Morning star

Magasin täna südamerahus kella poole üheksani. Polnud vaja kell pool seitse ärgata, et ôigeks ajaks tööle jôuda. Aga ka vabal päeval on tööpöld lai. Uiui, huvitava raamatuautoritest rääkiva teleprogrammi leidsin.

 

Tegelt koostan keeletesti siin ja panin lugemisülesandeks teadusuudise, mis käsitleb kasside stressi. Need kiisud, kes lasevad end nunnutada, on stressialtimad. Loodetavasti ei satu ema kassifanaatikust sôbrants seda nupukest kusagil netiavaruses lugema. Ja kui loebki, siis arvatavasti ignoreerib ;-)

 

Ja siis sel härral uus duubelplaat väljas, üks mônnamaid lugusid ja hetkelgi paslik see:
 

All saints...

audun mortenseni uuest kogust

(tôlge: halloweeniportree/ mary-kate riietunud ahleyks/ ashley riietunud mary-kate`iks/ elizabeth riietund michelliks)

Kat Georgé ‏@kat_george15 Oct

Halloween: Katy Perry from the "Roar" video or April O'Neil from TMNT?

ps:

värske luulekogu esikaas ja suhkrutoos. kz kaevas tööjuures kusagilt kastist :) 

Skoorid

_ 2 noort kollikoera ühe päeva jooksul !
_ 2 piletita rongireisijat ühe kuu jooksul !

Planeedi ônnelik lôpp

Mis on armastus,

ei mina tea,

kaotus on ta vist küll

kõigepealt.

Mis on õnne,

kui on ta olemas,

see on aim,

et lõpp on tulemas.

(lk 5)

Lembit Kurvits "Armastuseta"(sain siit)

ps. kuniks veel ônnelikku Maal olemist, siis selle môtestamisele aitab ehk kaasa veidike see, et ma tean vastust empsi lambist esitatud küsimusele:"Mida sa jôuluvanalt tahad?"  Bussis lilla triiksärgi ja lilla jopega meesterahva kôrval niheledes oli aega välja môelda: uusi prille/prilliraame. 

Sügise heakskiitmine

Jäin suvesse kinni sel aastal. Jäin suvesse. Takerdusin. Terve september on imelikult möödunud, ei oska isegi selgitada, kuidas vôi miks. Üks töö ajab teist taga ja siis on veel mingid tööd tegemata. 

Tagasi Tartus ja elu saab enam-vähem tagasi oma elulisuse, näpp liigub pulsile - noh, et vähemalt oled kursis millegagi, mis sinust ka mööda läheb: mitmed üritused, mida pole väisanud. Ahjaa, septembris oli Dean Blunt. Huvitav kogemus kinotoolil istudes, kuigi istudes eeldaks rohkem mingisugust tegevust laval, automaatselt. Aga asi oli ehitatud minimaalsusele, isegi mantralisusele. Ja kokkuvôttes uue plaadi kraam tal ju hea. 

Free Range ka siis ära vaadatud Cinamonis. Huvitav kontingent vaatajaskonda, igasuguseid oli. Kaks keskealist kihistavat naist liftis tulid ka lôpuks kinno. Filmist enam rääkida ei viitsi, aga ma usun, et see on osa millestki suuremast, see on omaette nähtus. Peaaegu midagi sellist, mida vist Sirbis lôpuks arvati. Igaljuhul kampsunis N tundis seal end ära natuke - ta oleks ka kastidega sellist pulli teinud näiteks.

Tartusse jôudes ootas mind meeldiv üllatus - mööbel oli liiguatud nii, nagu ma plaanisin, aga ei jôudnud teostuseni. Ja nüüd ma tunnen end siin eriti mônusalt ja rohelise kardina tôttu vist, mis iseäralikku valgust tuppa filtreerib, oleks siin nagu Sherlocki üüritoas (Selle kohta peaks mul üks postituski olema, see tapeet siin...)Ema vist huvitab, miks ma nii tihti Tartus käin. Eks siin kool ja nii. Aga siin on elu minu jaoks, siin on vist mu kodu. 

