Vahepealsusest / "tere päevik"

Me jäime äkitselt vaeseks. Ja. 

Toidu koha pealt Ok. Aga teenused! Nt karlova linna ajalootuur jms. Veints lokaalis. K on juba vana teadjalikult paratamatust puhistav, kui mainin talle järjekordsest pankrotist. Ta annab selle ühe eurtsi, et teist veiniklaasi omale lubada saaks.See oleks nagu mingi karma värk. 

 Ma pean vist hakkama koristama. Nädalavahetusel saan olla üksi - mõtlen, kas asetseda lauaarvuti teise kohta. Neid on siin massiivsel laual kaks tükki ja nad varjavad aknavaadet rohelelisse linnahorisonti. Nende arvutite taga istud on kaunis ebamugav. Ei ole mõnusat kodukontori tunnet. Ebamugav kodukontori tunne on. Ma loodan, et võidan oma swedbanki preemiapunktide eest airbooki ja saan siis rõdul passida. Mõlemad mu läpakad on erru läinud, võtavad kummutisahtlis ruumi koos vanade CD´dega. Olid ajajärgud... 

Vahepeal oli nii palju tuuseldamist ja nii vähe und, et jäin lausa tõbiseks. Ise ka ei suutnud uskuda. Seetõttu olen neljapäeval aja maha võtnud. M ja ta kutsaga õues olesklenud ning taustamusaks kuulanud crystal bowle ja miskeid tervendavaid binaural helisid. Kõige paremini lähevad peale ikkagi mantrad, näiteks. Hästi vabastav neid üksi kodus kaasa üürata. 

Tartuff läks minustki mööda, nagu enamus mu sõbrantsidest. Effort on sünkroniseerida seda festivali oma ellu. Küll aga kuulasin ära (rongis) kõik kolm Armastuse Tartuffi erisaadet - igaüks eriline ja omal kohal. Ja oleks justkui ise kohal olnud.  Siiski Lindgreni ja Tsoi filmid tuleb ära vaadata.  

Augusti viimane nädal käes. Koeraga septembris teisele kursusele. Kutsule väga meeldib. Ja võtab õppust ka. Kui ainult ise viitsiks treenida. Meie peres on see meespool, kellele neid koduülesandeid treida meeldib. Kui meil oleks temaga laps, siis ma loodan, et minu ideegenereerimise geenid ja intuitiivsus ja tema see järjepidevuse ja asjade teha viitsimise geen annaks perf järelpõlve. Ja hästi soomeurgi looki, lol. Sest me suht sarnase välimusega, ma arvan. Ja ta oleks veic socially awkward, nagu me tegelikult mõlemad oleme. Aga iial ei tea. Teema jätkuks, kuulsin, et mu kursakas lapseootel. Jah. Inimesed on täiskasvanud ja teevad täiskasvanute asju. Meie K`ga tegime hallrästa performance kava, mis pooleldi oli häppening ka lol. Materjali on, kavatseme järgmist. Aga seda saab ainult Utoopias näha, väiksele julgele ogarale publikumlile. Ja siis sain ühe musaarvustuse kirjutada üle pika aja. Sellised on asjad, mis tekitavad minus hea tunde. Kui oleks ainult kodu, pere, töökoht (mingi asjalik) oleks mu hing tühi ja elutu. Olen seda vahel täheldanud ja vahel mõelnud, et kas see ongi elu. Mõningate inimeste seltskonnas. Ja see on ausaltöeldes hea. Seda tundes saan rohkem ja intensiivsemalt aru, mis mind ei "juhi". Vahel ju tahad sobinduda igale poole ja nii. Aga kui ei lähe teatud asjade peale silmad särama, siis mis siin ikka punnitada. Yay, koormus tööl vähendatud, elujärg hingeliselt kohe parem! 

Ahjaa, kui oli vaja kuulata seda asja, saab kunagi müürikast kuulata, siis oli see mulle esialgu raske. Sest. Ma viimasel ajal vabatahtlikult kuulangi mingit healing shiti. Või siis contemporary classicu taolist asja. Noh, ikka Nils Frahm ja mingid taolised, mis bandcampis ette jäävad.

