Võib-olla olen liiga palju seda va njuueidz bullshiti uurinud või siis lihtsalt ülitundlik. Täna kontoris heljusin teatud mõttes nagu paralleelses reaalsuses. Muremõteteis antidepressantidest eemalduda üritav R on nagu minuga samas ruumis, aga nagu ei ole ka. Vaatame üksteisest mööda. Suhtleme pealiskaudselt. Ma ei oska enam tema asjade peale midagi kosta, ja vice versa... well... üritasin talle selgitada, mis minu olemist mõnusaks teeb, noh, et vb snitti võtta äkki võinii: Lähen koju, panen kõik majapidamises asuvad küünlad põlema (neid on palju), Mari Kalkuni uue kauakestva peale (saadaval spotifys) ja hakkan õhtusööki kokkama. Midagi head. Näiteks ahjukartuleid.
Kuna me vahepeal suhtlesime päris palju igasugustel teemadel, siis küsimus:"Kes on Mari Kalkun?" tekitas minus korraks lühise. Asjadest tasub ettevaatlikumalt rääkida ning mitte eeldada, et kõik teavad kõigest kõike (kuigi võiks ju eksju!), või vähemalt seda, mida mina tean. Nojah...
Ühel hetkel lingib ta mulle psühhiaatriakliiniku teenust, kus patsiendile tehakse lühikesi elektrišokke meelekohtadele. Pidavat pikas perspektiivis ikka abiks olema ja depressiooni leevendama. Kõrvalnähtudeks on lühikesed mälukaotused. Aga. Olles nüüd Stranger Thingsi 2. hooaja ära vaadanud, meenus sellepeale esimese asjana klipp, kus Eli ema sandistati. Käes-jalad kinniseotud, haiglaruumides, tropp suus (vist), andurid peaküljes, ja anti särakat, nii, et naine värises. Ja see oli see sama meetod! Ainult et elektrišokk kestis kauem, aga mitte nii kaua, et inimene tappa. Eli mamps istus pärast seda vahejuhtumit halvatuna kiiktoolis ja kordas kõige olulisemaid märksõnu oma elus, mis aga kahjuks kellelegi peale Eli enda midagi ei tähendanud. Ühesõnaga, veel üks element seriaalis, mis on kooskõlas täitsa reaalse eluga. Oehh. Väga hea sari. R`le aga ütlesin otse, et mina seda protseduuri ei usalda.
Töö on okei, aga viimasel ajal on see väga vastumeelseks muutunud. Kõik need lumehelbekeste vabandused ja nii. Tahaks luua ja lehvitada. Ei taha olla võlts. Jne.
Positiivsematel nootidel ka. Homme on Must Reede! Vähemalt prillipoodides. Ja uusi prille ostma ma lähen. Ainult, et need, mis on moes, on mingid ümmargused enamasti ning hästi suured. Need mulle hästi ei istu. Tuleb pöialt hoida, et saan mingisugused enam-vähem normaalsed. Igaljuhul mitte viimaste moodude järgi. a la Tallinnasse ja Euroopa suurlinnadesse reisimine osutub piinlikuks: Barrista vaatab mu pöördumise peale mulle äraolevalt otsa ning teeb otsekohe koledama kohvijoogi selliseid provintslikke prille nähes :-p. Igaljuhul, kõige peale kokku võiks minna max 150 eur, siis oleksin rahul.
Olen kusagil koopas. Ma ei saagi aru täpselt, kas mingisuguse valguse saatel või täielikus pimeduses. Mingi valguseke vist ikka on. Ma pean minema edasi, edasi aga on pimedus, kottpimedus. Pimedusest paistab 2 helendavat silmakest. Kaks ärevil heledat silmakest, kes ootavad, et ma liigutaks. Ma tean, et ma ei saa minna tagasi. Ma olen tarretunud oma kohale.
Tahan silmad avada, aga ma tahan ka olukorda uurida. Kõik on hästi, kõik on hästi, rahustan ennast.
Uurin koopaseinu. Need on tavalised. Hallid. Pigem mingi maakivitaoline kui et liivakivi või graniit... Observeerin eneses tunnet, mis minu sees on. See on raske. Ma ei saa liikuda. Mitte kuhugi.
Mulle meenub olukord varasemast lapsepõlvest, kui sai käidud Oulus veepargis ja ma ei julgenud torust alla lasta - see oli pime nagu koobas, tulukestega küll, aga.. mind tabas hirmumoment: kui ma teekonda torust alustan, siis tagasiteed enam ei ole. Sarnane hirm ja eiteakust. Teised lapsed olid mu seljataga juba jube kärsitud.
