Peegeldused ja energiad

Ouje, ei peaegi youtube`is sisekujunduse ja arhitektuuri teemalistes videotes niipalju sobrama. Leidsin Netflixis hea sarja. Tõeline silmakomm. Mulle meeldib ka saatejuhtide mahlakas sõnavara. Kas mingit majade Top Geari ei ole välja mõeldud ka?

(Nägin muideks unes ka hästi huvitavat konstruktsiooni, keegi oli oma rõdust elutoa ehitanud, see oli nagu klaasist talveaed.... mitte tavaline klaasist asi, vaid natu keerulisem konstrui..)

Eile luuleprõmm. Päris lõpuni seal ei olnud, aga võitja igaljuhul võtab kodumaa olemust kenasti kokku. Tahaks hirmsasti, et see üks eestlaste luuletus ja ka nutitelefoniga laugastes lulla inglise keelde tõlgitaks ja saaksin oma teispoolmaakera-päritoluga coworkerile tutvustada. Eih, ise prg ei viitsi tõlkimisega tegeleda.

See töökaaslane tutvustas mulle india filme ja musa. Pole jõudnud kõike läbi hekseldada. Aga ühe filmi tunnusmeloodia kummitas mind küll tükk aega.

Mulle tundub, et olen nagu teise inimese peegelpilt. Sellise olekuga nagu ta on, ma kuidagi ka vastan ja olen vastu, nii nagu minu olemus laseb. Mõni teine inimene on jälle veel nõrgema sisemise leegiga (oi, Aliisil oli ka hea enesearmastuskirja luuletus!) ja peegeldab tagasi mind. Nojah, igaljuhul uus töökaaslane on nunnu ja asjalik, kiirgab rahulikkust.

Aga üks teine inimene näiteks - tunned kohe mingit dissonantsi talle lähenedes. Ja selguski, tal ei ole kõik korras ja siis ta on ka ise kuidagi haavatavam ja kaitsepositsioonil, kui üritad mingeid teemasid avada, samas max vaeva nähes delikaatsuse ja muhedusega.

Uhh. Eile lõunatasime ühiselt, ja seal oli ka üks meestöökaaslane. Ta ei tunneta personal space`i või tunnetan mina tema "energiat" (see kõlab liiga mangilikult vist, nii et lets say "olekut/olemist/kohalolu")  liiga tugevalt - istus mulle liiga lähedale minumeelest, ja ma kohe tundsin ka mingit teistsugust õhustikku, mis mind pingesse ajas. Eelminekord kui sama asi juhtus, siis ta lausa ehmatas mind vestlusega, milleks ma valmis ei olnud... Mõningate inimestega lähen kuidagi pingesse ja kaotan vahel isegi võime mingeid lihtsaid asju teha, jõle imelik tundub endale kahvliga kormat suhu kühveldada. Üritasin chillilt võtta ja asusin teise coworkeriga vestusesse, millesse tema ka sekkus. Ta on nagu jäämäe tipp. Tal oleks kindlasti veel niipalju küsida ja öelda, pealispinna all mega intensiivsus. Coworker, kellega vestlesin, on ka intensiivne ininene, aga tal ei ole mingeid sala-asju, ta laob kõik kaardid lagedale, mis teeb temast lihtsasti kommunikeeritava kaaslase. Vestlusteemax muidugi Tartusse Ermi katusele esinema tulev Metallica! No mitu korda nad siis Eestis lõpuks käinud on?! Oleks nagu miljon. R, selle uusmajade rajooni elanik, kuuleks konzerti oma koju ära, aga ta ütles, et tema ostab kindlalt pileti. Seda võimalust ei saa käest lasta.  Ma olen ise pisut meh, sain oma elamuse 2006 kätte.

Tardumapanevaid inimesi on veel. Üks kunagine kursaõde näiteks. Ikka alati oli tunne, et oled tal pinnuks silmas, lihtsalt sellega, kuidas oled. Ja seda teades hakkavad kõik asjad iseenesest viltu minema ja kaotad teovõime ja iga asi, mida ütled, kumiseb su enda peas hästi irratsionaalselt. Siis ei osanud ma seda teadvustada. Aga tagasimõeldes...

