Mustrid muutuvad

Jäin siin juutubi vidjosid vaatama. Erinevatest maadest ja nende kultuuridest. Praegu selline. 

Prantslased on nii pessimistlikud! Ja kriitilised! Peaaegu nagu mina. Vahel kompleinin ka mina toredate asjade üle nagu puhkus ja mingid head asjad, et ääh oli nii ja naa kehv ka see asi. Ma arvan, et see on sellest, et kuulajal ei tekiks pahameelt, et näe kui tore temal on. 

Teatud mustrid selles valdkonnas hakkavad muutuma.

A`ga Genis vetsus, tema hädaldab oma juuste üle kui ta nokaka peast võtnud on. 

Mina vastu, et oii nii ägedad juuksed sul ikkagi, sul vähemalt on neid! Mitte nagu minu hõredad tuustid. Tema vastu, et vaata, su juuksed nii kenad ju. Mina muheldes: Tegelt on jah!

Mida siit välja lugeda - sellise hädaldamise põhjuseid on mitmeid, ja osalt on need sellised mängulised. Mulle tundub, et põhjused on:

1) jää sulatamine jututeemana v jutujätk

2) heakskiidu kinnituse leidmine

3) vihjamisi kinnitamine, et isegi kui teine inimene peab sind megatoredaks jne, ei ole see elu sul midagi nii roosiline ja teine inimene ei ole oma ebaroosilise eluga ainus inimene siin maamunal. Mingisugune ühtehoiduvuse/lohutamise soov

Tol hetkel hädaldasin ma peamiselt selleks, et juttu edasi viia. Aga kukkusin ka kohe sisse, sest noh, ma olen oma juuste olukorrast ammu üle saanud, leppinud ja õppinud neid aksepteerima.

Vana Euroopa olevat energiast tühi. Kui nad jätkavad taolist hädaldamist, mis on a la kultuuriline sport, siis ega neil pikka pidu enam ei olegi. Sest asjadel on kombeks manifesteeruda. Ja nüüd juba kiiremini kui varem... Maakera muutub, kõik on muutumises...

Udutab

Udutab vihma. Varesed. Muud linnud. Akvarelliline taevas. Pilvekäntsakad ja rümbad,svammid, difuuserid. Tuuleiilid hiilivad ja tantsitavad kasevõrasid. Muruplatsil on maas koos lehtedega kenakesti puuoksi. Linnutiibu. Vihmametsistunud, omal moel, on Tartu. Tartu kohale-peale on laskunud suur vihmavaim. Ja vihma ja niiskust immitseb temast. Alates vist ee eilsest. Aga mu lobeeliad suutsid ikka kuidagiviisi ära kuivada. Olin mingil nädalavahetusel eemal.

Viirukid sisisema, küünlad põlema. Vihm trambib kõik ebaselge ja hõljuva konkreetseks. Tuli tekitab elusolemise tunde. Selgineb ja settib.

Hea asi see Rainforest Spiritual Enslavement!
 

Poolaasta

Kust oma jutuga alustada? See on mul igavikuline probleem - tahaks panna infoportsu kohe teise sisse ilma, et peaks seda kusagilt alustama v lõpetama. Tundevärvidega. Arrivali tulnukate keel oleks mulle sümpaatne indeed. Jessas, kas see on tõesti aastast 2016? Aeg lendab.

Aasta algab kaks korda, vb isegi kolm: kokkuleppeline aastavahetus, astroloogiline aastavahetus hiina kalendri järgi, 1. september. 

Mina tähistan seda eeskätt uusaastaööl. Noorest peale on minusse jäänud mingisugune ebausk - milliste vaibidega möödub aastavahetus, nõnda möödub terve aasta. 

Ja aasta on siiamaani olnud üpris rahulik. Üpris rahulik. Ma kuulen kuminat oma peas.

Kõnnin koerakesega hommikukastesel muruplatsil, vaatlen kiirestiliikuvaid pilvi. Eraldatus. 

Jooksen rõdule Gaudeaumuse lõpupauke-ilutulestikku vaatlema, tuduriided seljas. Eraldatus. Aga olek oma heade ja lähedastega. Aga ikkagi eraldatus. Ja veider tunne, kas peaks olema FOMO või rahul käesoleva situatsiooniga. Tunnetemeetrum kõigub, hekseldab peenekoelisi välgatusi, mis tahavad tekkida, aga millel ei lasta oma haripunkti jõuda. Seierid võbisevad rahutult. Võbisevad, nad ei jää pidama. 

