activities designed to get your adrenaline pumping...

käisin ükspäev pealinnas matkamas. kõige muu ülipõneva hulgas ka külastasin sasi katust. vaade miljon korda parem kui oleviste katuselt tänu oma soodsale asendile linnaplaanis ja kindlamale jalgealusele ka muidugi. istu mustavasse korvtooli ja rüüpa 25 kroonist apelsinimahla. (link kellegi suvaka oma, aga annab hästi edasi vaateid) see võib olla taevas. ja üllatuseks nägime ka ühte eriti spetsilt villaolemisega maja, sellises kohas ürgoru veerel, mida üldse oodata ei osanud.

milky way

mul on uus refleks nuusutada piima enne kohvi peale valamist. avastasin täna. imelik imelik, kodus ei pea muretsema, et piim oleks hapnema läinud. mugaaaav!

refleks või kohastumus...

marirahvuslane

minu nimekaime esineb päris mitmeid, kõik nad ei ole lollid kaugeltki mitte (nagu vb mina ja nagu vb too loll-mari, kelle needuses me katsiga (vististi)aastal 2006 elasime.) jah. mõned marid on lausa japsid ja huvitava kunstikeelega.

kära eimillestki

eile. kuulasin maad. vaatasin-nägin ka. muru oli roheline ja sipelgad jalutasid möödakarva. taamal kõndisid noormehed köitel ja šonglöörisid.

täna kutsusin oma "rindade ajaloo" laenutamisega T's esile sellise aforismi nagu: ininene pole poliitiline loom, inimene on seksuaalne loom.
tahtsin mingil hetkel lisada et inimene pole kala, aga see poleks teemasse läinud. võib-olla eile õhtul siiski oleks, kui toimus üsna ebaharilik õhtusöök - heeringas, hapukoor ja värsked keedukartulid. maitsvamaks kui kartulikrõpsud, väherasvasemaks kui kartulikrõpsud, tuleb heeringat tunnistada.

eilsest veel niipalju, et mulle vahepeal tundus tõsiselt, et elan katolikukirikus, kloostris või et mu naabriks on munk. mis liturgilised koorilaulud need siis olgu! juba mitmendat korda. ma saan veel aru, kui ma elaks itaalias padovas ja mu maja keldrikorrusel tegutseks põrandaalune luterlaste organisatsioon...siis oleks see koorilaul põhjendatud. aga siin. ateistide pärusmaal. nojah. ilmselt kasutab keegi missasid jätkuvalt teatud transsi langemise eesmärgil. mis on muidugi tore, sest ei maksa ennast ehtida ju india ja jaapani kaugete sulgedega. või miskeid skai plusse ja pauer hitt reidiõuid või mis kõige hullem, elmari raadiot, kuulata

aga okei. meil kõigil on omad kiiksud. ja miskipärast tundub mulle, et ma olen üks kiiksukamaid üldse. heas mõttes, ikka heas mõttes. võinoh...

mesinädalad

eile algas mul põhimõtteliselt puhkus. seetähendab hommikupesuskäiku kell kaheksa õhtul ja seda et (kui mitte arvestada poeskäiku enne kella üheksat õhtul, et saaks ikka leiva ja veini lauale) õue saime alles natuke enne 1 õhtul. natuke aega tsivilisatsioonis ja natuke aega sai maisilapsi mängitud ning veretööd sääskedega tehtud.

tahaks saia ja mett ja piima.

mis sul on kodus?

kodus on indiat. ristiemps käis seal vaimu balaseerimas ja S kirjutas põneva kirjandi. värskendav!

ng ja maailm

tuli täna selline täheühend pähe nagu PÄLVIMA, mida eriti parasiitsõnana ei kasutata. selle sõnaga meenus mulle vana hea Monsa ja eesti keele tund keskkoolis...

lisaks veel olen rohkelt luuletusi kirjutanud, millest mõned ka mu virtuaalse luulelehe peal üleval. kui peab mõtlema, siis ei taha pea mõelda mitte nende asjade peale, mida sessiaeg nõuab.

