elektroonikavabaduses

täna jäi taskutelefon koju. sellele vaatamata sain hiilgavalt hästi hakkama. kõigi nende kohtumiste ja kokkulepete juures. kuigi ajasin natuke inimesi närvi.
peab tõdema, et ajalehti loen ainult kohvikutes. seega, et end asjadega kirjapildiliselt kursis hoida, tuleb tihti kohvikutes käia! täna aga peab ikkagi ekspressist toda pärdipoega kaema!
trummimänguorgasmi(ei hakka küsima mis on minujaoks orgasm, eks?!) saan "The girl from Ipanema"(kas on tõest tõsi see, et ma lähen seda korraliku inimese teed ja panen nimede algused suure tähega???) mängimisest. m sai loo kümne minutiga peaaegu käppa. ma ka. aga mitte nii hästi ja mitte noodist.
laste kunstikooli galeriis on meie põhjanaabrite soomlaste väljapanek. üks taisetest on minu täielik lemmik (seal akna kohal - "hüvastijätt" eesti keeli. teine peaaegu lemmik "ballet time" kui homme mahti, lippan sealt fotokaga läbi. kirjeldamine nõuab mult liiga palju)
pop idiot oma sünteetilise imelikkusega ei taha mu peast kuidagi lahkuda. lahkelt luban tal ennast rokkida...

minu leibelid

olen parandamatu ja paratamatu.
(ei tasu küsida miks. ma ei tea)

mind leevendas mariti kohalolek ja universaali odavad kõrvarõngad. ja apollo.

jumalailmutused

kz'ga ringi liikudes peaks kaasas kandma väikest märkmikku ja pastakat - sest ei jää ju kõik killud meelde, ja tahaks ikka mäletada pärast, mis põhjusel naerukrampe saadud... kadri on ses suhtes astunud sammu edasi ja tegutseb mõnda aega anekdoodilugejana. päris edukalt.

ja tudengite põhiteemadel:
1)kui phil katsiga eesti kunsti pärast 2. maailmasõda loengusse jõudis, polnudki tund veel alanud. phil oli kohal esimest korda. ta kinnitab, et see oli puhas nauding. istuks lausa terve päeva seal auditooriumis ja kuulaks. paljud nimed, mis kusagil pildi all niisama hallilt ja tuimalt lihtsalt on, said omale näod ja teod.
2)täna oli täpselt näha, kuidas jumal või mingi selline näss on sõkaldest eristanud terad. nimelt norra keele tunnis tuli välja, et kolmel inimesel viiest oli raamatu samadel lehekülgedel hoopis teine ülesanne. raamatud nägid väljast välja identsed.

igasugu asju pakkuda ja vastu võtta

tartu oli täna mitte tartu. eriti kui minna humana komandandi tn poolsest uksest sisse ja väljuda sealt teiselt poolt. arvatavasti oli asi päikeses.
paabel oli täna mitte paabel. esimene asi oli küsimus, ega mul keegi riidepoes ei tööta. et nagu oleks seda vaateakendel paiknevat mannekeeni tarvis. ei mul polnud kedagi poes tööl, ega ka ise ei kauple nendega. aga kui kellegil on kontakte, siis võtke minuga ühendust! teiseks avastasin, et ka skandinavistika osakonna raamatukogus võib rõõmsalt aega veeta. oli kavas pisut koduseid ülesandeid teha, aga muud asjad tulid vahele. nt tuli nüüd lõpuks virgile see nn raamatu-käkk telefonitsi kaela, mina kõrval istumas. ja minu mahalöömise või noomimise asemel(seda viimast tegi tho) sai hoopiski nalja. isegi kodune tunne tuli, sest ma pole enne v'ga eriti suhelnud, aga ta on nagu johanna ja katja!!! ja ma vahel nii igatsen neid.(VAHEL). ning risti-vastupidise asjanduse osaliseks sain ka, mille moraaliks on ÄRA TOPI OMA NINA TEISTE ASJADESSE. ehk siis kaidu tõrjuvus ühe teema suhtes, mida ma ei julgegi avaldada tegelt. kuidas ma üldse küsida julgesin?