Ma loon oma reaalsuse ise. See on fakt. Ja kui ma olen omale sellise reaalsuse loonud, siis ei ole väga mõttetu selle kallal nuriseda. 

Viimasel ajal panen sageli tähele, et justkui peaks mõnel üritusel osalema, kursis olema ja käima rohkem ringi, rohkem suhtlema, olema chill ja ettevõtlik, aga ma ei tee seda. Elan oma hermiti elu ja ei ole kuigi kurb. Jah, seda ma olengi märganud, et juu on mulle vaja seda eraldatust ja "asjade mahamagamist". 

Mind teeb rõõmsaks ja mittekadedaks see, kui keegi detailselt oma kontserdi/peo/sotsiaalsest õhtust räägib - saan oma info kätte, pole vaja kohale minnagi. Remote viewing. Sest uudishimulik ma olen. Võiksin töötada kollases ajakirjanduses. 

Aastavahetus möödus meil Jõgeval. Äärmiselt rahulikus ja paljude snäkkide, televisiooni ja mõnusate sõprade seltsis.  See oli küllalt rahulik. Mäletan mõnd aastavahetust, kus olen Raadiomaja kusagil kõrgel korrusel shampat joonud ja läbiligunenud jalanõudega, sest ilge sopp+libedad tänavad, mööda linna tuianud. Rahulolematu, sest ei saa igal endale sobival hetkel magama heita. Need olid põnevad ajad. Tagasimõeldes. 

2016-17 aastavahetusel oli minus rohkem rahutust kuhugi ägedale ürrarile joosta ja midagi teha (põnevaid kunstiinimesi kohata+hea musa, jah hea muusika tähtsust ei saa mitte alahinnata) selleasemel, et pooltuttavatega istuda ja napsitada. Inimesed toredad, aga sedasorti jutt, kus mu silmad ei saa põnevusest ja hingerahust mitte särada. Põnevam isik tollest seltskonnast otsustas hoopis saarele kolida... aga liigub siinseal ringi. 

Sel aastal olen juba kuidagi leplikum kogu olukorraga. Inimesed on erinevad. Kõik on toredad inimesed, aga nii teistsuguste huvidega. Melomaanid puuduvad. Teatrihuvilisi õnneks on. 

Sel aastavahetusel, kõik oli mõnus ja tore, ma isegi ei igatsenud mõnda suuremasse linna seikluste järele, aga ometi midagi kipitas. Shampa avatud ja head uut soovitud, piltlikult öeldes haarasin J`l käest ja kimasin õue. Lähemale mingile elamusele, välja pildi seest, lähemale pärisele, noh ilutulestikule siis tol hetkel. Tahtsin midagi, mis oleks päris ja vapustaks läbi keha. Tjah..

Kõndisime klaasid käes majaees, meie kaks, ja mõned tundmatud grupid veel, tegime pilte ja uudistasime. Ja ma tundsin, et mingil FOMOl ei ole mõtet. This is my life .... for some time now. 

Kas ma hakkan tädistuma?!  Ükskord sai R`ga seda arutatud. Ta tõi selle välja, et tema kursaõed. Ja mul, selle eraldatuse ja perenaiserolliga hakkab tekkima hirm hoopis tädistumise ees. Kas sellele on urban dictionarys vastet?

Selline stabiilne suhteelu on ühest küljest väga mõnus, teisest küljest kuidagi hinge ahistav. Ma ei oska seda isegi seletada. Ma ei ole vb suhteinimene? Aga mulle meeldib sümbioos. Ma tahan olla koos kellegagi, kellega on mugav. Aga hirm on, et see mugavus võib nii tuimaks teha inimest, et ta lõpuks...  närbub lihtsalt.

Mina ja pisikoer rõdul, liitub J meiega, vaatleme Gaudeamuse ilutulestikku. Me oleme lähedased ja koos. Humooritseme. Me ei ole seal üritusel rahva seas, ei tõsta klaase, ei pidutse laia ringiga. Kas peaks? Meie all rõdul on vene vanapaar ja nad arutavad kah midagi omas keeles. 

See on mu elu nüüd mõnda aega.

