See on vana nunnuka uus limiteeritud album, millel on kift nimi.
Kehv, et aint 1 lugu tasuta kuulamiseks üleval.
Tahan juba tükimat aega alustada uut romaani, alustuseks lühemat novelli. Aga kui õhtul koju jõuan, jaksan vaid väheseid asju.
Märksõnad: millise reaalsuse valid sina? 3 d prinditud ubrikud, hüpped dimensioonide vahel, mõnikord kogemata, totakate mõjutajatega (alateadvuse mõjutajate rühmitused, üliteadvuse lollitajate organiseeritud kuritegevus, hingekaubandus) hakkama saamine jne. Erinevates tõdedes elavate humanoidolevuste suhted.
Teisipäev oli jälle põnev päev. Saime teada, mis Linnuteed tulevikus ootab. Miljardite aastate pärast on tulemas kokkupõrge või riivamine Andromeda galaktikaga. Kahjuks ei jäänud meelde, mitme miljardi pärast täpsemalt (Ma ei taha ka teha seda viga, et ajakirja Nature v Science tellima hakata - meie pööning on juba niigi kraami täis). Ilmselt on Päike omadega otsakorral ja Maad pole ka, inimolevused on ammugi lõimunud-põimunud-hübridiseerunud ning oma kosmoselaevades ja Maa X`idel hoitakse ootusärevusest hinge kinni. Andromedalastega (neid on ju nii palju erinevaid rasse, sest kamoon...loogiline) saadakse lõpuks kontakt nii nagu seda on nähtud Michelangelo maailma loomise maalil. Ja alguse saab sellest kollisioonist uus galaktika. Ja enne seda on suur kaos. Galaktika kogub veel jõudu. Kõik on hästi kerge. Tekkivates tähtedes on väga vähe metalli. Olemise ülikergus tekitab kaosliku olukorra, mida asutakse koordineerima sõna jõul. Sõna vibratsioonil on nii tugev manifesteerimise jõud, et luuaksegi uusi maailmu lauldes ja lobisedes. Nendesse maailmadesse on uusi eluvorme vaja. Nad peavad olema hingestatud. Lõhutud planeetide kodutud hinged transiidistatakse uutele planeetidele. Nad on nagu paadipõgenikud. Keegi on neile maailma valmis lausunud, nemad vaid peavad hakkama seal uues kehastuses elama... nii, kell hakkab palju saama ja ma väsima. Maailm on nii kompleksne, ma ei suuda seda kirjeldada, ma ei suuda isegi omaenda mõtteid kirjeldada. Kas pole veider.
Kuulad raadiosaadet, kus üks tüüp figureerib päris edukalt ja näed ühte luuletajat lõunatamas koos temaga, seal restoran-baaris, kus sa ikka lõunatamas käid. Mõtled korra, kas komplementeerida raadiosaate tüüpi tubli töö eest, ta istub täpselt sinu taga, aga lõpuks ikka ei tee seda. Lähed siis pärast lõunaeinet raamatupoodi ja ostad selle tuttava luuletaja teose ära. Lõpuks (leiad selle raamatupoest üles, sest ega sa ju ei küsitle müüjaid, mkm)! Ja veel ühe luulekogu. Need luuletused/luulekogud on erinevad ja mõneti sarnased oma tugevate ja visiooneloovate kujundite poolest, kuidagi tekitavad kohe mingi tunde. Head "mökutamise" tooted, nagu hea vein. Ahjaa, ühte veini/jutusaadet hakkasin ka nüüd kuulama. Käisin kohe ka Selkus, kus ei leidnud üht huvipakkuvat veini. Aga leidsin gruusia Sassi, mida tarbisin 4 h teekonnal katkise aknaga marsakas.
Sel kuul ostetud juba lausa 4 raamatut. Ja ise tahan olla zerowaster. (Aga. Ma ei viitsi enam käia raamatukogudes ja pidevalt järksis passida, pidin seda endale hiljuti nostalgiahoos meenutama).
