väike feministlikku laadi slämmisobilik toode

See tunne
kui sul hakkavad päevad

arvatust varem
kesk poolunistkeskpäevast püha bussisôitu
riigi pikimal maanteel
halleluuja
olgu tänatud ribi
millest mind loodi
ebakorrapäraseks menstrueerijaks
ma olen ju ikkagi normaalne inimene

emakanimeline organ noogutab ja koogutab:
kratsib sisevoordilt harvesterina
irduma asujaid nagu kultuurmustikaid
ajab sest mônusast aiast välja nad saadanad
jee
ma olen naine bussis
jee ma pole rase
jee
mul on tohutu loomise potentsiaal
Inside out
Upside down
Odd man out

jeejee
ma palun rohkem aupaklikust
ja naiseks olemise palka
naisena ei tohiks mul olla kohustust
kontoris rassida seks otstarbeks
ega jääda keelepeksjaks koduseinte sisse
pakituna

mu sisemine maskulinne pool
karjub igasuguseid ôigusi taga vehib plakatitega
õigustab
et pole igaks eluhetkeks ette valmistunud
halleluuja
ma istun vaikselt bussis
kannatan
ikkagi naine
kui valite kedagi märtriks
siis pakuksin kõigepealt ennast

Tegelt tahtsin hakata luuletust kirjutama, otsisin taustamusa, miski ei sobinud ja siis sattusin vana hea Diivi otsa.

Muidugi on soe jatsmuusika eriti sügisene. Ja kõrvitsasiirupiga chai latte või midagi sellist, teate küll. Kõrvitsad ja kanarbik. Kollased ja punased lehed igal. pool. Enesesse süübimine, enese sisse, nagu suure sooja salli sisse, jääd sinna sossult jalutama ja mõtisklema kõigi oma viimase aja taipamiste kohta, mida on üsna palju. Nii palju, et vastumeelne on neist kirjutada. Aga aga. Aga on ka vana hia bändike Diiv nagu võrdusmärk sügisesele olemisele. Nende eksistents võib olla üldse meelest läinud...minul oli läinud. 

Oo nostalgiat ja melanhooliat kuubis, mida ma viimasel ajal nagu vältinud olen, sest vaadakem edasi, mitte tagasi, aga kui lasta nostalgia-melanhoolia lainetel peakohal lupsu lüüa, siis... kui sai oktoobris (või novembris?) Riias Diivi kontserdile mindud peaaegu, ja linnas ära eksitud. Coutchsurfing! Tollane peika, kes lootis minu peale (nagu ma siis oleks aru saanud) ja mina tema peale (nagu tema oleks aru saanud, duuh), ja käestkinni ja veidikene ka üksteisega õiendades - ainus viis olla ankurdatud siia reaalsusesse. Irrelevantne, aga meenutaks praegu, et käisin siis ainult seelikute ja kleitidega ning tõsi kah? mingite pikkade saabastega. Jahe oli igaljuhul. Vana hea nuppudega telefon. Kui kedagi telefoniga kätte ei saa ning see saab tühjaks. Okei, Diiv. Sümpaatne, et mehed on ka aastatega rahulikumaks jäänud, ei tümista enam päris nii (okei, mõnes loos ikka!) nagu Dopamini aegadel, aga oluline komponent - unistajalikkus - on jäänud. Ja postpunk või postrock või mingi selline mitte väga popp või siis lausa ultapopp.. grungelikkus, mida kohati ka (kohati!) Grimes jms kasutavad, rasked trummilöögid, pikad  ja rasked mõtted ja noh vaadake albumikaant. Ja okou, selline lugu nagu Like Before You Were Born kõlab veidi nagu mõni kodumaine Fuksi bänd... 

Hetkel tundub, et see on küll minu selle sügise album. 

oktoober

Meelde tuli!
Oktoobris on ju see hea ilus vihmailma valgus. Siis kui päikese asemel annavad valgust leegitsevad puuladvad ja teeääred. mitte literally! Ikka värvilahenduse mõttes.

Vahepealse eduga

6 h tööpäevad on priimad!

Jõudsin pärast tööd kodus korralikult põrandad pesta ning isegi pastaroa valmistamise ette võtta. Yeah! Ei jaksanud köögimööblit ära oodata ning väike lauapliit nüüd on elutoas akna all kuulekalt oma tööd tegemas. Ja naudin täiel rinnal toidutegemist. Maitseained, maitseained! Al dente! 

Huvitav fenomen - vahepeal hakkasin päevikut kirjutama märkmikusse. Seal on veidi teine teema. Täitsa põnev, kuidas mul neid erinevaid teemasid ja seoseid jätkub, mida erinevatesse kohtadesse paisata. Jajah, suur osa sellest seotud ongi seostega seostega seostega. Ja üks keskseid tegelasi on ka vastasmaja aed. Mida khmmm... õnnistasin (üks hea enegia ülekandmise meetod). Aed, mille korrashoiule pühendunult kaasa elan, sest see on enamuse ajast lihtsalt malts olnud. Ei taha hinnanguline olla, aga... nii ei lähe  kohe mitte! Mitte minu silma all!