Ma ei tea täpselt, kust-kuidas see koopa-asi esile ujus või kuidas.
Suutsin end siiski nö maandada. Raske meeleolu, aga kindel, olen kaitstud vms. Tundub, et see oli regressiooniteraapia iseendale. See tahtis ise tulla. Mind seati sinna. Nagu ma vahel satun toredatesse olukordadesse lihtsalt ekspromt-otsuse teel. Nii ka see meditatsioon ja elamus täna.
Liiga palju aega üksinda. Stranger Things, tartlase hukk, mõtlik muusika. Ilm läks pimedaks ja õue ei jõudnudki. Kas enam julgengi? Nii istusin diivanile oma sellise veidra hirmuaistinguga/ärevusega. Vahtisin enda ees laual põlevat küünalt. Hingad, tunnetad ühendust Maaga (jalgadest lähevad niidid nvm), ühendust kosmosega, täitud heleda valgusega, oled avaram kui enne, oled... ajarännak bioloogiliselt on võimalik elamusena, öeldi kusagil. Ma ausaltöeldes tahtsin end maandada sellest õrnast hirmutundest, aga mu ees hakkas siis too ülalmainitud pilt lahti kooruma, ma ei surunud seda maha, lasin sel juhtuda. Go wth the flow...
olen inimene aga olen ka nagu üks armas koer lausa hädavahalikud mulle on hommikused jalutuskäigud õhtused jalutuskäigud ja lõunased kui veab pissitan end tühjaks arvutis passimise toksiinidest köhin mõnuga kopsudest nanoosakesi parki murule jätan väikesed tööpinged emake maa saab mu stressist kenakesti väetatud tuvid ja kajakad valudest alaseljas kaetatud ja nii tekib minusse jälle ruumi ja linnaruumi tekib üks koera näoga naisteraffas
(no see oleks küll justkui minu enda stuff! sündipopi ja ambienti austajana see OST lihtsalt priceless :) :) )
Sain täna elamuse osaliseks, millele annan nime sensatsiooniline.
Miski minus hõljus kõrgemale, ma hõljusin naeratus näol punktist a punkti b, tehes peatusi ja naudiskledes seda, mida õhtupoolikul minu jaoks pakkuda oli.
Pärast tööpäeva, kui olin töökaaslase foobiate seltsis 8h istunud, oli ka mul selline veider tunne sees. Selline paha tunne, et ei saa mitte normaalselt olla, miski on mäda, õhk on coworkeri meelepahast paks - ta lõpetas antidepressantide söömise ning foobiad on tulnud tagasi veel irratsionaalsema ja kohutavamana kui iial varem. Muidugi üritasin alguses psühholoogi mängida. Aga lõpuks lihtsalt.. tekkis ka mul pahameel. Kaua sa jaksad?!
Tema hiiglaslike murede nagu tolm ja remondimeeste räpakus, kõrval meenus mulle, et ka minu elus ei ole kõik mitte parimas korras. Eeskätt kodus. Akuutseim ebameeldivus hetkel, mida kõige kergema vaevaga muuta saan, ja mis minu stiili-aistingutele häda teeb, on kapinupud.
Meie viisakas nõukaaegne sektsioonikapp võiks päris okei välja näha, kui sellel oleks veidike tagasihoidlikumad kapinupud. Nii suundusingi otse Lõunakeskuse bussile, et sealt Bauhoffi liikuda. Sellele kapikesele siin ei soovi mingeid romantilisi nupukesi, mida nt Kaubamaja teisel korrusel udupeente pits- ja nipsasjakeste poes müüakse. Aparaadi juures asuv teine sarnane "vanaemajuures" romantikale rõhuv poeke on sel hilisel kellaajal kinni. Seega oli kiire lahendus Bauhof.
Astusin bussilt Sophie vms hotelli peatuses maha ja pidin läbima Lõunaka, et Bauhoffi pääseda. Pikast päevast kõht ka tühi, kuid suurde poodi piruka järele minna vaevarikas, sattusin mööduma kohast nimega Ice Cafe ja jäin jäätisi vahtima. Mmm... gelatooo. Müüja-daamike kutsus mind kohemaid jätse maitsma - loomulikult ei saa keelduda! Langesin lõksu. Aga meeldivasse.
Sain väikese karbikese sisse (2eur) kookose-shokolaadi ja (mingi maa.. Argentiina?) kohvijäätist.
