Naine, mine too kuurialt turvast....

Naine olla on üks rist ja viletsus - eriti siis, kui sul on peal tibiperiood ning leiad, et eluoluline on soetada endale punane huulepulk. Igasugune ju ei sobi. Aga poes tuhnida on nii väsitav. Mind hittis just hiljuti töik, kui vajalikud ikkagi on naisteajakirjad. Ja siis hittis veel see, et ei ole sellist toredat hinnavaatlusetaolist netilehekülge kosmeetikaasjade jaoks. Vöib-olla on, aga ma pole seda leidnud, guugeldamisäss ka just pole.  Ja naisteleht pole koht, kust infot saab. Ja nii palju on igasuguseid blogisid... Oeh. Aga ma tahaks infi kohe ja praegu, mitte peale pikka netiskondamist. Kogu see pläma tegelikult selleks, et tahtsin jagada ühe meigiblogi lustakat pilti (kuigi kassid vöiks juba olla eilnepäev, oeh jälle):

Kuidas luksus kölab...

Andy Stott möllab musaga siin taustal...

Siseseiklused

Kummaline, kuidas viimasel ajal tunduvad mitmed situatsioonid ja sündmused palju toredamad alles siis, kui nad on ära olnud, mingi aja pärast, hiljem. Seikslused-seiklused...   ei ole just lihtne olla mugav ja emotsionaalne persoon. Tsoonist välja, rsk!

All siis paar shotti viimasest Riiaskäigust ka, töesti paar ja paljude jaoks möttetut vist. Lühidalt: Külmas linnas tiirutatud, mölema I pool käidud ning löpuks kohalikus hipsteripesas poliitikast pläkutatud. Kanepes Kulturas Centrise vetsus höljus lätikeelse "klassikaraadio" mahe saund, tehes vesikloseti väisamise elamuseks omaette. Tontegode teeb ikka veel oma filmi, ja näeb rohkem kui iial varem välja nagu Arcade Fire solist. Teine I oli vist nagu ikka, ladusime kaarte ja postrock ja Om   muudkui kölarites. See on nagu mingi Läti teema minumeelest, vöi postsoviet teema natuke ka. Postrockist vöiks keegi kusagil kirjutada mingi uurimuse. Tagasitee oli samuti seikus omaette, kus sai selgeks, kui erinevalt saavad kaks inimest möelda ja see väljendus peamiselt muretsemiste erinevatel aegadel. Tahaks öelda, et ma muretsen ette ära, aga tänasega sai selgeks, et nii reeglipäraselt see ei käi. Tegelikult muretsen siis, kui häda päriselt käes, enne on mul selline ajutormimure, kus tuleb leida lahendus ning see on midagi optimistlikku ikkagi. Ja kui minuga on korras, algab mure temal. Parajad ülbitsejad mölemad, aga mitte nii, et sellest suur sönasöda saaks ja selle üle on mul hea meel. Üks peab ju moraali hoidma jääma. Emotsioonide pinnalt pläägutamist tuleb vaka all hoida, et mitte teamspiritit jalge alla trampida. Ja alati on tema argumendid autoriteetsed (kuigi napid, napisönalisus annab jälle alust ülemötlemiseks ja halvima fantaseerimiseks) ja seda ma hindan. Üldsegi, hindan teda, ei saa temata :)  

vetsu aken kenasti sönadega kaetud ja toataimedega ääristatud

vetsu lamp jättis nostalgiliselt kauneid varje

varem hommikul oli aega naabermaja ees puhkavat kiisut märgata

Samal ajal siis M ja J olid DIIVI kontserdil, me ei hakanud kölakate alusel sellele asjale oma eurosid tuulutama, tuiasime linnapeal nii kaua, laiv üle poole tunni eriti ei kestnud ka. Ma ei kahetse midagi. M ütles, et vörratu oli olnud. J jättis asi jahedaks.

ps, noniii, midagi kärssab nagu, hope, et see pole mu uus läpakas ega ükski temaga ühendatud juhe... äkki naabrid?

