olu

elan mingis spetsiaalses unes. halvad asjad mingu seenele, head asjad mingu ka metsa ja üldine olek ilma eriliste mõtete või kohustusteta, allumine refleksidele ja instinktidele võidutseb põhiliselt.
jah. minu elumõte ongi niisama olla. :p
uue geneka avamine mõjus miskipärast rohkem kui poleemika tasku ümber. hinge kinni kinni pidades selgus, et ka uues genklubis võngub selline aura, mida kusagil mujal pole ja milles peitub mulle vajalik võlu. atom om'il oli veits suva kes ja millal esines, sest kogu see paradiisiõunakompott maitses umbe hää, kuigi mikk hakkas alguses magama jääma ning pidas targemaks koju tuttu minna ning kuna tooms tantsida ei saanud, lahkus õige pea. jumal tänatud, et mulle hakkas sel aastal sümpatiseerima oranz värv. seda seal klubis leidub.

eile kohtasin kursaõdesid. nad pole üldse muutunud. nagu ka mina, mida ütles mulle mu etniline exkursaõde esimese asjana kui ta mind juulikuus nägi. nojah, ega ka tema polnud muutunud, seelik oli pisut lühem. nagu. midagi ei muutu. ainult sügis hakkab.

ja mida imelikku veel. see suvi pole olnud õige suvi, sest:
1) ma pole pikemat aega suvitanud maal
2)pole sõstraid korjanud
3)pole patseerinud aedlinnades ega üle aedade õunu pätsanud, kirssidest rääkimata.
4)pole tundud mädaneva mulla ja valmis õunade lõhna
5)pole elvas ujumas käinud

ja et te siis teaksite, et tasku äpplipoes saab tasuta kohvi. ja sport on pededele nalju ei tarvitse teha.

täna ärkasin vara.
mai leidi nr 1 lahkus just.
eilne tantsuetendus vastas kirjeldusele. kes modernatntsu ei salli, ei salli ka toda tantsu(ma sallin teatud piirides). aga taustalugu, mis saabus alles vägalõpus, tegi kogu asja heaks. lõpp hea kõik hea otseses mõttes. yeah yeah yeahs - cheated hearts.
kanuti saal on super(nagu minu ühikas ja nagu vana genklubi), seinad ning lagi vihjavad kommunistlikule või varasemale ajalegi ja kriipi kate bushi vinüülimuss tervitas liiga vara kohaletulnuid.
sama veneaegses, ainult et veel ajastutruumas keskkonnas sütiste teel elab katja. peale heledate triipude juustes pole miski ta juures muutunud. temast ja marjaliisast saavad kunagi kõvad organisaatorid ja ärinaised, kindel see. mis tuletab meelde, et mul oleks tarvis miskit manageri või suuvoodrit tähtsate asjaajamiste jaoks. no ma ei oska. vaadake ise mis paska ma ajan, aga teistmoodi ei saa...

väljasõit

j kolis viimsisse. nillisime leppneemel ja avastasime miskit sadamat. kahjuks nime ei teagi tol sadamal, häbi-häbi. tõeline romantiline kalamehe elu peaasjalikult alkoholi ning jahedate meretuulte embuses. kohalikku pubisse astuge vaid siis, kui teil on suur kihk kellegiga tunnikese jaurata laevaostu ja bermuuda kolmnurga teemal. uusi paate saab muidu eesti kauneimaks külaks ristitud kelvingist kuhugi mitte vasaku vaid parema angaari poole sõites. kunagi oli too pubimajake olnud kultuurimaja ja kino. teatavad augud jätkuvalt veel seinas. karoonalaud ka. majatagune sisaldas endas kõiksugu masinavärgendust alustades pesumasinast lõpetades belarussiga.

unes nägin säärast imelikku asja, et ema ütles, et pööripäeviti tahab hing inimese kehast vägisi välja tulla. mul hakkas kohe tulema. kogu kellegi nämmutamine muutus järjest madalamaks, hakkas äravajuma nagu mahakäiv plaat võinii... eriti ei tahtnud lasta hingel kehast eralduda, niisiis pidin üles ärkama. jubereaalne jube.