Aga on veel üks töökaaslane. Kes on ka nunnu, nagu mu teiselt poolt maakera töökaslane. Ja kes ütleb, et mina olen armas. Sest ma käin turul ja ta tabab mind enamasti mõnda tervislikku pala nosimas. Tean, et ta tegeleb reikiga. Tema juuresolekul on selline pehme ja korrektne ja armas energia, teatud harjutustega saab oma energiat nunnumaks teha, jajaa. Ja seda on tunda, et ta sellega tegeleb, kuigi seda välimusest näha ei ole.

On veel inimesi, kellega end hämmastavalt mugavalt tunnen. Noh, mu enda elukaaslane nt, kunagi see üllatas mind väga. Nüüd olen liiga harjunud, oleks vaja vahepeal väikest distantsi, et seda endale uuesti teadvustada. Siis üks mu koera sõbranna omanik! Ja siis veel üks mu majas elav luulekutt, kellel on ka lahe vidjo väljas, varsti ilmub kogu. Temaga võib lihtsalt majaees tänaval lobisema jääda. See on huvitav. Ei ole sellist tardumapanevat energiat.

Inimeste jälgimine on huvitamam kui töö ise. Ma ei ole kunagi tahtnud peale kirjaniku või muusiku kellekski teiseks saada, ahjaa moeloojaks ka, v mingiks disaineriks. Mingid tööd ja detailid mind ei uvita niivõrd, huvid on yin poole kaldu. Kui ma viitsiks klaverit harjutada ja üleüldse nokitsda, siis oleksin ilmselt ikka korralikku muusikakooli läinud. Oleksin proper muusik. Aga jumal ei anna kõigile kõiki häid omadusi. Ja enese piitsutamine nii vastukarva...

näe, üheksakümnendate india  ja kohalik jim carrie släshh dicaprio aka dream guy 



Eilsel ürraril tabasin ka selle, et mida enam veini kurgust alla voolas, seda joviaalsemaks muutus kogu kava. Enesepeegelduste värk... Lõpuks suutsin seal isegi veidi finalistidega minglida ja tervitada edu puhul (see on minuarvates oluline anda tagasisidet toredatele inimestele, et neil vahel mõnel halval ajal meenuks, et nad on ikkagi vajatud ja nad lähevad teistele korda) aga õnneks ka õigel ajal koju tagasi naasta.

Vahva oli see, et kõik esinejad olid väga erinevad, kõigil oma vimka, ütleme siis popilt supervõime. Igaüks rikastas õhtut meeldival moel. Ja kui enivei oli teada, et Silver Sepp on võidumees, siis ega teistest väga kehvemini ei arvanud. Ja kui mõtlesidki hetkeks, et no millega see Ungari slämmitsempion üllatada võib siis - oh jah! seal oli huumorit, nostalgiat, äratundmisrõõmu... vist riimi ka. Natukene nagu üks räppar-poetryslämmar Watsky :p

Mõned sammud teadlikuma elustiili suunas

1. Kilekottide taastarvitamine. Üldiselt lahtist puuviljakraami ostes eraldi kile v väiksemalt kotti ei kasuta, sest unustan enivei need maha koguaeg. Surun asjad käekotti v seljakotti, mis enamasti kaasas. Või totemisse. Seda olen juba mõnda aega praktiseeriunud ja see on nii sisseharjunud, et nt Gruusias olin väga hämmastunud, kui isegi ei küsitud, kas kilekotti tarvis v ei. See lihtsalt anti kaasa. Eelmisel aastal Kreetal sama lugu. Sellistest pisiasjadest saab aru, mida tähendab, kui keegi "esoteerik" kusagil ütleb, et vana euroopa on energiast tühi või nojah a la see on minujaoks õhtumaade allakäik. See, kui riik on nii traditsioonides kinni, et ei olda avatud ja isegi ei peeta võimalikuks mingisugust jätkustuutlikku tarbimiskäitumist. 

2. Teine kuu läheb menstruaalanumaga. Väga rahul. Ei kujuta  enam ettegi, kuidas üldse enne hakkama sain. On tore lõpuks oma kolmekümnendatesse jõudes õppida nautima naiseks olemist, lol. 