Nt

(jaaa soovitan terve see Anna Meredithi töötlus Vivaldi aastaaegadest läbi kuulata, seal mõned lood pea tundmatuseni moodsaks tuunitud. Lihtsalt see suve viimane osa on olnud läbi aegade mu lemmik, peale talve)

ja siis vanu lemmikuid tööl taustaks. Metronomyl ikka nii head saundid+biidid ja lyrixid täiega minukad kuidagi (huumor selline vihjeline kohati ja nii) The Look ikka omal ajal kummitas megakaua. Aga reservoir mega ja the bay jpt

Provintsielu ja õhu värskus

justkui august /tel tühi ja ei saanud ilusast situatsioonist pilti teha

...
küpseme koos
roosade põskega õunteks
aia taha jäetud kenas kastis
roosaka maja kõrval
seal ootame tulevasi sööjaid
õnnelike ja õunalike pilkudega
püüame õnnelikuks
ja õunalikuks
teha kõik
põsed

amps!

oled see mida sööd

Spirituaalne postitus, botaanilise kallakuga

Pildil iluad lilled. Nendest ma ei räägi. Räägin ühtedest putuktolmlejatest.
Pildil nt sarikalied, tilli sugulane, kelle teised sugulased max mürgised
rändim pilt siit

Märka ennast!

Tegelen aktiivselt märkamise ja teadvustamisega.

Teadvustasin ükspäev momenti, kui fb toataimede grupis (v oli see sukulentide grupp?) sattus minu feedi pilt STAPEELIAST. 

Kuidas ma ennast siis tundsin? Tundsin kohutavalt ebamugavalt. (Palun guugeldage ise, ma ei suuda seda pilti/pilte sellest taimest kaua vaadata.) Ometi ma vaatlesin seda tol hommikupoolikul kaua. Praadisin end oma ebamugavustundes ja küsitlesin ennast, et miks?! Mis selles taimes nii ebameeldivat saab olla, et see minus lausa füüsilise reaktsiooni esile kutsub.

Taim on punakas v lillakas, ühe lopsaka õiega, tal on isegi karvad! 

Vahelepõige. Ükskord botaanikaaias nägin ühtesid huvitavaid sinakaid taimi, nad olid nö tugeva energiaga, mu pähe tuli susin "ssssssss" nad rääkisid midagi, susistasid, see on jälle see, et kuhu sina end asetad, kas see susin sümpatiseerib v võõrastad seda. mina võõrastasin esiti, aga katsusin jälle mõtleda olukorra üle neutraalselt. Anyway, ma vist tunnetan taimede energiat mingil määral, mis on nö tugevama energiaga, mis nõrgemaga, kuidas nad käituvad energeetiliselt. Raske seletada.

Kui taimel on karvad, siis oleks ta justkui loom. Kui ta on sellise "näoga" nagu oleks tal ainult üks suur suu, mille ümber sinna suunavad kombitsad ehk kroonlehed, siis "tavalises" inimeses tekitab see tahestahtmata väikese ohutunde. Ellujäämise instinkt - hoia kõrvale sind süüa püüdvast tegelasest  (vaata ka "Väike õuduste pood", mis minusse on suht jälje jätnud kunagi Nukuteatris + teatri enese psühhedeeliline sisustus)

Siis mulle meenus mu esmane kokkupuude. Guugeldasin hirmuga, ja sain teada, et ta on RAITLILLE sugulane. Ja see on tõeline õuduste lill! Mäletan, kui ta kunagi pisikesena mulle Tähekesest vastu vaatas. Maailma suurim lill. Lihasööja! Parasiittaim. Sööb kärbseid peamiselt, aga ei ütle ära ka muust heast-paremast, mis tema hiigellõuna vahele satub (väiksemate loomade ja lindude laibad). Levitab rämedat raipehaisu. 

Guugeldasin, ja kraaksatasin jubedusest + ehmatusest, sest guugel vanaraisk, laeb ju kohe pildid ka ette, kuigi otsid wikiteksti. 

Rosin jooksis minu juurde, eeldas, et see häälitsus on kutse mängule. Mängisime veidike, aga mõttes mõlkus mul ikka see hirmus lill. 