Ja kui hea see oli! Miski hõljus minus kõrgemale, jaaa. See oli enesetunne, mis pikast töölpassimisest kerra tõmmanud. Gelaaatooooo! Meenusid hetkeks kunagised Itaalias rändamised, kus jäätis oli meie peatoidupaluke. Eriline lemmik oli mul kookose jäätis oma hõrkuse, õrnuse, pikantsusega. Pärast toda aega (2007) hakkasin Eestis igaltpoolt kookosejäätisi otsima ja proovikma, et saada kätte seda sama naudingut. Aga Eesti jätsid maitsesid nagu rafaellu. Öäk. Kus on kookos!? See jäätis siin oli.... sensatsiooniline!
Anyway, naerataval näol liuglesin paarist sisustuspoest läbi. Mu lemmik on The Pier, millest ma ühtegi asja oma koju ei taha, aga mille puupüsti igasugu imevidinaid ja boheemlaslikku mööblit täistuubitud miljöö on väärtus omaette. Mõnus jalutada ja ringi vahtida. Muusika on kas jazz või mingid huvitavad bossa-coverid, tekitavad suvise v vahemerelise laheduse.
Pieri poodi oli vahepeal veel rohkem kaupa saabunud, mööbel seisab üksteise otsas ja kõrval, tekitades kergeid labürinte, millest ühte ma isegi ka kergelt ära eksisin ja pidin tagasi kõmpima. Jõulumant oli ka juba üles riputatud, nagu neil kapitalistidel kombeks.
Bauhofi ainuke häda on selles, et kui sul ei ole kliendikaarti, oled omadega... well, hädas. Asjad on ca 1 eur v rohkem kallimad. Hinnasiltidel on suurelt kirjas kliendihind. Kuna olin arvestanud max 5 min puhverajaga bussile, ja unustanud, nagu alati, et ma ei ole kliendikeerdi omanik, pidin leppima, et minu kapinuppudele kulunud summa oli ca 20 eur. Ugh.
Sellest suts frustrerrituna jõudsin kesklinna tagasi, läbisin Hemtexi, kust peale mõningast vaagimist otsustasin ühe laudlinakese kasuks, mis pole praktilisim ost just mu praeguse finantsolukorra juures.
Jõudsin koju. Mind ergutas mõte, et teen omale ühe mõnusa tee, panen küünlad põlema ning hakkan katsetama, kas saan vanad kapinupud eemaldada ja uued asemele sättida. Olin valmistunud mõnusaks äraolemiseks uhkes üksinduses podcastide/youtuberite jms seltsis.
Ja siis. Marsivad sisse elukaaslane ja ta sõber, õlled näpus. Oeh. Mu õhtuotsa tänu jäätisele naeratavana püsinud nägu tõmbus kunstlikuks naerugrimassiks "Tsau, ma ka alles jõudsin!"
Teda tundes, jah, ma ei eksinudki, ta asus kohe kritiseerima laudlina, mille ma sinna kiirelt sättida jõudnud olin.
Elukaaslane kaitses mind rüütellikult:"Mind see laudlina ei häiri. Päriselt, mul on sügavalt ükskõik."
Loomulikult mainis sõber ka, mida ta kõik meie kodus üleüldse teistmoodi teeks. Ja nähes, kuidas mu suunurgad veel allapoole vajusid, mainis, et see on tema isiklik arvamus ja et ma ei pea sellest ilmtingimata snitti võtma.
Aga ilmselgelt lasin ma end sellest häirida, passisin telefonis, ja varsti leitigi põhjus, et edasi astuda.
Sellise sõbra varjus on hea, et minu peika on just selline nagu ta on. Teda ei häiri asjad, mis minule meeldivad, mind ei häiri asjad, mis talle meeldivad, mõned asjad tunduvad pigem naljakad v uskumatud, aga mitte ebameeldivad. Elame harmoonilises aksepteerimises ja halva tuju korral passiivses agressioonis. Enamasti ma ei pane seda tähele küll, kui ta kapiuksi minujärelt kinni paneb... aga ikkagi. Rahustav on temaga elada - et ma ei tee midagi valesti, ja nii on okei olla. Mõni inimene mõjub kuidagi jälle nii, et isegi kui ta ei arva otseselt, et tema arvamuse järgi peaks kõik talitama, mõjub see ikkagi kuidagi kõva põntsuna ja halvustavalt.
Okta(a)v kui suur samm... 1.muuskahe lähima samanimelise helikõrguse vahemik; 8 diatoonilise astme vahel olev intervall, ka diatoonilise heliastmiku 8. aste.
Meie korter on valgusküllane ja vägagi vastuvõtlik praegu esinevatele päikesesähvatustele ja vihmasahmakatele.