aga nüüd on dilemma: kas laupäeval ct's külalised või päev hiljem genialistides headparemat!!! (tahaks ju mõlemat, a mul ju see unevajadus)

iludus

maiviitsi rääkida. äkki on madalrõhkkond võimidagi. aga.
lõuna-eestimaa on ilus! (jaaajaaa, see kõlab nii tavaliselt aga tõeselt ikkagi ju)eriti sellised nukatagused kohad, kuhu saamiseks ainult kaartilugemistaktikast ei piisa. ja isegi sellise halli vihmailmaga nagu tänasel päeval pori jalavarjudelt eemaldades täheldada võib. ja k sünna oli ka mõnus. kunagi hüppan ka mina jääauku (i take my time)! seekord karastusin lihtsalt pusaväel teisi jälgides...

sõnaseletusi:
mjah, mul on see sündroom hetkel (näis, kui kaua ta kestab), et pea on mõtteid ja mõnda täis, lausa paks sellest kõigest, aga keelele ei tule mittekuimidagi. ja seda ka, et ärge siis solvuge, kui ma kedagi tänaval tähele ei pane. olge lahked ja andke üks korralik kolakas ribidevahele :)

ps. appiappi, hakkab peale tulema jälle räpikuulamisperiood. see käib tavaliselt ju kevaditi. ilmselt on mu bioloogilised kellad natu sassis omadega.

termikas

lisasin olulisse mussi ühe oma vana loo "inglina"(aastast ee..2004 v 5). kui ma neid sõnu eraldi eksponeerisin, öeldi, et lauluna kõlaks see terminaatori taoliselt! võtsin seda kui solvangut. tegelikult on see selline nummikas lugu. säh!

müstikas

"Ei, ta ei läind liiale, ta läks marjule."

miisu trummariks!

täna sai palju head ühest klaverist ja bongost.
ja miisu müüb kitarri, kaubapeale võib saada soomekeelse tekstiga musta-valge kirju märgi.
täna olen söönud igasugu ebatavalisi asju, mida ammu pole saand: kanawrap, fanta, pähkli sõbrasegu, ketshupivinkud, rebekka vahvel.
maailmas toimus NG kokkutulek. ehk siis sattus kokku 5 selle kooli inimest, noh, neli neist läksid sinna koos kindla kavatsusega kõht korralikult täis VITSUTada. viies sattus puhtjuhuslikult, tuues kaasa ka ühe paide tüübi, kes vana ng'ka kunagine klassivend.
nõnda hea on teada, et varsti läkitatakse teele pink floydi ja the knife lived ja kats saadab just jacki, mis meenutab õhtut genovas või jaa ning homme võib magada määratlemata ajani

fetajuustu orgik

ma ei saa ühte asja hingelt ära. pühendatud kahele isikule, kes seda blogi tegelikult ei loe: moraalist ei tasu rääkidagi, kui hinnangud ses osas on nii erinevad. mis nüüd erinevad, ma ütleks, et neeger sõimab katelt!

täna avanes mulle bussis hirmus vaatepilt: korraliku välimusega (pange tähele, välimus on tihti eksitav) meesterahvas toppis näpu ninna ning seejärel suhu. mitu korda järjest. räpivälimusega poiss jõi 2l pudelist cocat. hommikul aga laulsid purjus inimese moodi loomad kõvasti "absoluutselt".

eksklusiiv
ps. minu olulises mussis hetkel üleval mõned mu lood. laulja mina, klaverimängija mina(mõnel tekkis kahtlusi ses osas) las nad olla seal esmaspäevani.
pps. pealkiri ei lähe jutuga ka vihjamisi kokku.

shallow

jah, ma olen labiilse närvisüsteemiga!
kuigi jõudsin ringiga jälle sinna samma, mida võtab kokku üks tore wilde'i lause: "only the shallow know themselves."

tuksi tahaks minna tegelt!
[20:30:28] Mari: okou[20:30:32] Mari: tervis tuksis?[20:30:41] Mari: (kusjuures mul kurguvalu)[20:39:16] Karin: mul ka, mul ka[20:39:17] Karin: :S[20:39:20] Karin: (drunk)[20:39:36] Karin: tuksis oleks ise hea meelega (seal roosta kandis)

soome keeles olin paaris mingi geenitehnoloogia tüübiga, kelle hääl oli 2tilka k omaga. et kui ma talle otsa ei vaadanud, siis oligi k. jõudsime ülesandega liiga vara valmis ja siis ta demonstreeris, kui kiiresti ta suudab soome keeles lugeda. tase. aga seal käib veel kloone. teine mimmu ja exklassivenna ema!