Tjah, isegi vabandasin enda tuleviku lugeja ees, et sõnavara rikkusega ei kügele (vale sõna, aga tore sõna, hei samas, kes ütleb, et vale!) ega ka asjade pikema lahtiseletamisega pisutki vaeva näe. Kui sul on mõte peas, tuleb see kiiresti kirja panna, enne kui putku pistab! Selline on minu märkmik-päevik. Loodan siiski ka, et ma suudan kannatlikumaks kirjutajaks areneda. Seda osa endas arendades on võimalik isegi mõni mu romaanihakatus lõpuni kirjutada. Minu taak seisneb selles, et kui olen asunud pikemat kirjatööd tegema, siis läheb tema kirjutamine märksa paremini, kui ma ise ka ei tea, kuidas see lõpeb. Aga kui ma olen kogu skeemi üksipulgi läbi mõelnud, kaob kirjutamise rõõm nigu ära. Saab kohustuslikuks. Suur respekt läbimõelnud (läbiküpsetatud, mmm!) romaanide kirjanikele.

Karge arktiline õhk. Septembri keskpaik. Ma näen kastepiisku  majadevahelisel muruplatsil, vett helkimas puulehtedel, leian väikese linnu põõsavõras. Ma näen. See on tore. Ja samas on see selline olemine... nagu oleks koguaeg näinud. Inimene kipub kiirelt unustama ebamugavused, isegi kui need on pikaajalised, nt põhikoolist peale kimbutanud. Miinuspool on hetkel veel ka see, et silmade väsides muutub kõik ikka uduseks ja kipitavaks (vahepeal harva ja huvitaval kombel avalikes kohtades!) , kämmal kisub kohe ninajuure juurde kohendama seda, mida seal enam pole. Nüüd saab ainult silmatilkasid panna või mõnda aega silmad kinni hoida. Mingit muud kohendamist pole. 

Minu Shotimaad lugesin ka, vahepeal jäi pooleli, ja siis läks edasi. Hea näide vist energiast, mis teksti sees on ja selle elama paneb. Inspireerib. Tahan ka matkale. Praegu tekkis imelik ahhaa moment. Sõna queen on imelik sõna inglise keeles, meenus norra k kvinne, mis lihtsalt tähendab naissoost isikut  v naist, selgub et kusagil vana germaani keeles see asi vana inglise keelde läks kuidagi rojalistlikumaks üle, nt sarnane sõna veel quean. Vanas hollandi keeles juba läheb selle tüvi(?) kuninglikkuse vastandiks kätte ära. kuigi ma ei väida, et lehmad (cow) kuidagi vähemtähtsad oleks kui kuningannad. Mnjaaa. Ja siis veel selline nimi nagu Qwen ja Quinn. Miskeid põhjapanevaid järeldusi ka ei tea. Võib-olla vanadele inglastele tundusid germaanlased ägedad ja kuninglikud? Samas kui nad ise vulgaarsemaks muutusid. Põhjapoole minnes lihtsalt sõna neutraliseerus tähistades siis lihtsalt naist. 

Mnjaa. Nagu Indias on iga naissoost isiku nimesse lisatud Kaur, mis tähendab (algselt) nii pritsessi kui emalõvi, aga tähistab lihstalt naisolevust. Aga rohkem nondest keeles ei tia ka. 

Aga tulen tagasi karge õhu juurde. Mulle tundub, et see on parim õhk mõneks vahvaks matkaks. Äkki nädalavahetusel? Aga kuhu? 

Ahah, vahepeal sattusin kuulama veidraid saateid, seetõttu tutvusin (pisut!) lähemalt ka Jüri Lina elutööga. Seda on palju, ja sellest on ülevaade ka ta kodukal. Panin kõrvataha siiski kõige olulisema, mida mul praeguses tervenemise protsessis vajalik teada ja teha: 1 sidrun (või laim) päevas ja keha on piisavalt aluseline, et hädad ja tõved eemal hoida. Täna hommikul sõingi pool sidrunit ära ja jõin vett peale. Tuju hea.

Aga "tippajakirjanik" K tegi head tööd ja pööras asjaolu sellele jubedate häälemoonutustega muinasjutuplaadile, mis ka minusse omad mõjutused õrnas eas jättis. 

Mis ma veel teinud olen? Natukene õudusega tõdesin, et mu vandenõuteoreetikust töökaaslane kolis meie ruumi tagasi. Katsun hoiduda jutu lappamaminekust. Aga juba ta alustas kristlusest ning mina esitasin küsimusi ja omi teooriaid ja Eenoki raamatut mainis ta ka, mida ma siin nüüd usinasti youtubes taustaks kuulanud olen. Aga raskusi on - rohkem maaväliseid veidrusi palun ja vähem seda duaalsusele surumist. 