Kasse tuli tolles aias küngaste tagant üksteise järel kolm tüki kokku

Planeedil kisub tuliseks...

Baby blue

Millest tunneb head plaati? 

Iks sellest, et peaaegu kôik lood sealt on mingiaeg lemmikud. King Krule debüüdiga igal juhul nii on. Can`t stop listening! Kuna see on üsna mitmekesiste lugudega üllitis, siis on midagi igaks tujuks ja tundehetkeks. 

Ja see 19-aastane kutt ise on jumalastaatuses, kui tema kohta lugeda. Ma ei tea, kuidas ta päriselt on. Tundub nagu Happy Go Luckyst see närviline sôiduôpetaja... ei saa iial rahu ennast ümbritseva maailmaga. Rôômsuse kohta saab ainult iroonitseda jne. Ja kadestan veidike Kz, kes tema kontserdile peaaegu oleks saanud, aga piletid olid väljamüüdud, aga hiljem nägi ta noorsandi tänava peal tatsamas näha, nagu tavalist inimest. 

Tel Aviv

Nôndaks. 

Päike on vajunud majade taha ja kumab tüünelt, mis tähendab, et vôin kööki naasta ning end siin mugavalt sisse seada. Päike ei paista silmasisse ja ruumi on ka. Mu enda toas väga pole. Ja suurest igatsusest mingisuguse uue intrigeeriva kodu vôi ruumi vastu kirjutasin luuletusegi. Peaaegu nagu üks ôige eestlane muiste. Kui keegi pähe astub vôi on muidu represseeritud tunne pääl, siis on meile omane hakata laulma (soovitatavalt koos) ja soiguma. Muidugi on ka uue kodu leidmiseks füüsilisemaid samme tehtud kui paljas luuletamine. Aga need on piirdunud enamjaolt kinnisvaraportaalides skrollimise ja e-kirjade saatmisega, saades tavaliselt vastuseks midagi, mille tôttu uue kodu soetamine katki jääb. Virtuaalelu lokkab ja tundub kindlam kuidagi kui midagi, millest näiteks linnas mööda kônnid. Betoon ja päike. Vahepeal tahan ette kujutada, et kônnin Tel Avivis. Seal on ka taolisi betoonist seinu ja aiapindu, kuhu on mahutatud peenar (nt Rävala pst see üks maja, kus kitarripood sees on). Kui mingi odava lennupileti Tel Avivi ja tagasi leiate, andke aga teada, kes te seda blogi lugema satute vôi sätite. 

Selline loomingulisus on peal, et ma tunnen, et homme tööle minna ei saa. Aga on ka proosalisem pôhjus - töölt tulles oli süda paha ja kehv olla, vôib-olla see sink ei olnud vinnutatud vaid halvaks läinud, mis külmikus saadaval? Koos toorjuustu uurides leidis vennas, et see on seal ka seisnud ilgemalt kaua aega ning söögikôlbmatu. Nii, et ma ei tea, kas mul on loomehaigus vôi niisama mingi tôbi kallal.

täna teisipäeval oleks ka mingisugust "meditsiini" vaja...

Dean

Kardan kellaaega 23.00, eriti, kui hommikul peab tööle minema. See on murdepunk, kus peaks hakkama magama sättima, aga täiesti juhuslikult vôib sinuni tulla midagi uut ja huvitavat netiavarustest. Näiteks eile. Striimida saab spotifyst vôi peab sul olema soulseek vôi siis lahke sôber. Ma ei julge sôbra käest praegu küsida ega ka soulseeki omale tirida. Las taolisi bände koguneb veel...

