district pikk/anne kanal

jooksjate ala on aktiivne
sörk ja kiirem samm
mõned paterdavad lapsed ja linnud
pühitakse eest puht otstarbe pärast

see on tsempionite tsoon

vanavanavanaema!
kui sa oleksid siin mu kõrval
vasakul käel

või paremal 

(ma tegelt ei tea kus sa oled
eks ekstrasenss teab 
sinu projektsiooni täpsemaid koordinaate)

siis kas paistaks kogu see jant sulle 
nagu ulmejutt või kauge planeet
tulnukate maa?

nad räägivad et meie keskel jalutavad
või isegi osalevad raudmehe võistlustel 

hübriidid ja biorobotid

vanavanavanaema!?

see sinine planeet on tõmbetuultes:
terroriaktides ja vesipükstes ja eelkõige lapsekingades
räägivad sõbrad plejaadidelt

aga
poliitikud räägivad 
igasugu asju mille tähendus ja
otstarbekus jääb mulle varjatuks
ja kaugeks

nagu see ei oleks minu planeet

neil va poliitikutel on kahtlaselt palju jaksu
selle iba kõrvalt maratone joosta

need nimed ei ütle sulle ilmselt midagi
kui loetlema hakkaks

aga ma hirmsasti tahaks sinu kommentaare
ja võib-olla sõbralikku tögamist

et mis sa neist totakatest jooksukostüümidest ja botastest arvad
ja tahan kindlat teaduslikult tõestatud fakti

et mingis kvantfüüsilises olekus
oled sa ilmeksimatult siin minu kõrval

ja puhud sellele tuulispasana möödujale
vastu põske 

ja itsitad

ma loodan et sul on jaksu ja viitsimist seda kõike läbi eluterve huumoriprisma
näha

nojah 
eks peame eksisteerima siin kõik pead-jalad koos
hakkan nüüd oma sisemonoloogiga lõpetama
ja pööran siit jooksjate alalt
kodutänavasse ära

Spirit animal

Eile nägin fantastilist unenägu. Fantasika pookisin sellele pärastpoole ise juurde. 

Müttasin rohetaval väljal, maastik mägine ja natuke tuuline ka. Maastik oli mingismõttes maagiline, aga samas väga argine. Lehepraht maas ja nii. 

Olin jõudnud ühe nõlvaku peale ja vaatasin alla. Seal oli puid ja oli mingi majake. Minuga olid vist mu vanemad kaasas. Aga nad olid kusagil eemal. Teadsin, kus olen, tuttavlik koht. Liikusin nõlvakutpidi alla, sinna, kus asetses üks hurtsik. See hurtsik oli pigem tunne - tunnet on vahel raske lahti kodeerida, nagu arvutimängudes need lagid vms graafikajampsid. Tervitas mind üks vanadaam - temas oli midagi väga minu vanaemalikku - selline realist aga soe ja sõbralik. Istusin koos temaga meie juures lebavale puunotile. Ta andis mulle ühte jooki juua ja ütles, et ma varsti näen oma väelooma. Ma lihtsalt jõin. Olin seda mingiaeg soovinud ja coworkeriga ühel vastaval meditatsioonil käinud (kus muuhulgas ilmus mu silme ette racoon) Erilisi muutusi ei tajunud. Midagi nagu ikka, äkki läks midagi avaramaks vms. Siis tuli eikusagilt minu juurde üks pomsky kutsa. Võtsin ta sülle, ta lakkus ja rõõmustas. Ja siis keegi kusagil ütles, et mu väeloom on hunt. Meh? Hunt? Nagu Tiinal tööjuurest? Kui ebaoriginaalne, aga samas cool ka. Koer oli mul niimoodi süles, et tunnetasin vägagi erksalt ja mõnusalt tema pehmet karva oma põse vastas.

Kui olin olukorda endajaoks teadvustanud, oli koer äkki kadunud. Vaatasin vanaema-daamile üllatunult otsa ja küsisin, et kuhu koer sai. Ta ei vastanud midagi. Siin oli ju koer, mu süles, kuhu ta kadus? Vanps vaatas mulle sellise iseteadliku muigega otsa, et mis lollusi ma räägin - see oli see jook ja siin ei ole olnud ühtegi koera. Ja ma sain vastuse. 

Pärast tuiasin veel natuke aega seal maastikul ringi. Oli jahe ja tuuline suvi. Päike kaugel. Nägin üht teist koera ketiotsas... ja vanemad tulid vastu ja nad olid noored. 

Ärkasin siis üles suures voodis üksinda. Pean normaalsed kardinad hankima. Muidu ei ole magamistuba nagu pesa vaid tuulte läbikäigu koridor.