Mina muidugi tegin omad järeldused  God = the source (energy), the creator, Holy spirit = higher self . Tüüp ehk siis Eenok põhimõttelidelt mediteeris ja käis sisekosmoses, kus kõiki neid ettekuulutusi ja värvilist infot planeet maa, selle loomise selle elanike kohta sai, ja selle kohta, kuidas inimesel elada tuleb. Read repetitions and fell asleep või kuidas see kõlaski. Uhh ja palju veel lahtisõnastada, mida praegu ei viitsi. Ehk ... ma pole seda veel päris lõpuni lugenud/kuulanud, aga - seal ka kirjas end of time, spirituaalsetes ringkondades räägitakse aja kadumisest ja Uuest Maast, well, inkad rääkisid seda ka, inimese enesetajumisest siis teisenenud teadvusel, kus aja ee nähtust/fenomeni saab muljuda. Aeg kui selline ei ole kronoloogiline vaid on... mitmekihiline ja oleneb täiesti enese valikutest mida teed ja ajaliinid liiguvad ka sellejärgi, millist valikut inimene teeb, millises ta teadlikult kohal on. Eee, mis ma öelda tahtsin - et liikumine duaalsuest välja, sellest süsteemist välja, mida piiblis kirjeldatakse, on siis ilmselt aja lõpp. Uus riik saabub headele ja usklikele. Ma näen seda nii, et see, kes on ühenduses iseenda kaudu jumalikuga ehk siis kuulab oma sisetunnet ja on endaga kontaktis, enda kaudu siis the source ehk jumalaga ehk algallikaga, nemad suudavad näha seda, et me siin Maa peal oleme kõik seotud ja seetõttu EI SAA teha ümbritsevale liiga, sest me oleme teadlikud (aka kogu see veganluse teema ja jätkusuutliku asja ajamine on killuke sellest teadlikkusest - mõelda vaid, mis taevariik meil siin oleks, kui suurfirmad ümberkorraldada ja poliitika täiesti ümber teha nii, et oluline ei oleks võimuahnus vaid koostöö selle nimel, et kõigil oleks hea).... oot nii kuhu ma nüüd jäingi. Jäin unistama paremast maailmast. Ahah, et jah. Aga nojah, inimesed on erinevad, agendad on erinevad, Ja ma ei ole ka seda Enochit päris lõpuni jaksanud kuulata. Üsna raevuka häälega loeb miski mees. Ahjaa, Dolores Cannoni järgi tuleb jätta siis ka kogu oma karma maha, kõigile ja endale andestada ja jätta hirmud seljataha. Kui soovid kohtuda tundmatuga ja alustada täiesti uuelt leheküljelt, tuleb lihtsalt kõik vanad teadmised maha jätta. Inimaju töötab ju ikkagi kogemuspõhiselt, mis mingis mõttes on tark tegu, aga ei lase unustada luhta läinud katseid paremuse teele astuda. Seepärast siis soovitatakse avada nö südametsakra, mis tavakeeles lihtsalt tähendab eneses ligimesearmastuse kultiveerimist: hooliist, empaatiat, selline asi nagu krislik teadvus kirjeldab ka minuteada puhast tingimusteta armastust (kristlus on nii ära solgitud kõige kõrvalisega) ehk et kui teed asju nö südamega, ei keskendu halvale kogemusele, mis tähendab seda, et uus katse võib (platseeboefek) paremini välja tulla. Inimkonnale antakse üks võimalus. Ja lahti lastes kõigist negatiivsetest kogemustest on väga suur võimalus, et kõik lähebki hästi.

Uhh, okei - spirituaalse logi jutt oli nüüd see pigem. Igaljuhul ei tundu mulle see ka olulselt spirituaalne mitte, lihtsalt reaalsus, millele oma fookuse suunata saab. Kes millele seda suunab... 

Enivei, kui kusagil räägitakse maailmalõpust, mõeldakse selle all ilmselt ühe konkreetse teadvuse/teadlikkuse lõppu. Ühe lõppedes võib teine ju juba olla vaikselt pungunud. Seda vist mõtlesin kah selle Enochi najal.

Sisustusest ka. Lõpuks leidsin termini, mis mu sisekujunduslikke pürgimusi oma kodus hästi kokku võtab: Japandi! Natuke scandit natuke jaapanit, näiteks siin. 

(okei homme loen ilmselt oma spirituaalse postituseosa uuesti läbi ja kustutan või transpordin mujale :p )

Septembrikuus minu kuvand uus

Põrandaliistude lõikamise masin, mis teeb põrguhäält, paistab silmanurgast taltsa musta koerana, kui köögist möödun. Keegi kindlasti toimetaks selle lause pareminiloetavaks praegu!

Täna võetakse silmast viimane lääts. Viimne kui lääts. Oh viine kui lääts viimne kui lääts! Ma pole kindel, kas silm on paranenud, ja mida tähendab plaanipärane paranemine, Irina sõbraliku jutu järgi. 

Minule oli täitsa üllatuseks see, et läätsede silmastvõtmisega ei saagi pöörduda normaalse elu juurde. Vähemasti mina mitte. mitte praegu. Silmatilgad silmatilgad silmatilgad silmatilgad. Kannan neid nüüd kõikjal endaga ning lasen oma lasersilma igal võimalusel, sest mul on meeletult kuivad silmad. Nagu imetav ema, võin mõnes tekitada vastakaid reaktsioone. Ahjaa, lääts siis hetkel praegu ainult vasakus silmas. Silmatrauma kombo järgmine: meeletult kuivad silmad, mistõttu tuli Irinal "kangutada" läätsed silmast ära + ärev mina, kellel pole kunagi elus varem läätsesid olnud ning pea teeb omatahtsi igasugu liighatusi, samal ajal kui meel on koostööaldis. 