Ja siis tuleb seal resto-baaris vastu veel üks tüüp, kellel nüüd on etv 2`s oma saade, mida sa just eile sattusid vaatama. Ja siis näed ühte vana tuttavat veel, kes praegu on näitleja, ja keda mingeid iidseid teidpidi tead ja mõtled, et oot, ma ju kunagi jälgisin ta blogi. Ja tema vist minu oma ka. Ja twitteris vist ka jätkuvalt? Kelle teisega nii selge tere alati tuleb, kuigi kunagi isiklikuks vestluseks ei lähe. Aga vist enam mitte pärast neid pikki aastaid. mulle meenus ta blogi nimi, see oli nii äge: Tagurpidi tema nimi kaks korda. Täiesti müstiline.
Kolm pikka tööpäeva olin oodanud, et lõpuks jõuaks kätte neljapäev. Ja ta tuli. Hea päev, nagu ka reede. Mul ei ole tegelikult oma praeguse töö vastu midagi, aga ma tahaks seda teha millal soovin ja kus soovin. Praegu on vist popp olla introvert, aga minul mõjutab teistega koos v üksi olemine väga palju alates fokusseerimisest tööle lõpetades seedehäiretega. St. koosoleine tekitab minus alati krampi. Isegi, kui ma ei teadvusta seda endale. Hästi väheste inimestega on täiesti chill ja siis ma pean neid ka teadma... ja ma ei tea, kuidas/miks see nii on. Lihtsalt on. Nagu minu vend on täielik vastand. Tema ei taha/saa üldse üksi olla. Ta teadvustab iseennast läbi teiste. Vähemasti töökaaslased on toredad. Kui me tööpäeva lõpus oma ühe coworkeriga kahekesi jääme (ta muidu armastab veini ja tundub veidi nö eliitlik) hakkame igasugu häälitsusi tegema ja mingeid totakaid sõnamängulisi nalju. Vabastav!
Ja see hommikune ärkamine! See on piin. Coworkerid võrdlesid mind talveunne vajuva karuga ning K, kellega lõunatasin täheldas, et ma talveunne vajuva karuga äravahetamiseni sarnane. Vist kotid ka silmade all vms. (Muid asju sai ka arutatud, nt - linnuteemaga vist kõik, suundume edasi kosmosesse. Nüüd meie perforancduole vaja vaid vaba lava, sest me niisama midagi ei tee vaid ainult siis kui mõni vabalava ürrar kusagil on.)
Igaljuhul. Ma väga väärtustan neid lõunasööke neljapäeviti ja reedeti, vahel ka pikemal tööpäeval, kui jõuab. Vot.
Tahtsin siia ühe toreda bändi musa linkida, mida tööjuures kuulasin, aga nimi läks meelest ära. Keiu Virrol lähvad ka asjade nimed meelest ära (saade Vastuvõtt Idaraadios see mu uusim lemmik), niiet iz OK lol.
"Kas olete pereinimene?" küsib töötervishoiu arst. Ja mul tekivad jälle identiteediküsimused, millele tahaks pikemaid filosoofilisi vastuseid arutleda koos arstiga. Miks arst ei võiks ühtlasi olla hingearst? Miks ei olnud ühtegi psüühilise tervise testi selles tervisekontrollis...
"Mina, mees ja koer, mu pere" vastasin vist, ja lisasin ruttu:" Sünnitanud ei ole"
Mulle tundus, et moment oli tsipake piinlik. Aga ei. Ta suunas mind audiomeetriasse, sest õde oli unustanud mind sinna varem saata.
Sellal, kui mees ja koer oma põskedesse mustreid magavad, keskendunud nägudega unenägusid vaatavad, sibistab väljas igavest vihma, igivihma. Kõik on hall. Hall teisipäev. Ma katsun endas maha suruda kadeduse ja pahameele, et nemad saavad magada, mina pean ruttama, sest tööl ei ole öökull-inimesed vaid lõokese-inimesed. Lõõritada tuleb lõokestega koos. Aga väsinult. Sest kui sa tahad olla varajane ja samas hilja magama minna, sest su elukaaslane jõuab nii hilja koju, ja teil võiks veidi ühisaega ka olla, ja ta võtab veel sõbra ka kaasa, ja siis läheb tuliseks aruteluks küll filmide küll kokkamise üle, siis...
