hingetõmme

nädalavahetus hapsis oli võib-olla mu suvepuhkus :)

bussilt otse graafilise disaini festivali seminaridele, kuulamist ja vaatamist vägagi väärt, rästa plakatid ka. 

järgmisel päeval sattusime miskit sorti pardi sugulaslinnu pesakonna päästeaktsioonist osa saama (liiginimi läks meelest). päästeamet lendas kohale ja puha, kuid lõpuks oli kogu lossipargi rahvastik abivalmilt ja lõbustatult pardipoegi püüdmas. linnuema tõusis õhku ning tiirutas kogu selle surra-murra kohal. loodame, et tunnistab oma kakskümmend poega hiljem omaks ikka...pärast seda r'le muljetades, oli ta vastuseks: "jälle!"

mismõttes jälle? igal aastal pidi nende pardiperedega taoline värk olema haapsalus.

laikmaa majamuuseumi territooriumile sai üle aiakese astutud (muuseum ja värav kinni). tervitama tuli meid vana ants ise, ainult et noore kassi kujul. palju puuke, sõbralikkust ja ruumi mittetajuvust (värhkres terrassil ja potsatas murule sealt) oli sel kassil. meelespealilled, puisniit, äraõitsenud nurmenukud olid seal ka.

keskmisel pildil peaks peale suvise muruvälja näha olema ka lambaid ja merd.

pelargoonid akna peal

tulid meelde.

ps. mis minu loogikal viga on?

tervitus europedelt

selle aasta vene eurolauliku vististi debüüt algas kusagilt siit (ei uskunudki, et see lugu nii viisakas kohas ka esitusele tuleb) ja ega päris eurolugu ise palju teistsugusem pole. sõnad pole ilmselt nii catchy'd, aga tõeline vene vaim vohab seal. tuleb kohe meelde kriminaalse venemaa, meistri ja margarita või kindlasti veel mõne  taolise seriaali soundtrackid... modulatsioonid, teatav süngus, meeskoor ja nostalgilisus... vene romanss vist on selle asja nimi? (midagi sama iseäralikku võib prantsusmaalt leida minumeelest...)

macho

säherdune võluv soomepoiss käis eile genis ja tegi väga tuusa muusikat ja oli ise ka tuus, st hästi kohmetu, tagasihoidlik ja rääkis vahepeal midagi mõtlikult soome keeles, peale inglisekeelsete repliikide" this was my hitsong. this is my other song. i don't have more songs" :) sellised tüübid on omamoodi ägedad. oma häält ei kasutanud ta nagu estraadilaulja (kõigil vist tuleb meelde see jajajajjajajjaajajajajaaa või oli see ohohohohohohhohohhhhooo eriti rõõmsameelne lauluke), kes mööda lava kõrvuni suuga ringi traavib. ei, tema oli üks osa muusikast, osa sellest lauapeal asetsevast aparatuurist(tema ise asetses siiski peaasjalikult põrandal), millesse üleeile mustpeademajas ta pikad kiharad kinni jäid. igaljuhul ei kahetse. öäki juba teatakse, ma ei hakka kommenteerima (hakkasin vahepeal magama jääma, kuna inimesi oli napilt ning padja peal istudes oli mõnus, ning trummilaksakad lõikasid tervest peakolust läbi). ja viimast esitajat ei hakka ka kommenteerima, nad kõlasid juba myspace'is liigagi tuttavlikult.

niisiis tänane bakaspurt on möödunud soome muusikat kuulates. jaakkol on veel bäände, milles ta tegev on. nt muuan mies ja Yön syke. soovitan vahelduseks kuulata (või kellele jaakko myspace'ist kuulates ei istu, siis ärge šokeerige end ka nendega). 

nii. nüüd pea valutab. loodan, et sain e unetuse endale ja ta sai vähemalt natukegi magada minuunearvelt :)

seesama jõgi

kui telliksin jätkuvalt postimeest, oleks tänases horoskoobis kindlasti hoiatatud võimaliku ohu eest liikluses. võtsin koletuid riske. jälle ja jälle. tänks kaitseinglitele! 

