Septembri tüütukesemad-kurblikumad-maggusakesed laulukesed on:

Nonii, viimast kuulsin isegi saates Puust Punaseks genoomireastamise jms jutu vahele...

Jott tähega naised on enamasti toredad

Ei teagi, millest nüüd alustada. Teen siis pikalt ja lohisevalt:

Kusagilt on periooditi tulnud ja nüüd siis kah juba mônda aega kummitamas mind "elava muusika" janu. See elav muusika on nagu lätlastel elav ôlu. Ega täpselt pole aru saanudki, mida see elav ôlu tähendama peaks, aga ju tal siis elu sees on. Muusikal on elu sees siis kui ta on tehtud nö pärispillidega. Kui seal on tunda veel midagi.... elu.. vôi kuidagi nii. 

Janus siis juhtus nii, et käisin Epliku kontserdil. Oli väga meeleolukas, isegi anekdoodi rääkis Eplik, kes oma olekult katsus kuidagi estraadikoomiku (kuidas see ôige nimi oligi) muljet jätta. Eriti vahva oli tunda, et iga mees laval on oma looga, oma karakteri, oma tugev auraga (Sheripov, Kostja, Kallervo ja peategelane ise). Tulid mu lemmiklood ikka kah ja rokiti täiega, ühel hetkel sattus kitarr isegi ühe esireas oleva neiu selga, minu ees tugevalt moshiv ja metronoomi pendlit meenutav Edmund Hôbe tuulutas oma peaga olukorda kah meeldivalt, kuid olin löpuks ikka üks higirull. Lavale pidi hiljem astuma ka Muska, kuid kuna soojendusbänd ise jäi juba peaaegu tunni hiljaks ja küttis piisavalt, siis seda muidu austraalias resideeruvat härrat ei önnestunudki tabada.

Nojah, istusime siis natuke all baaris ja arutasime, kuidas ja millal autorännakuid lähedalasuvatesse paikadesse ette vôtta. Silmasin seal tolle USA koomiku Andy Sambergi ca 30 a vanemat kaksikvenda. vöi mingit tüüpi, milline Samberg aastaid hiljem välja näha vôiks. Igaljuhul kui ma Sandbergi näen, siis ma kohe automaatselt môtlen tema pruudi Joanna Newsomi peale (neis môlemas on mingisugune teatraalsusekild, mis neid ühendab minumeelest. Energia ütleks môni).

Ja kui mul on janu selle elava muusika järele, siis vôib kuulata näiteks Pärti, aga vôib kuulata ka Joanna Newsomit. Tema uusim singel siin, oktoobris ilmub album Drag City alt... ootan jubaaaa :-) 

Meik meiks senss

Kontoris hakkavad inimesed riburadapidi tôbiseks jääma. Ma olen kah tôbine juba mônda aega - pinterestitôbine. Praegu näiteks olen kimbatuses, et seda amazing Hiina Elle meigi pilti ei saa pinida. Gggrhh (ja see väärib lausa oma blogipostitust?). Üleüldse olen avastanud viimasel ajal, et meik on täiesti omaette teadus ja huviala. 

Igaljuhul, "metallised" silmad on minujaoks selle sügise/talve trend. Ja nö pronksised silmad. Iseasi, kas mulle säherdused sobivad. Cateye ja must silmalainer/pliiats mind eriti ei kaunista. Järeleproovitud.

Seda ka ei saanud pinida, grhh:

Lehed on kahkjad mälestused

Kuhu on kadunud vahtrad? Miks ei lendle ükski värvikas vahtraleht mu teel...?  Siin on ikka ainult kollakad kaselehed. Kummitab juba pikemat aega üks enda hästi ammune luuletus, mis sai ka sügisel kirjutatud.

Tuulepööris moodustas mingi suunatuse,
Keskööl trummeldas vastu akent kaseoksi
Ja mida ma iga päev üldsegi ei mäleta,
On selle loomislugu...

Teadmata põhjustel
Paiskus laiali juhuslik elu.
Vigade kuhjumise teel sai kondikava
Koguneda kreeka juurtega bioloogiks.

Kuhu seda alguspunkti ikkagi panna?
Ehk on see kõrvaline küsimus,
Et me ei oskagi õigesti küsida?

aasta oli siis 2007. Inspireeris üks ööülikooli saade, millest enam mittemidagi ei mäleta, aga silme ees on sügisene Söbra tänav. Paneme siis ühe hästiammuse vahtralehte sisaldava luuletuse kah siia, mis pigem sisaldab mingit teatavat kuutôbist vaibi, kuna täna on eriti poeetiline olemine. Kuulasin terve päeva uuemat klassikat, erased tapes recordsi asju (Nils Frahm peamiselt hehe), ja avastasin sellise vahva ksülofonikuti!

öövahtraleht ei ole sa ka.

sinust möödunud on täiskuu,
kiirkõnnil ta kannul
ma lähen
ja tunnen su pilku oma seljal.

sa pole jälitaja tüüp.

põhjanabad ja lõunakorealased
on sinust möödunud,
juba mitmes kord lähen, ei enam...