halb päev

lisaks sellele, et tänane koolipäev on läinud erakordselt (minu puhul polegi see enam nii erakordne), muudetakse mind progepeeruks. ja ma lähen sellega üsnagi kaasa. agamuidugi ma haaran ainult enda arvates head proge. nt camel - down on the farm.
päeva halvasus algas tõdemusest, et kooris pole mul aega enam käia. teiseks kestis harmoonia nii pikalt, ja hakkabki vist nii olema, et esmaspäevast ei saa enam zavi-pannkookide päev (pohhui et nad ülirasvased on!) pluss kurttummus eesti keeles, pluss norra keele asjade maha jätmine ja valesti vastamine pluss see, et kui ma mainisin, et täna joonistama ei jõua, pidi gert väga valjult mind õllejoodikuks nimetama ja siis veel ütlema, et ega ta seda ilma asjata ei ütle. noh, mina saan sellest naljast aru ja salvan vastu, aga grammatikaõps anu ei saa ju. valesti vastamised ja see viimane asi - enam ma heas kirjas ei ole. hmh. g on peaaegu sama rumal kui mina, aga ikkagi oskab ennast välja vingerdada. mina ei oska. ainult harmoonias oskan ja seal jälle temal see niväga ei õnnestu. jess! ma olen õel. ahaa. see ajab ka närvi, et isegi muusika on MATEMAATIKA. nagu sudoku tegemine need ühed asjad seal. tore, aga miks ma sellest mingit mõnbu ei tunne?

täheldused

1)uskumatult palju andekaid inimesi on. mida rohkem inimesi, seda rohkem andekusi.
napisõnaline "eksinud" õige nimega "pargis" lauldud ja rõõmus meel. nüüd on mul peaaegu selge ka paide kultuurimaja siseruumide asetus. kuigi üllatusi jagus - ülemise korruse klaver! toomas istus jaanpehu kõrval(säras uhkusest) ja pidas kõige paremaks ikkagi sellise mitteosaleva bändi nagu miip lugu muumimammast. karin seevastu teadis kõiki paremaid esitajaid juba ning oskas ka muusikast lugu pidada. auli on hääleliselt natuke arenenud - sensuaalse neegrinaise hääle tegemine (Y), mis oli kõike muud kui sensuaalne neegrihääl, kuid omapärane ja oma shnitt - see on kõige tähtsam. garantiiiigarantiiii oli ka hitt. a maitea mis mulle meeldis. midagi puuga pähelöövalt lummavat ei kuulnud.
2)mida rohkem toitu kaasas, seda vähem seda teekonnal tarbid. (paide kultuurimajas sai söönuks 17kr'ga kohv+imehea moonirull, eraldi hindu maitea, lõhesai oli hiiglama nämma, vb olin lihtsalt näljane)
3)jäin vist bussis magama. ebatavaline. kõige ebatavalisem on asjaolu, et mina, mugavusefriik, jäin magama katsi pead oma padjana kasutades(tema kasutas padjana minu õlga).