tänane õpetuslik mõttetera: "ela iga päev nii nagu/et keegi võiks külla tulla."

muidu on jõe lõhn naabruses hõljumas...mm...

suvi tuli äkitselt ja äratas kõik sääsed ja saatis tartusse...

lilleterrorist

panin omavoliliselt majaesisesse tühja betoonkasti lilled kasvama. pilti ei teinud. 

valged hommikud

nagu autopiloot oleks peal.

selle saavutamiseks tuleb juua õhtuti kohvi ning unes näha erinevaid sisekujundusprobleeme. siis lähevad uni ja päriselu veidike sassi ning päriselu võib tunduda põneva unesessioonina.

muuseumiöös oli asju. häid asju. kummalisi asju isegi. nädala alguses on ka olnud asju. suure kontsentratsiooniga.

hommikud on jätkuvalt mu lemmikajad, nagu korduvalt nämmutatud. day after kohvitamised on ka mu lemmikud. erinevates kohtades. muheda seltskonnaga. peaksin oma top 5 koostama ehk?
1) kusagil prantsusmaal
2) sõpruse juures reval cafe's
3) tuulisel leigol
4) külas haapsalus või tallinnas
5) linnapeal enne kooli

taustaks üks toredamaid hommikumuusikaid:

vanurifetiš

täna oli kirgaste vanurite päev.

kõigepealt tuterdas majataga helerohelisel tuulisel muruplatsil üks mutike. vaatepilt oli omamoodi esteetiline ja lippasin teise tuppa fotokat tooma. aga selle ajaga oli vanur haihtunud. taamal vaid üks kopp oma tööd tegemas. jah, vanadaam oli teise kohta kõndinud, puu ja kuuri tagant teda veidike näha oli. aga see polnud enam nii kunstiline vaatepilt.

üks mod-stiilis JOPEGA vanahärra oleks peaaegu vale bussi peale (see buss, kus olin mina leitsaku eest varjus) tulnud. luges silti, kuhu buss läheb, asjaliku, kuid veidi segaduses näoga. jalas sandaalid ja silmis eluterve pilk. 

kolmandad kaks vanadaami paterdasid maja ees ja arutasid elavalt, mida kuhu istudada, kasvatada ja muud logistikat. päikeselise ilmaga tundus nende elu eriti roosiline... või murtud südameline (neid lilli seal ohtralt).

eile nägin sõiduteel jalutavat eriti mõtliku näoga naisvanurit. sinine luitunud kleidike ja peenikesed valged jalakesed, nagu oleks sõjaaeg. jah, olin teda hiljuti näinud ühes saates, kus räägiti lotmanide suguvõsast. kahjuks nägin saadet poole pealt ja pisteliselt, nägin teda ütlemas ainult, et "lotmanide perekonnas oli alati õdus õhkkond". daami isik jäi seekord tuvastamata.

ähm

imiteerime poliitikat, imiteerime jalgpalli. omamoodi "järeletegemine" vahel/tihti palju nauditavam kui originaalasi ise. igas valdkonnas tundub see nii olevat minu jaoks: nii arhitektuuris, toidulaual, muusikas kui miskis kunstis veel kindlasti... (a see tore teater käis kanuti gildis ja rakveres ka. maha magasin, raisk)  kui järele teha/teatud elemente ära kasutada, siis väga heasti(teater, muusika..) või siis üldsegi ee.. enese teadmata. või koduste vahenditega (arhitektuur, toidulaud) nt. ühes antropoloogilises filmis näidati, kuidas erinevate kultuuride tantsud on prevaleerivate igapäevatööde liigutustest inspiratsiooni saanud, alateadlikult kuidagi. (tahaks seda filmot veel näha, selle nime võiks ka teada muidugist.)

miskeid muusikaelamusi eriti vahepeal tekkinud ei ole peale cocorosie hallide ookeanide. lihtsalt armastan seda halli värvust, isegi selle sõna kõla. ja sõna ookean kõla (nii inglise kui eesti keeles). soome-ugrilaste värk - mida rohkem täishäälikuid või lalisevaid häälikuid, seda nummim. mul ka. 