FUCK OFF

Räägin märtsikuu märksõnadekst ja õpetlikust unenäost, mida paar päeva tagasi nägin: 

Nimelt suundusin mingisuguse sõprusgrupiga ühte Erinevate Tubade Klubi meenutavasse  kohta. Ere uni, meeles tänav, kuidas sinna liikusime: hall karpmajade rida, mis olid tehtud justkui sellest materjalist, mida Okka pakub.

Jõuame peopaika. Ja ma tunnen selle ära. Ainult, et ma ei tunne seda ära päriselust kui nüüd tagasimõelda. Aga ma tundsin selle ära oma unes - ilmselt olin oma unenäomaailmas varem selle koha kohta lugenud v kusagilt näinud. See interjöör oli mega!

Nt üks ruum rohelistes toonides roheka diivani ja mingi kaminaga (mida ma nagu mäletasin kellegi saareka taolise tegelase albumi kaanelt v miski illustreeriva foto pealt), teine ruum oli teistsugune, pikalt ei viici hetkel kirjeldada, sest ma mäletan seda rõõmsat äratundmise momenti kõige rohkem. Ma olin tõesti väga rõõmus ja ärev. 

Mu sõbrad olid jaotunud kahte rühma. Tüdrukud istusid hallikates toonides eesruumi aknalaual. Aknad olid suured. Ruum õdusalt hämar, vaibad maas, betooni sitaks. Ma ei viitsind seal istuda ja ühinesin poistega ja läksin nendega selle roheka ruumi ukse peale vaatama, kas artist kohal/mis seal üldse on. Olin ähmi täis ja pöördusin poiste poole selle äratundmise rõõmuga.  Üks kuttidest, kes nägi välja täpselt nagu Erki Pärnoja ütles mulle külma rahuga vastu:"Fuck off" andes mõista, et ma ei ole üldeüldiselt nende seltskonna jaoks piisavalt rahulik ega cool.

Wut? Koheselt oma amatöörlikust rõõmupurskest ja oskamatusest kuuluda nö ägedate hulka, kõndisin saba jalgevahel plikside juurde tagasi. Selle häbitundega ärkasin üles. Ja mõtlesin, et mismõttes ütles pärnoja mulle fuck off?!

Ilmselgelt peegeldas see mu viimase aja vaibe. Nt olukorda tööl, kus ma kohati liigapalju arvamust olen hakanud avaldama. Samal õhtul sain sõbrantsidega kokku ja kirjeldasin tööl käivaid sussredamisi ja draamasid (millel minuga otsest kokkupuudet pole). 

"Mari, sa oled nii polüfooniline täna!" ütles üks sõbrantsidest, ning tõesti - kirjeldatud draama muutus automaatselt mõttetumaks ja äsjaöeldud sõnad ilmselt olid too much info/sõnavaht. Draamavabasid töökeskkondi peaaegu vaat et ei eksisteerigi. Anyway sain kamraadidelt nipi asja jälgida kõrvalt nagu teatrietendust v karmomat loodusdokki. Kavatsen seda jälgida.

Samuti arutasime peiksiga mõjutamise jms teemadel. Nt kui külmik on õlu täis, siis selle poole mul suuremat ahvatlust pole. Küll aga on ahvatlus üles kappi (mitteminupooltostetud) varutud kartulikrõpsude vastu. Pole nii palju krõpse vist kunagi söönud kui nüüd selle eem mingi nelja kuuga. "Hoia end vaos!" ütles tüüp konkreetselt,  "Kasvata iseloomu. Need krõpsud on varuks, mitte kohe söömiseks."

Niisiis, märtsikuu märksõnad mulle: hoia end vaos, vähem emotsionaalset möla, lühidalt: back off.

Vaikus on kuldne. Nooh, Thundercat ikka ka jätkuvalt kuldne:

repeadi peal

Juurovision

No tere. Igal aastal olen seda eurovisiooni teemat natuke avanud. Igal aastal loodan leida mingit uvitavat artisti või imelugu. Huviorbiidis eeskätt skandinaaviamaad. Aga viimasel ajal ka Läti. Läti on nii armas maa. Haldjalik, robustne, arenev, osalt ägedat läänt ülevõtta prooviv, samas on näha, et mida sa oma pisikese palga ja olemasolevate vahenditega ikka saad... bittersweet postsoviet tunne. Mulle melanhoolikule meeldib.

Anyway, kõige huvitavam ongi jälgida arengumaid, sest nad pingutavad ja sageli on nende varasalvedes hulgaliselt lihvimata ja juba veic lifitud teemante.