jaiks, kas ma olengi nõrga iseloomuga või mulle meeldibki selline sommide loodud muusikasort nagu skwee? õhh midagi väga segust on see, elektrooniline kraftvärgi ja pisut retroline aspekt ja siuke eriline rütm sümpatiseerivad:)

kats kaasas mind sellisesse üritusse ganuti gildis kell 20.00. reklaamin :)

complicated

ei karda ma ei kolli ega umbjoobes kaaselanikke neis pimedates ühika koridorides. öövalvurimuti jõllitamine on kõige jubedam asi maailmas.
tegelikult loodan, et need öised eluviisid juurduvad minust jälle välja. aga noh, mis sa teed :)eriti kui sulle tullakse autoa järgi ja kui sa lihtsalt ei saa lõpuks magama minna sest sest sest :)

mõmm

asi on kuidagi väga siukseks blogiks kätte ära läinud, et ma muudkui seletan asju oma elust. aga vist nii peabki? ää, kas pean mainima, et eilne ja ka üleeilne õhtu olid just need, mida peaaegu et ootasingi ühtedelt õhtutelt, kus tartus mõnda elamusipakkuvamat üritust ei toimu.

uudiseid siit selliseid, et otsustasin hakata oma luude eest hoolt kandma ning ostsin dr. helluse virsiku teravilja-jogurtijooki, mis kujutab endast väga lahjat kama pisut virsikumaitselise keefiriga. et jah. kui ise ei viitsi möginat kokku klopsida, siis on see suurepärane toit/jook.
lisaks hakkasin teepedeks. kohvi jääb selliseks eksklusiivjoogiks, mida vaid kohvikus või vanaema juures saab.
siis ma ikkagi ei jõua 26. clazzis olla vististi :) vabandused, pole hullu.
aga 27.08 musitseerib kitarrisaatel vana kooliõde ja niisama lahesäga loore shakerpearistartus. minek on 90% kindel.
ja siis sain teada, et siimule meeldib sinusaade!!!
ja siis sain teada, et keilas tehakse seepi (kooli tänaval)!
ja siis külastasin elinat ja maiksu ning olin rabatud nende täiesti äratuunitud ühikatoast. selle laua tegid nad ise (lõhutud tassidest ja taldrkutest mosaiikpind)! need jubedad seinakapid lõhkusid nad ise välja leides õhuaugu kusagilt, see nurgadiivan, see teelaar teleka all riiulis, see see see kõik :)

märkamine

ma nüüd ei teagi, kas kogu see kirju suleline, karvane ja täpiline seltskond kõik märkasid, et on ühtne rahvas javärki....veelvähem, kas nad ka tõsiselt gruusia olukorrale abistavate silmadega otsa vaatavad? kui kohustuslik osa pidust läbi sai, hajus rahvas kiiresti gruusia rahvaviiside saatel. nojah, ega need ole tõesti ka minu lemmikmeloodiad. ikka väga erinev kultuur.

peale 4 h und käisin korra sõjaväes. ja inimesekesekene, kes muidu on "ära pane seda mussi, siis ma hakkan seda kuulama, ära pane muusikat!" ütles, et asi, millest ta endalegi uskumatult kõige rohkem puudust tunneb on muusika. jess!
sõdurikodus, mis pole tegelikult kodu ega midagi, müüakse tee 3kr, must kohv 3kr, koorega 4kr. jäätis seevastu 11kr. et noh, tahaks isegi sõjaväes elada. pärast seda sündmust olin rahu ja helgus ise. nii helge lausa, et seisin rahulolevalt tapa rongijaamas valel perroonil(valel pool maja) ning 6 inimest, kes kõik mult küsisid:"kas siit läheb tartu?" vms, seisid minu lahkel loal samamoodi seal. lõpuks sain ka tõekuulutaja rolli mängida. kui kell õige aeg lõi, läksin tsekkasin teisele poole maja ning loomulikult oli tartu rong sinnapoole sõudmas läbi uduvihma.

