festivalil läbi ei lööks

viimastel aegadel sulandub mu maailm kokku unenägude ja muinasjuturaamatute miljööjaburustest ja tänase päeva põhilisemaks märksõnaks oleks nostalgia (ja motoorne rahutus ka(mida päev edasi seda rahutumaks läheb, isegi kui uni on)). undi pärmitehasemaailmast pääsedes ja lõpuks trehvist sürri kooliõega hilisõhtuselt koogisöömiselt naastes käis peast läbi mõte:" mulle täiega meeldib mu elu!" paremat ei oska tahtagi. ja siis hakkavad meelde tulema sajad lahtiharutamist-arutamist ootavad sasipuntrad, ning too õnnis mõttetilk hajub õhtuniiskusega murusse.
jah. soovitan undi "näitust" vaatama minna.
siis soovitan minna "artjomi juurde", juhul kui tekib millegi a)maitselageda b)unenäoliselt eklektilise sisekujundusega kohvikukülastamise isu. ja isegi special on osatud valesti menüüsse kirjutada :)
ja nagu lahe on ka see, et kats suudab mind alati üllatada isegi meie valgusaastatepikkuse tutvuse järel - tema idee artjommi külastada ning isegi kui alguses kritiseeris mu peedijoomist, oli tema see, kes ükspäev "kõutsist" purju jäi(olgu siinkohal mainitud, et ta ei jää peaaegu kunagi purju!). ühesõnaga. jah. ja ma naeratan õndsalt, millega ma nii laheda sõbranna olen ära teenind. teistel pole ka häda tegelt.

depressiivsed eesti koolipäevad...mitmes inimene juba mainib, et tal on koolistress, enam ei tea...

sürreaalsusega löövad mu hiljutised jutuajamised vanemate ja uuemate tuttavatega:
Apple. ütleb:
Ju ma oskan inimesi lugeda
Apple. ütleb:
Kas on olemas vari-marindus, kui on olemas varimajandus?

ja siis teatati mulle et mari, sind pole enam!
vot see oli imelik löök ülespoole kõiki teadvusi...

ja siis üks nali, mis mulle lõpuks meelde ka jäi kui kultuuritehases olime:
kz: miks see pärmitehas nii suur on?
toomas: pärm ju kerkib.

jaaniiedasii läheb aeg, me istume siin, meil on eine murul....