hääl

neljapäeval toimus mu elu üks huvitavamaid hääletamisi. võib-olla hüüan enne õhtut, aga mul on alati küüdiga vedanud - näeb igasugu põnevaid inimesi. seekord olid autos koos kolmanda aasta filosoofia tundeng eik, kes pea kõik ilmad läbi rännanud, praegu aserbadzaanist siis, mina ja heatahte ikoon ergonoomik kaur ning meid sõidutas ungarlasest mees-naistearst. peale sõitu oli kahju lahku minna, mõned teemad jäid läbi rääkimata. siin oli naisõiguslust(ungarlane tuliselt naiste poolt) ja peamiselt eiki jutustusi oma rännakutest(shotimaa, koomas olek indias, jamad süürias kohaliku pliksiga, vabatahtlik kartsasistumine, kodutu elu maitsmine) ning tartu ja tallinna võrdlusi, kultuuride põrkumisi. kõike oli. kõigi meie mõttemaailmad täiendasid üksteist.
neljapäeval rääkisime ka venelaste erinevusest...ja nagu nimme oli mul täna nendega lähedaselt asja. muusika-alaselt siis. anna(ma ei teadnudki, et ta on venelane!!!) on repertuaari välja valinud ja kõik liigub, üliaeglaselt, kuid siiski. mul on ka mõned enda täitsa indie-palad olemas, millega vist pisut ootan.
kolmapäeval veendusin, et tahan koera. kass on nuhtlus. tuli muga isegi vannituppa kaasa ning pistis pea vetsu-uksest sisse. käpitses mu rüperaali ning käekoti sisemust.
aga muidu olen selle aja elanud lykke li youth novels tähe all. (pluss üks the whitest boy udune õhtu)nii tore, et keegi sellist lihtsat asja teeb. iga lugu omaette hitt. iga päev on mind üks tema lugu kummitanud, tekitab suuremat sõltuvust kui ükskõik, mis narkootiline preparaat.
aga õues on sitaks külm. ja sitaks päikest ja hoolumetorme täis. homne päev on täis kuhjunud kodutöid. mm.

tai pohhui

tägält oli põnev kuulata naaberlaua tüüpide vestlust. (nad vist soovisidki, et kogu ümbruskond kuuleks)teemad järgmised:
1)kust/kuidas katsuda õigesti tüdrukut
2) geiporr
ja kes ütles, et eestlased on uimased?
ee...rohkem ei mäleta. ja siis kadri anektoodid.

koduloom

täna hommikul käisin dushi all koos kahe ämblikuga.
tavaliselt elab seal ainult üks. ta on minu pesemistega juba harjunud (ainult esimene kord tuli lähemalt uudistama). teine ämblik on poeg. eile oli ta märksa väiksem kui täna. aga minu pesuseti lõpus haaras suur ämblik väikese oma rüppe. kas ta hellitas oma last või hoopiski hakkas teda sööma? meil siin eriti mutukaid ei leidu. näljaga lähvad ka teised ämblikud peale.

kadri käis egiptuses

astmelised harjutused uueks semestriks

muidu olen magama läind kella 2 paiku. eile ja täna siis kell 1 (praegu kell 0.55) ja homme katsun 00.00 saada! :)

vastuolulisus

"rahusõdur" ja "loomade humaanne kohtlemine"

reaalsuste paljunemine

eile sai tallinnapeal ringeldud. pime stroomi rand tõi meelde sama koha südasuvel kui õhus kaikusid valjult latiinorütmid, päike valgustas taeva helesiniseks ja ümbruse ebamaiselt hingavaks. igal puul elu silmaga nähtav. vene onukeste kambad grillisid mändide vahel liha ja mängisid kabet, vene keel kõlas igas õhumolekulis ning jalatallad otsisid teed läbi klaasikildude värskendava merevee juurde. idülliline.

praegu aga oli vesi nagu vaenlane, üsna kaugele maale tunginud. suur must väli sulas üheks suure musta taevaga, vahepeal karjusid mõned tulukesed silma. aga õhtune linn ja melanhoolsus meelekohtades mõjus...bittersweet...

üldse kogu elu on (sügav)vesi tundunud mulle vaenlasena ja rand oleks nagu piir minu maailma ja võõrate poolohtlike alade vahel (kuigi see ükskordne uppumine ei olnud üldse jube, pigem huvitav seik...)ma ei karda vett, aga tunnen ennast selles veidi ebamugavalt, muidugi juhul kui ei tea, mis põhjas on ja kus see põhi üldse asub. a tahaks ikkagi snorgeldada ja hirmudest üle saada. see on lihtsalt mingi teine reaalsus, millest ma aru ei saa.