On kolmapäev. Nädal ja üks päev laseropist.  Nüüd juba blogikirjutamisterve. Vahepeal tõmbab uduseks. ja vahepeal tõmbab normiks jälle. Põnev tunne on näha kaugele ilma prillideta. Samas tundub see ka nii norm. Viimasel ajal tunduvad igasugused imelikud asjad normid. Alustagem poliitikauudistest. Kõik muu elus tundub palju mõistlium ja mis peamine  - inimlikum. 

Tahaks kõiki asju siia kirjutada segamini. Näiteks kohe seda, et mul tunne justkui eelkooliealisel minul! Uus võimalus! 

Alustagem hingamisprobleemidega, mis üksöö mind kimbutasid. Täpselt see tunne, kui oled väike, ei saa hingata, hõigud vanaemale, ta on su juures, rahustab sind, aga midagi nagu teha ei saa. Nüüd olen nii vana ja tean - ei ole mõtet karjuda. Ronisin ise voodist välja ja hakkasin mõningaid joogaharjutusi tegema, mis selga masseerivad ja ridkere avada abistavad. Nt kala asend, õlaringid, sufi ringid. Abiks ikka! Roosa kvarts kah veel peopessa ja rinnapeale ja uni võis jätkuda mõnusamas rahulikumas olemises. 

Aga häid asju ka uue võimaluse juures: see tohutu lootusrikkus ja sügisega kaasnev õhin ja tuhin. 

Natuke lausa mingi veider rahutus sees  - peaks midagi tegema, aga mida, ja kust alustada?! 

Mkay. Nimekiri on siiski olemas:

Vana köögimööbel üle värvida! (seni kuni meil uut pole)

Musavärgid teise tuppa tarida ja niisama seisvale mac`ile elu sisse puhuda. Vaja läheb klaviatuuri, kõrvaklappe ja helikaarti. 

Meditatsioonipraktikad oma energia suunamiseks, fookuse hoidmiseks, ja mitte väsimiseks! (ma olen suur väsija ja tööpäevade väsitavuse üle vinguja, aga ma ei viitsi väga enam viriseda, tuleb asuda tegudele)

Juuksur.

Ee... ja vb peaks midagi tegema kulmudega? prillide enam ei raamista. Pisut nagu identiteedikriisi laadne toode. Mis mind nüüd raamistab kui prille pole? Pisut androgüünne välimus vist on. Jumal tänatud et ei ole literally enam eelkoolilaps, kus välimuse pihta visati mürgiseid kommentaare "pahade" poolt ja ega enam ausaltöeldes ei koti ka mingid kommentaarid - juba usaldad ennast sellisena nagu oled. Oh seda inimeseks olemise teekonda.

Koertepargis kohtasin ühte toredat naist ja koera. Üsna Marju Kõivupuu hääle ja olemisega, nii et pidin kohe igaks juhuks guugeldama. Polnud. Aga mul on tunne, et me oleme kusagil kohtunud. Äkki ta on töötervishoiu arst? Äkki ta on optometrist? Äkki apteeker? Äkki... eee nje snaju.

Mingit muusikat pole ka ammu kuulanud. 

August. Kodu. Liigutades chid

Esimesed tõdemised augustist

kaselehed

jälle te kaselehed

tulete minuga kaasa 

mu koju

kahju teid ilusaid minema pühkida!

aga chi peab liikuma

Sume suveõhu avatud aknaga

putukad ja mutukad

nendin, et teie elu on vägagi väärtuslik

aga nendin ka, et see on väär 

aeg ja koht just praegu minu aknalaual

oma elukoht sisse seada

või see on õigeim aeg ja koht

õigus küll

õdusast öökapilambi valgusest osa saada

Hinnangutevaba koduluuletus

mis mul on kodus?

hordidena koerakarvu ning tolmu

mis karjub tähelepanu järele

sellega harjub

kui piisavalt kaua arvutitaga passida

ja väsida infotulvadest

näritud joogamatt irvitab nurgas

pesumasin puriseb

pure power

puhtuse jõud

et jälle mustaks minna

ja jälle puhtaks saada

ja siis mustaks

ja puhtaks 

hammasrattad ei tohi peatuda

vastasel juhul peatub chi

kes siin elas? küsitakse siis ehk

aga see on siis, aga praegu on küsimus

mis mul on kodus

võimuvõitlus ja ülim rahu

selle liikumise meistriks saan

kui ei peatu liikumine

Igavene hommik

igavesti juua kohvi ja nosida kõrvale

ingverishokolaadi

igavene hommik - oleks see vast nüristav

chi peab liikuma

Vahepeal Edinburghs

Ostsin nii ilusad postkaardid, et ei raatsi neid teele saata. Kuidas käituda? Täna, alles neljandal päeval lähme täitsa kesklinna: vanalinna ja nii. Küll sealt leian veel kamaluga veel ilusamaid kaarte ja teen oma valiku veel raskemaks :)