Võib-olla on asi hetkemeeleolus, aga Läti eelvooru finaali on jõudnud selline piiga sellise looga, mis siin allpool nähtaval. Seda kuulaks niisamagi. Numpar numpar numpar. Kahjuks laivis mitte niiväga. Huvitava ja moodsama produga ja hipsteriprillidega on ka The Ludvig. Kahjuks samuti laivis eriti keff.

Maitea, üksõhtu siin häkkisin veidi veel skandinaaviamaade osas, aga midagi eriti kõrvapaitavat ei leidnud. kui jaksan, hekseldan läbi millalgi, more coming soon. ( Eem niipalju võin riviilida, et Rootsi Melodifestivalen palju põnevam kui Norra MGP, igasugu kujusid seal, alustades eriti kinkyst shokolaadikarva härrasest Borisist lauluga "Her kiss", Placebo  Rootsi variandi Dissmissed`ini välja, jah naisteriided on sellel maal eriti meelisseisuses. Pluss, et üks Davids näeb mumeelest välja täpselt nagu jutuubikutt Linus kes tehnikast ja arvutitest suht toredalt räägib ).

mac ja claire

on ta grimesi vend v? mac boucher 

aga anyway kui keegi ilusaid (minumõistes) ilusaid vidjoid direktib siis on see claire boucher ise.

btw, täna oli jälle ideaalne laupäev. läksin õue ja vaatasin, kuhu jalad viivad/mis saab. S`ga spotaanselt kohtudes on vahel tunne nagu grimesi videotes... kind of otherwordldy... and random.

new home new life

Nõndaks. Olen jõudnud sellisesse punkti, et armastan oma uut kodu.

Protsess läks alguses valuliselt. Vana kodu meeldis väga, aga oli vaja teha muudatusi. Olin aasta lõpus ja alguses päris kurb. Vahepeal nutsin, aga nutsin rahus, sest teadsin, et see on vaja endast läbi lasta ja mitte kunagi antud teema suhtes melahnooliat vms tunda. Lahistasin rahulikult vana ja iganenu endast välja ja aklimatiseerun nüüd uuega.

Indikatsioonid, millest järeldub, et uus kodu mulle meeldib:
1) muudkui teen pilte hetkeolukorrast, koser meg masse (hubane/mõnus).
2) visioonid, mida teha saaks, pole käegalöömise tunnet
3) veider uus tunne hakkab juba kodutundega vaikselt asenduma

Sageli olen pigem kodus kui mõnel üritusel. Viimasel ajal reisudelkäijaid kadestades olen mõelnud, et no miks mina siis ei reisi nii palju. Jõudsin lihtsa järelduseni, et ilmselt ei ole see siis minu prioriteet, pole piisavalt suurt vajadust reisida. Küll aga on vajadus tunda end kusagil "jalad maas" ja nö vabalt, kindlalt.

uuel aastal ja uuel tänaval uue hooga

Aastakene sai läbi ja on kokkuvötete aeg. Olen tahtnud mainida juba, et minu
aasta tee on kummelitee
Aasta asi, millega peale hakkasin: jooga.
Aasta kosmeetiline toode: Puhas Loodus ôrnkosmeetiline vedelseep
Aasta pahed: suitsetamine ja kröpsud! Pole aastaid niipalju kartulikröpse muginud kui sel aastal
Aasta musa: Regress!  (sellest saaks teha eraldi postituse) 
Aasta loom: Koer
Aasta kaotus: Ratas
Aasta uuendused elukorralduses: Kodu, peika

1. jaanuar uues kodus  - hubane

Uueaastalubadused:

1) Minimalism! Tarbin ja ostan niipalju kui vaja läheb.
2) Kasvatan ise oma toidu (vähemalt osa sellest, rôdul)
3) Puhtam toitumine
4) Eneseareng/jooga
5) Olen söbralikum ja lahkem ja suhtlevam, empaatia! "æra mine nærvi!"
6) Musa

Elu loomaaias

Peaaegu terve kuu on möödnunud Karlovas kolme looma kantseldades. Vôi on nemad kantseldanud mind? Eriti buliimikust Kitten... Hommikud on möödunud harjumuspäraselt öökapilt raamatuid ja oma prille püüdes ning kiisut oma näojuurest peletades. Sama kutsaga, limpsimise ja nuuskimise osas eeskätt. 

Suurim struggle: 

1) Freya ajamine oma rohelisele pleedile voodil. Mitu hommikut on ärgatud nii, et kôrvalpadjal on tema koon, käpad vôi taguots. 