Kased heljuvad sügavkollaste puntratena akna taga potisinise taeva taustal, punaste tähtedega Selveri tibukollane ehitis terendab silmapiiril. Soetasin Riias kollased kõrvarõngad pühitsemaks seda veidrat melanhoolset kuid reipalt optimistlikku tunnetust, selle tunnetuse sümboliks on ka üks J kursakaaslane sügavkollase t-särgiga - no hästi rõõmsameelne inimene, aga õrn-tajutavalt raskemeelne.
Juba augusti lõpus oli tunda, kuidas kõrged-kerged pitchid madalduvad-aeglustuvad, õhk on esialgu energiate muutumisest hägune ja paks, nagu raske. Septembris oli see hägustumine imelik, aga värskendav ja isegi nauditav, nüüd, oktoobris näitab "energiamuutus" oma tõelist, kvintessentsi settinud palet. Kuldne, kui soovite.
Kõik muutub. Pidev vaip-jalgealt pidetuse tunne on siin korteris. Miski, mis ei saa valmis, kus oleks palju vaja teha, aga... ma istun siin arvuti juures ja kirjutan sellest hoopis... Palgapäeval uus riiul ja uued prillid - oktoobrikuu väljaminekud ( Ja seeeee lamp praegu väga oluline saada, et ta oleks natuke immitseks valgust hetkel)
Novembrikuul aga võiks mu uued klaverilood juba bandcampis üleval olla.
Ja töö on muutunud mittemotiveerivaks. Kas see on hetkeline sööst? Mida ma siis teeksin? Teeksin igasuguseid asju, omas tempos, aga kes siis minu asemel arveid maksab, kohvikutes käib ja kinos, ja ostab impulsiivselt asju, mis õnnelikuks teevad? Tulin siia planeedile siiski ka materiaalses heaolus naudisklema. Elu ei pea olema piin. Kannatus on ta niigi.
Vajan mõtteselgust. KUHU EDASI?!
Vastab oktoober: Oktoobris on loodus kristalliseerunud värvikirevaks, saavutanud oma "piigi", aga on vaja liikida edasi, ta hakkab vaikselt mädanema, kõdunema, elu modifitseerub, järgmise väärtuse tipuni, mis peab leidma lahenduse, leiab selle, ringkäik mööda tippe käib. Need ju tsüklid... Mõned kuised, mõned 12 kuised, mõned pikemadki veel.
Võib-olla tahab üks tsükkel minus lõppeda ja lahendusi saada. Loodetavasti minu mõtted ka kristalliseeruvad ja kõik vana ja mõttetu, ebavajalik kõduneb mu ümbert, ja ma saan oma eluga uues ringis edasi minna...
Mu praeguse olekuga resoneerub praegu väga hästi Harold Budd, see va Gaga Masin ja Hiroshi Yoshimura. Mu kõige värskem klaveripala, mille ka viimati kolmapäeval Barlovas ette kandsin, tundub mulle nagu haarang Yoshimura helikeelest. Või siis kuidagi nii, et nii tema kui mina viibime mingis teatud ühisväljas, millest nopime ja interpreteerime muusikat... veidi erinevalt, aga tunnetus, see miski, on väga sarnane, kui mitte sama. Oleme samast ainest.
( Muidu uut musa vanadelt lemparitelt nii palju peale tulnud, et ei jaksa süvenedagi, nt Four Tet, Tricky, LCD soundsystem jpt)
mina ja klaver
klaver ja mina
vana klaver
suhteliselt noor mina
mina ja klaver
vana klaver ja suht norm mina
kahekesi ja ainuüksi
kanname ette et
oleme pettunud inimkonnas
(mõnede toredate eranditega muidugi)
ja mida me veel öelda tahame
suht ülbelt ja otse
ja mitte ainult omade vahel
et see laul on rõõmus
ja et see ei ole mingi nutulaul
mitte ühtegi pisarat te meilt välja ei pigista
te igavesti arenev düsgraafikutest räuskav inimmass
jah teiega räägime
ei räuska vaid kõnetame
vb isegi laulame
klaver ja mina
mina ja klaver
et häälest ei läheks
peab talle purgiga sinna alla vett panema
aga milliste purkidega toita inimmasse?
meid ei koti
me ainult öelda tahame
et
mina ja klaver
klaver ja mina
suht vanad semud
ja ainukesed normaalsed
Tahan kirjutada uut novelli/romaani. See kujutaks endast mingit utoopilist tulevikku.
