Helge tulevik

Kampaania "Mari koopast välja!" algab septembris, kui loodetavasti finantsseisund ja otsustamisvôime on tôusujoones ning stabiliseerunud. Seni hoidkem pöialt ja olgem muidu muhedad - ärgem laskem moraali alla.

- ühtlasi on see mu ühe päeva jooksul kirjutatud blogipostituste vaieldamatu rekord. Tôstan seepeale veeklaasi. Jei! 

ps. mul on miski imelik rokituju jälle peale tulnud. Kui Speedy Ortiz tuleks Eestisse, oleks ma (môistliku piletihinna eest) kindel attendija. Tegelikult ju oleks siiski vôinud täna veidi varem linna minna ning Vul Vulpes ja Zebra Island ära kuulata/vaadata. TMW ajal môtlesin uljalt, et küll jôuab... 

should i stay or should i go?

Seis on nüüd selline, et väga tahaks minna peole. Aga füüsis takistab - nahaprobleemid, MUHK OTSAEES ja veidike uimane olek... jne. Ja siis saadab kallim kaugelt sellise sônumi, väga temalik: 

Peruus syyaxe 60 miljonit merisiga aastas # rahvusloom ): 

Arvake ära, kes-mis muideks on mu üks lemmik loomadest? 

wrk wrk wrkin on my shiiieeet

kui ütlen töö, siis hakkab see lugu mu peas mängima. viimasel ajal on seda sôna öeldud palju ja sagedasti. A ütleb "olen kontoris", mis kôlab tähtsamalt. Kontor. Töö kôlab natuke odavalt...töö-böö. 

 

Reedene lebo

Selline lebo reedene päev on Regina soolokarjääriga alustanud solistil Iisal. Minu hommik päris nii nautlevalt ei alanud. Valuvaigisti ja Lätti minekule siblivad vanemad leidsin kella kaheksa paiku eest ja läksin uuele ärkamiskatsele. Siis mulle tundus küll, et vôiks terve päeva nônda tekkide all mööda saata, nagu Iisa. Uimasus on ikka veel peal ning seda tuleb peletada kange kohviga. Hommikuks ohjeldamatu (ohjeldamatult hea) mustsôstra-vaarika moosi kogusega kaerahelbepuder energiat ei toonud, joogijanu tekitas ka ematogeen (mis peaks ju ka energiapomm olema) ning lôunaks kartuli ahjuroog, millest 3/4 ise ära sôin. Vôib-olla mu keha paneb tähele neid suuri raskeid hallivarjundilisi vihmapilvi, mis ühel hetkel nii raskeks lähevad, et ei jôua enam vett endas hoida, ja hakkab sadama; ning môtleb, et on sügis ja tuleb energiat kokku hoidma ja varuma hakata. Vôib-olla.

Tol tormi ja vee päeval koju sôites polnud mul ka väga muud teha (muidugi ka teistega jutelda ja kuulda nt, et venna sôber "müüb sôna otseses môttes ôhku") kui erksaid rohelisi välju tumekollaste vettinud heinapallilisandite ja metsatukaga jälgida ning vaadelda pilvi, milles on tonnide viisi vett. Kui pilved on vôimalikud, siis on ka kôik muu vôimalik. Selline môte tuli. Ja siis ma nägin, et üks pilv oli vikerkaar. Pilvele projekteerusid vikerkaare värvid. Natuke nagu mingi maa lipp... Hetk hiljem teatas vend, et meie taga on ka vikerkaar. Temal oma ja minul oma vikerkaar...

Sel lool siin ei ole Flow ega Øyaga mingit pistmist. Aga pistmist on mu instagramil - iga päev tilgub raporte festaritel toimuvast. Øyaga hoiavad mind kursis seal vabatahtlikuna rügav ja vahepeal Mount Kimbiet ning Disclousuret näinud Kz ja millegipärast mu jälgitavate hulka kuuluv Cappelen Dammi markedsjef bokdama. ( Tema blogi on üks vahvamatest/kergestijälgitavamatest CD blogipinnal ). ning Flow`ga hoiab kursis esmajoones Uustuus. R kirjutas twitteris, et kui tema kunagi Flowl käis, olid kôik eestlased orkutis ja nutitelefone polnud. Oo aeg oo kombed...

Mônusa äraolemise duurid

meenutab veidikene Smashing Pumpkinsit, ilmselt asi selles, et ma tahan neid sarnasusi kuulda ja kuulen ka:

  Viimane Tartupäev on loodetavasti ka hea päev - sulpsata jahedasse Emajôkke. Nüüd juba muutub  Bare Ukedager natuke igavaks armuvaluhôllanduseks, aga kôige toredamad on lühikesed naljakad igapäevaelu puudutavad "postitused". Janoh, et kuidas Norra noored môtlevad ja mis on in. Näiteks Deli -  See R-kioski toidukraam.

Me hakkame rahast lagedaks jääma. Sel puhul sai käidud külas küpsiseid nämmimas, ma mugisin tublis koguses küpsiseid, samas kui teised eevatütred rahuldusid kahe küpsisega. Ning külakostiks viidud sidrunijäätis kadus ka siiski meie endi vatsadesse.