Alguses vajas harjumist selle sisestamine ja väljavõtmine. Selle teema kohta on mustmiljon youtube`i videot.  Olulised aspektid on:

a) leida omale sobiv cup , selleks tuleb mõõta oma cervixi asukohta, madalal v kõrgel (pane ise otsingusse) ning on veel mõned faktorid: pehmem materjal v sitkem materjal. Pehmemaga on suurem võimalus, et see hakkab lekkima, või sporti tehes vajub allapoole vms. Mu esimene oli Luna cup. Äärmiselt mugav, mittemidagi ei tunne ja see ei leki ka. Aga minu jaoks oli selle sisse ja välja kruttimine keerukas tegevus, pluss, et ta üsna sitkest materjalist. Aga samas "vegan" ja hüpoallergeeniline, saksamaal toodetud, kui see asjaolu kuidagi midagi paremaks muudab.

Pärast mitut võrdlevat youtube´i videot ja tehes uuringuid siin lehekyljel, ostsin Apothekast Lilycupi. Tehtud küll hiinas, aga loodetavasti on kauavastupidav. Ja noh minu kehale ka palju kergem sisestada ja välja võtta. Aru ma ei ole päris täpselt saanud, kas 100 % lekkekindel. Olen olnud valvel. Ma arvan, et Luna on ka väga okei. Aga kuna ta laiem vms siis mnjah, et see valutumalt-libedamalt sobituks, on vaja kindlasti midagi libestavat. Selle müüs mulle Biomarketis vist esimest päeva tööl olnud noorsandkassiir. 

b) Et cup ei pigmenteeruks, tuleb kohe loputada seda külma veega. 

c) igaks juhuks peab ikkagi midagi (nt cloth padid, Etsys väga popp praegu) veel kaitseks olema, sest isegi kui see ei leki, on seal veidike verd juba poolel teel vms, mis tähendab, et sulle võib tunduda, et see lekib.... eeh ma ei oska seletada. Igaljuhul ei maksa kohe endast välja minna, et asi pole õigesti sisestatud.

d) Palju arutatakse ka täituvuse osas. Lily cupil veidi rohkem mahutavust kui Lunal. Mulle piisab kaks-kolm x vahetamisest päevas. Kuidas oma vereeritust ja vaevusi vähendada, ka selleks olen leidnud nippe: kohvi mitte juua!!! (või siis oluliselt vähem) palju kummeliteed v muid herbal teesid, vältida poolfabrikaate ja rasket toitu nt sealiha ja mulgiputru (minul igaljuhul toimib). Hea menüü on lõunaks peedikotletid brokkoliga. Magada korralikult. Kohvist loobumine on vist kõige olulisem. ja raskest toidust. Võib ka valuvaigistit võtta. 

e) Ma veel pioneer ja avalikus kohas ei hakka veretööd tegema. kodus dushi all tegelen sellega. kel võimalik, tehku nii. 

f) Kindlasti midagi unustasin. Hmmm. Et kuidas tunda, et kõik on õigesti sisestatud janii. Kui sa ei tunne midagi, ongi õigesti kõik. Kogemus ja youtube.

3) Ostan asju pigem purkides kui plastikus. Katsun rohkem turul käia, kuigi minu töögraafik seda just mugavaks ei tee.

4) Shampoonist ma lahti ei saa. Seda ikka vaja igapäevaselt. Ma loodan, et see pisutki aitab - ostan suuri totsikuid, nt Sante shampooniga väga rahul, seda on saadaval 950 ml. Sama katsun teha ka nõudepesuvedelikuga. Pole veel sealmaal omadega, et ise midagi valmis mökerdaks. Ikka jätkuvalt peab ostma. Aga ja, suuremas pakendis kauemaks ajaks.

5) Ise olen mökerdanud ainult ühte universaalpesuvahendit ja selle mahutanud tühjakssaanud Signe Seepide Kristalldeodorandi pihustisse. 

Retsept: üks osa äädikat, kolm osa vett, pool osa apelsini eeterlikku õli, pool osa eukalüpti eeterlikku õli. 