Duši all. Vesi niriseb mööda mu põski, juukseid ja keha alla, nii, kus on shampoon. Mari. Ärka üles juba, ärka... miks sa nii pahane oled? Vaheta lihtsalt tööd?! Aga... ei miks mina pean, miks tema ei või hoopis ennast muuta minupärast, et minuga samal ajal üleval olla? Iga keharakk on pahameele puhangus. See voolab minu sees suht jubedasti, duši all võiks see minust sooja vee abil elimineeruda, aga ei. Kui ma saaks oma unetunnid täis, ei laseks ma sellistel tühiasjadele end üldse sandistada.
Kui oleks õigel ajal sängi saanud, oleksin ärganud täna mõnusasti kell 5, 5.30 olnud joogapesas sadhanal. 40 päeva ärkaks 5.30 ja hakkaks mantraid lugema, see oleks väga mõnna asi, mida teha. Trust me i know. Kell 8 oleks kenasti ja rahuliku meelega tööl, lust ja lillepidu. Aga ma elan paralleelreaalsuses, kus tuleb harmooniliseks kooseluks endast anda vahel nii suurena tunduvaid tükke. Öäk, lihtsalt, ma ütlen.
Valetan, suht väike tegelikult. Aga see pealkiri mulle meeldib.
Kolm nädalat olen puginud erinevaid piparkooke. Tervis kannatab, (magusa ületarbimine!) aga vajandus millegi ÕDUSA järele on praegusel "hooajal" suur. Grounding. Tunnen, et on vaja oma keha tajuda, kuidas öelda.... kogukamana, maalähedasemana. Aga nüüd olen juba tasakaalu ületanud ning piparkoogidieet on läinud üle igasuguse piiri. Õdususest saab vanglatunne.... võõrutusnähud, oeh. Nii, et kallid inimesed, kes te seda blogi loete - õppige minu ahnusest ja pidage piparkookidega hoogu!
Kolm nädalat olen puginud piparkooke. Minu ostukorvis:
1) Kalevi krõbedad piparkoogid (4. koht) - nagu sööks präänikuid, millel jõulumaik küljes. Väga head jõulutee sisse pistes.
2) Piparkoogisüdamed mandlitükkidega (3. koht) - võtad ühe ja ei saa pidama. Meeldiv mandlimaik. palju süües hakkab paha.
3) Pihlaka piparkoogid (2. koht) - toredad pisut nätsked ja meenutavad ammuseid maal lahtiselt ostetud (ma ei tea kust) v isetehtud piparkoogid, nostalgia. Aga. Midagi ikka jääb puudu, võiks olla törts rohkem vürtsi. Ei saa süües pidama ning pärast on paha olla.
4)RÕNGU pagar (1. koht) - Üsna kallis kotike glasuuritud piparkookidega. Koogid on värvilt tumedamad kui eelnimetatud suguvennad, sisult meeldivalt nätsked ning glasuur + kallis hind lisab neile justkui lisaväärtust. Seetõttu neid nii palju sisse ei ahmi (ilmselt seetõttu ka, et olen juba liigagi palju piparkooke manustanud ja sellest on tekkinud küllastumus). Ulatad südamekujulise piparkoogi peikale, ise ampsad kassikujulise, ja jätad jõuluvanakujulise, kõige suurema piparkoogi kaunistuseks vaagnale meenutamaks piparkookide esteetilist väärtust. Need on piparkoogid.
Mul on vahepeal tunne, et olen energiavampiir. Oma väikeste puseriti hammastega nokitsen ja imen elujõudu meeldivatest miljöödest, kuhu aga hammas peale hakkab: otsin hubasust ja värskust, vaimuerksust, mida mul endal vist napib.
Seda nt teatud tänavatelt linnas, vahin sisse akendest ja kujutlen, kuidas elatakse, raamatutest, artiklitest ja televisioonist. Eriti mõnusad on ERR kultuuri ja kirjanduse saated. Avanevad miljööd ja sõnad, tarkuseterad turgutavad mind. Muusikakuulamine turgutab ka.