Tummisus

Unustasin mainida, et selle sügise tummisusega tuleb tummisema musa isu peale. Sellepärast too FlorencejaMachine playlistis. Et ma ära ei unustaks - Speedy Ortiz`e isu hakkab ka peale tulema vist. Igaljuhul sattusin alloleva vidjo peale. Nad olid mu eem eelmise v üleeelmise suve bänd. Alert - Nirvana ja Liz Phairi hübriidbänd on see. Liz meeldib hulga rohkem kui Nirvana, kuid klassika on klassika... SO on nende haledake varjuke :) 

Elukaaslane käis vahepeal matkamas (tegi palju ilusaid pilte ja instagrami pani köige möttetuma, hellyeah) ja tal ônnestus augusti viimasel päeval meres ära käia. Esimest ja viimast korda sel suvel. Minul sel suvel jäidki väliveekogude mönud tundmata. Uskumatu! Aga muidu on suvi olnud vist päris tegus. Pole kurta midagi. 

Watch this video on The Scene.

suvi saab läbi

Hakkab jälle pihta. September. Homme. Kollakas kaselehepudi variseb puudelt, rullub asfaltil. Tammelehti jääb rödule kôlkuma ja potitaimed on pruuniks läinud. Udu varitseb siin minu maja juures ja raekojaplatsil, kui ilm.ee videopilt lahti teha... uudne hingamine, värske hingamine, mönna. 

Repeadi peal on olnud Florence and the Machine`i veebrukuine album "How Big, how blue, how beautiful" ja peaasjalikult see lugu. See lugu vöiks olla veel teps aeglasem ja törts madalamas helistikus. 

elukaaslane

Elukaaslane kuulas seda vahepeal NONSTOP. Nüüd jôudis minu hoovustesse ka selle muidu tööriistapoes töötava piffi musa :) Oma kutile ütlesin ka et hangi omale dayjob. Möne aja pärast teatas ta röömsalt et tal on septembris... ee..  6? esinemist kokku. Tihe graafik.  

Pole ta mulle muidugi mingi elukaslane, me pole tervet elu koos elanud ega ole kindel, kas elamegi, vôib-olla see asi haihtub öigepea. Kes teab?! Elukaaslane on ühe kolleegi sagedasti käibeolev söna. Tema eluaaslane muideks on mu vana koolivend. Aga ikka ütleb ta tema kohta elukaaslane. Seda on natuke naljakas kuulata. Aga tore ka. Täiskasvanud inimesed.

ps. täna unes nägin, et olen Islandil. Höustid jagasid kala ja kalasuppi. Palju kala oli. Tuulist ilma ja nunnusid tänavaid oli ka, teadmisega, et asun suurel saarel, ümberringi külm ookean.

mônsa lanza

meeldiv

imeline träkk:

aga hommehommehomme tuleb ôigeaegselt ärgata ja lubatud selle suve seni palavaima ilmaga (loe: hädaldava ja higistava elukaaslasega) taevaskotta matkama minna. olen seda kaua oodanud. ja siis vôrru ka :-)

Täna unes

Kirjutan kähku üles, mis ma täna unes nägin, sest see oli päris äge.
Üürisin välja mingi pöneva ruumi. Osa sellest oli modernne betoonehitis, osa sellest moodustasid mingite vanade kiviehitise jäänused, eem et siis oli nende varemete peale selline modernne ruum loodud. Valgete lubjatud seintega. Kui uni hakkas pinnapealsemaks muutuma, märkasin, et sellest saaks ideaalse resto-kohviku. üks huvitavamaid kohti ruumis oli amfiteatritaoline astmeline sügavik.
Igaljuhul olin väga elevil selles unes. Pea plaane täis ja nii.

Kurjam, ja terve nädala peaaegu on kummitanud see totakas "kanade" lugu. Mitte et see lugu ei räägiks khm kanadest, aga niisama mainiks, et mul läks terve varandus täna kaupsi soojaletis, kus vahelduseks vötsin mingit aasiapärast kanapajarooga. päris hea oli. ärge mu elukaaslasele öelge... mul sahtlis hunnik ramen-nuudleid ootamas, mida tegelikult tarbida tuleks.





Löpetan kah klubikaga, pöhikool tuleb meelde igaljuhul... ja venelased. Mu kodulinnas oli palju venelasi. hm.




a lôpetan ikka nunnult selle "kaveriga". Muidu PBC lugudes mulle kangastub mingi vana kelti vaim, aga loomulikult on nad köigest hipsterid portlandist.

nämma söögi nöiaring / basic talk

tere, ma olen mari ja ma ei oska eriti korvpalli mängida (n vaatab mingeid vine asju ja osutab:"näe, nii mängitakse. vaata nii!"), aga oskan teha lausa taevalikku kukeseenekastet. pilti ei ole. aga jube hea on. endaarust. on üks töökaaslane, kellele meeldib kokata, olen talle millegipärast hakanud rääkima: "tegin eile nii head toitu, et mine hulluks, nii hea oli." mida rohkem oma toitu kiidan, seda rohkem see mulle maitseb ja siis sealt kusagilt algab see "muna ja kana teema", et kas ma siis rohkem kiidan vöi rohkem teen, nagu nôiaring. üks hämmastav asi veel - teen täpselt niipalju, kui me ära sööme ja nii ei saagi jääkidega väljaspool kodu eputada.