aga kookost ja roosi kuulates meenub suvekuumus, soe laudpõrand ja miskid asjatamised(nt koristamine) kodus. muhe. see uus albom väga selline ei ole. siseneda tuleb veidi teise hingusega universumisse...

suvest rääkides: see on käes. võililled ja kiiskav päike. kell kolm päeval, mil kaamose ajal päike horisondil sillerdab heal juhul, on  nüüd tahtmine fiestat pidada ja ainult lebaskleda. aga õnneks ei tule vihmastest päevadest puudus siinmail...

muidu veel seda, et täna oli õppejõuga bändiproov. loodan, et ta flööt 17. mail ei ole pool tooni kõrgem kui klaver (mis ka ei ole hääles)
siia otsa üks mu tänase päeva kesksetest lugudest:

cheesus

eile oli suurte ostude päev.

soetasin koju lõpuks ühe väikese keraamilise suhkrutoosi, mida mugavam köögist elutuppa ja tagasi transportida. aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida

t ostis omale sünnipäevaks kodumasina. ei, mitte mootorratta, nagu meestel tavaks hellitavalt öelda...

RÖSTER.

siin peab olema jumala käsi mängus, kuna röstri jaoks vajalik atripuuutika on mul juba olemas. aga rösterit osta kavas küll ei olnud. t salaunistus. nüüd saan katsetada kz kingitust (näha allpool)!

niisiis. katsetasin. aga paganama turundustrikk või siis minu suured patud, või siis peaks saia rohkem kärsatama ilmutust ma saial ei näinud. või ta saiale ei tulnud...(sain aga ilmutuse enne ühest mr. lawrence'i loost, kus mainiti "holy toast", mis nüüd järele mõeldes võis tähendada seda, et röster on iga hetk meile saabumas ja siis saab holy toaste teha)

jeesus on esinenud mujal ka: get jesus a break!

päevad

kevad on kahtlusteta kohal. 

üldiselt: selle õnnistasid sisse igasugused päevad. peale igasuguseid päevi tulevad järgmised igasugused päevad ja nii see kevad peaks jätkuma kui üks suur lust ja lillepidu. 

konkreetsemalt: pühapäeval lõppesid tudengite kevadpäevad. nüüd on käimas miskid eüs'i teaduspäevad, kolmapäeval(vist?) algamas prima vista, millest kuupäev 7. on eriti oluline minu kursusele, ning norra päevad järgmisel nädalal, millest enamus üritusi toimub tallinnas, kuhu mul diivanikartulil tänu oma elukommetele ja lokaalsetele tegutsemistele keeruline kohale transformeeruda. 17. on oluline kuupäev, kuigi mul puudub täpne ettekujutus, mis saama hakkab. üks mis selge, väike bänd tuleb kokku klopsida ja meie ainuke meesliige, kes nüüdseks ühestki asjakohasest loengust osa ei võta, saab oma tenori veelkord proovile panna. ps. kindlasti on veel mingisuguseid päevi, millest mul aimu pole. andestage...

natuke siis teemakohane lugu ka:

vaarikalehetee või munakivitee?

üleeilse pealinnaskäigu  ja kultuuridoosiga jäin rahule, tahtmine tekkis järgmise noosi järele. hetkel on mul dilemma, mis oma suvega peale hakata. tartu? tallinn?

nukuteatri muuseum oli nunnu ja kodune ja väga hi-tech. kõige rohkem meeldis see, et teatri köögipool oli kuidagi väga lähedal. high school musical oli parasjagu õhus. lepland ja teised einestasid kohvikus. oleksin nagu sattunud filmistseeni. kostüümiruumi klaasseina taga tehti parasjagu bändiproovi ning muuseumiterritooriumil võis kärsitlult töllerdamas näha näitlejate endi lapsi.