Kui energia hakkab otsa saama, siis keeran Idaraadio peale! Vanasti oli Kohviraadio, aga see jäi unustuse tolmusesse hõlma. Vanasti ma ei teadvustanud omale selliseid asju üldse tegelikult.
Panen tähele, et tööjuures kuulan taustamusa enamasti siis, kui olen kehvalt maganud ja "energiatase" madal, uni peal, vaja mingit, tjah, turgutust.
Seetõttu olen taas hakanud hommikuti joogat tegema. Rosin on suurem, elu hakkab taas rööbastesse voolama. Saab siirduda kasulikku rutiini.
Järelemõeldes olen vist kuritarvitanud lausa omaenda vanaema - temalt asju ja riideid napsanud. Tema nägi nendes nii šikk välja. Ta kandis kõik riided eriti mõnusasti välja, temas oli/on mingi uhkus ja enesekindlus, mis mu emas on hoopis teistsugusemal kujul. Vanps julgeb olla iseseisev. (Noh, selles on ka varjupooli.) Aga, olen tahtnud olla nagu tema.
Nõnda sain temalt üksord ühed eriti ägedad kingad. Nägin kingi, mu silmad läksid särama, küsisin, ja vanaema andiski mulle. Tema piiritu lahkus! (tema õmblemisvidinaid ja kaltse täis kapid ja vanad ajakirjad!) Ma ei ole neid kingi kunagi kandnud, sest nad on mulle natuke suured. Vanaema suured jäsemed on sümpaatsed. Minul jällegi on üsna väikesed jalad ja käed, mida olen õppinud aksepteerima (nagu ka palju muud endas, nt detailipimedust jms).
Ikka veel kripeldab, et need kingad temalt sain ja need koguvad lihtsalt tolmu mul riiuli peal sellal, kui tema oma muttide peole midagi selga otsib ja turult praktilisemad tagasihoidlikumad jalavarjud soetab. Olen talle maininud, et võin kingad talle tagastada, aga ta arvab, et on nii vana, et ei sbi nendega enam kõndima. Kõik need aastad, mis need kingad minu riiulis on seisnud....
Muudkui tema kingi ja riideid omale kappi kogudes ja enda seljas nähes ei ole enam üldse nii tore. Kaob ära riiete sarm. Tema energia. See oli ikkagi vanaema ise, ja tema olek, mis riided ilusaks ja stiilseks tegi. Ma saan sellest alles nüüd aru. Vanaemal meeldiv energia. Enesekindel, rahulik. Mõne jaoks kindlasti (ema) ka võimukas ja eemalolev. Aga nii see elu juba läinud on. Kõigile ei saa meeldida ka, tõdeb vanps rahulikult ja on veendunud, et temal on kõiges õigus.
Ei tea, ei ole kuulanud Julia Holteri uut albumit. Muusikanõukogus juba läksid arvamused lahku - kas on edasiminek või on tagasiminek. Needledropi kutt jäi ka kahetiste tunnetega. Muid asju pole viitsinud lugeda.
Sellest videost ei oska midagi arvata, aga see Holteri õrn muigvel aura sobitub minu maailma igaljuhul.
Muude asjadega on nagu on. Vahepeal läks elumotivatsioon ära ja tuli siis tagasi pärast ühte pühapäevast joogaskäiku, kus suutsin tunda hästi suurt tänulikkust. Kohe hakkas ka ümbrus peegeldama toredamaid asju: huvitavad kohtumised ja slämmivärk. Tendentsiks kipub saama see, et niipea, kui avardan oma teadvust ja saan nö energiat juurde, tuleb teiseltpoolt kogu sotsiaalsusega kaasa alkoholi tarbimine ja rämpstoit. Ja siis on vaja jälle veidi taastuda.
Hakkan saama aru, milline joogastiil mulle sobib ja mis resoneerub minuga. Sellest saab aru nii, kui lähed mõnda teise joogasse, kus on ka tore, aga lähed siis "oma" joogasse tagasi ja tunned teatavat joovastust ja äratundmist, see teine ei olnud päris see.
