mhmh :D

bagdadi tuleb disneyland: http://www.nrk.no/nyheter/utenriks/1.5495374
keila on vahepeal arenenud. uued majad ja tänavad. ja metsa jääb vähemaks. varsti on ka männiku sinilillede asemel laiutamas suur keskkool. ja vanade klassiõdede maja taga, kus muidu asub soo, on täies ehitushoos uus lasteaed. see näeb välja nagu roheline mesilaskärg. palju õnne ja kummikuid väikestele mesimummidele!

vaimupime

naljakas, kui asju selgeks rääkida, ei lähe sellest midagi selgemaks!

suure galiibriga sonija

ma ei kujuta ette, kuidas näeb välja pühapäeva õhtu, ei oska ette kujutada, ja ma ei tea, kuidas oma referaadi teema ja üldse enda ettekanne kuidagi TEISTELE huvitavaks muuta.

mõni inimene nämmutab ühe teema kallal, mis minu meelest on juba ammu ära otsustatud ja mitte nii pikka arutlust nõudev, terve oma elu vist. samas, mul on jälle teised elu võtmeküsimused. igale ühele oma. aga palun pinda käimata.

sonimine - krooniline analüüsimine ja argumenteerimine.
tegelikult, kui ma ütlen ühe sõna, siis ei tähenda see konkreetselt seda, vaid jätan tõlgendamisruumi vastuvõtjale. et palun mitte liiga tõsiselt mu teravavõitu sõnu võtta....

täna tegime teoks oma pikaajalise soovi ükskord botaanika aias ära käia. kõige ilusam lill oli piletimüüja tädi ise. (NOT) äkki see roosa kleit oli kohustuslik? palju taimi ja infoleht koaaladest (Y)

malviina jäätis on ikka kõige parem!

millal me jälle abiellume?

no kurat.

kingad pole minu teema.

kõik nad hõõruvad vähemal või rohkemal määral.

miks botased ei hõõru?

jüri kase lembus tuli tagasi! ta pidavat neid jooni kõik vaba käega tõmbama!

minaminamina

prantsusmaa eurolugu jõudis minuni järgmist teedpidi:
kuulan mina siis eile hommikul raadiot, rusikareegel on see, et esimene lugu, mida ärgates kuulad, jääb kummitama terveks päevaks. nii. kuulan seda lugu. ja ümisen seda koolis kodus õues. ka karini juuresolekul kuni lõpuks mainisin talle, et vaat kus lops mingi nõme lugu kummitab terve päeva, divine on nimeks. ja siis kats särasilmil teatab, et see ongi seesama prantsusmaa eurolugu ja talle isegi meeldib. vaat selline seik siis eilsest.

cocacola on minusilmis kuidagi omamoodi retroks asjaks muutunud, nagu disko või kauboid. eile lubasime kariniga omale ühe cocacola zero (las ma seletan, isu tuli filmist nimega blue velvet, kaheksakümnendate film, mis tähistavat postmodernismi algust filminduses ehk siis väikelinnade näilikust rahulikkusest ja mahavaikitud kriminaalsusest-kõigest muust kui normaalsusest...ja seal ühes stseenis joovad jefferi ja see mehelik roosa tsikk cocat...ääää...mõnuuus) ja meenutasime vanu aegu vanemuise vastas mäe otsas ja vahtisime inimesi ja kuulasime jazzi. ja siis hakkas külm ja läksime ära.

ninii.
täna siis tuli norra keeles jutuks, et kas ma olen kunagi karjunud või vihastanud võimidai sellist. vaikne ettekande esitaja olen. ää. njah, milleks karjuda, kui leiab ka muid ja palju mõjusamaid meetodeid karjumise asendamiseks. ma ei mõtle siin füüsilist vägivalda.

olen saanud mitmete komplimentide osaliseks oma seeliku osas. kaltsukast saadud, 75krooni. vahel mul veab. ja mulle käib viimasel ajal pinda kui vahel asemel öeldakse vahest.

mul on paha omadus inimestest vaimustuda kui neid natuke rohkem tundma õpin. nii ka mõnedest kursakaaslastest. nt mirjam, vana müstik. tegelt on ta lihtsalt nii humrookas. sain talt kastruli. mingil päeval käisime lõpuks kursakatega õhtut veetmas illekas ka. oli tore. kõik on nii erinevad omaette isiksused, oma täiesti erinevate eludega, aga kokku tuleb selline ühtlane kooslus, nagu m-klubi võimidagi.