heaheahea

onu villu ja tema jatsupidu

üliõnneks pole palju vaja - lahtipakkimiskood: ilife
ja ise ole free user :)

muusikast veel niipalju, et ma ei teagi nüüd, kas see on positiivne nähtus, et selline lugu käiab ennast mul juba kolmandat päeva peas (video on päris lustakas):

veendun et elan paradiisis

haapsalu nukataguseid kaunistavad või kolestavad kudumisgraffitid! sain kindlustunnet, et eesti kudumisvärdjate top kolmikusse ma ei kuulu ja ehk asun sügisepaiku omale miskit salli kuduma. et mu sõbrad-tuttavad ei shokeeruks, valge daami päevadel tasub käia, kudumisgraffiteid vaatamas, ja muidu ka. kuigi peamisemad nautlemisallikad olid kamahoov ja wundament. ühesõnaga kamast sai mõneks ajaks mu lemmiksöök, peale selle, et seal lihtsalt mõnusat juurtemuusikat kuuldus. ja wundament, "sest vundament on lagi" tõestas, et vundament võib vahel päris kõrgele ulatuda - krõpsuga ketsid üllatasid meeldivalt ja üllatas ka anti bänd, mingite kahtlases rõivastuses piffidega, kes igaüks erinevalt aga võimalikult sensuaalselt lavapeal omaette vehkis...
muidu käisin kokamäe galeriis klaveritmängimas ja ehk hakkangi teeneliseks klaverdajaks. viljastava toimega kljaveer asetseb seal. lõõgastav keskkond. muidugist oma panuse annavad asjale juurde balanseerivad ökoteed ning järelemõeldes ka liisu keraamika, millest üks minu ja katsi lemmikuks on erkkollane vaagen sünnitavas poosis naisterahvaga.
siis. juuksur epliku, pehu ja villutamme meelishelidega pakkus samuti kõrvamõnu. paistab et säärane muss(noh epliku shows lastakse samasugust) ongi vist ainuke, mille taktis ma vabalt tantsu vihtuda oskan. sest seal ei pea olema tõsine ega muretsema, kas ikka oled piisavalt seksikas ja atraktiivne meesolevuste jaoks...vms. nahhui need meesolevused ju. võinoh, teistsuguse muusikaga tulevad lihtsalt sellised mõtted pähe, tänase juuksuriteemaga aga ei tulnud midagi pähe peale omaenda heaolu. siuke heaolu, et protestis toimuv räpipidu jäi kuidagi tagaplaanile (clazzis esinevast torsten goodsist rääkimata) ja kats otsustas üksi tommyboy laivi ja muud säärast üle tsekkama minna. lõpuks järgnesime talle. nojah. see protest on üks pisike urgas sadama/roterdami territooriumil, play-in'i ja mingi strippbaari lähistel. et jody sai tallinnast kaheksakümneprotsendilise õige ettekujutuse.

siis. siis. peale linnamelu ja mõnetunnise hapra une kakerdasime järgmisel päeval paljajalu(iga keharakuga loodusekütkeid tunnetades) kakerdaja rabas. jüssifred on tollest paigast musttuhat pilti klõpsanud, kuid kui ise kohal oled, mõtled, et võiks veel musttuhat juurde fotografeerida. ja nii sai. aga soovitan proffidel kohapeal ära käia. panin tähele, et mul on üks suur jama oma tunnete ja üldse millegi kirjeldamise ja seletamisega. nõndaks ütlen jälle, et oli VÄGA HEA, (ürgne atmosfäär ning sookailude joovastav hõng, värvikas õhtupoolik jne) see tähendab, et...oli väga hea.

oeh. jutukasmari on siis sellekskorraks lõpetanud. ei või vast igasugust pläma ka enam ajada, kui mingid võõrad ja asjalikud tüübid su blogi lugema juhtuvad. a no ma ütlen: BÖÖÖÖ!

tehke järgi. muutke oma tulevikku

Harjutus on lihtne ja on jõukohane igale inimesele, kes oskab midagi näha oma sisemisel ekraanil. Kui see ei õnnestu võib toimuvat kirjeldada ka sõnadega.