Suurt tänutunnet tekitab ka selline väike asi nagu MUUSIKA. Selle olemasolu ja mõju. Hea muss lifts you up!
Tjah. Paistab, et ka üks mu coworker, suur conspiracysõber, leidis vahepeal oma tee. Hakkas kristlaseks!
Mul on tunne, et jeesuse usku pöörduvad enamasti inimesed (mõtlen poole oma elu pealt, kes ei ole sündinud selle usu sees), kes kipuvad maailma nägema kahes vastandlikus värvitoonis. Ühest küljest on see maru lihtne, see ongi oma elu lihtsaks ja konkreetsemaks tegemine: Hea ja halb. 10 käsku jne.
Aga mind veidike morjendab, et halvaks vb tembeldatakse nähtusi, mis esmapilgul mõistmatuks jäävad ja keerulisemat definitsiooni nõuavad. Mul on tunne, et kristlus just seda teeb. Nagu ma aru olen saanud, siis okultismiks ja mustaks maagiaks peetakse kõike seda, mis ei ole usk jumalasse. Seega, ka budism ja taoism (minule sümpaatsed) on nö halvas kirjas.
Aga niipalju, kui ma mõnda kristlast tunnen, siis ei mõtle nad selliste hallide tsoonide peale nii palju, vaid keskenduvad suhtlusele jumalaga. Nad lihtsalt räägivad jumalaga. ja väidetavalt tunnevad mingit väga erilist ja suurt tunnet. Või siis tunnevad end hästi, et saavad kuhugi kuuluda, sest inimesel on vajadus kuhugi kuuluda.
Well, ma tundsin oma meditatsioonis väga head ja tänuväärset tunnet, suurt armastust. Ja mul ei olnud vaja selleks piiblit lugeda ega mõnda kogudusse astuda.
Ma ei tahaks arvata, et sellist head tunnet saab tekitada deemon (nagu kristlased arvata võivad). Inimesel on intuitsioon+mõistus. Kui sa nende kahe kombot ei arenda, siis sa võidki kõike uskuma jääda. Ainult mõistuse kasutamisega võib ka orki lennata. Jah! Vaja on mõlemat. Mediteerides õpid kuulama iseennast, mis on sinu tõde, millist valikut tasub teha, millist ei. Nonii, nüüd ma siin kuulutan oma usku, või kuidas, hehe.
Igaljuhul, igaühele oma, aga palun olla salliv ja aupaklik üksteise suhtes.
Venus in retrograde ütlevad horoskoopikud. Naasesin/tagurdasin vana armu Little Dragoni juurde. Väga mõnna. Uus vidjo Love Chanting ka tore. Little Dragon on igasugustel aegadel minuga olnud, ja nüüdsel suhteliselt vahepeal raskel ajal tagasi tulnud mu juurde ja patsutab õlale.
Raske aeg 2 teraga mõõk - me oleme sunnitud köögiremonti tegema, sest meie elektrijuhtmestik ütles üles. Kaamos on kontidesse pugenud ja hommikune ärkamine tundub inimsuse teotamisena.
Ma olen viimasel ajal lausa sõltuvuses sisustuse teemadest. Sellele aitab kaasa see, et nii mu vanemad kui vend on kolinud ja sisustuslahenduste teema on pidevalt üleval.
Bloglovinis ja Pinterestis võib piltidesse, ideedesse ja nippidesse täiesti ära uppuda. Seilan siis vahelduseks kodumaistes portaalides.
Praegu leidsin sellise koha. Huvitav on jälgida erinevaid lahendusi. Inimesed jagunevad kahte rühma: 1) Rikkurid, kes saavad omale ägedat mööblit lubada ja uueväärsetes ruumides
2) Nutikalt ja soodsalt renoveeritud-sisustatud kodud.
Mõlemates kategooriates on maitsekaid hetki ja mõlemates on sellist... tjah.
Mulle meeldib näha kodus mingisugust energiat - et on näha, et seal on mõnus elada. Sageli rikkurite uute materjalide järgi lõhnavas kodus seda väga ei tunneta. Elutu elutu elutu.