Pihustan seda, kuhu aga vaja. Põrandat pestes (kui Rossu juhuslikult nurka häda teeb) või aknalauapinda v vannitoa põrandat, isegi WC potti, sest mingit lõhnakuulikesi vms need sinna prillraami sisse käivad, ma ei kasuta. See metsiku apelsini eeterlik õli mu lempar. 

Challenge praegu kuivaineid saada pakendivabalt. Makaronisöödikud nagu me oleme - ilgelt sitt tunne järhekordset 350 g pakendit prükki lükata. Peab vist varsti hästi suure kotiga Riiat väisama, seal need poed olemas (nullkulu kirjutas just). Samuti ikkagi vahepeal saab ostetud soojaletist/valmistoidu letist salateid. Hea lihtne. Pakendeid prg kasutatud nt piima ja hapukoore hoidjatena. Aga palju ka siiski ära visanud, sest neid pakendeid lihtsalt sittax palju :-( 

Tavainimesele ikkagi kogu see majandus pisut ebamugav ja spets motivatsiooni vajav. Keskmine Kalle ilmselgelt jätkuvalt ei mõtle prügi peale. Võib-olla siis, kui ta koeraomanikuks saab ja näeb, kui palju saasta on meie tänavatel. Eesti on veel eeskujulik riik ses suhtes...on hullemaid paiku. Oeh. 

K nagu lõuna-korea

Olen leidnud vahepeal Netflixist asju.
2 k dramat ja meeldiv näha ka mu ühte vanemat lemmikut Oh My Ghost ka Netflixis.
(Aga üldiselt on imal pask. nagu ka J dama. Viiteid ja asju kultuurile, selle regiooni "sisekliimale" ja nii, aga raske ja piinlik vaadata)

Live - politsei/krimidraama. Head näitlejad ja minu masti huumor. Aga ka jubepalju tõsidust samal ajal ja moraali vms nämmutamist, liiga palju mingeid seksuaalkuritegusid böö - ei vaadanud lõpuni, sest ei jaksa karjuvaid ja peksleivaid inimesi õhtusöögi kõrvale kuulata/vaadata koguaeg. (Disenchantmeni ja Adventure Time`iga vahepeal kosutand end lõunasöögi ajal) Paar-kolm osa olid hästi armsad osutama erinevat sorti kiindumuse v armastuse peale (nt kuidas yhe tüübi paariliseks/mentoriks määrati üks õppejõud, keda ta kõige rohkem vihkas, nad ei leidnud ühist keelt alguses. Aga hulk liitvaid sündmusi, mida nad ise endale ei teadvusta, et need neid ühendavad... nt ühepoolne armastus sellel noorel kutil ja mentoril/vanal tüübil see, et nagu mismõttes mu naine tahab minust lahutada, peab vaatama, kuidas coworker ta naist nillib). Kuidas aksepteeria teisi enda ümber tiimis, tiimitöö jne. . Hästi läbimõeldud karakterid. igaüks oma looga. See peategelase kursakaaslane piff jäi veidi pealiskaudseks.

Age of Youth/ Netflixis: Hello, my twenties: Olen praegu kusagil ee vist neljanda osa juures. Läheb diibimaks. Iga peategelase lugu ja olemist selgitatakse. See on Korea variant Girls`ist +Seks ja Linn+Padjaklubi. Näitlejad on .. noh, ma praegu ei viitsi rääkida, mispidi neid mujalt teab. Kes on juba varasemast näitlejaosavust näidanud (isegi miskite international filmidega), kes on mingis k pop bändis. Lood hakkavad lahti kooruma...

Ja  avastasin ka ühe nunnu bändikese tänu sellele sarjale. Not shure, kas see bänd enam tegusteb, viimane album, aga hea album, aastast 2013. Mõnus bass ja aktustiline kidra, kohati mùm`ilik vokaal, isegi atmosfäär kohati, kammerlik ja intiimne. Eksperimendilikke momente ka. Loopide ja field recordingute jms`ga mängeldud veic.

Kui elus on raske, siis võib kuulata selle v mõne muu peale panna ja mõtiskleda, kui paratamatu kõik on.