the the end'ist ei viitsigi pikalt rääkida. šõu oli vaatamist väärt. miks ma seda šõu osa rõhutan, on võib-olla selles, et kohati näitasid näitlejad suhtumist, et teatril polegi vaja midagi vaatajale öelda. asja tehakse enda lõbuks (millega mul tekib väike konflikt, sest siis ma võiksin ju kodus olla ja hoopis midagi muud samal ajal teha. aga samas teater on ka meelelahutus... ja see oli väga meeltlahutav). eksistentsiaalsed jauramised midagi erilist polnud (eranditega).

aga vaatemängust: istepinkidega sõitmine sisendas tunde, et etenduses võib juhtuda ükskõik mida, mingi hoopis uudne dimensioon võrreldes 4d kinoga, see ei ole virtuaalne, ja see pole ka päris ee... reaalsus (ilmselt oli asi ka minu pikaaegses teatrinäljas, mis neid emotsioone praegu eriti üles pumpab). idee oli muidugist hea ja veidi irooniline, kah hea. lemmik oli stseen, kus eelmaa rääkis, et tema tahab oma valikulise mälu 8gb täita ainult m.j. diskograafiaga. sest jackson on dialoogis surmaga/surnuga, mitte ei vaata sellele kusagilt kaugelt imetledes, nagu metalistid või säärased. seda siis eelkõige  smooth criminali sõnade põhjal. ulfsak tegi vastuseks umbes, et mjaaa, see on tõesti geniaalne mõte ja et ta tahaks ka oma valikulisse mällu midagi ägedat. e: "a mis su noalaevast sai?" u: "ma ei saanud eestimaa loomade pilte kokku." siis ta mõtles eelmaale taha panna, sest tegemist on rebeli mõttega, ja ägedaks muutub see alles toimingule järele mõeldes, tulevikus.

aga jah, naljakaid kohti oli veelgi.

sinise muusikataust ja telekate kompositsioon oli samuti äge. jajajah ja veel igasugu asju.

häiris aga see, et kuna tegemist oli kõigi näitlejate ühisloominguga, oli kohe aru saada, kellel on rohkem fantaasiat, mõistlikkust, kõneoskust ja kelle mõtted kalduvad rohkem vasakule või junõu, mis tundus kuidagi tobe ja pingutatud. võib-olla olen ma ise liiga konservatiivne. igaljuhul m. abel oli üpris fantaasia ja huumorivaene. tema kiri endale oli igav ja tundus, nagu kestaks terve igaviku see tülpinud inimese jutt...

müsteeriumiks jäi ka see, mis pruuni mögaga köögikapile 2012 määriti. ulfsaku genitaalid ka etenduse käigus nähtud. ise ta oli samal ajal indiaanikostüümis (ma ei tea, kuhu ta oma paaniflöödi selle tähtsa toimingu ajaks sokutas).

peale etendust saime sujuvalt mu vana põhikooliõe käest (tallinn on väike!) teada, et paabel on ka krahlis esinemas. me siis võtsime kohad rõdul sisse ja veidike vaatasime olukorda pealt. avandi tuias asjalikult ringi, aga esinemas ma teda ei näinud, läksime minema enne. kauaaegset suurlinna kadunukest s'i nägime ka. tundub et ta on selline party hard, work hard tegelane. tuli kontserdile otse akadeemiast, peale koolipäeva, esinemist (kus 15. sajandi ballaade mängitud) ning kitarritundi. aga lahe on, kui inimese armastus muutub tema tööks. ta pingutab, sest ta tahab. see on tema elu. ta paistis üpris rahul olevat oma eluga :)

ps. eile tähistati vietnami sõja lõppu 35 aastat möödunud, nagu niuhti. ja selle jätkuks veel crystal castles'it.

ps.ps. volbriõhtust peaks ka rääkima? tulemöllule jäime hiljaks. selle asemel vaimustusin m remondi peale. hiljem genis öökülm. gripitants on niiiiäge! riimid kvaliteetsed, naisvokaal kõlab veidike nagu allergiareklaami hääl. intensiivne ja positiivne :-p