On inimesi, kes teevad vanast uksest omale voodipeatsi, ja värvivad ohtralt vana mööblit üle, andes neile uudse väljanägemise.
Huvitab mind näiteks suuresti see, kuidas on paneelelamute planeeringuid ümber tehtud ja suvakale Mustamäe vms korterile täitsa uudne ilme antud.
Must-valge, grayscale, skandinaavialik stiil on meil siin suht peale pressitud, vahel tundub. See oleks nagu ainus ägedalt kodu sisustamise viis. Isegi Jyskis kõndides kuuled kõlaritest pidevalt, kuidas mainitakse ikka skandinaavialik ja skandinaavialik. Oeh.
Siit saaks jutt igatepidi edasi minna. nt see, mis veel moes on: Kiirmood ja natuke aeglasemalt kulgev mood. See, kuidas ma olemasolevate vahenditega üritan oma kodule nägu ja tegu sisse puhuda. See kuidas mu vend on nii perfektsionist, et ei saa omale midagi koju soetatud, sest mõõtmed ei klapi - kamoon, vend. Vanemad elavad uues häärberis, aga nende, nagu ka paljude teiste omaealiste puhul, on neile täiesti OK hästi palju asju seal hoida.
Ouje, ei peaegi youtube`is sisekujunduse ja arhitektuuri teemalistes videotes niipalju sobrama. Leidsin Netflixis hea sarja. Tõeline silmakomm. Mulle meeldib ka saatejuhtide mahlakas sõnavara. Kas mingit majade Top Geari ei ole välja mõeldud ka?
(Nägin muideks unes ka hästi huvitavat konstruktsiooni, keegi oli oma rõdust elutoa ehitanud, see oli nagu klaasist talveaed.... mitte tavaline klaasist asi, vaid natu keerulisem konstrui..)
Eile luuleprõmm. Päris lõpuni seal ei olnud, aga võitja igaljuhul võtab kodumaa olemust kenasti kokku. Tahaks hirmsasti, et see üks eestlaste luuletus ja ka nutitelefoniga laugastes lulla inglise keelde tõlgitaks ja saaksin oma teispoolmaakera-päritoluga coworkerile tutvustada. Eih, ise prg ei viitsi tõlkimisega tegeleda.
See töökaaslane tutvustas mulle india filme ja musa. Pole jõudnud kõike läbi hekseldada. Aga ühe filmi tunnusmeloodia kummitas mind küll tükk aega.
Mulle tundub, et olen nagu teise inimese peegelpilt. Sellise olekuga nagu ta on, ma kuidagi ka vastan ja olen vastu, nii nagu minu olemus laseb. Mõni teine inimene on jälle veel nõrgema sisemise leegiga (oi, Aliisil oli ka hea enesearmastuskirja luuletus!) ja peegeldab tagasi mind. Nojah, igaljuhul uus töökaaslane on nunnu ja asjalik, kiirgab rahulikkust.
Aga üks teine inimene näiteks - tunned kohe mingit dissonantsi talle lähenedes. Ja selguski, tal ei ole kõik korras ja siis ta on ka ise kuidagi haavatavam ja kaitsepositsioonil, kui üritad mingeid teemasid avada, samas max vaeva nähes delikaatsuse ja muhedusega.
Uhh. Eile lõunatasime ühiselt, ja seal oli ka üks meestöökaaslane. Ta ei tunneta personal space`i või tunnetan mina tema "energiat" (see kõlab liiga mangilikult vist, nii et lets say "olekut/olemist/kohalolu") liiga tugevalt - istus mulle liiga lähedale minumeelest, ja ma kohe tundsin ka mingit teistsugust õhustikku, mis mind pingesse ajas. Eelminekord kui sama asi juhtus, siis ta lausa ehmatas mind vestlusega, milleks ma valmis ei olnud... Mõningate inimestega lähen kuidagi pingesse ja kaotan vahel isegi võime mingeid lihtsaid asju teha, jõle imelik tundub endale kahvliga kormat suhu kühveldada. Üritasin chillilt võtta ja asusin teise coworkeriga vestusesse, millesse tema ka sekkus. Ta on nagu jäämäe tipp. Tal oleks kindlasti veel niipalju küsida ja öelda, pealispinna all mega intensiivsus. Coworker, kellega vestlesin, on ka intensiivne ininene, aga tal ei ole mingeid sala-asju, ta laob kõik kaardid lagedale, mis teeb temast lihtsasti kommunikeeritava kaaslase. Vestlusteemax muidugi Tartusse Ermi katusele esinema tulev Metallica! No mitu korda nad siis Eestis lõpuks käinud on?! Oleks nagu miljon. R, selle uusmajade rajooni elanik, kuuleks konzerti oma koju ära, aga ta ütles, et tema ostab kindlalt pileti. Seda võimalust ei saa käest lasta. Ma olen ise pisut meh, sain oma elamuse 2006 kätte.