Mis on imelik

Kaneelisaiade löhn ja mina oma pehmes sängis - kodus on ikka mönus. Loodan, et Riias ka varstikohe. Suht keeruline tundub pärs palju asju mu elus praegu, sh suhted, aga kui mötlen tagasi ladnale, isegi idealiseeritud ajale, siis ... see muutus igavaks. Naudin imelikkust, mis praegu öhus on. Ja kanelbullede höngu ka, mmm :) 

supermum / wonderwoman

mina:"aga ma ütlesin, et jäägu see unistuseks...."
emps: "aga emad ongi unistuste täitmiseks."

Search Serge

ainus, mida kollektsioonist nuusutasin tegelikult, mulle nurruv kass tiigri urahtuse asemel sobib ka

Jah, vabandust, nina ikka veel parfüümimaailmas. Leidsin lemmiku. Hetkel. Aga jäägu see unistuseks.... 

Minu jaoks ei ole lôhn midagi rändomit. Serge Lutens küsib: "After all, what is a parfume?" ja vastab: et "It is an inner harmony (unto itself) with discord." Jaa... seda minu jaoks loob ka lôhna tähendusväli (vôi kuidas selle kohta nüüd öeldagi). Nagu vist ka eelmisest postitusest aru saada. Kui parfüüm on kingitud, siis on see kingitud, ja sellega kaasnevad omad kindlad tähendused. Tähendused peavad alati olema. Kui pean lôhna ise valima, siis on oluline muidugi kogu see buzz, mis selle ümber käib. Serge Lutensist ei teadnud ma alguses midagi, aga selgub, et ta on päris omapärane vanahärra ning tema lôhnad on ka midagi, mis kôiki mu meeli köidavad, sh sellega, et "Serget" pole ülereklaamitud. Bukett millestki, mille kohta P. Helme ütleks raskestisönastatav. Lôhn, mida ise nuusutasin, tôi meelde midagi vanaema v vanatädi peeglilauakeselt, vanadaamide tummised odöörid, mis ju ei ole ninale kuigi head ning panevad pea valutama, aga milles on mingisugune nostalgiline köitev konks. See lôhn siin ei ole nii nôukalik, piirituselehk puudub üldse, on pisut pehmem ja helgem, samas kuidagi konkreetne - nonäed, raskeskisônastatav. Lisaks tundub, et see pole masstoodang, temas on midagi väga oma ning isegi veidike ökoloogilist.
Siin veel üks reklaamklipp Sergel/st, mis mulle sümpatiseerib - väljapeetud, ometi väga elav. Interjöör ka loeb.

Parfüümist modellini / Tiba tibijuttu

Olen siis jöulukingijahil, juhei.

Ja mulle millegipärast meeldib Versaceì  uus lôhn Yellow Diamond (mitte et ma seda jôuluks sooviks, mkm!). Milles asi? Mulle meeldib kollane värv, avastasin sel aastal enda jaoks ka teemantite sillerdava sharmi (nt Shine on you crazy diamondi loost kaverit tehes pidin otsima mingit illustreerivat teemanti pilti ja minumeelest annab kreisisuse edasi just kollane värv. Erk värv, taevakehade kuma värv ju ka natuke. ja siis jôudsin taas Yellow Diamondini.). Need kaks asja  ühendatud - perfektne kombo. Crazy! Lôhn ise jääks selle vôimsuse koorma all nagu tagaplaanile, aga on ka hea. Sest ma pole nuusutand parfüümimaailma paljusid paremaid vôi hinna-meeldivuse-suhtes okeisid tegijaid. Ja siis. See kole piff, kes reklaampildipeal kollisilmade ja hambavahega ehveldab... Ma ei oska tema suhtes isegi seisukohta vôtta, sest näib natuke, nagu oleks tegu mône Munchi naisfiguuri edasiarendusega (tema daamide haiglaslikkus miskipärast mulle sümpatiseerib.Ja on klassika.) Vaatasin siis teisi pilte ja intekat ja ei oska jätkuvalt midagi arvata, aga Vougeï märtsikuu külgedel nägi ta igaljuhul cool välja. Peaaeguplaatina ja punahuul ei kao areenilt. Mitte iial. 