Prügi! Ja appihüüd: kuidas julgeda südamega elada?

Vahel tahaks muudkui rantida. Eriti siis, kui energiatase all, ja lased probleemidel end kannast napsata. Energiatase all ehk siis et mingis mõttes väsinud. Väsinud nt sellepärast, et jäid juttu ajama eile õhtul, võtsid ühe õlle ja tarbisid bf`le sünnipäeva puhul ostetud krõpsupaki sisu (ta ei ole suur magusasõber) momentaalselt ise, sest tahaks ju chillida pärast pikka päeva ning toidutegemine ei tundu sel kellaajal enam piisavalt jumekas plaan.

Täna olen ärrituv. Ärritaja nr 1: PRÜGI!

Kuidas aastal 2018 ikka veel inimesed sellele pihta ei saa ja suurkorporatsioonid jätkuvalt on nii kasumimaiad, et lasevad plastikuga kõike ja kõiki ümbritseda. Kui kasumiablas võib olla?! Mind ajab vihale see, et ei olda aupaklik oma ressursside ja klientide suhtes. Aga need asjad muutuvad. Peavad muutuma.

Koeraomanikuna on see prügindus mulle eriti nähtav, silmatorkav, silma ja lausa hinge torkav. Beebikoer pistab hambusse enam-vähem kõik, mis värviline ja kutsuv(kuigi nad näevad peaasjalikult vist sinist ja oranzikat).

Olen teda mitu korda ära kiskunud shokolaadistest pakenditest. Keegi sariprügilane jätab kõrvaltrepikoja ukse kõrvale põõsaste alla jäätisepabereid, ükskskord isegi parankasid, mida Rosin aplalt mitu päeva sõi, ja väike üllatusmuna minion on seal vedelenud.

Täna leidis koerake ühe teise maja kõrvalt pungil verd täis tampooni ja mugis seda. Mul kakakotid otsas ja oi kui ebameeldiv seda tema suust välja saada oli. Käed verised, võilillelehega üritasin opereerida, õnneks olid snäkid taskus ja lõpuks õnnestus tampoon koera suust välja saada.

Ühest küljest oli see nii vastik kogemus, teisest küljest - miks ma peaksin kartma kellegi teise verd, mis tema seest tuleb... aga siiski, miks mitte karta: hormoonid, bakterid, kus see tampoon veel reisinud on, kuidas tema teekond sinna majakõrvale murule jõudis?

Igaljuhul. See oli viimaseks piisaks, et tuleb omale mooncup hankida. Vähemalt üks rõveda prügi tekitaja vähem siin ilmas. Pluss, et menstruaalverd kasutatakse isegi taimede väetamiseks! Võinoh, verd üleüldse (näiteks).

Siit jõuame ärritaja nr. 2 juurde: ÜHISKONNAKORRALDUS/asjad, mida ühelt tublilt inimeselt eeldatakse. (See on iganenud!)

Jätkan juttu...Aga selle mooncupiga võib algul igasugu ebamugavsi tekkida. Katsu sa seda tööandjale selgitada. Õigus, siis tuleks tööd vahetada! Aga milline teine tööandja annaks sulle igal kuul puhkust teatud ajal? (Sest juba bioloogiliselt võiks mitte eirata ja häbimärgistada vaid kasu lõigata naisolevuste kuuperioodikese pealt - rahulolev ja relaxed naine on parim naine. Õiendav ja stressis naine + lekkiv naine - no selle juurest paneks kohe plehku mingi sellise juurde, kes võtab kaissu) Õigus, tuleb ise enda tööandjaks hakata.

Aga kes siis makse maksab? Sest keskmise inimesena ei suuda mina küll niipalju raha oma palgast kõrvale panna, et alustada firmat. Knowhow ja asjad puuduvad. Kõik ei ole loodud ajugeeniusteks, okei see on kehv väljend - bisnessi inimesed. See ajab mind ka kohati vihale, et need, kellel on vaistu rahaasjade peale on ühiskonnas kohe automaatsemalt nö targemateks tembeldatud. Mõne teise koha pealt võivad nad olla "no tule eila eile". Jäetud on siin ühiskonnas ikkagi kahe silma vahele/aktsepteerimata, et mõned on loodud loojateks, keda võiks kaitsta ja toetada, et nad saaksid maailma harmooniat juurde luua nii hästi v halvasti, kui see neil välja tuleb, lasta areneda. Igalühel on oma eesmärk ja "pusletükksus" siin ühiskonnas, kui lubate.