paistab, et mu elupäevad hakkavad lõppema - siin blogis on päris palju noorpõlvemeenutusi kajastatud. nagu ma oleks eriti vana ja paljunäinud. või nagu oleks olevik tühjust täis. olevikust nii palju veel, et...

imelik on vaadata, kuidas tartu suveajaks inimestest/tudengitest tühjaks voolab, nagu neil oleks mõnes muus linnas või maakolkas rohkem tegemist. nagu tartu oleks vaid ülikoolilinn. ainult õppimas käisime linn. ainult leedu põhikoolide ekskuriooni sihtpunk. nagu nagu nagu. ja samas mingi osa mu seltskonnast on jäänud siia. praegu. kas nad/mina ka(sest ma ei kavatse palju aega tallinna-poolkeral aega veeta) on mingid juurteta tegelased, kelle uus kodu ongi tartu.. neil pole kuhugi mujale minna. igal juhul kurb. ükskõik, mis juhul. kuhu see inimvool tartust muidu kaob, on see ka, et

HOIA EEST ,EUROOPA! algamas on suur rahvaste ränne. musttuhat eesti noort ning seljakotireisijad mujalt maadest asuvad pöidlaküüdi ja ühistransportidega teele igale poole, kuhu vähegi reisida annab. kusagil oli juttu sellest, et suur osa ng õpilastest läheb laia ilma õnne otsima. läheb jah. minu klassist läks ka...õõ..veidike alla poolte inimestest. 24 klassikaaslast, arvutage ise. aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkab globaliseerumine eestis nõnda pihta, et minnakse teistesse euroopa riikidesse ajutiselt elama, et lõpuks veenduda, et kodus on parem. või siis, et väliseesltane olla on ka uhke ja hää.
aga suvi on juba homme. ja ma kavatsen reisima minna koguaeg mingis abstraktses tulevikus suvel. näis, kas ma niimoodi oma maalt välja saangi :-p

Men dagens krav er arbeid, ikke sang

kuna see keskkond juba selliseks youtube'i lingitamiseks ja pildialbumiks on läinud, siis milleks lõhkuda traditsiooni, jätkan...ja muidugi mitte enda avastusega. aga tegu on norra jazzmuusikaga. väga mõnus õhtul kuulata kui kõht pitsat ja õlut täis (premiumi kuuspakk 56 kr umbes. ei, ma ei õhuta jooma, aga kui nii odavalt saab...)

täna tuli mu ellu veidi vaheldust - käisin raamatukogus ja puha.
rampsi kohvikus asetseb seinal mingist mitte väga ammusest ajast kirjakast, mis mõeldud klientidele tagasisideme saatmiseks. mind vaevab, kas keegi on sinna kirjutanud ka ja kas nende sanktsioone on ka praktikas läbi viidud. sest minul oleks küll vinguda igasuguste asjade üle. üldine ving oleks selline, et kõik on nii pisike ja maksab samas palju, kui nt kahtlase töötajaskonnaga rehepapis saaksin poole suurema klaasi sees sama raha eest mahla. kohv on ka veidi miniatuurses tassis, mis muidu on üsna stiilne, kohv ise on kange ja võib-olla siis mitme lahja kohvi eest väljas. toit on ka huvitav mõnikord. ja muusika....oeh.

jätkan oma ülipõneva elu kirjeldamisega: pesupäev ja t tegi pitsat ja selgus, et siiski tellida/osta tuleks tsipa odavam kui ise teha. ja kõik asjad, mis maitsevad, ei sobi ühtekokku, kuigi asi väga ebameeldivalt ei maitsenud ka. siis ühel hetkel kargas sisse keegi mulle üsna tundmatu paarike ja tahtis maanteede atlast laenata. alguses nad näisid leppivat ka maailma atlase raamatuga ja siis sattusid vaimustusse seinal rippuvast suurest maakaardist (millest mul siin olles on küll suur abi olnud. täna sain teada kus falklandi saared asuvad. seal all noh. argentiina all noh. ) aga lõpuks lahkusid ikka ilma ühegi kaardita. ahjaa, tahtsid norra minna.