Halloweeni-troll

Unes nägin, 

hakkasime koju minema, sisenesime hämarasse puumajale iseloomuliku keerdtrepiga koridori ning nagu ikka oli eesmärk teisel korrusel. Aga oh seda segadust, kui astusime mõned sammud trepil küll edasi ülespoole, kuid pärast käänakut läksid astmed hoopis alla! Olukord, kus koju ei saanud minna, sest trepp oli lihtsalt kuidagiviisi alla suunatud (trepp oli tropp), lahenes nii, et trollijad olid trepi külge riputanud redelid, mida mööda ronida üles sai. Ronisime siis natukese vaevaga redeleidpidi õigele korrusele. Ja olime kodus. 

Mis kodu see üldse oli: Nagu oleks Norras olnud ja mingisugusel hetkel selle lume ja majakeste keskel tekkinuddilemma - kas jääda siia päriseks või millalgi naasta. Tahtsin ikkagi kodumaale tagasi. Aga see otsus ei tulnud kergelt. Põhipaigaks oli seal raamatukogu (kogemata läksin sinna, kuigi tahtsin hoopis poodi jäätist ostma minna, dohh, see asub ju teeots edasi...kust ma seda üldse teadsin?!), kus tilpnes mulle ebaharlikult ohtras sageduses mustanahalisi, nagu somaaliast või  sealtkandist - pikakasvulised, peenikeste jäsemetega, ühel oli peas rätipundar. Ah wait, sellest videost ju:

Ikka kummitab see lause

 "mulle meeldib, kuidas me ujume naiivsuse ja küünilisuse vahel"

defineerib vist ka hipstereid/hamstreid kenasti see lauseke. Ja see on vist nähtus, mida Grünberg vihkaks - keskendumine prahile. Kultuurihuumuses suplemine... aga jäägu igaüks omade liistude juurde, whatever works... and it works. Lugesin siis VRst oma "iidoli" luulet ja ta muidugi on selline profektlik ja selge sõnaga suurte piltide seletaja ja ma tunnen ennast korraks jälle ülipisikese inimesena. (Sest mina tegelen kräpiga, aga tema meeldiks Grünbergile. Ei ole noorus alla käinud.) Muidugi tahaks talle karjuda järele "jaaa, ma mõtlen ju ka täpselt niii", aga siis mulle meenub, et olen juba läbi mõelnud need asjad ja nö üle saanud. Ja siis mõtlen, kas ikka olen. Mõndadest asjadest ei oska ega tahagi nagu mõelda. Poolteadlik vältimine. Nojah, las igaüks leiutagu omi jalgrattaid (nagu ta seal oma luuletustes), aga kui keegi seda leiutab hea ladusa sõnastusega, siis läheb temaga vist nagu Õnnepaluga. Ja mis ta siis niiväga teeb, kirjutab paganama kergelennuliselt lihtsalt. Ta ütleb neid common sense asju lihtsalt nii..... hästi.

Siia siis ka konstateering, et lumi tuli maha ja valgeks läks maa - ei olnudki pelk lörts. Ja juba läheb küünlaid nagu leiba ning roheline tee asendub musta teega - kogun parkaineid, kogun rasvu :) Kunagi ehk jõuan ka akna kinnikatmiseni.

Mõnna:

Mehesuu...

x:"Nägin saadet Otsides sind, Kersna oli ikka toredam. Krista..."
mina: "Kroonikapiff vms ju."
x:"Ei, Kristal on teised asjad... enda küljes."

x:"Jaa, arva ära kellel ta külas käis?"
mina: "Jaaa, aga ta olevat ju liiga "soft". Miks ta läks siis?"
x:"Boobs!"

#seksistlikudnaljad

Unless you speak from your heart

Tundub, et S möjub meile - mölemad hakkasime tehnobiiti arendama. Mul on valmis 2 lugu, minimalistlikud ja üks 11minutit pikk - kammib köik sirgeks. Aga. Neid peab veel natuke putitama, et punastama ei peaks, kui keegi kuuleb, vist. Ja üks mötisklevuse ja eepilisuse piirimaile jääv klaverilugu:

Köögis käivad imelikud kölksud. On öö....