Eelmist ööbimiskohta jagasime küll omanikuga, kuid omanik kena naine ja kodu nii kenasti kujundanud, et lausa väga õnnis tunne nendes tubades viibida. Ja kuidas saab üks koer nii viisakas olla? Mitteühtegi haugatust. Mõnusa olemisega võib kergelt harjuda. Teine ööbimiskoht, mis kuidagi mitte väga suure researchi tulemusel sai välja vaadatud, tekitab selliseid ärevusi, mis mul vahepeal meelest läinud. Tegemist nö poissmehekorteriga, kus on kõik nagu kenasti olemas, enam-vähem, kuid.. midagi jääb puudu. Korjasin õhuvärskendajad kokku ja lükkasin seinakapi tagumisse otsa. Too sensitive nose for dat shit. Kuigi arusaadav, et rõskuse lõhnu on vaja kuidagi peita. Tegu on vana majaga, mis trepikoja välimuselt küll  nagu Tatari 21b, milles vahepeal elutsesin. Laed on kõrged, seinavärv koorub vahepeal. Duhsi alla ei ole veel läinud, tuleb end kokku võtta ja gaasiga jändama hakata, et soe vesi kätte saada. Vannitoas miskid putukad. Arvasin alguses, et praht, hakkasin üles korjama, aga prahike hakkas liigutama ja sibas eest ära. Üheskoos asusime teda paberitükile suunama, et ta livideerida kõndimise tsoonist, tüüp ei tahtnud ega tahtnud paberile astuda. Aga kõhu all tal silmi pole, nii et lõpuks kuidagi otse kõndis ikka paberile.

Üks ärevus, mis mul siin veel tekkis - sisustamise kompulsiivne häire. Kuna siin on tänu paksudele kiviseintele rõske ja külm ning interjööris puudub ka teatav soojus, siis megasuur tahtmine siia küünlad hankida. Also, rohkem pilte tühjadele seintele. 

Üleeile peika klassivenna juures Leithis : fotod seintel! väga ilusad! tema enda tehtud ja prinditud... meil saab vist midagi taolist Photopointis. Hea mõte, teeks järele. 

Mida ma praeguse hosti asemel veel teeks. Korjaks vannitoast ja köögist need mustust koguvad vaibakesed ära. Kui üldse, siis vb kööki (põrandad on siin külmad!) midagi kaltsuvaibataolist kööki (mis ei oleks karvane). Ja vannituppa üldse mitte mingit põrandakatet. Vajadusel saab käterätiku maha visata dushi alt tulejale külma põranda leevenduseks.

Üldisemaid tähelepanekuid so far:

Asi, mis veel silma torkab. Edinbughis nagu ka USAs on igalpool korterites aas vaipkate. terve põrand on vaibaga kaetud. Olen hämmastunud, kuidas eelmine koeraomanikust host suudab seda hoida plekitu ja korrektsena isegi koridoris.

Keset linna asuvad väga rohelised ja lopsakad teerajakesed, mis sageli on tänavast allpool. Need on kunagi olnud raudteed. mõni neist ka jõesäng. Kes satub siia linna, soovitan Water of Leithi kõrval asuvat matkateekest kasutada. Ja luuderohtu kasvab siin ja seal, ja ohakad on palju lihavamad ja suuremad kui eestis!

Kogu selle siinse linnamaastiku ja looduse peale tekib tahestahtmata muinasjutuline haldjalik tunne. Fantaasial on kerge minna loodusvaimude juurde, kui siin on selline loodus. Aga eks tsekib täna ka selle the Elephant House`i üle, kus Rowling Potterit kirja pani. Tnx K, meeldetuletamast.

Mina takjapõõsa all kohalikus botaanikaaias.
Ainult nii kõrged siin ongi

metallica unenägu

Naljakas unenägu täna: Metallica kontsert Keila Algkoolis. Toimus vist sellepärast, et keegi bändi liikmetest isiklik sõber/tuttav kooli personaliga. Algkoolike oli publikust pungil täis. Suursündmus kuubis! Katsusin ka sisse pressida end kõrvaluksest ja inimeste vahelt, aga see näis võimatu. Peagi selgus, et mingisuguse tehnilise viperuse tõttu jäi kontsert üleüldse poolikuks. Metallica-mehed pidid pika maa tagasi koju vantsima. Nii palju siis sellest kontserdist .

Unenägudest üldiselt. Viimasel ajal tunnen mingit uut veidrat energiat, millele ei oskagi muud nime anda kui et see on uus. Teeb veidi ärevaks. Sest teistsugune. Miskipärast selles energias/tundes on üsna palju pruuni värvust, sügavust. Pean hakkama ujuma uutes vetes, prolly, mis muud.

Pilt pärit Ajapangast. Kahjuks pole kirjas, mis aastaga tegu.
Kontserdile sisenesin sellest kõrvaluksest, mis pildilt paistab, mitte eesuksest.
Männid olid ka unenäos :)

Ülemere unenägu

Seekordses unenäos tahtsime KZ´ga üle mere ujuda. Enam ei mäleta, kuhu täpselt, aga see ei olnud Rootsi või Soome. Minumeelest me ei toimunud tegevus üldse Eestiski (Aga võib-olla on siin mingi vihje noarootsi poolsaarele) Jala kõmpisime läbi linnade ja maakolgaste ja uurisime, kus on see imeline koht, kust saab üle mere ujuda läbides teekonna edukalt ja eluga. 

