kurjam

pff, mõned inimesed ajavad kohe vihale. vihale ajab just nimelt see, et neil on nii suva, et nendega pole isegi mõtet tõreleda ja neile seda nina alla hõõruda. sest see ei muudaks mitttttekuimidagi. kuigi ma olen kena ja raiskan oma energiat kenaolemise peale. enam vist mitte siis... asi on aint selles, et miskipärast ma ei saa lõpetada selliseid suhteid. ei saa. vot. et seda viha endast välja mingitmoodi saada, jagangi oma kibestumust blogiga. tänks et loete seda jampsi siin... böö!

teine asi. panin praegu oma mobiilile eriti tüütu helina peale, nypc (üks mu lemmikbjäändidest tolle naislaulja vokaali brutaalsuse tõttu) mingi tümpsuversioon, mille kusagilt mixteibilt leidsin. juhuuu. kavatsen täna veel trammiga sõita ja rongiga ning palju avalikes kohtades aega veeta. helistage julgelt ja laske kaua aega kutsuda. see on minu meetod maailmale kätte maksta :p
kuigi minu top tüütuteks lugudeks on "hey jude", "bird is a word" ja mingi lugu veel, mis õnneks hetkel ei meenu.

efterklangilt siis mitte ainult häid muljeid. k arvas, et ainult esimesed 5min olid head, kuna liiga üksluiseks jäi. eks ta ole, poistele see poistebänd(pluss üks tibi, kes väga jälle meeste pilke ei köitnud vist) lihtsalt ei sümpatiseeri... aaga üksluisus vist ongi siukse skandinaavialiku hetkepikendamisemõnu tagaajamise üks märksõnu. ja selle üksluisuse all elatakse läbi niimõndagi. aaga eks oleneb tujust ka. kunagi ammu käis sigur ros ka mulle pinda ju...

nägin täna unes, et elan mingil imelikul viikingiajal. kõrges kivist tornis elasin, minu toas pesitses veel 4 piffi nagu silgud reas, üks orgunnis omale kirjutuslaua kahe voodi vahele(palju ruumi liikumiseks enam ei jäänud). hirmus kõrged laed olid. kõmpsisin vannituppa jalgu pesema mööda pikka pikka koridori. vannituba siis selline kivist saal, kus kraanikausse polnud, kraanivesi maandus pritsides otse kivipõrandale. külm vesi muidugi. toetasin ühe käega vastu seina et ühte jalga kraani alla pista. üles ei julgenud vaadata, sest lagi oli nii kõrgel, et mul oleks hakanud pea ringikäima. ka aknad olid imepisikesed ja kusagil selle kõrge lae all.
õues oli ainult vesi ja ma sõitsin paadiga kooli.

majandus ja muu langus

siin ma nüüd siis olen, valge Mia karvane ja ilane, pisut väsinud ja mitte just parimas tujus. hetkel ei teagi, kas oleks targem olla masendunud terve elu suhtes(kaldun negatiivsusele nagu teada) või üritada veelkord põruda ja üritada veel ja veel ja loota igast asjadele. õnneks saan kõik oma hädad ajada liiga lühikese sert'i dna lõigu ja ilma ning arvuti ja veel mitmete asjade kaela. asjad.

eilsel "mõttetul" päeval polnud viga midagi. asi on suhtumises. vist. raamatulugemis ja minaolinsiin taustadekuulamisõhtu (no mulle meeldib selline külasolemine, kui ei pea punnitama sõbralik ja naeratav ja seltskondlik olemist...igaüks teeb oma asja ja ikka on huvitav) hetkeks harmoonia müüriääres. kõrvallaua onud arutasid eesti keele väldete lõbususe üle. "läksin poola(kuhu?) õlut jooma. läksin poola(mille/kelle?) õlut jooma" ning õhtulehe vana-aasta horoskoop ütles, et mul vahetuvad roosad ja mustad prillid päris tihti ning viimasel detsembri õhtul hoidku ma trauma eest! no ma siis hoidun. eile mängisime kogemata kadrisid ka - muidugi mäletame marjakorvi maja ja korrust, aga uksega õnnestus kaks korda puusse panna.

nüüd kodu ja kuhjunud kirjatööd...