märksõnaARMAS

mõned pisiasjad inimeste puhul on nii lahedad, et neist peab rääkima. näiteks see, kui pürksi jõudsime ja nägime kui segamini korter oli. köögi kraanikausis vedeles virn musti nõusid. katsil pidi käed selja taha väänama, et ta pesema ja korda looma ei hakkaks. sisemine kord nii tugev, et paneb käed selles suunas tööle ka enese ümber. teine armas pisiasi on väga pisike asi inimese juures, kui ta natuke ennast ironiseerib ega arva, et see, mis talle meeldib, peab ka ilmtingimata teistele meeldima. nagu hendrik mainis kui sitt lugu see clashi maimäleta mis lugu on, aga talle meeldib. ja see juhtum, et gerlil ei olnudki ühest minu poolikust palast pohh, vaid ta isegi mõtles kaks järgmist salmi iseseisvalt välja. kuigi neid tuli natuke ümber teha. minu jaoks loeb mõte rohkem kui tegu tihti.
olime tagasi oma vanas koolis, hääletanud vastlakukleid mugides ja õnnelikult küüti saanud ilma käe tõstmata. kool oli nagu kool ikka, muutusteta. ainult hulk uusi nägusid ning mõned põhikooli mugulad veidi kasvu kogunud. krissul üllatusüllatus uus soeng ja ahtil uued kitsukesed teksad. ja kolmel koolilapsel roheline cosmos reklaamitud palitu(jah, lubasime endale luksust cosmopolitani sirvida)ja kuidas meil vedas kunstiajaloo tundi sattumisega - põhjamaade kunst. (ma ei ole pahane, et me sinna läksime, mulle meeldib vingvingvinguda äs ju oolredi nõu)
lahe on, kui korter on selline ühtne mass armsaid inimesi, isegi idablokiks nimetatud kümnendikud. ning armsaks saab pidada ka korterisiseseid suhteid, mis vahel üsna teravaks kipuvad minema. kõrvaltvaadates on kõik südantsoojendav ja pealiskaudne. naeru ja lusti ja intriige, kõike oli. ellikut sai näha ja urvet kohatud, klaver korralikult läbi kombatud. öösel oli natuke naljakas. ma nimesid ei nimeta, kuid magasin kahe norskajaga ühes toas. lõpuks tuli uni ka, neljaks tunniks.

väike räpane pisiasi,

tahate avaldan?
kats on juba paavli juurest välja kolinud, aga arvestatav osa mu mustadest sokkidest on ikka veel seal! (aga kuna ma olen väsinud uute ostmisest, siis ilmselt nädala lõpus lähen neile järgi!) ja telefonis kristjangiga rääkides tuli ilmsiks, et minu hallid sokid(seda ma kõll ei tea, millised täpsemalt) on tema juurde jäänud. kindlasti peab mul kellegi juures veel sokke olema! sokiunustur.

jaanisaaga

ma hakkan ka ööloomastuma. kell 9 ärgata on imelik. seepärast ärkasime kell 10. aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
eile veendusin taas oma aastakäigu inimlaste erilisuses ja meedialäheduses. vaatasime siis oma lemmiksaadet MEIE ning seal debüteeris mu vana klassivend jaan. noh, katsi klassivend olevat ta ka olnud mingiaeg. jaan on muidueks indigolaps. ma ei teadnudki, et indigolapsed peale oma rahutu olemise veel ka oma eelmisi elusid mäletavad ja et nad mäletavad isegi oma eostamise hetke või jaani sõnul valmistamist. j oli eelmises elus mongoli väepealik ja sahmaan. põnev. muidu usun ka mina elude ringlusesse, aga jaan läks oma jutuga raskesti usutavatesse utoopiatesse... tähtsaim osa: tema missioon on maailmale teatada, et andke inimlastele rohkem vabadusi ja mitte ärge ohjake neid kindlate reeglitega. teatas selle missiooni ära, nüüd on ta elutöö tehtud. kas ta võib nüüd südamerahus surra? kuidagi lihtne missioon on tal. aga laste vabadusest rääkides...hm...mulle ja ma siin tean veel päris mitmeid, kellele laste väga vabakasvatus meeltmööda ei ole. eriti kui sellistega avalikku kohta ilmuda. kohvikusse näiteks. jaan oskab ka inimesele otsa vaadates lugeda igasugu märke, ka tähtkujusid. ja ma sain jälile põhjusele, miks ta ng'st põgenes. koolides on vähe individuaalset õpet ning õpetajad ei viitsi jaaniga eriti eraviisiliselt suhelda. niisiis tõi j ohtralt probleeme esile ja asub neid võib-olla ka lahendama. ootan huviga, mis edasi saab! jaanisaaga kogub tuure, minusilmis. järgmiste etteasteteni teles!
karin siiski oskab toiduga ümber käia. äsja valmis hommikuomlett. väga söödav! (need kohad, kus parmesanijuustu normaalses koguses on või puudub)