Linnad olid põnevad. Leidus ka punaste tellistega hooneid. Suure akvedukti alt läbi kõndida oli päris äge näiteks. Kuuldes meie võimsast ujumise plaanist ei olnud keegi just väga optimistlikult meelestatud ega vaimustuses. Kõige hullem hoiatus, mis anti, oli, et meres on keerised, mis tõmbavad su endasse ja oledki lännu. Hakkasin isegi kahtlema. Et äkki väsin keset merd ära, ei jaksa ujuda ning lained viivad mind trajektoorilt kõrvale.

Jõudsime lõpuks mereäärde. Lained lõid laialt ja laisalt kaldale. Pidi pikka aega kõndima, enne kui normaalsesse sügavusse jõuad.

Kuid enne seda otsisime merelinnakeses teejuhti. Kusagil oli see ala, kus sai ujuda üle mere, kus anti mingit legaalset nõu ja jõudu ja päästevestid. See piff seal asutuses oli kah üsna loid, nagu üle mere ujujaid oleks hordidekaupa ja nad oma iseenesestmõistetavuses häiriks tema igapäevaelu, kuigi ise ta siin töötas. Oli muidugi asjalik ka. Mainis veel keeriste kohta ja lainete kohta ning off we went.

Vahepeal sattusin kuhugi mujale rändama. Rongis vist olin ka. Palju ei mäleta. Äratuskell andis märku lähenevast tööpäevast ning a la tunnikese hiljem ma ka voodist üles tõusin. Oma unest seiklushimulises olekus ei tundu töökoht üldse hea koht, kuhu minna.

Also, see perearsti juurde minek. Pidevalt lükkan edasi. Kas täna või siis alles järgmisel nädalal. Vaatame, kuidas mu peavalu ja kõrvade kohin täna elavad. Aga peaks selle lõpuks Tartusse tagasi registreerima. 

Eile oli mul ka põnev unenägu, millest jäi meelde ainult, et olin mingil questil ja kasutasin venitamistaktikat. Keegi küsitles mind hirmuspalju.

Viimasel ajal lugu, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulen. See Haevn on nii mahe ja nii meloodiline, et kõlab lausa teraapiliselt. Sama produ kes London Grammaril.

Hansapäevadel sattusin kokku ghanalasega, kellele väga meeldis Trad Attack. Pidin tõdema, et ei ole selle kuulsa bändi diskograafiaga üldse nii tuttav kui võiks. Isegi et läheb segamini teiste bändidega. omal ajal sai kuulatud küll Paablit palju... Küsides viimase albumi kohta, läksin lühisesse, sest viimane album neil oli kusagil paar aastat tagasi äkki? ... kui keegi ütleb "viimane album"

Aga anyway, vahepeal üritades midagi metali taolist kuulata, jõudsin ikkagi hoopis Vampire Weekendini. Nendel tuli küll viimane album sel aastal välja. On kuidagi elektroonilisem, kuidagi maitzekalt, ja nagu albumikaane piltki, kuidagi globaalsem. Selline helge poprock sobib töötamise taustaks küll väga vahvalt.  Võiks sellest pikemalt rääkida, aga mu hommikukohv nüüd joodud ja peab tegutsema hakkama ning mingiks enam-vähem normaalseks ajaks tööle jõudma :)

Kooliunenägu jms

Aga täna nägin unes, et olen kunstiteaduse vms tundeng. Oli selline kontrolltöö vms, kus pidime piltide järgi aru saama, mis hoonega on tegu, kes arhitekt(ibüroo), millal ehitati. Pole sõbranje KZ´ga mitu päeva suhelnud, aga tema ilmutas end mulle ka seal unenäos. Oli pinginaaber. Ja teadis ühttieist rohkem kui mina. Mõne hoone äratundmine ikka osutus parajaks pähkliks, sest mõnda sellist maja lihtsalt ei ole Tallinna linnas.

Sahmerdasin veel niisama seal oma koolimärkmetega ja leidsin millegipärast vanu märkmeid eelnevatest õpingutest, ja alles pika sahmimise peale tulid õiged õppematerjalid välja. Mul oli roheline mapp või kaustik või kuidas seda nimetada. 

Kooliärevusest oli see uni kantud ja see oli omamoodi meeldiv ja tore tunne. Unenägu, kas sa tahad mulle öelda, et mine kooli? :) Võib-olla peaks! Hing on veidikene tühi, liiga vaimumaailma poole kaldu. Söandan öelda, et ka see ei ole täisväärtuslikuks eluks kõige paslikum kalduolek. 

Hommikul ärkasin hirmsa peavaluga. Eile läksin väikese peavalupojaga magama ka, aga paistab, et ööjooksul on see ainult halvenenud. Puuk? 