kuramus. see bloginduse kritiseerimine ajakirjanduses...öhh. kõik võivad väljendada, mida nad tahavad. igaüks võib oma elu läbipaistvaks teha, kui tahab, igaüks võib oma blogi muuta mingiks linkide kogumiks, igaüks võib seda lihtsalt ühe või kahe pildi pärast omada. miks ma ei suuda sellistes asjades midagi negatiivset märgata? nagu...miks ma arvan, et kõik inimesed on head...ja et keegi ei loe ärakasutamise eesmärgil mingeid teise inimese elulugusid... ma näiteks ei viitsigi pikka kuiva teksti lugeda. mõndasid loen, sest seal on lihtsalt huvitav keelekasutus. nagu maarja-liisal. no mida ta siis õigupoolest kirjutab? mittemidgai olulist, aga šedööver missugune, eks!
igatahes. minumeelest inimesed lihtsalt otsivad asju, mille kallal norida, millest kasvatada üleüldine probleem, mida klatšida, lihtsalt norimise, mitte millegi parandamise eesmärgil. nojah, teisestküljest me ju ei taha et ajakirjade, lehtede, veebipressi arvamusleheküljed tühjad oleksid. õõ. jälle mingi surnud ring. igatahes. mulle käib pinda siuke liigne kriitika. (mis ei tähenda sugugi seda, et ma ise ei võiks midagi kritiseerida haha)

ülemine pilt on eppmaria 2009.a kalendri pilt. eile alustati müügiga.

kas hindaja ise on lapsesaamise eas...

efterklangiga jäin rahule. väga. kohe kindlasti on nad ülim laivbänd, plaadil nende iseloom niihästi välja ei kajastu, sest suures osas improviseeritakse, tehakse igasugu muusikasse sisseelavaid naudingugrimasse ja näiteks võrreldakse publikut suure sünnipäevatordiga.
krissu on juba mõnda aega blond ja siniste pükstega nüüd, aga muidu ikka sama. kaljukitse püüdlikkuse ja eesmärgikindlusega nagu ikka. kui eesmärgid kohe ei saavutu, siis ehk järgmine aasta...
priit pärna uusim multikas ei üllatanud mind millegagi. ÄNG! vot see on tema tegude läbiv motiiv minujaoks. liigne seksism(seda on niigipalju igal pool või ma ei tea, miks see mulle pinda käib) kritseldused siuksed nõmedad ja sürrused, kust puudub loogika. loogika puudumine halvas mõttes. jäi mulje, et tüübil ja ta noorel naisel on igav ning seetõttu saigi selline anime valmis nikerdatud. mõned päris normaalsed kohad olid ka. aga pärn pole minu jaoks. olen labane pealiskaudne mats edasi siis....
seevastu man ray meritähefilm oli sürrus selline, millel silm suht puhkas(okei ma ei räägi paksust kriipskulmude ja joonistatud huultega tädist siin), eriti see viimane hetk, kus ilu peeglis või mingis klaasis äkitselt pragunema kukkus. vot.
muidu on nii, et inimesed, käige kummikutes! (sest mu viimase päevade tuju on rikutud just märgade külmetavate varvaste tõttu)

lapsused ja feminism

lapsused:
võitluses lumega andsin alla ja jõudsin üleeilse asemel eile õhtul tartusse. mulle küll polnud esialgu selline novembri halluse rüvetamine meeltmööda, aga...hoopis imelik vabadusetunne haaras mind nüüd selle kriisiolukorraga. eriti mõnus on seeliku ja talvesaabastega kontskingades siblivatest tibidest mööda tatsata...kui kats rongist välja sai, hüppas esimesse lumehange. seejärel tahtis mulle da jointi möödapanekuid tutvustada (juba too täring on natu valesti joonistatud), kuid uksel ilutses silt:"ilmataadi süü läbi oleme täna suletud!" põhjendus missugune! ning läksime vahelduseks edasi
feminismiosa:
pappa pizzasse. kuradi patriarhaalne nimi ikka. leevendasin asjaolu sellega, et kats võib igal paslikul ajal "yo mama" öelda. kuigi need kaks asja on ka suht erinevate... tähendustega. natuke diskrimineeriv võinii(olen peaaegu rassist, tunnistan). ja reklaamid. naiste marginaliseerimine ja muu säärane nende pesupulbrite ja shampoonide ja muu laiatarbekaubaga, samas kui ükskülale usaldatakse ENE reklaamimine ja võrnole lasteentsüklopeedia. no ma ei tea. ootan siin pikisilmi katsi esseed sel teemal, sest võib-olla ma ei taha asjasse süvitsi minna, aga minumeleest pole naistel tegelikult häda midagi(ka meedias). bonuxis on ikkagi ülo see loll... ning viimasemates fairy ning telefoni või misiganes tehnika reklaamides on peategelaseks perekond kui üksus. et minumeelest on ikkagi kõik tasakaalus, iseasi, kuidas või mis nurga alt olukorrale otsa vaadata.
et kats, ei midagi isiklikku...lihtsalt naise traditsioonilised tunnusjooned ongi kodukanandusega seotud ning meestele jäetud see esinduslikum ja filosoofilisem roll...aga kuna me oleme naised, ükskõik kas traditsioonilised või mitte, ei pea me ennast küll mitte ahistatult tundma siiski... me teame, et võim kuulub tegelikult meile :)