trip

loodetavasti ei hõiska ma enne õhtut ja tahaks seega kohe pillerkaaritades öelda kui õnnelikud hääletajad me katsiga oleme. tallinnasse saime korraliku onuga, kes oli parasjagu teel mingi firma asutamiskoosolekule. nüüd tagasitulles peatus tühi tellitud buss ning võisime selles ultramugavas sõidukis laiutada ning soome keelt lugeda ja postmodernismi teooriatest teadlikuks saada. janek kraavi on sellise toreda raamatuga hakkama saanud, katsi üks õppejõududest. väga konkreetselt on asju lahti seletatud seal. kokamäe raamatuga saime ka sinasõbraks. selle perekonna elu tundub olevat üks suur nautlemine. ja seda on vaja ka teistele näidata ja propageerida. oma naistemaanias ei oska ta MEEST üldse joonistada ja tiigri keha tuleb ka välja nagu lapse mökerdis. meestest seda veel, et kui on mehe-naise intiimtegutsemist pildil kujutatud, on naine ilusti välja joonistatud, mees aga ebamäärane kuldse või oranzi värvi kogu. sellist asja täitsa kohe mitmel pildil. ja vähe närvi ei ajanud ju.
ahjaa, ööpidu siis. ää. ma ei viitsi rääkida sellest.
JA MUIDE TOOMAS OLI KA, palub ta edasi öelda. tegelikult oli hea, et tomsi seda veiseväljaheite lõhna hingamas seal polnud. mis mulje talle meie kooli olustikust jääks...hoopis heleni ja liisu ja katre ja katsiga olime, käisime mereääres, kus oleks tõsiselt tahtnud hea fotokaga miljööd jäädvustada.
nymph ja malena esinesid. mul polnud erilist rokkimistuju, aga hea oli. nymphi tahaks tegelikult kuulata omas kodus vaikselt taustaks, nauditav muusika - natuke meenutavad oma eeskuju muse'i.
mittemiski noarootsis pole eriti muutunud. samasamasama, ka naljade põhimõtted on samad, mis pole pahad, aga on samad. ehk siis - sa pole äge kui sa pole kandnud vastasoo esindaja riideid.
hommik - müüriäärest läbi (elina ja võõramaiste vürtside lõhnad, ma vist tean, kust tal see hull kokkamise idee tuli. peale seda valdas mind meeleheitlik soov endale kastrul muretseda. see soov tuli ka katsi ema raguust. või siis maakeelsema sõnaga ühepajatoidust. a ma teen selle ära!)
emme on viimasel ajal mu isiklik psühholoog ja nõustaja olnud. hea.

elu24

pole ammu kirjutanud siia. tsau siis!
jah, olen elus (ja tegus)
õppimisnädalast ei tulnud taaskord midagi välja. kuigi mõtlen koguaeg sellele ja lasin loenguid üle spetsiaalse kavatsusega teha tähtsat koolitööd.
elina ja anniga kaob aeg nagu ma ei teagi kuhu. fantaasiakriis. paaviani perse.
aktuaalne on toitumine. a'l ja e'l on siin ainult koka-ajakirjad. telekast käib paksukeste naiste võidu kõhnumine. meil on kõrged kavatsused kõiksugu rohelist kraami kasvatama hakata. ja bennesid ja muud eksklusiivset kokata. siiamaani on hakkama saadud ahjusaiade ja kõrbema läinud pannipelmeenidega. algatus seegi.
kui a'l ja e'l on vaba õhtu, ja nad on õhtul sotsiaalsed, pole tähtedeseis tähistamiseks soonde. zav'i ei jõutudki, vajusime enne ära. aga siiskisiiski piljardis sain oma kobadust näidata ja kahetakti marguse kõrval junsoni laurat kuulata-vaadata.´olen üsnagi valiv ja kapriisne lauluhäälte suhtes, aga laural on just selline hääl, mida kuulaks ja kuulaks ja siis kuulaks ja veel natuke kuulaks ja lood on ka üsnaväga nauditavad. nagu mu lemmik folgi(vist)äss schuyler fisk.
täna on skandinavistikas filmiõhtu. tulge vaadake ka, paablis kolmas korrus, raamatukogu. ühele filmile isegi pannakse inglise keelsed supakad.
ää, ja muid uudiseid nagu polegi.
maganud pole ka eriti.
homme tuleb emme tartusse hängima. saan taga kokku. ja siis ööpeole!
mingeid sügavaid mõtteid väga ei mõlgutagi praegu. mõttetu olen. mhmh.