Üks fond meil on: köögiremont/uue kodu sissemaks. Firma alustamiseks väga ei pressi välja.

Eks ma tegelen siin sellega, et loen omale sõnu peale niikaua kuni usaldan ennast ja maailma rohkem. Et ma ise võin olla iseenda boss ja dikteerida, millal tulen ja lähen, ja anda maailma juurde midagi, mis vb ei ole nii käegakatsutav, aga mis on valiidne väärtus ikka. Südamevaluuta, hehe.


Mõttekilde sel teemal jagub kauemaks, aga pean tööle lippama. Õhtul olen jälle väss või kui pole, lähen hilja magama ja olen hommikul väss. No ei ole minust töömesilast. Tahan oma sisemise kompassi järgi tegutseda ja see teeb mind äärmiselt pahaseks kui mul seda teha ei lasta. Aga iganenud mõttemalliga inimesed tõlgendavad seda kui laiskust ja see ajab vihale!


Uhh, ma pean võtma end kokku ja olema ise. Andke veel natuke aega, laske mul olla. Ja tehke maailm vahepeal prügivabamaks kohaks!

vahel siuke tunne

integreerida jah

integreerida ellu
inimesi ja
nõudepesumasinat

integreerida jahh
kui integreeritav on

uute nurkade alt näeb nurkade taha
puhtaid pindu tolmuseid pindu
pindu enese perses
enese suurust enese väiksust
enese rahakoti väiksust

integreerida omale üks
nõudepesumasin
on kindlam ja stoiline
kui et ettearvamatut inimlast
lasta ligi
nuusutama toimuseid pindu
aevastama
arvama
mis on

aga kui on küsimus
siis ikka
integreerida jah
kui integreeritav on


   .... kuula iks tervet albumit ;-)

Puhuti uhuti uhhh

Mitmeid mõtteid, mida pole jõudnud kirja panna. Hetked on möödunud. Situatsioonirelevantsed, hetkekohased. Laule ja lugusid on pähe tulnud. Samuti hetkekohased. Ei saa tänaval kõndides kirja panna. Kaovad koos tuulega. Jäävad heal juhul hea mälestusena lühimällu...

Happening. Oli ja enam ei ole. Etendus. Igakord uus. Laine liivapeal, mis jalajälje minema kannab. Vms. Natuke kurblik, et kõik saab pühitud. Aga selles on ka midagi ilusat ja head. Midagi õpetlikku. A la et me ei saa mõningaid asju siin ilmas kõhualla koguda nagu oravad tõrusid. Võinoh kui mitte olla nõnda laisk ja ebanutikas mõnikord, nagu mina, vähemalt nii. Igaljuhul, kui ma olengi laisk ja ei kogu oma musa tõrudena kuhugi kaustadesse v EP`de peale, siis on see õppetlik meeldetuletus kaduvuse paratamatusest. Sellega tuleb leppida nagu ka igasuguste muude asjadega. 

Nagu täna rõdul ümisedes.

Nagu täna Rosinaga jalutades. Õhtusumeduses undas teepühkimise masin, haarasin tema undamise kvardist ja improviseerisin kahel helil, lisasin keerutusi ja noodikesi, ümisklesin kaua selle ühe monotoonse aga väga elava heli ümber. Kuni käis klõ-klõ. Lähedalasuva parkla auto esituled vilgutasid ning mingi noorpaar liikus lähedaladuvast majast vastava auto juurde.

Kaduvuse juurde tagasi. Jah. Aasta 30 on silme ees ja märkan päris mitmeid muutusi endas. Esiteks, teatud tormakus on kadunud kaduvikku. Kuulan noorukeste tuttavate jutte, vaatan nende elu ja kohati võiks ju tulla kibemagus igatsus peale: kõik need emotsioonid! Asi, millest kinni hoida. Inimesed. Põhimõtted. Jms. Aga ma ei tunne erilist kibemagusust ka nii nagu ma nooremana pidevalt tundsin. Ma lihtsalt ujusklesin melanhoolia ja nostalgia lehkavates lainetes, lained käisid üle pea. Enam ei käi. Vaatan pigem edasi. Üks melanhoolitsemise tekitajaid oli kindlasti see, et kuulasin tonnideviisi muusikat. Enam ei ole mul õieti enda arvutitki. Vahel satun heade asjade otsa. 