veel üks uudis vms

seoses esimese lume ja kodusrahuga valmis täna paar sündipala. üks neist "...in the jar" , mille eesti keelne ja täpsem nimi oleks "tümm ja rumm" on ka myspac'is üleval. teine lugu rahulikum("lumilumi"). jõuluks ilmselt meisterdan oma luuleraamatu valmis ja liidan enda eksperimentaalmuusikaga. siuke plaat siis. kes tahab, andku aga märku :)

minujaoks suht aktuaalne blogipostitus.

highschool never ends

kas ma olen hull? eriline? imelik? viimasel ajal saan aina rohkem kinnitust selle kohta...
ja kurat, see südametunnistus on mul liiga suure osakaalu sisemusest haaranud. spotaansed inimeste igalepoole kutsumised mingu seenele nüüd.

ehitusbuumist kodulinnas:

• eile avati selver. suured punased tähed paistavad nii valges kui pimedas kaugele ja asutus kumab nagu meka keset tallinn-paldiski maanteeäärt.
  
• männikus grupi mändide ja muu kõrghaljastuse ümber on aed ja silt "uus koolimaja". taanis on metsalasteaed, meil esimene metsakool! naiss. (kahju et minu lapsepõlve nurmenukkude korjamise ja oravatega kohtumise paik mattub massiivse haridustehase alla)
• rõõm on samuti ümbertehtud ja ilmselt tuleb ka seda imet homme kaema minna
• mesilastaru meenutav lasteaed soos kruusa tänava nukas... alati on inimese esimesed eluaastad üsna tähtsal kohal tema ülejäänud elu suhtes. arvatavasti saavad neist lastest tublid veesuusatajad, sillameistrid, kaptenid, riisikasvatajda ja muud säärased. minu lasteaiast pärinevad ainult perverdid ja kurjad inimesed...
  

mõndadele veel selliseid häid uudiseid(mis on vb mõne arvates isegi ilmselged)et
klatš on positiivne nähtus ühiskonnas, nagu mu silma- ja kõrvarõõmust õppejõud täna ütles. kuigi ma ei näe esialgu siin midagi head (kaksikud suitsetavad jätkuvalt nagu korstnad, homod ei jää kappi paljudes maakera piirkondades jne) või tuleb see hea tulemus läbi vere ja pisarate või miski vegeteeriva arutelu käigus... ja keegi pole öelnud, et see tulemus siiski hea peab olema. ühesõnaga. nii imelik või labane kui see ka pole, inimesed vajavad oma agressiivsuse ja silmakirjalikkuse väljaelamist, toogu see endaga mingeid tulemusi või mitte...õõ... ja terve maailm toimib ikkagi nagu keskkool või põhikool või lasteaed...

ahah, siis semiootikute asjade vahepeal käisin oleg pissarenkot kaemas. vot. minu harmooniakäsitlus! ja mõned sigur rosi meloodiad. midagi olevat veel meenutanud...see plagiaatsus hakkab natuke pinda käima. kuigi ta on ilus. ilmselt sellepärast ongi siis nii...