See harjutus omab laiemat kasutuspinda kui oma mineviku muutmine. Me soovitame teda kasutada alati, kui teil esinevad õudusunenäod - teid ajas keegi taga, te kukute kuhugi jne. Kodeerige see ümber!

Juba ärganuna sulgege silmad, tuletage meelde hirmutav uni ja tehke sellele õnnelik lõpp.

SELLEGA TE VÕITE MUUTA PAREMUSE POOLE OMA TULEVIKKU.

Võib olla, et unes tuli teile informatsioon mingist negatiivsest sündmusest lähitulevikus. Kui te muudate seda informatsiooni, siis võib sündmus pöörduda paremuse poole. Niisiis selleks, et parandada negatiivset informatsiooni eelmise elu sündmustest ( see tähendab puhastada oma karmaline keha) on vaja teadvustada see sündmus ja mõtteliselt see ümber teha, jättes alles sündmuse alguse ja luues õnneliku lõpu.

jõudsin koju. oodatust hiljem. eks elu õpetab. ma pole ennetanud midagi. otse läbi kõige hullema. vahepeal polnud mul aimugi, mis must edasi saab(päris kopsakas portsjon aega), kuid siis lükkabki elu teele ette siukseid komistuskivisid, et lõpuks hakkad vihjetest aru saama. ja seda suurem on avastusrõõm...

häbi-häbi

vanaema sünna, mis meenus alles siis, kui talle helistasin, et niisama küsida, kuidas läheb... oli teine juba kanges piduhoos :) rumal lugu küll. aga kui mul kellegi sünnipäev selles elumöllus(üks tark raamat ütleb, et aega pole olemas!!! nummerda kuidas tahad või jaga ühikuteks võinii) meelest ära läheb, ei tähenda see sugugi, et ma kallist hällilapsukest ei armastaks. et proosit ja õnne ja tervist vanpsile. raha kah.
(vihjan siin sellele, et kui ma parasjagu kellegile õigel päeval palju õnne ei soovi...)

ps.
palun õpetage mulle smalltalki!!!
või ongi see mingi kaasasündinud anne, millest mind ilma jäetud?

unemaal

sai seekord korralikult ja detailsete mälestustega ära käidud.
little dragoni'i scribbled paper läheb oma kõlaga ideaalilähedaselt siia kõrvale praegu. enne tripi lugemist sisestage see lugu :)

niisiis.
ühel hetkel leidsin end kellegiga ühes kreeka templi taolise lossi lävelt. täpselt ruudukujuline lennukilt vaadates. loss oli ühekordne,ja kui seal teine korrus olla võiski, siis elas seal draakonipeaga koletu madu nagu igasugustes filmides näha võib. just selline. sambaid oli lossil mustmiljon tükki, loss seisiski sammaste peal, kuid temas asetses siiski ka mustmiljon tuba ja igasugust nukatagust. sisse ja väljakäike oli igas välisseinas üks. me seisime portaali juures. päike lõõskas pähe, mitte ükski pilv ei liigutanud end taevas ning muru oli peaaegu ärapõlenult heleroheline. leinakased ja muud longus okstega puud seisid taamal. loss asetses ühes küllaltki tavalise varbaiaga äärisatatud maalapil. ei mingeid lilli või kultuurmaastikku peale inglise muru.
astusime sisse. see oli mäng. me pidime maoga kas võitlema või ta eest ära pagema, kuid lossi pidime kohe kindlasti sisenema. tegime seda ääriveeri. seinaääri. kõndisime üliettevaatlikult et mitte kohata madu. aga mingiaeg ta kohale vingerdas. laest! tal olid teatud kohad seal, kust ta ründas ja välja ilmus. jooksime koletisel eest ära. võtlemisvaimust polnud võileivatükikestki järel... kuidagi õnnestus saada teise templi otsa. madu põrnitses ja möirgas meile oma pidepunktist, kust ta edasi minna ei saanud, ning otsustasime linnapeale jalutama minna.