back in business

ma ei kadunud vahepeal kuhugi maa alla ära. hoopis tartus käisin.
tartu rahu aastapäeva ballil näiteks. loodetavasti ei riivanud ma kellegi ilumeeli oma ebapädeva ballivälimusega. selle kohta ütlevad mõned õnneks, et me kõik oleme imelikud.(nii võiks ka paavel arvata, kuigi ma eriti südant tema arvamuse pärast ei valuta) tore oli ka sattuda vip'ide ruumi ja ansipit lähedasest nurgast jälgida. tom lasi peaaegu kohe pärast oma kõnet vehkat. tantsida me ei jõudnudki, enne tuli ära hävitada mitmekesine delikatessikogus. ja peale seda saabusid kohv ja kook ning kui istuda teatud õiges kohas, käis iga viie minuti tagant kelner(erinevad kelnerid tegelikult)kooreliksi ja konjakit pakkumas. kahjuks või õnneks ei tarbi ma kumbagi vedelikku vabatahtlikult. seda tehti toppelt minu eest.
depis oli head muusikat kuulda ja kuidagi palju rahvast näha. listi pikkus seletas vist nii mõndagi. mingil ajal osutus lutsu teatrimaja ikkagi otstarbekamaks. vabam ja hipilikum keskkond. jee. mul on teatud eliitüritustel väga rott tunne, nagu depis katsita. seepärast siis genialistidemaja ja kusjuures oli ka seal head muusikat kuulda. niiet tekkis vahepeal väike dilemma, kumb siis õige hea muusika üritus on.
veendusin õhtu jooksul päris mitmes asjas veel. näiteks selles, et tähe tänava puumajakese teine korrus oleks ülimeeldiv paigake elu veetmiseks. kuidagi juhtus nii, et ärkasime alles vist õhtul kell viis. või ma ei tea mis kell. simpsonite ajal. ja siis uued õlled ja järgmisse hommikusse. mõne seltskonnaga on mul nii, et ma eriti ei saa nende jutule suuremat pihta. ja seega otsustati vist minu eest ka juba ära viiekesi krimmi minek. igatahes kauri+mari-liisi pildid näitasid vaid kirkamaid ja igatsustäratavamaid hetki. pluss see panoraampilt seinal, mida ma alguses arvasin kusagilt mitte oma seebikarbist pärinevat olevat. ja pidage meeles: kvassi ostke hommkuti, mitte õhtuti. aga võib-olla oli see ainult üks suur nali. ma ei tea. (kuigi k oli juba ennem krimmi-mineku meeleolus. võib-olla saabki teoks) vahepeal sõime aju ka. oli muljetavaldav.

looking for a place to get lost

nunnud sõnad. http://youtube.com/watch?v=z3uqjuOg8xw&feature=related
ja veel kuhjaga nunnusid sõnu. aga keegi minu huumorist niikuinii aru ei saa. nojah.
hetk tagasi teatati mulle, et olen hull manipulaator. olen. ma teadsin seda. aga siis võiks ju midagi ennetavat selle manipulleerimise ja ultimaatumite väljapaiskamise jaoks ära teha või öelda. this is a warning, i spell it out for you!

jou

täna ei ole ma jõudnud midagi teha. mittemidagi tegemises olen lausa meister. lõpuks otsustasin pessu minna. sel ajal tulid külalised, keda ma ise ei näinudki.
ema tuli koju ja küsis:"kas sa juuksuris käisid? sa peaksid kindlasti midagi juustega tegema. sul on harjumus imelikult, maitsetult riides käia, palun ole korralik, maniküüris käisid? tee küüned korda. hoia siis selg sirge ka. katsu ikka sirgu hoida." miskipärast on mul väga raske olla standartne tütarlaps. ma olen enda praeguse soengu ja küüntega endale täitsa talutav ning enda riietumisstiil meeldib ka. misteha. tegelikult saan aru küll, et peaksin end ka ülejäänud rahvastikule mitte silmariivavaks muutma...aga see on minujaoks miskipärast nii raske.
jee. muusikanõukogu on täna hea.