Tardumapanevaid inimesi on veel. Üks kunagine kursaõde näiteks. Ikka alati oli tunne, et oled tal pinnuks silmas, lihtsalt sellega, kuidas oled. Ja seda teades hakkavad kõik asjad iseenesest viltu minema ja kaotad teovõime ja iga asi, mida ütled, kumiseb su enda peas hästi irratsionaalselt. Siis ei osanud ma seda teadvustada. Aga tagasimõeldes...
Aga on veel üks töökaaslane. Kes on ka nunnu, nagu mu teiselt poolt maakera töökaslane. Ja kes ütleb, et mina olen armas. Sest ma käin turul ja ta tabab mind enamasti mõnda tervislikku pala nosimas. Tean, et ta tegeleb reikiga. Tema juuresolekul on selline pehme ja korrektne ja armas energia, teatud harjutustega saab oma energiat nunnumaks teha, jajaa. Ja seda on tunda, et ta sellega tegeleb, kuigi seda välimusest näha ei ole.
On veel inimesi, kellega end hämmastavalt mugavalt tunnen. Noh, mu enda elukaaslane nt, kunagi see üllatas mind väga. Nüüd olen liiga harjunud, oleks vaja vahepeal väikest distantsi, et seda endale uuesti teadvustada. Siis üks mu koera sõbranna omanik! Ja siis veel üks mu majas elav luulekutt, kellel on ka lahe vidjo väljas, varsti ilmub kogu. Temaga võib lihtsalt majaees tänaval lobisema jääda. See on huvitav. Ei ole sellist tardumapanevat energiat.
Inimeste jälgimine on huvitamam kui töö ise. Ma ei ole kunagi tahtnud peale kirjaniku või muusiku kellekski teiseks saada, ahjaa moeloojaks ka, v mingiks disaineriks. Mingid tööd ja detailid mind ei uvita niivõrd, huvid on yin poole kaldu. Kui ma viitsiks klaverit harjutada ja üleüldse nokitsda, siis oleksin ilmselt ikka korralikku muusikakooli läinud. Oleksin proper muusik. Aga jumal ei anna kõigile kõiki häid omadusi. Ja enese piitsutamine nii vastukarva...
Eilsel ürraril tabasin ka selle, et mida enam veini kurgust alla voolas, seda joviaalsemaks muutus kogu kava. Enesepeegelduste värk... Lõpuks suutsin seal isegi veidi finalistidega minglida ja tervitada edu puhul (see on minuarvates oluline anda tagasisidet toredatele inimestele, et neil vahel mõnel halval ajal meenuks, et nad on ikkagi vajatud ja nad lähevad teistele korda) aga õnneks ka õigel ajal koju tagasi naasta.
Vahva oli see, et kõik esinejad olid väga erinevad, kõigil oma vimka, ütleme siis popilt supervõime. Igaüks rikastas õhtut meeldival moel. Ja kui enivei oli teada, et Silver Sepp on võidumees, siis ega teistest väga kehvemini ei arvanud. Ja kui mõtlesidki hetkeks, et no millega see Ungari slämmitsempion üllatada võib siis - oh jah! seal oli huumorit, nostalgiat, äratundmisrõõmu... vist riimi ka. Natukene nagu üks räppar-poetryslämmar Watsky :p