Teiseks ja enesele hirmutavaks mõtteks, on juba iseenesest see hirmu tekkimine. Kui juba mingisugune lill, kes tundib ohtlik, aga seda ju tegelikult minule ei ole, suudab mind rööpast välja viia, siis mis saab võikamana tunduvate vaatepiltidega?

Ma ei suudaks neurtaalsena töötada näiteks abivajavate inimestega, kes näevad teistmoodi välja (mõtlen ikka väga teistmoodi). Peab harjuma vaatepildiga. See kõlab totakalt, aga ma ei suudaks kanaldada ega kolmas-silm-avatuna vaadata mingeid teisi olevusi teistest "dimensioonidest", sest ma prolly flipiks ära. 

Hirm, siin maapeal tekitab ju nt rassisimi ja üleüldse ERALDATUST. Räägitakse, et armastuse vastand ei ole mitte kurjus vaid on hirm. Hirm ei lase meil teist näha osana endast, võtta nö neutraalselt ja aksepteerida seda sellisena nagu see on.

Miks ma peaks aksepteerima midagi, mis mind võimalusel ära tahab süüa? Noh, aksepteerid, lased tal olla omamoodi ja tead lihtsalt, et sinule ei ole tema ligiduses olek kasulik, hoiad eemale. Sest kusagil on teda kindlasti vaja. Jaa, adventure time`i üks osa oli v illustratiivne seda näitamaks: Kusagil "ökosusteemis" on vajalik ka üks igavene ülbik ja agressaator. 

Anyway, arutu hirmu tundmine ei lase rahulikult mõelda ja asjalikult reageerida. Vahel ja teatud kogustes hea, aga sageli tagasihoidev jõud. Ja sellega pean ma vist terve elu tegelema. Mingites minu kihtides on sellised hirmulademed, et õudne kohe. Tuleb need ära põletada. Purgeeeee! 

Identiteet

Jõelaeval Lonny sõitsime Rosinaga "esireas" ja nautisime vaadet kui mu kõrvale asus 5 aastane blond pliks (huvitavate silmadega, ma olin just eelmisel õhtul vaadand mingit jutubi vidjot sellest, kuidas "aasia silm" valgel inimesel on, kuidas ja miks. veidike soome ugri ka. temal oli ka!) , kelle nime ma ei mäleta. Rääkisime igasugu asjadest ja jagasime muljeid nii parasjagu käsilolevast laevasõidust kui Piusast, kus ta enne käis. Mina ei ole oma elus veel Piusale sattunud.

Laev hakkab sadamasse jõudma ja ta küsib mult suht tõsiselt ja sõbrannalikult, nagu terve meie vestlus oli: "Kas sa oled täiskasvanu või sa oled laps?"

See küsimus tekitas minus paraja mõttepausi. Eluaastaid 30, aga ega sellest saa midagi täiskasvamine kohta väljalugeda. Mismõttes täiskasvanu? Aa, et ei reisi vanematega nagu, selles mõttes vist.

"Täiskasvanu"

"Ma olen laps"

Ta jõudis oma reisisaatjaid mulle põgusalt tutvustada, ja siis laev maabuski. Me ei kohanud enam ega ilmselt kohtu kunagi. Võib-olla.

Siis kui ma Taevaskojas matkasin ja suuri puujuuri imetlesin

Vanaema veenilaiendid

tukslevad

tukslevad tukslevad

suurejooneliselt

ulatuvad kehapinnalt välja

teevad valu

aga midagi armsamat ma ka ei tea

pai on pehme ja soe

kavatsus loeb

pooltuttavad luuletajad (teadlased ärge pange pahaks kui siin vigu on)

Luuletajad on (nagu) universumid
või nende universumite keskmed
oma valik millise pole graviteerud
millisesse satud ?

kui ei tea luuletajat
siis ei ole teadlik ühest universumist
või selle keskmeist
selle reegli(test) ja muudest -päradest
laiemast mõttepildist
tasandikest


sa lähed esitlusele kell 5 õhtul
olles pooltuttav
nagu kuupealt kukkunud
mõne teise tundmatu universumi kuu pealt
mitte päris tuttav kõigi nende jõnksudega
aga sa lähed ja tutvud
ilmselt on tore

astronoomiat väga hästi ei tunne ka