Mul on plaanis sel nädalal puugisüsti tegema minna, aga see oleks küll tobe olukrd, kui enne süsti selgub, et puugihaigus mul (ei ma ei ütle seda e täehega sõna!) juba on. 

Asju, mis närvi ajavad: Järjejuttudes lastakse sul kuulata raamat heal juhul poolepeale. Vanaemale see "Kaugel tuikab tähesilm" kindlasti meeldiks - kirjeldatakse tema noorusaega. Ja korbid ja väitlusringid ja vanad Tartu tänavad, ja vist seal kohas, kus prg asub "kohvipaus" oli kunagi arvestatav kingapood. Väiksena mäletan seda poodi aga käekottide poena. Ja muidugi Nooruse galeriis asus ka mingi pood, kust ma sain kaks nukku,kelle nimeks panin Juuli ja Tuuli ning mõlgutasin ikka, kumma nimekõla mulle rohkem meeldib. Mõlemad meeldisid. Okei triivisin nüüd veidi kõrvale liiga... (Ugh ja muidugi see peategelas-neid on küll maalt ja nii, aga sõbruneb nende nn poppide tüdrukutega ja saab osaks eliidist, oehh, või ma olen nüüd edasipüüdlikkuse suhtes mürgine? kinoskäimine muidugi cool ja see, et ühe piletiga võid mitu filmi järjest ära vaadata)

Ja midagi ilusat ka. Igal õhtul jõuan ühe peatüki ja silm vajubki sõbale.

Täiskuuaeg

See postitus kuulub vist pigem spirituaalsuse sildi alla. Aga kirjutan ikka praegu siia.

Nimelt olen viimasel paaril nädalal olnud hirmus unine ja üsna apaatne. Pühapäeval magasin lihtsalt kl 12.30-ni ilma et mingi sisemine kell oleks prääksuma hakanud, et ärka üles ja hakka päevaga pihta. Ei. Nägin juba siis miskit unenägu, millest meeles on enamvähem ainult tunne. See oli täitsa uudne tunne. 

Täiskuuaeg. Tekks väike konflkt elukaaslasega, kes mu rattaga kodupoole kimas ja sellega paar korda kukkus, sest sellel ei ole pidureid. Jah, see on täiesti vanakooli. Ainult vänta tagurpidi ja ratas peatab hoo. LIHTNE! Sestap ei suutnud ma talle kaasa tunda vaid olin hämmastunud, kuidas ta teps mitte ei tunneta antud ratta stiihiat (ehk et siis vaatab rattale peale, näeb, et seal ei ole pidurit lenksu küljes ja vastavalt sellele tegutseb, alguses ettevaatlikumalt) aga noh... inimesed saavad olla nii mugavad, et tahavad omale käikudega, ja lausa elektrirattaid, aga veekindlate jalanõude hankimise peale ei tule. Oeh. 

Täiskuuaeg. Olen haaratud päevastest möödaminekutest. Selle asemel, et sõprade toredat seltskonda nautida, oli mul obsessioon ja sisekujunduslikud ideed, mida venna vannitoaga teha, et see vähe "glamuursem" välja näeks. Next step oleks, et hakkaks uurima, kuidas elukaaslase vend elab ja alustada temale oma sisustusteenuste pähemäärimisega. 

K kolis ka vahepeal. Ja temale pidin kindlasti sinised koogitaldrikud saama. Sain. Saan ka sellise väikese taburetikese loodetavasti, nagu vaja. Liigub e-kaubanduses. Muus osas aga talle miskit nõu ei anna, sest usaldan teda oma asjadega. Tal omad nägemused. Ja lähen pärast külla mõnulema. Tal on omad viisid kodu mõnusaks pesaks tegemise osas, ja selles on oma osa mittemateriaalsel. 

Aga haaratuna obsessioonist, youtube related videotes jäi ette isegi Russell Brandi Obsessioni teemaline video, avasin selle eraldi tabis, kuid ei jõudnud taustaks kuulata. Sest. Obsessioon. See oli mind haaranud nagu mingisugune hiiglaslik ämblik oma võrku ja mu mõtted liikusid ainult ühes valdkonnas. Või siis see suur koll Stranger Thingsis saanud mu hinge endale nosida, nii et seestusin. 

Pärast tööd tegin vajalikud ostud. Ja pea hakkas jubedasti valutama. No more. Shopping is evil! 

Ma ei tea, kas asi selles, et olen viimasel ajal tundlikum, aga igasugustest poodidest tuleks kaugele hoida, seal on.. well... see on... ostlemine on energiavampiir. Isegi kui tead täpselt, mida otsima lähed.

Täiskuuaeg. Keskööaeg. Nihelen linade vahel, tõugates Rosina voodist välja, sest ta tahab mind kangesti asendada ning mu padja oma lõua alla võtta. Nihelen. Linad on nii ... krobelised. Õues on nii hele. Tõusen istuma, et veidi kuud vaadelda. Vaatlen siis. Meie ruloo on alati nö poole peal. Me ei tõmba seda kunagi täiesti alla. Ei ole kottpimedas magaja. Kuu on, nagu ta on. Valgustab pisut enda ümber hõljuvaid pilvi. Mõnel pool on tähed. Üks valge täpp, mis peaks olema veenus. Maaililiselt valgustab/peegeldab enese ümbrust see ümmargune kivitükk. Laskun tagasi tudile. No ei leia head poosi. Kael valutab. Ihuliikmed on hellad. Puusad rsk. Leian lõpuks hea asendi kõhuli, siis ei pea puusa otsas piinlema. Ja uni tuleb. Ja missugune.