2) Kitten mässab öökapiga v poetab oma koguka keha tekile nii, et endale ei jää tekki/ruumi

 

Tüütuste top:

1) Piparkookide söömine ja ôhtusöök, kus tuleb kutsat oskuslikult tôrjuda - kui ei valva oma sööki, on see sealt märkamatult ära ampsatud.

2) Kitten teleka ees ja raamaturiiuli lähistel pahandust tegemas.

3) Käppade dushitamine pärast järjekordset sombust ilma

4) Jussi tuppalaskmine - läheb lahingugks F ja J vahel ja J annab tuppatulekus alla, aga teda ei saa ööseks ôue jätta

5) tolmuimeja kasutamine

Stressorid:

1) Teadvustamine, et kohe pärast tööd ei saa lebotada, vaid peab jalutuskäigule minema.

2) ugh, see kiisu liivakast

3) karvad karvad karvad

4) Juss meenutab kohati tolmulappi

Järeldused: Lähiajal ei vôta ühtegi looma endale! Vôin tegutseda loomahoidjana. Gosh kui erinevad iseloomud loomakestel olla vôivad...

Värske kalasabahoop...

Terroriseerin naabreid sellega praegu. Repeadi peal. Suht amazing.

Identiteediküsimused

Olen vahepeal luulest päris palju kaugenenud. Ma isegi ei oska enam seda. Ma ei oska enam ka muusikat teha. Asi väheses vabas ajas, i guess. Ei aidanud siin ka motivatsiooni-intekas, mida A oma koduse tööna mu peal katsetada üritas. Nope.

Ootan uut hoogu. Tuleb end mônele slämmile end sokutada...Mônele sattusin ka. Alkohol aitab asja lôbusana hoida. Aga sellest väheloomingulisest elust rääkides - Olen juba mônda aega môningases identiteedikriisis vaevelnud. Vaevelnud on nüüd küll palju öeldud selle kohta, kuid nojah.  Vôi siis vôtkem seda nii: Pigem olen rikastunud uute identiteetide ja rollidega. Nimelt olen märganud tähelepanuväärseid tendentse.

Btw, v hea ja oluline riim täna hommikul kôlanud ühest laulust:  

Let’s get a dog, an Irish red setter
It’s all we need to get better

Olen end hakanud identifitseerima koera-inimesena. Kuigi mulle eriti ei meeldi lahterdamised. Vôinoh, olgem ausad: ma jumaldan lahterdamist. Ma lihtsalt ei oska seda päris hästi, kuna mul on otsustamise ja millegi kindlalt nimetamisega probleeme.

Mis aitas eneseteadvusele kaasa:

1) Aasta alguses astus töökaaslane kööki, kus ma ülimas rahus oma kohvitassi loputasin, ja ta katkestas ülima rahu konkreetselt:"Mari, sina vist oled koerainimene. Sul ei hakka silmad särama kui me kassipilte vaatame"

Selgitan: Tegemist on tôesti suure kassiarmastajaga ning endaga on ta kassipiltide vahtimisse kaasanud veel 2 inimest, kes juhtumisi on ka suured kassiarmastajad. Ma vist tôesti ei vaimustunud piisavalt siiralt ja väljapaistvalt, ning julgesin teistele näidata ka mônda endaarvates väga armsat koerapilti.

2) M ja tema kutsa minu südames. Vahemärkusena: kui mulle meeldivad koerad siis olgu nad suht suured, et oleks mida kallistada ja nunnutada, ja kes ei klähvi koguaeg nagu rattapeal. Peale M on veel inimesi, kellel on peni. Nt Netflixis teeb Chelsea koguag "kriitikat" laste ja abielu kohta ning näitab, et on täitsa ok alkoholi ja suure koeraga saatejuhina ära elada.

3) Liitlaste leidmine: nt K, A, S ja J on koerasôbrad. A mainis juba ammu, et tema tahab kunagi koera vôtta, olin rôômsalt nôus ja julgustasin. S on kontoris lausa demonstratiivselt kutsapildid ette vôtnud et seda kiisumaaniat veidikene tasakaalustada. Ta näitab neid mulle. Kui sul on liitlase v nö teised, kes vaimustuvad kutsadest, märkad ühtäkki endaski sellega kuidagi kaasaminekut. Tunnistan, et olen psühhoosiga kaasa läind.

4) Septembris väike koerahoidjana tegutsemine pani mind karvase lapse adopteerimist reaalse vôimalusena kaaluma. Mhm. Ta saab sulle nagu oma lapseks. Vôi siis, tema loogikast lähtudes saad sina tema lapseks. Väga armsaks. 

Rändom väsinud samojeedipoju. pilt siit