Lemon Twigsi avastasin nagu paljud teised piffid tänu what`s in my bag Finni (Stranger Things) plaadikotile. Superorganismi muidu ei kuulaks kui poleks laive kuuland/näind (kexp. npr tiny desk jne)

Esoteerilised jalutuskäigud koerakesega

Olen preili Rosinaga koos kontorisse jalutanud kaks korda. Pänta-pänta üle silla. Beebikoer ilma rihmata ruttab edukamalt minuga kaasa kui et teda koguaeg sikutada, et tule nüüd. 

Silla juures hakkasid juhtuma imelikud sündmused. 

Pisikutsa püüab oma armsuse ja sõbralikkusega loomulikult tähepepanu, aga ainult tööleminnes ja seal sillal olen saanud kommentaare:

"Sinu koer on kristallilaps"

"Mina olen ka koera aastal sündinud. Puukoer!"

"Mina olin eelmises elus ka koer"

Nagu mida inimesi! Eelmises elus olnud koer selles elus igaljuhul paistis räsitud ja alkolembene herr olevat... ju inimeseks olemine käib üle jõu. Mnjah...

Suurtest teemadest (suurim teema rumalus!)

vahel mõtled et no mis nüüd siis jälle, ja.. avastad taaskord, et nii palju head luulet on. nii palju head luulet ja kirjandust ilmas. ja eluilmas ei jõua kõike läbida. ühest küljest tekitab lootusetust, võitleks nigu tuuleveskitega - saad ühe raamatu läbi, ilmub veel kolm head asja, selgub, et kirjandusfestaril esinejad on vahvad inimesed... teisest küljest on äraütlemata äge koguaeg avastada midagi/kedagi uut, kõrvataha panna, meenutada, tsiteerida, uuesti üle lugeda, võrrelda... ja teada, et see valdkond ei ammendu. mittekunagi.

mulle meeldib kui inimesed on omas elemendis. jah, see mulle meeldib.

hea olex kui meie majast saaks praeguse ohvitseride maja kuulsust kandmise asemel kirjanike maja. see oleks äge. 

suured teemad ja suured inimesed. minu maja elanikul oli suurte teemadega seotud lulla näiteks. eurovisioonil oli üks netta, kes laulis nagu ma aru sain nii naiseks olemisest kui noh veidi oma kehakaalu üritas inimestele vist õigustada vms. kui ma nüüd ütleks, et mulle eriti ei sümpatiseeri see naisteraffas, siis küsiksid mõned põlgusega kindlasti, et kas ma ei taha teravate teemadega tegeleda, kas mulle ei meeldi kopsakamad isikud? ma võin seepeale ainult vastata, et ma vaatan inimest, ja see inimene on waaay too energiline minu mahedate tsakrate jaoks. ja kas on vaja mehele hõõruda nina alla et ma ei ole ta mänguasi. see on ikkagi nagu koera nina ees lihatüki õõtsutamine. kui naised midagi on, siis nad võiks olla heas mõttes salakavalad. mulle isiklikult sümpatiseerivad naised, kes oma seksuaalsuse jms kiiksudega ei ürita obvi asja max nina alla suruda. samas, need on teemad, millega mõnda inimest tuleb tutvustada. noh nigu kontsiita vorstiga - sellised inimesed on olemas ja nad on okeid... vms. kas keegi on okei sõltub täiesti vaadeldava ühe isiku omadustest ja olekust sinuenda subjektiivsele silmale. 

kas nt rumalus on sama suur teema kui paksus ja veganlus? ma enam ei saa aru. nagu ka A pidevalt mainib, et me elame oma Tartu ja seltskonna mullis ja ei kohtu eriti teiste maailmavaadetega, näeme neid kaugelt. hea turvaline rantida. aga mul tunne, et see suur teema on koguaeg õhus, vaikselt naksab, vähemalt üks vanem suurtest teemadest. vox populi vs eksperdid. leiba ja tsirkust. kui on rahvahääletus, on alati väike kartus, et liiga paljud neist on"ekreusku". 

