüp ka ( mitte vist sellepärast, et ta ühe teose peategelane oli negatiivne, Hannibal, ning tema kirjastiil ei sobinud teisele kaasaegsetele, niiet niisama ei nurisetud vaid kirjutati ümber lausa) ja nagu ma wikist aru sain, siis forced to enesetapule ja siis kristlased lõpuks noppisid üles tema eepika. Fatum saab Kristuseks vms. Selline lugu siis sellega. Aitab nüüd targutamisest (aga tänane tund oli huvitav..)!

siin Jack White'i aprillis ilmuvalt sooloalbumilt üks mõnus raadiohitt.
ja siis veel O. Childreni uus singel, mai lõpus ilmuvalt plaadilt. Neid kahte sinkut eile ketrasin ja paistab, et täna ka ei ole kõrini.

kiirülevaade

mõned turistikad reisult kaugele kirkenesi.  vahepeatus oslos.
tundub, et igaüks leidis festivalilt omale terakesi... minagi. sellest kunagi hiljem.  
järgmine mighty festival mai lõpus!

jõudsime rikaste linnaossa oslos

ilusad majad, noored emad, kursaõde

kujud vigelandi pargis

kadunud kinnas vigelandi pargis.

comic sans omal kohal, mänguasjapoodi tähistamas.

väike auto kirkenesis

thoni hotell, festivalipaik

saamiolemisega käekott ja kohvitass tooli all, loomulik

 

kino nagu kuuris aga ei olnud kuur

saami daam: spässib - aitäh

lottega jäähotellis

kulinaariateemaline magamistuba jäähotellis

tõukekelguvalik jäähotelli territooriumil

huskide kodust avanes selline vaade

udune marit laval

vahemaandumine bodös

Metsapoole

Olgu siis pealegi.

Sain nüüd enda jaoks konkreetse vastuse sellele, miks meil kodumaal nii massiliselt metsateemalisi/looduses filmitud muusikavideosid on ( Metsakutsa Õmmeldud suu, Heeroldi Aenita, Kosmikute üks uuem lugu, rääkimata parimaks tunnistatud Draakonite videost. Hinge kinni pidades enamasti uut videot üle tsekkides väreleb mul kuklas "ega ometi jälle mitte metsavideo"...). Vastajaks auhinnatud eesti videomaster, kes ütleb, et lihtsalt looduslik valgus tuleb odavam ning meil ei ole eriti ägedat linnapilti. njaa... Arhitektuuri pealt saaks kohati vastu vaielda, kuid valgustuse kalliduse kohapealt eriti mitte. 

Äkki on sellest kusagil rohkem kirjutatud ja ma pole peale sattunud...  Keegi Top7's ütles, et see on Eesti värk, aga mulle tundub, et mitte päris ainult. Eesti väikeses muusikatööstuses torkab see metsa valguse ja iluanni ärakasutamine rohkem silma kui laiailma videovalikus... aga teretulemast metsa igaljuhul :)

aga praegu on üks ilus iirimaine loodusvideo mu meeled vallutanud

oioi, ja forgotten sunrise'il ka uus video, täitsa metsas

(london) zoo

vabariigi aastapäevaks hoopistükkis tartust penikoormate taha ära. koju.

vahepeal külastasin ühte sõpra ning selgus, et  1. pean päris tihti oma sõnu sööma, 2. mu põhimõtted ja veendumused muutuvad ruttu, olenevalt mõjutajatest 3. veel ca 8 punkti, mida praegu pikemalt ei lahkaks.

vahepeal käisin ka ühel sünnipäeval. tudengite põhimõte üldiselt on, et osale võimalikult paljudes üliõpilasvahetusprogrammides. mul ei ole otsest tungi kodumaa pinnalt kauaks ajaks ära minna ja see teeb mulle muret. sügisel aga tuleb arvatavasti see tee jalge alla võtta. selleks ajaks tekib äkki ka otsene tahtmine.

veendusin, millest makatööd kirjutada. aga kui õppejõud tahab täpsustusi ja detaile; ja ma ei tea, millest nii täpsest kõik need sisutihedad leheküljed kirjutada....

emps ütles, et õhtul tuleb pingud ka üle vaadata. mis meenutas, et inglise pingudel on londoni loomaaias üks mitte kasutuses olev lahe funkbassein! kz'l isiklikud kogemused.

otsustasin hunniku audiobooke soetada ja igaks juhuks tsekkisin üle ka raadioteatri ja leidsin selle! hea - ei pea kallilt seda elevanti ostma või spets raamatukogusse minema. aga hetkel on mu jaapanituhin möödas, jääb elevant oma paremaid aegu ootama. kui tuhin veel mu peal/s oli, siis raamatupoes sattusin kohe paugupealt kellegi meesterahva kööki spagette hiliseks hommikusöögiks keetma ning sain imeliku telefonikõne, jäime närviliselt tagasihelistamist ootama.... seletan lahti - põnev algus igaljuhul.