Meeldivas võtmes. Sellises võtmes, kus elektroonikal on tore asjalik kasutus ja inimesed on üle saanud sellest, et uimastavad ained ja silmakirjalikkus on enesestmõistetav elu põnevamaks muutmise osa. Vägivald on lollide pärusmaa, aga lolle ei ole, sest igaüks on leidnud selle oma tugevuse, mida ta siis endas kui tahumata kalliskivis muudkui lihvib. Igaühel on see emotsionaalne intelligentsus, mida koolis pähe tuupida ei saa. Maagia on normaalne, jnejnejne.
Selle seonduvalt:
Ohkan. Olen väsinud düstoopiatest ja rõvedusi täis romaanidest, millest ka ekraniseeringuid vorbitakse. Düstoopiaga viitan muidugi popile Atwoodi "Teenijanna loole". (mitte küll romaanil põhineva sarja Black Mirrori põnev tulevikumiljööde põimik on lausa kuritegelikult lootusetut tunnet tekitav! Mis planeet see on?) Eks olen parajalt nõrganärviline ka, et mitte suuta nautida nt Kenderi lapsepilastamiskirjeldusi.
Siin ei saa olla muud kui et peamõnu lasub kirjutajal endal. Ka lugejat võlub see, kui on näha ja tunda, et kirjutaja sulg jookseb, lausa lendab. Pluss stoori. Aga kas ekraanile need lood nii vajalikud on? Well, Gaimani Ameerika Jumalatel on vähemalt minumeelest tore soundträkk. Gaimani puhul päästab tumedusest ja koledusest ikka huumor. Vana hea huumor. Sõnavara ja huumor. Ja stoori. Research.
Mis mind kogu selle düstoopilisuse ja negatiivsuse juures pisut või isegi õigepalju ärritab on see, et tarbijale/plebeikarjale söödetakse pidevalt seda ette kui teatavat (anti)eeskuju või asjade halvimat käiku, mida siis inimesed peaks oskama ja suutma vältida ( inimene on ka piisavalt primitiivne + praktiline, et tahab küsida, miks ma seda vaatan, mis ma siit omale saan). Vaevalt et keegi selliseid mõtteharjutusi küll kodus teeb, et vot mis juhtuda võib kui käituda "nagu tõbras" (aka kompleks igasugustest asjadest nagu nt lihtsalt puuduvast viisakusest, aususest, ligimese mitteaitamiest jne), sest ükskikinimene on osa kollektiivist ja kollektiivsest teadvusest (ma märkan seda oma tööjuures palju kuidas need pisikesed kollektiivteadvused töötavad. eriti huvitav on, et on tugevamad planeet-inimesed ja on kuu-inimesed, kes siis vastavalt resoneeruva planeet-inimese lähedusse hoiavad ja nende tõekspidamistele noogutavad ning sarnast käitumismalli viljelevad - seda pigem naiste seltskonnas kui on tihedat läbikäimist nõudev töö). Ühe inimese käitumine ja väljaütlemine paneb lumepalli veerema.
Olen end tabanud mõttelt, et niipalju näen ümberringi antieeskujusid, milline ise olla ei taha ja milline ei võiks olla maakera, Ja nii vähe on sellist eeskuju, millest snitti võtta. Ilus kirjandus ei võiks olla ilastav Cartlandi-romantika vaid midagi... vb veidike midagi Proustilikku? Võib-olla ma lihtsalt ei satu sellise toreda kirjanduse peale lihtsalt?
Kas kaunis ja meeldivas tulevikukirjanduses puuduks konflikt? Kas sellest jääks puudu vastuolulisuse mahlakas vägi? No ma ei tea...
Üks näide meeldivat tunnet tekitavast sarjast, oli viimane hooaeg Master of None`i. Kohati bittersweet, aga näitav, et inimesed on inimesed. Inimesed on erinevad ja sarnased. Kõik tahavad armastust ja sõprust ja mõnusat äraolemist. Enam-vähem sellist omavahel jaburdamist nagu meil elukaaslasega on, oli seal ka - südantsoojendav. Ja täitsa ju challengeid täis sari. ütleks lausa, et lahendamatud raskuskohad seal.
Tegelt, kokkuvõttes, mu mõte oligi selline, et koledate düstoopiate kõrval võiks olla eeskujusid rohkem või sellised ägedaid asju, mida loed v vaatad ja noogutad JAH! Selline utoopia oleks cool.
Oma suurimaks õnneks avastan rohkem ja rohkem, et sellist asja ongi reaalelus rohkem kui fiktiivsuses. Inimeselt-inimesele. Õnneks on valikuvõimalus, millises reaalsues olla tahan. Peaksin rohkem usaldama elu. Aga seda novelli tahaks kirjutada ikka.