moonlight on my floor

nägn unes, et seilan merel suures valges laevas ja üks teine suur lennukikujuline laev sõitis mööda ning me(mingi kamp inimesi) vahtisime seda imet ja ahhetasime midagi et: "kas sa nägid?" "vaata, mis laev see oli" jne.
unenägudel on teadupoolest tegelikkust ükskõik mis moel peegeldav omadus. see omadus avaldus täna nii, et kõigepealt praalisin, et tahaks hirmasti miskile kruiisile minna ja teiseks, et mulle juhtus ette vana hää MGMT, mida eelmisel aastal laevapeal töötades kuulatud sai. ribadeks, pilbasteks, tükkideks, sektoriteks, kildudeks. õõ, mnjah, kuulatud ühesõnaga. nood vabastavad viisid ja rütmid ja vabadusse ihalevad laulusõnad läksid väga kaasa mu tollase meeleoluga. ja too päikeseloojang, mis plaadiümbrisel poolpaljaste poiste taga, oli merel ka päriselt olemas. mälestus missugune :) mõnesmõttes on romantism jälle moes. igalpool pintsaklipslasi kritiseerivates lugulauludes jne.

täna paistab hoopistükkis päike ja ma ei lähegi tapprisse ariel pinki ja galaktlani kuulama. oeh.

mõõtmed

vahepeal, oli (on ka praegu) moes võimalikult vähene dekoratsioonisisaldus etenduses. kui nad olema peavad, siis olgu neid vähe ja olgu nad efektsed/tähenduslikud/põhjendatud. viimasel ajal hakkab asjade visuaalne külg kiskuma millegi pildilikult...pildiliku poole. (siin on see koht, kus oleks olnud tarvilik miskeid tähtsate inimeste teemakäsitlusi lugeda. aga ma pole. niisiis jään ma sõnastuse kohapealt ahtaks ja loodan, et must saadakse pooltelepaatiliselt aru). visuaalne aspekt hakkab võrduma etenduse sisuga. eriti uudne ja minumeelest veidi nutikaski on kahemõõtmelise illusiooni poole püüdlemine... (pilt "metspardist", mis bergeni teatrifestivalil furoori tekitas) kuigi mida ma ka tean, pole ammu teatris käinud ega midagi.

siis veel säärane asi, et magasin maha heinsaare memuaarid tartu teemadel. ammu-ammu. kahju. eile õnneks avastasin, et see on netis üleval. lõpuks. suht sama aja ja mõõtme käsitlus on tal, mis minulgi:
1)pidevalt tunnen, et aeg ründab mind. kui ma omaenda elutempos elaksin, siis ilmselt ei lõpetaks bakat küll kolme aastaga (ja võtaksin eksami ajal väikese jalutamispausi ning pikendaksin aega äkki nelja tunnini).
2)on nukkumise periood(uneled oma urus ja teed, mis vaja, käid kanaleidpidi, mis on sissekulunud ning sa ei avasta midagi uut) ja aktiivsemad perioodid.

hetkel olen vist üleminekuajal. hakkan urust väljuma. st, eile käisin ühes avalikus kohas, plink-plonkis popidioti kuulamas. "mängin muusikat" oma eestikeelsete eriti püüdlike sõnadega on minumeelest tõeline hitt. minu jaoks. mind hittis. ja siis veel selline lugu nagu "hey little girl", mida kuulasin eelmisel sügisel, kui mu eraelulised asjad olid hoopis teistsugused ning kui ma alustasin sellise kentsaka muusika austamist...avastuste kohapealt. ei midagi erilist, aga üks mu lemmikonudest david byrne mängis oreliga ruumi :)




eile pidin nentima sellist nähtust, et tänavune kevad on kohe väga eriline igasuguste paardumiste kohapealt (kamraad k märkis seda tegelikult juba varem, kui kevad algusfaasis). eriti minu tuttavate osas. kõiksugu pealtnäha kõige võimatumad inimkombinatsioonid on tekkinud. või noh, mina poleks osanud nende võimaluste peale panustada... aga muidugi on see ainult tore.

hommikust!

kui ma elaksin tallinnas, siis läheks see nagu rusikas silmaauku.
aga ma elan tartus ja ta läheb lihtsalt peale.