karin kaob suvel rootsi. lihtsalt. tasuta saab. mullamaa tegi kingituse. muidugi on kats ise ka tubli olnud, kuid mulle jääb pidevalt tema töövõitudest mulje, et need tulevad kuidagi nii muuseas. tahan ka intelligente olla! mul on rõõmus meel küll temapärast, aga kui ma hakkan enda peale mõtlema, siis...nii palju võimalusi on enese harimiseks, aga ma ei haara kusagilt kinni...sest ma olen nii pagana äpu ja ebaintelligentne. a saan hakkama ka nii!

kohvi ja kommid

ja sadaüks kirjalikku tööd pluss crystal castles.

õnn ja rõõm - ma ei tea

kodus emaga on üsna tore!

ja linnas.

jahu tänav 12 on nagu oaas keset räämas kurblikku kalamaja keskkonda. roheline muru ja modernselt esteetiline aimdus kunsti näha peitub eelkõige maja pealkirjas artdepoo. mõikasime imposatsest trepist üles rühkida ja jõudsime pärale. kiwa asjad viimast päeva üleval. olid toredad küll, eriti see pollocksi zenpistolsi zedööver, ülejäänu jättis kahjuks külmaks. arvan, et on veel olemas isikuid, kes tindi lõppemisel lihtsalt musti ruute välja prindivad ja vaatavad, kuidas tinti vaikselt vähemaks kuni lõpuks tühjuseni välja hakkab jääma. kosmonaudi moodi elukas igasuguste mitmetähendusrikaste sõnumitega üle terve keha, oli ka üsna vahva - eriti näo osa - peegel.

toompea piiskopi koht, kus opkunsti rajaja vasarely tööd üleval, oli hoopistükkis suletud. laupäev!

niisiis lippasin kristjani poolt läbi ja sain ta uut süntekat näppida. mmm :) alati tunduvad kellegi teise asjad ahvatlevamad kui enda oma.

tegelikult oli plaan ka hilpharakast ranno proovipäevast minutikese osa saama minna, kuid see jäi trajektoorist kuidagi väga kõrvale, ette jäi hoopis kosmose vastane lasering joosepiga.

ahaa, eilsest õhtust siis ka.

sannu on äge, tahtsin midagi mainida ta kohta, milles pidi peituma ka elutarkus, aga nojah, läks meelest. ja ikkagi tahan ma selle pahameele siin oma blogis ka teatavaks teha, et graafikat saab ainult ekas õppida! jamajama. sandra õige koht oleks tartus!

lahja kolmekümnekroonine kohv kristiine uueks tuunitud kohvikus maitses mitte eriti kohvilikult. aga miljöö ostukeskuse kohta oli kena. laimiroheline on ja jääb mu lemmikvärviks! samuti ka hall värv...

hm. muusikaliselt olin üsnagi omas maailmas - tü humanitaaride õppejõudude muss(sinnaminek oli väga ettekavatsemata) ega ka stereoöö tümakas väga vaimustuma ei pannud. eiei, tegelikult oli väga tore ja lahe ja kõike.

ma olen vist natuke egoistlik ka. aga seda annab ju parandada. romantiline tuplate söömine lükkub edasi määramata kuupäevale. aimsorri, aga uni teeb vahel mulle üksnüll ära.

hm. jahjah, homsest hakkan resoluutsemaks ka!

ahaa. mul tuli praegu meelde veel üks pilt, mida oma peas nägin, kui neljapäeval miskit heasüdamlikkuse arendamis mediteerimist endaga läbi viisin - kogu maakera oli kaetud pruuni pasteediga ja suur võinuga lõikas seda pooleks. ma veel joonistan seda kunagi!