linnas jalutamine lõppes minu integreerimisega kuhugi pagariärisse. pidin jooksupoiss olema ja kõike tegema. isegi kui ma ei teadnud millestki midagi. imelik söökla oli see. palju riiuleid ja kõrged krohvist koorduvad laed. aknad asetsesid kusagil kauguses, seepärast näis ruum koguaeg hämar. istusin mingiaeg letitaha. minusuguseid asjalikke tüdrukuid, kes tegelikult asjast midagi ei teadnud leidus seal veelgi. näiteks üks plika minu koolist. ei. see alguses ainult tundus mulle nii. kui ma tsau võimidagi hakkasin ütlema, pööras ta oma võõra näo minupoole ja ma naeratasin et eksitus, sa nägid nii mu ühe kooliõe moodi välja.
sinine kilemüts peas, viskas kokamutt meile kõrbema läinud kohupiimakoogi tükke ninaette. sähkö. siis otsustasin end tööjuures kuidagi õigustada ja asusin põrandat pesema.

ning siis olin ekskursioonil saksamaal, üsna poola piiriääres, pere ja peretuttavatega. plõksplõks käisid fotoaparaadid ning kui tuli hetk mil mina pildistada tahtsin, ütles isa vanemlikult ja tüdinult, et vend juba tegi pilti. aga. nii ebardlikult tumesinise veega koske polnud ma kunagi varem näinud, eriti veel sellist, kus peaegu maa murdumise kohapeal kolm päris korralikku kasvu ja jämedust kuuske kasvas. see oli ime. klõpsasin enda variandi siiski ära jäädes lootma oma kõrgeltarenenumatele fotograafiomadustele.

viimane unenägu oli neist kõige kohutavam.
meil oli külas sensitiiv või mingi ravitsejapreili, ema sõnutsi. ta vestles mu emaga mõnda aega. ma ei süvenenud nendevahelistesse probleemidesse. kuid kui nad märkasid mind uksevahel asja takseerimas, kutsus ema mind lahkelt sisse ja mainis, et ma vajaksin ka ühte kosutavat protseduuri. ravitsejaneiu naeratas niimoodi pool kasupealvälja oleva inimese naeratust ning oli muidugimõista nõus minuga protseduuritama. mäletan ta nägu täpselt. naguke punakamad juuksed kui eestlaslik kartulikoor, paranormaalselt selged aga hallid silmad, tömp nina ja veidi warholilikult krobeline näonahk, mille hooldamisega ta tegelikult kindlasti päris hullusti maadles. see selleks. selliste ebamaiste nähtustega tuleb mul kabuhirm peale miskipärast(kirna mõisas ka, ei teki seal mingit turvatunnet, pigem selline...lihtsalt põhjendamatu hirm minupuhul). ravitseja käskis mul pikali heita. heitsin. vaatasin oma abiandjat, kes otsis midagi oma kaasavara hulgast. ahjaa, unustasin mainida, et üks tähtis komponent tema isikliku vara hulgast oli üks teetass, kus peal oli lilla ja roosaga kujutatud elevant. tassi kõrv oli nagu elevandi nina võinii... piinlikku vaikimist vältides küsis ravitsejapreili, et kes seda lugu kaverdab. tom waits'i lood mängisid elutoas. kehitasin õlgu. sain kusagilt. ema silmitses mind toetaval-imetleval ilmel nagu tubli lapsevanem ikka ega kostnud midagi.
olin ärevil. ravitseja võttis välja süstla, vahtis seda vastu valgust nagu arstid ikka, keeras mu pükse ettevaatlikult pisut allapoole, et süst puusakondil ei maanduks, vaid pisut allpool. tundsin, kuidas imelik vedelik kogu vasaku kehapoole halvas. ma ei saanud aru. vaimne ravitsemine ei käi ju nii.
"mis te mulle teete?" uudishimu hakkas mind hullemini halvama kui kehas ringlev imelik arstim.
"klistiiri," vastas ravitsejaneid olles rahu ja enesestmõistetavus ise.
ja mul polnud sõnu. vahtisin tema endaga rahulolevat nägu ja puterdasin lõpuks, et ei ole täna õieti midagi söönud ja mult pole nagu midagi võtta....
aga oli juba hilja. rahusti võimisiganes süstlatäide see oli kihas aina rohkem mu vasakus kehapooles ning seepeale ohkasin pettnult ja abitult ja nii valjusti, et mulle meenus, et see on uni ja et äkki ajan kajutikaaslase üles.
kell näitas 13.30 ja helen on all baaris tihumeetrite kaugusel...