 Uhh ja siis shoutout Idaraadiole. Ei tea, mida ilma selleta peale hakkaks, kuidas varem elasin poole tühjemat elu. Sest kui sa hakkad keskeale lähenema, tahad, et kõik oleks hõbekandikul su ees ja sa ei peaks palju sebima, et head musa leida ja pleiliste koostada, diskograafiatest rääkimata (vana arvutiga läks hauda minu musalaev ja nüüd ainult striimin, kust aga saab). Katked saade M. Järveotsalt täpselt minu musa! Ma ei oska seda isegi kirjeldada - Cat power ja These new Puritans jms vanemad palad. Ja leiab ka uusi huvitavaid. Ja Triinemetsa ka tore kuulata, käivitab. Ja teisi ka, aga tööl taustaks need kaks saadet mul parimad kaaslased praegu! Ei valgu liiga laiali ega ole segavalt palju juttu ega midagi sellist :-)

Ma ja minimalism

Mina ja minimalism - see on teema, millest tahaks pikemalt rääkida.
Aga kust alustada? Juttu oleks palju. Räägin siis lakooniliselt ja natuke ega kata kogu teemat.

Moesõna. Moodne eluviis see on.

Kon Mari v Marie Kondo koristamise (mis läheb sügavuti mõtteviisi muutmisesse, jäädes samas hästi konkreetseks, ja jaapanlikult selliseks, et on vajalik mainida lapsepõlve mõjusid!) raamat ja The Mustard, eriti Jenny Mustardi vlog on ühed peamised teadvustajad, tõukeandjad.

Aga mäletan oma esimest minimalismiteemat juba kunagi ühikast. Vedasin pool mööblit toast välja. Iseenesest seadistus mu sisustus valgeks ja puiduseks, naturaalsed toonid ennekõike, ja juba siis ka väikene kollase värvi ja noh ka punase sümpaatia (feng shui andmetel ergutab see kire jms teemasid, mis tol ajal mul aktuutsemad). See on nüüd asendunud kõva sinise värvi sümpaatiaga. Aga mingi valge teema on jäänud.

Pool tuba tühjaks veetud. Mugavad mööbliesemed jäänud. Külastasin vana klassiõde, kelle tuba oli umbes seda tüüpi nagu The Pieri pood, aga maalähedsem, boheemlaslikum. Hästi palju asju, hubane valgus, padjad, tekstiilid siin ja seal. Max hubane ja mõnus. Siis läksin tagasi oma valgesse kohta, kus mul tol õhtul hakkas lausa kõhe. Sest selle kola sees tundus ju hirmus mõnna. Eriti, kui mõni pokaal veini veenides voolamas juba.

Enamus elukohti, kus mul au olnud elada mõnda aega, on iseseisvalt minu käe all muutunud kõledaks üheülbaliste toonidega vähesema mööbliga (võrdlus? noh see, mis klassiõel ja minu enda vanematel, kellel sümpatiseerib see "romantiline maakoha stiil" ) kohaks. Kus siiski tänu valgustusele ja muusikale kohe hubasemaks kõik muutub.

Kuna ma ei ole just kõige korrektsem inimene, aga pürgin selleni, on vist üks mu alateadlikke soove see, et kui on vähem asju, vähem mööblit, ja rahulikumates toonides, ei ole võimalik suurel segadusel tekkida....

Ahah, nüüd aga õue!

Teema ootab järge.

Siin võiks pajatada veel prügist ja mõtteviisidest jne.

pakendlik luuletus / paha unenägu

pakendid pakendid pakendid
me ümber
ja me sees

me südames
me hingeteed

tallavad
ja trallitavad

toredad pakendid
nt isand jäätisekarp
pakend bardidega
emand poolfabrikaadi karp
number 2

lõbusad väiksed kilekotid
ja teised tegelased

nad tulid et jääda
kuhu neil minna on
moodustada saari ookeanis
ohustada kalu linde ja loomi
nemad pole süüdi
vaata seda nunnut kiisupildiga pakendit
kas ta sellist elukeskkonda tahtis
kas ta tahtis üldse loodud saada
tal oli täitsa ok nafta kujul mõnuleda

mõtlik emoticon
et ümbertöödelud saada
see on taevalik unistus
plastmaslastele
ojee

(vajab muutmist)