eila veel

selgus, milline õppetööd täis novembrilõpp saab tulema ja ega jõulukuu ses suhtes lebom ei taha tulla. oeh.
eile sai kõvasti tjembet taotud, ühe vana süntekaga tutvust tehtud ning oma kannel kastani tänava nurgale jäetud seitsme kassi meelevalda... ja kui kõik majas leiduvad maitseained ühte patta panna, ei olegi tulemus paha. hoopishoopis hea on.
eile oli sittaks külm.
aga täna on lumi. ja fääri keelest ma ikkagi eriti ei mõika ja inglise keeles pisikesi rõvedaid saladusekesi malnevndina kohta ei leidu. see selleks, lumiste talvedega ma enam harjunud pole. mitte veel novembris igatahes - soojad kuivad talved hakkasid mulle meeldima, küll veebruaris ja märtsis jõuab lumi korra maha tulla... aega nagu on.

syntaks er gøy

...miskipärast kujunevad õppimisajad viljakamateks luuletamisperioodideks. et midagigi head peale mitte just parima hinde siiski...
...too populaarne mihkel raua memuaaride raamat ongi huvitav nagu reklaamitud. hommikuseks unejutuks sobis nagu rusikas silmaauku. (kahetsusväärselt palju raha läheb mõnel tüübil raamatute ostmise peale. õnneks on need kõik head ja ma saan neid tähtajatult laenutada) kasvõi sõnavarapärast tasuks seda lugeda. kolmekilomeetrised laused ei häiri ka.
kuigi see on imelik, et raud nagu kõigile peale läheb... ta pole ju suurtele massidele ikkagi või?
rasvakriidid kadusid just siis ära, kui neid vaja läks. rohkem neid nii kriitiliselt vaja ei lähe ja nad on olemas. avalik vabandus ses suhtes!
...minu uus kommunikeerumismeetod - kui keegi räägib milestki tundmatust (sport, miskid arvutivärgendused jne) vastan:"i'm not into pokemon".
...ja miskipärast ma ei saa ikka veel üle sellest vestlusest(midagi taolist):
K: " mu vanaisa armastab mind väga. ta ütles, et ma pole inimene:"
M: "kas tal on mentaalselt kõik korras?"
K:" ta on geoloogiaprofessor ülikoolis."
M:"äkki ta peab sind kiviks."

usk universumi imedesse....

hommikul

ärkasin mingi pasunakoori peale üles (peaaegu) et siis selline asi. mingi võõras tüdruk, keda köögis kohtasin, arvas alguses, et tema naabertoas toimub midagi kahtlast....

wild wild life

eile käisin heli-mari arderit kuulamas. kustas kikerpuu lood. olevat teine selline karune mees olnud, et üllatav, millist nunnut muusikat produtseerind. ometi-ometi. heli-mari ise ka nunnu. eriti oma hajameelsuse (mida ta tunnistab ka) ja laheda sõnavara tõttu. inimlik lihtsalt. ja muidugi üle pika aja jälle üks nauditav vokaal laivis :) oma kontrabassilembusest (eriti ara jaraljani käsitsuses)ma parem ei räägi... ja bossa-rütmide armastusest. ainult vahepeal tekkis puudus trummide järgi, kuigi samas see õhulisus käis kah.
haigutama ajas lõpuks seepärast, et vahepeal unustasin (!!!) hingata. ajus tekkis õhupuudus ilmselt...

nägin täna ühte ütlmemata reaalset unenägu. (võib-olla on see tingitud gröönimaa olukorrast? 30% nuuki elanikest on surutud ÜHTE hrustofkatüüpi majja elama. jess, et neil seal vähemalt rõdud on). nimelt: kõndisin mingi massiga kaasa, mööda maad ringi. eesmärgiks mingi normaalne elamiskoht leida. ronisime üle kaljude, läbisime kõrge heinaga välusid. ette jäid murusse kasvanud kiviaiad ja okastraaditarad. mul oli süles väike suure sabaga orav ja veel mingi loom. teistel olid suuremad koduloomad või abikaasad. üks hobune pani oma peremehe juurest plehku ning kappas minuga kaasa natuke maad. siis saadi ta kätte ja viidi omanikule tagasi. veidi hiljem nägime miskit ehitusjärgus olevat ridaelamu karkassi, toad erkpunaseks värvitud ning kraana tõstmas igasse kööki valget mööblit. ainult sellepärast, et reisiseltskond rännakust päris väsinud oli, asusime ridaelamuboksidesse elama. kööktoad. punased, valge mööbliga. kellegil polnud selle vastu midagi. siis ärkasin üles...

valel lainel

veits depressiivseks teeb, et ma selline probleemihunnik olen. kindlasti on keegi kusagil väga õnnelik ja murevaba. minu arvel. susi teda söögu ja muid sajatusi talle siis! aitäh.
...ja kui arvadki, et mõni asi saab lahendatud, tuleb nurgatagant uus välja jaaniiiedasiii...