armastus

nägin täna maddy't. ühe teise lapsega. vanemateta. vahtis mulle suurte maddy-silmadega otsa ning ma ei osanud peale naeratuse talle midagi anda. teisikud vist on olemas...

ai kuram.
eile. läksin "kohtingule", kohting läks poodlemiseks, poodlemine realiseerus üheks uueks salliks. nõnda leidsin oma uue vastupandamatu armastatu - härraproua Punasevalge-kirju pehme Sallituusti, mida tahaks hirmsasti täna (vormi juurde tööle selga) panna. muidugi suutsin ka eile sada inimest ära petta, et olen kas välja minemas või on mul kurk haige. eile olin korra kadunud ka. ja muidugi siis oli mind vaja lihtsalt joomaseltskonna pärast. nojah.

karma on teema

kui sa tead, mis vigu sa teed, aga teed neid edasi?
ja veel igasugu mõtteid, mida rääkides tunduksin mingi veidrikuna, ma ei räägi siis. ma tean, et see on valehäbi. ma olen teadlik absoluutslet kõigist oma vigadest ja ka väärtustest. aga kuidagi võimetu end muutma. jamps küll. aga ma jõudumööda üritan.

hirmsad lained on vallanud laeva oma haarmeisse. iga seitsmes laine pidi olema tugevam. mum.

vaimne muusik

lähen rahulikult 10. tekile lugema või niisama tuule kätte molutama kui mu eraellu lööb spotaansusest ja üllatustest pakatav välk (suht selgest taevast) ning lõpetan muusikamehe kajutis veini ja vaimsete teemadega. veel hullem eneseleid täna hommikul tema vannitoas juukseid föönitamas, kuulamas meesterahva(mul pole aimugi kui vana ta on) nõuandeid kohevate juuste kohta, kust ei puudu ka tema hästilõhnav spreipalsam. muidugi ööbisin ma kombekalt oma kajutis :) päriselt. mingi hetk mõtlen, et ta ongi miski pähepotsatav taevane kingitus, mulle selgust ja rahu toomas siin keskpärastest inimestest kubisevas veesõidukis. teisest küljest mõtlen, et ta on üks kahtlane pervert püüdes mind ära kasutada oma seksuaalsetel eesmärkidel. muidugi ei lase ma asjadel kuhugi areneda ja täna ta vist ilmustas isegi mingit vaevumärgatavat mõtlikkust.
mnjah. võiksin pigem hetke nautida.

eile tulnud uus baarimees andrei räägib eesti keelt soravalt ja mõistlikult. vahepeal kõneleb telefoniga soravat venekeelt ning räägib üldiselt siis, kui on midagi vaja. täna, vältimaks piinlikku vaikushetke, kui mina einestasin võileiva kallal ning baarihärrased kõrval suitsu pahvisid, leidsid a ja e ühise jututeema. vene komöödiad. ja ühe nalja tõlkis ta mulle silmapilguamata ära ka: naine on nõid. 14.aastaselt istub esimest korda luua otsa. 16. aastaselt ta juba elab luuaseljas. karda nõida, kes pole luuaseljas rahuldust saand. vms. umbes nii ta rääkiski. ja nagu ma poleks aru saanud, pidi ta selle mulle veel puust ja punaseks lahti seletama ka. ma ei palunud seda...