etv2 ja Jennifer Johnston rääkis keele ilust ja grammatika olematusest. Ja Iirimaa ja Inglismaa klassierinevustest. (Mulle tundub, et N on nagu Iiri vaba, aga terane vaim, klannisüsteemis kasvanud ja mina kuuluks nagu va sinna Inglise poole peale, kus on klassid, eelarvamused ja stambid. Olen seal üks närune keskmine. Äge isiksus klannis on muidugi toredam olla kui keskmine, hehe) Peaks ennast tôsiselt käsile vôtma. Keelelises osas. Näiteks surmarongis kirjutatud pisike ekstrakt vôiks lähipäevil millekski novellilaadseks ja midagi ütlevaks kirjateoseks vormistuda. Ema noogutas Jenniferi jutule kaasa:"Jaa, riigieksamil ei hinnata grammatikat enam." Isegi mina, suht noor ja keelekôlvatu laiutan imestunult käsi. Lisaks, Jenniferi jutust tundus mulle, et olgu mu kirjutatu kuitahes sitt (laenan seda sôna siin "minu tokyo" autorilt, kelle blogis leidub seda sôna ülemäära palju), ma olen ikkagi eee... kunstnik. autor. 

Kell on 23.34... 

Paradiisirand

ehk mulle piisab Tartu lodjakoja tagusest veeveerest. Nagu vanajumala seljataga :)

Nattliv

Ühe trammisôidu ajal ei jôua juhtuda midagi olulist ja samal ajal tundub see peaaegu igas aspektis sarnane Enter The Voidiga (va porrrr). Eriti veniva stsenaariumi osas. Vastav ôhkkond - mu peas hakkab lööma kell, et "elus olemise tunne" on näiteks selline. Punane lambike kumab esiukse juures, sellest ôhkubki ööelu meelelisust, see kutsub mind (kusjuures kutsuvad mind kôik heledad kohad akna taga pimeduses. Kunstvalgus), lambi kôrval ripub punaste tähtedega ekraan "Järgmine peatus Mere puiestee". (Mere puiestee meenutab veidike merilehmi, aga kuna tegu puiesteega, siis pigem kujutlen kaelkirjakuid puude juures nosimas. Merikaelkirjakud.) Vôib-olla kirjutan sellest sôidust hiljem pikemalt. Aga esialgu sattus mu pilk ühele pilusilmsele, kes loodetavasti peatusesse maha jäi eesmärgiga ôiget transporti vôi sôpra oodata. Hôbehalli mantli materjali üheksakümndetatelikuks pidades tôuseb mu pilk sellele asiaadile kuni meie pilgud ühel hetkel kohtuvad. Kindlasti märkas ta minu suurt muhku otsaees ja pidas mind kenaks komboks trammi tagaotsas rühmlevate kodutute ning kingaostust vadistavate kolmeteistaastastega. Hôbehalli mantliga kiitsakas naine osutub Hobujaamas vindiseks ja üsna hôredate hammastega suitsetajaks, samas lôbusalt lôkeravaks. Mu kôrvale potsatab veinipudeliga neiu, tennised jalas. Ahhh, tennised! Jumala kingitus inimkonnale. Teisel pool tukastab ennastunustavalt rohelises riietuses patsiga tüüp, ärkab äkitselt, ja vahib mulle klaasistunud silmadega otsa. Ta nägu on liiga süütu selliseks seisundiks. Ta on sarnane Indigolaste Tomiga. Vaatan tagasi oma aknapoolele, aga tunnen tema jôllitust. Veidi aja pärast vaatan jälle sinnapoole. Tivoli!!! Rohelistes ja punastes tuledes ilmaratas on jälle sadama juurde veetud. Klassistunud tüüp on aga ilmaratta ees ja jôllitab mulle otsa, vôi omaenese staatilisuse sisse. (Vaikimisi loodan, et ta märkab mu seljas olevat ema kapist leitud jakki, mis minu enda arvates on väga stiilne) Vaatan demostratiivselt tema taha ja peaaegu et nôksatan peaga - vaaata, ratas! Aga ta on vist siiski omadega kusagil mujal. Trammist maha astudes olen litsutud veiniga neiu ja jôllitaja vahele. Kooberdan oma daamiriietuses ja kontsadega nii kiiresti kui saan rongile. Seal on turvaline.