oeh jah rumalusest saab alguse nii palju pahasid asju. tahaks kultuurselt veini juua, aga samas tahaks, et alks aktsiis oleks veel kõrgem, kui jälle näed, et kiirabi veab mõnd purjutajat parajasse paika. ja nii edasi... aga sa ei saa rumamale öelda, et ära ole rumal. ta ei hakka automaatselt targaks vaid tõenäoliset läheb kurjaks või saab muud mentaalsed hädad, mille eest maksumaksja vb rahakotiraudu kergitama peab. inimese autentsust ei tohi küsimärgi alla seada, keegi ei tohi keelata olla teisel olemast selline, milline ta  on, see on nö universaalne seadus. aga. mida teha saab, mõjutada sellises suunas, et rumal lihviks oma omadusi, mis ei oleks talle endale ja teistele destruktiivsed... lihviks mõnda oma varjatud annet ja oleks mõnes kitsamas valdkonnas täitsa briljant. häbimärgistamise asemel häid omadusi lihvima ajee! tuult kõigile tiibadesse!

niisiis, netta on loomulikult imeline muusik! loodan, et mõni ka tema teisi lugusid netiavarustest otsima läheb, tema konzerdile vb läheks ka, olles ta diskograafia läbinud ja sümpaatsuses veendunud :) aga lihtsalt see i´m not your toy teema nagu seob teda ennast selle teemaga enam, annab energiat sellele teemale, mis ei tohiks üldse teema olla, vohh.

oeh. okei. tegelt, kohv sai otsa, vaja pessu ja tööle rutata! servus

Elame nii

Maikuised ürrarid, laadad ja päikesepaiste. Tartust hakkab jälle mõnus kevadsuvine tsillimislinn saama.
Hämardudes plahvatused! Siil! Rosin haugatas.

Me käime omi radu. Ta suutis täna pissi kinni hoida natuke ja õues sirtsutada. Aga vahel nr 2 on mu jaoks irratsionaalne. õnnestub vahel õues vahel ei õnnestu, isegi kui teen kindla kava järgi. Õhtul on kutsu ainevahetus vist aeglasem ja ta pigem magab ja ootab selle asjaga varahommikuni ja siis laseb diivani taha.

Maja juures on neiuke juba liigagi koduseks muutunud ja kui enne ma autoteele/autoalla sibamist ei kartnud, siis nüüd on see aktuaalne. Ta näitab juba ka head haistmis - Rosso pommikoeraks, Rosso narkokoeraks! Mingitest urukestest läbiroomamisega saab hakkama käsupeale, kuid ise eelistab vähema energiakuluga navigeeruda (minna väikse ringiga). Linnud on kah üks koerakese primaarseid huviorbiite. Ja kahjuks ikka kõiksugu asjade süüaproovimine. Ughhh.

Mul meeldivad naised. Sellised just. Pole vaja mingeid ekstravagantsusi (rahulik nokitseja naisteraffas, dragqueeni vastand vist). Naismuuskuid pean silmas.


 

same shabby dress

Mul on olnud vahepeal väga maagiline. Argine, aga maagiline. Tahad veidi maagikat?

Võtmesõna on usaldus. 

Mitmed pisisündmused muutuvad malenuppudeks kirjul elulaual ja mängivad välja nagu mingi väga läbimõeldud filmifaabula, kui lubada asjadel juhtuda, usaldada, mitte kaotada pea, omada sisemist rahu. Olen seda vahepeal natuke harjutanud. Osalt tänu meditatsioonidele olen saanud kätte mingisuguse tunnetuse. Tekib probleem, ja selgub, et sellele on mingi hoopis parem lahendus olemas, tuleb oodata, ja mitte ise punnitada. Olenevalt olukorrast muidugi. Aga vahel ei tasu tormata. Devine timing öeldakse selle kohta vist ka.

Üks hea asi oma intuitsiooni harjutamiseks on koer. Tema stiihiatele pihta saamine, kuidas elusorganism töötab, mida mõtleb, kuidas koos eeee.. edasi minna. Kasvõi et võtta õppust, kuidas chillida :) 

Tänutunne tekib mõeldes, kuidas on kujunenud. Kuidas ise kujundada, seda usaldust ja kreatiivsust peab harjutama veel. 

Mõni ei mõtle kohe üldse selliste asjade peale, ja see on fain. Neile pole seda vajagi. Mulle on, ja ma tegelen sellega, mis mind huvitab.