asjalik ja sõnakas

toivo/a;-n - loota, soovida. soome keeles. pange see skypes sulgudesse, tuleb üks lootusrikas onu koeraga. aga tegelikult on lahe teada nimede juuri...
uusi sõnu on mulle vahepeal lademetes kaela sadanud.
näiteks unes kuulsin kahte võlusõna, mis lubatavasti pidid tekitama seente mõju ja saaks näha miskeid healoomulisi hallukaolendeid, lootsin neilt küsida tähtsaid asju. aga need ma unustasin ära, sest üks võlusõna tundus parem kui teine...
seejärel käisin kunstiosakonna vetsus, kus sain teada, et on olemas selline sõna nagu TRÄMPS. ehk siis miski värvi pühkimise lapp või midagi taolist...
täna räägime ka asjadest.
sain omale teleka. sellesamuse, mis meil kunagi pürksis oli. ilmselt hakkab see lahti olema siis, kui mul külalised on. maki sain ka. soola ja leiba sain ka. ja armsaid inimesi sain näha. päranduseks eelmistelt toaomanikelt sain ühe paberlambi ning asjanduse, millest alguses lootsin kummipaati. hiljemasel grupiviisilisel täispuhumisel selgus, et see pole isegi mitte suur täispuhutav pall vaid tegu on tugitooliga. vaat nii.
muide mu külmkapp elab ja aken hingab.
naljakas, kas rootsis on meestel moes või on neil mingi anatoomiline iseärasus natuke läbi nina ja niimoodi peteri,björni ja johni sääraselt laulda... ma muudkui leian taolisi tüüpe, kes on rootsist. igal maal omad tunnused.

ideoloogia bidee

mul on natuke tunne, nagu oleksin peale sõda kusagil kasarmus, kui kõnnin mööda narva mnt 89 koridore. ja satun siiski pessa, kus on kõik mõnus ja päikseline ja heameelt tegev - veel.

selle eesti keele referaadiga on mul järgmine soov: tahaks läbi lugeda ja omale teadmiseks võtta. trükkimine siin päikese käes on kuidagi eriline piinamine.

päikest on liiga palju. kõik on liiga hele. kuhu jäävad mu lemmikud sombuilmad, mis meile nii tihti esinevad ja uimasusega pähe löövad(see pole küll tervitatav, aga no mis sa teed, eksole)? palun mulle üks vihmailm! äikest ja tumesinist taevast tahaks ka korraks. ette tänades. mari.

ja siis ma tahaks veel, et see vastik kevadine tühjusetunne ära läheks. mine ära! näe, ta ei lähe. alguses mõtlesin, et see on mingi pürksi fenomen. sõna otseses mõttes tundus maakera ümmargune ja pisike, mina veel pisem, helerohelise niidetud muru ja selle lõhnaga ja helehelehele sinine taevas kriiskavate kiudpilvedega ja sa teadsid täpselt, mis on nende pilvede ja helesinasuse taga. see on lihtsalt kohutav tunne. selle kohta võib öelda ka avaruse kartus.

mured võiksid ka kaduda. vähemalt ma saan nendest issiga arutada. sest me oleme mõlemad sellised vingujad.

keeleline mõjutamine. sa võid seda ju õppida, aga see pole nii lihtne. minust ei saaks iialgi mingi pasa müüjat ega ka õpetajat, arvan ma - mul on suva, kas inimene ostab selle ära, ja mida inimene üldse arvab sellest, ma ei taha valetada, parem hoian suu kinni (Y) ja ma ei viitsi seletada. otse vastupidine tunnus minu emale, kellest saaks hiilgav müügiagent.

Teine osa oli solvunud, sest Reet Kasiku näited osutasid sellele, et ideoloogia väljendub keelendivaliku kaudu, ideoloogia avalduse korrigeerimine aga toimub tahtmatult teise ideoloogia vaimus ning on lisaks ise ideoloogia, liiati üpris ohtlik sõnavabadusele.

miks ma pean seda lauset mitu korda lugema, et sellest aru saada? ja veel mõnekümned leheküljed sarnaseid lauseid. mu rõõmul pole piire lausa.

ps. bidee on sõna nagu besee. aga tähendusi ei tohi sassi ajada.

ma vist olin eelmises elus hiinlane - kui ma miskeid luuletusi kirjutan, siis need sõnade tähendused on väga laialdased, nagu mõisted, ja vb hoopis teise vaatenurga alt säetud. miks bidee, miks mitte dush? sest bidee kõlab nagu besee.

sürrealism

eilse õhtu ja tänase päeva märksõnaks oleks väga sürr. realism. aga mulle meeldib. nagu filmis. on mõnikord. ma ei oska täislausetega rääkida. vaatnii!

aprill.

hommikul olin tõsine ja värki. õhtul suutsin kolm inimest õnge tõmmata. neljapäev ju. aprill. naljapäev. ha. ha.
vahepeal olen ka elanud. aga ikkagi, kui pensionäride elu läheb kiiremini kui minu oma praegu, siis edu neile, andestan neile nende näilise stagnatsiooni ja sellised nipetnäpet vanainimeste asjad. kiiiiiiiiiiiire. päikesekiire.