...change, black ...

kogu kaamose naisrahvas valmistub uueks ajajärguks (sügis-talv) asudes kõiksugu käsitööd tegema. vähemalt mina ja ellu leidsime enda jaoks heegelamise. kokkuleppimata. alateadlikult. tähtede seis. või on asi selles, et poodides on lõngad asetatud rohkemmärgatavamatele kohtadele? elina lausa laenutas kogu raamatukogu asjalikumad heegeldamist ja viltimist käsitlevad raamatud omale koju. üks oli eriti hea (vaat see piltidega, kõigi stiilide kohta pilt ka sisukorras, et teaksid, mida tegema hakkad), nime ei mäleta muidugi. kunagi täpsustan.
minu heegeldamine näeb miskipärast üsna kaootiline välja, aga pole hullu. lõpuks need ebakorrapärasused moodustavad teatud omaette korrapära. ma loodan. teatud sellise lõngaga muidugi.

jah. novembri vastu pole mul mittemidagi. õues on värskendavalt külm, müstiliselt pime, uus aeg ju. ainult mu näonahk protesteerib (külm pluss pimedus pluss sellest põhjendatud stress ja arstid soovitavad sulle solaariumit!) ja kõrvad eile õhtul vihjasid, et samas vaimus ringi tuiates ütlevad nad varsti üles. keskkõrvapõletikku polegi veel põdenud :)

kuna kõik liigub spiraalselt, siis vahepeal hakkas jälle kolledzipunk mu kõlarites domineerima (suht fenomenaalne!) ja nüüd vanad head 70-80nendad eesotsas talking headsiga. jeah.

siis veel selline uudis, et varsti kolin ära. sest minu praegusest pesast tehakse midagi eurot. ja pole koledamat asja ilmas kui vanale majale plastakende/rõdu-uste paigaldamine, ebaprofesionaalselt värvimine ja muu selline....

we want your soul!

ükspäev ammu käisin kahe T'ga pidus.
nad on mõlemad hirmsad tantsulõvid "tule, see on meie lugu!"(pmts iga loo alguses) ja neil mõlemal on ipod touch'id "teeme iTouch high five!"

äärmiselt raske on seletada kanadalasele genialistide klubi kohta. harmooniline oleks öelda "genitals club". okei, tegin selle nalja ära(mitte omal pealehakkamisel muidugi) ja siis tuli vastuseks: "you want me to come to a gay bar?"

eile mängis taustaks f1. paistab, et mulle hakkab see isegi meeldima. sest kommentaatorid räägivad lihtsalt nii kaasahaaravalt! tõeline emotsioonidemöll. sisukokkuvõte: massa valas võidust hoolimata pisaraid(sest maailmameitser siiski hamilton) ning timo glock lihtsalt kadus vahepeal ära (jäi ikkagi 6. , eesti kommentaatorid ei pannud tähele, millal hamilton ette pani...) äärmiselt raske oli sellises draamas morfoloogiaülesandele keskenduda.

rääkides imelikest asjadest, on mul suur soov saada vähemalt üks käsivars täis värvilisi tätokaid nagu coeur de pirate'il. ta kannab need äärmiselt nunnult välja. pallimere ja guitar hero osas olen ümberräägitav... aga sooviks see tätokavärk vast jääb ka:(

detsembrikuumus on ka nüüd ära nähtud. see on üks neist filmidest, mille suhtes tunnen kohustust (ja huvi eesti tillukese näitlejateringi ambitsioonikuse vastu)see kindlasti ära vaadata. kuigi liisi üritas kuri preili olla, kumas sealt ikkagi armsust-pehmust, et jäi kuidagi... mitmetahuline mulje temast seal.

üks parimatest asjadest üldse on lesida kahekesi voodil, ühel kitarr, teisel kannel süles, vahtida lakke ja üritada unforgiven iii'd kaasa jämmida. hea.