Olen mingis poolpimedas-tühjas korteris. Ja siis ilmub mingisugune musta hõlstiga härrastegelane ja tõstab mu üles, nii et jään tema käeotsa rippuma. Esialgu on see hea ja mugav. Kui keegi sind üles tõstab ja sul selg valutab, tunned, kuidas diskid gravitatsioonijõul mõnusasti omadele kohtadele langevad. Aga. Musta hõlstiga tegelane, kellel pmts riietuse alt paistis ainult suu, hakkas mind niimoodi edasi ja tagasi vedama ja lennutama, vahepeal maha paisates. No see nüüd hakkas väljuma hea seljahoolitsuse piiridest. Ma ei kõnelenud temaga, vist pigem karjusin, et miks ta nii teeb ja ei jäta järele. Ma ei saanud aru, miks see tegelane üldse viitsib minuga jännata. Veider, et nii mõtlesin. Nagu mul poleks sellistki väärtust. Huvitava vahemärkusena mainiks, et ei olnud aru saada, kust härra hõlst üldse lõppeb. See sai pimedusega üheks. Tema oligi herr pimedus. Mingisugune deemon. Mõistsin endamisi, et ta on mingi deemon, kes mind nahutada püüab (aktuaalne ja igati mõistuspärane selline mõtelus pärast Stranger Thingsi ja sisustusobsessioonis kaelani sees olekut). Üritasin selles pimeduse-tegelases midagi seksuaalset leida, et see tuuseldamine kuidagi nauditavam oleks, aga tema kuju inimesena hägustus veelgi. Minu lennutamine ei andnud vist oodatud jubedaid tulemusi. Oma peas mõtlesin ikka (eriti pärast oma ühte bad tripi meditatsiooni), et see on ju vabanemine sisemistest deemonitest. a la mingi sitt ujub pinnale ja kaob igaveseks - thats how it works. Siis tegi ta midagi jubedat. Ta jättis mu üksinda. Ta kadus ära. Passisin pimedas korteris. Ainult ühes toas oli valgus. Klõbistasin lülitite kallal. Teistes tubades ei läinud valgeks. "Lõpeta ära!" karjusin, "Lase valgus tagasi!" Aga mister deemon pimeduserüütel oli kadunud nagu tina tuhka ning 

mina ihuüksinda jäetud, surutud ainult ühte tuppa, kus valgust veel oli. See ei olnud ka midagi verdtarretavalt jubedat, aga äärmiselt ebamugav tunne. Hea seegi. Ärkasin niimoodi üles. 

Deemonlikke mõtteid pani aretama veel see, et saanuna Stranger Thingsiga ühele poole, seal on selline deemonlik vaib juures, ilmnes esmaspäeval, et Tartus tegusetavd vandaalid. Rally Estonia laiv rikuti õela juhtmemanipulatsiooniga, mingid peenrad kusagil on üles kaevatud, ning also minu töökoha all asuv telefon seinaküljest lahti tõmmatud. Suurüritusejärgne prügi maas lipendamas, rullumas nagu heinatuustid metsikus läänes. Nagu... mingi rändritsikatest deemonparv oleks üle Tartu käinud. Imelik. 

Ma ei tea, mis kell oli, aga täna ei tohi kindlasi mitte sisse magada. Jäin uuesti magama. Ja avastasin end vist USAs või vähemasti kusagil sellises maailmajaos, kus on nii autod kui majad suuremad kui euroopas. Ma olin mingist laohoonest omale mõnusa lofti kujundanud. Aga see polnud veel kõik. Keegi pikk mees, kes oli meie naaber, ja meenutas Sfääri omanikku, kutsus lõbusasti-lahkesti külla. Nemad olid miskist talu kõrvalhoonest omale veel ägedama elamu kujundanud. Tema naine oli üks rootsi vlogger. Ei, mitte mustard, üks hiliskeskealine rahulik daame, kes hiljuti Stockholmi kolis ja seal minimalismi harrastab ning valgehullustust põeb. Nad moodustasid koos sellise dümaamilise, aga kuidagi usalikult lohaka paari. Nende laps oli mu sõber. Kõndisin nende avaras kodus ringi. Siinseal katuseaknad. Tõesti väga maitsekas ruumikasutus ja palju diy´d. Palavus ka. Valjud hääled. 

Sellisest unest oli toredam üles ärgata. 

Idas Persona saade oli hea, otsige ise. Muusikalinke väga viimasel ajal ei ole jaganud. Sest kuulan sporaadiliselt peamiselt saateid ja mixe.

See topsiringluse uudis tegi ka südamealt soojaks. Ja kui vennas külas käis siin ja mainis, et Tartu on täitsa nagu teine maa Tallinnaga võrreldes. On jah. Elan siiski paradiisis :)