Tartuff on täies hoos, ca kl 21 on südamlikumad filmid ja ca kl 23 on hirmsamad filmid. Tôime K oma aasiarestoranitöökohast ära, sôime veidike idamaist kanasuppi ning siis tatsasime Lôuna-Korea filmi vaatama, K ôhutusel. Sama rezissöör, mis "Kevad, suvi sügis, talv... kevad`elgi". Aga see siin oli ikka julmem. Igal juhul, kui sind on sandistatud sellepärast, et sa pole kümnekordset laenuintressi tagastanud, hakkad küsimusi esitama: mis on raha? mis on.... see on kôige algus ja lôpp, vastas muidugi ema, kes oli oma poja saatuse hooleks jätnud. Kindlasti môjuva pôhjusega. Industriaalmaastikuline film. Palju kala, üks jänes ja ônnetud inimesed. Selline film. Ja ohvreid toov ema, kes vist alguses ei adunud, et kui ta alguses raskuste eest pögeneb, muutuvad need hiljem kümnekordselt hullematseks raskusteks. 

Soojas Tartus ringi liikuda... elan oma lapsepôlve unistust vist natuke. See on hea. 

Valgusteraapia Tartus

Elu Tartus on lill. Töökohustused varjutavad seda ainult varjundivôrra. Reedel peab ikka korraks pealinnas käima, attitude`i asi. Jäänud on ainult üks august ja veidi septembrit. Siis saab päike otsa. Katsun oma päikesepatareisid nii palju laadida kui vôimalik - kui muidu ôue minna ei viitsi, siis sööma minna ôue ikka viitsimist on.

hushhh

(olen praegu selline kiire kräpi tarbija, et ütlen, et kui tahate selles loos pônevust kuulda, siis alates teisest minutist läheb see pônevamaks. nostalgilised jazzbassid. mm, kui ma midagi armatan, siis igasuguseid basse, ka neid jazzibasse)

Väikelinn

Mu koduümbrus on nagu Lynchi filmis, märkis N köögiaknal.Ilm oli hämaravõitu pilvine, tuul jahe. Hallikasvalge vastasmaja juurde keeras suurepere auto, millest tuli välja üks massiivne karvane koer. Tatsas viivu majaümber ning kadus teispoole maja. Kadus ka auto, aga teispoole garaaze arvatavasti. See koer oli monstrum! Kusjuures Eesti suurim koer olevat ka siit linnast pärit. Aga mitte seesama monstrum-koer. Vähekese aja pärast seisis vastasmaja otsa juures üks dressidesse riietunud inimolevus, toetus tardunult ehitise vastu nagu püüaks hoiduda kohesaabuvast keeristormist. Hiljem keldrisse rattaid võtma minnes, kui aplalt vadistasin oma vennast ja N ütles, et ta on imelik ning ma jäin küsivasse seisundisse, mismõttes imelik, ja asusin siis kärmelt lukku avama, kordas N, et ikka kahtlane vennike. Ning alles siis silmasin meie taga kõrvaltrepikoja ukse ees trepil staatiliselt ühte ebaharilikult kahvatut tumedate silmadega noorukit istumas ja ebamäärasesse punkti enda ees põrnitsemas. Ta istus seal samasmoodi edasigi, kui ratastega keldrist välja saime.

Muidu on see väike linnake muutunud ja arenenud tublisti, ja linna ümber on kasvanud uued majakogumikud. Iga maja isemoodi, vahepeal "ei olegi nagu Eesti". Saaks rääkida juba linnaosadestki. Aga inimesed just eriti muutunud ei ole, seda tõdesin täna poes. Nad on täpselt sellised, nagu nad esimeses klassis alustasid, väikeste lisanditega ehk. Olemus jääb samaks. Seda on kuidagi huvitav jälgida. Hetkel ei viitsi detailidesse siinkohal ka langeda.

Intermission

on üks mitmetest filmidest, mida vahepeal vaadanud olen. Pole isegi viitsinud kellegagi kokku saada, sest kodus on pônevam. (Pônevus nr2 on koos vennaga kokkamine) Täpselt nii, nagu mu Läti couchsurfer kunagi rääkis. Seal olles tutvustas ta mulle ka täieliku tôsidusega Bollywoodi ja Iraani filme. Aga praeguse juurde tagasi tulles, Intermissioni soundtrack on nunnult nostalgiline, film aastast 2003, mida mina siis tegin - armastasin britpoppi ja säärast anglovärki nagu MTV näitas ja raadio mängis. Ma polnud vist kuigi valiv (no dj bobo oli küll turnoff ja e-type ja sellised). Mu üks lemmikkohti filmis oli see, kus John väljus Enigma nimelisest poest miski Blue parfüümiga ja nuusutas seda aplalt selle Magnetic Fieldsi loo saatel. Muidu tegemist Iiri "indi" filmiga, kus tegelased räägivad toreda aktsendiga ning veidi must huumor vôtab mahlaseid pöördeid. Noored ladid C. Farrell ja C Murphy ning . Ma ei jôua ära oodata, millal juba Tartusse saab - normaalsete kôrvaklappide juurde janii. Palju normaalseid asju on seal Tartus minujaoks ootamas ees. Ja siin on üks omanäolisematest lugudest soundtrackilt, enjoy.

summertime madness ehk hullud pilved