maine naine

mis siin salata, ka minust on saanud mingit sorti looduslaps - pea rastasid täis ning nendest ei ole võimalik loobuda. va juhul, kui ma just amelie soengut ei taha. tahan, aga mitte enda peas.

uus lemmik on poolhapu kurk. (vanaemad lõuna-eestis ütlevad mõre kurk.) neid saab ise ka muidugi sisseteha, aga enne peaksin kusagilt mingi suurema nõu hankima.

käisin kella kaheksa paiku turul ka (teatud asjaoludel). omamoodi elutsev õhkkond, nagu turul kombeks. pealtnäha süütud hella näoga vanaeidekesed annavad endast parima, et sa just nende kaupa ostaksid. ja sinu sõnu oskavad nad kärmesti enda kasuks pöörata. kahtlemata käib see mu verd täis südametunnistuse pihta, et ma lõpuks taktitult (okei, nii taktitundeliselt kui võimalik) EI ütlen või luban tulevikus tagasi tulla...
venekeel kõrvuti ja käsikäes eesti keelega, see on ka turgude teema. (mjah, just turu lähistel oli meil kogemus ühe vana onkliga, kes küsis: "u tebja jest neli krooni?" ja rääkis venekeeles edasi, et tal leiba vaja. mis meenutas mulle veel, kui ükskord jyskis käisin ning üks daam mult venekeeles nõu küsis, kumb laualina talle paremini sobiks. küsisin emakeeles (eesti k), et milline ta köök on või et ta kirjeldaks seda. lõpuks leidsime koos lahenduse.)

niisiis, turul käib sumisev olelusvõitlus ning võitlejad ja nende kaubad on täis naturaalset elujõudu. ei mingit gmod ega kunstväetist, vähemalt paistab nii.

...
hapukurke laiskvorst-mari ei vaarita, küll aga suurema vaevata on valminud hapupiima. kaks poolikut kotti lausa. kulub pannkookide peale ära. ses suhtes, et kes tahab pannkooke juba lähemas tulevikus teha ning piimapoolist vajaka, andku endast teada!
...
plätudes hilisõhtul jõeäärtpidi paterdamine pole ka siiski kasulik. selline semihaiglane olen hetkel.

ise küsin ise vastan rubriik

mina ei küsi ega vasta midagi. juttu on hoopis sellest, kuidas tarand ennast intervjueeris mai alguses milllalgi.

umbes poolkoksimägede taga

kui me turmi jõkkelähetamisele jõudsime, oli paat juba vees ning päike hakkas loojuma. aga see polnudki asja juures olulisim.
see polnud fiktsioon, tegu oli tegelikkusega. rütm ja riim; heliefektid; keelemuster; aisting ja sümboolika; vaatenurk; keskkond ; sündmustekulg; temaatiline tervik - kõigest võiks pajatada mitutuhat sõna, aga las see mälupilt jääb edasi mällu.

(suht äge, et mu taskutelefon funksib fotikana ka täiesti rahuldavlt!)

numps

oled murust madalam ja suudad ikka endas pettuda. oeh, oleks see midagi uut...

ettevaatust, kallistatakse!

väsitama ja tüütama kipuvad need noorte geeniuste kampaaniad.
tänaval käivad nädal aega ringi kollastes t-särkides noored, kes pakuvad ei midagi rohkemat ega vähemat kui KALLISTUSI (mis on veel jubedam vahitorni või mingite kahtlaste flaikude jagamisest, sest nad tungivad sinu isiklikule territooriumile!). kas ma tahan võõralt inimeselt kalli saada ? EI. kusjuures ma ei arva, et ma eriline misantroop või ksenofoob oleksin. arvan, et jätke eesti rahvas rahule - las nad olla sellised edasi, nagu nad on. ei tohiks pingutada päeva "rõõmsamaks" muuta pealetükkivate aksioonidega. (kes tahab kallistada, saab seda ju oma sõprade-tuttavate-sugulasteringis niikuinii teha)

käkitegu

käkitegu, see on päris raske. ma küll käkke ei oska teha.