Viimasel ajal on allavajutunud päästikuid, mis panevad mind mäletama elu kaslasest humanoidina. Hästi vähe, aga siiski. Jabur, aga üks päästik oli KV portaali sattumine (paganama algoritmid, fb viskab pidevalt ette). Mingi veider häärber, milles elutoa põrand oli läikivatest kiviplaatidest, klaasist diivanilaud, ovaalne kollakas diivan ise, ja beezikad-kollakad seinad. Võiks öelda, et slaavilik, aga see on beyond slaavilik, sest kulda ja karda ei olnud selles majas (ma ei viitsi seda üles otsida enam) maitsetult ega lademetes. Mingisugused põhjamaa inimesele mõistmatud lõunamaised ja sensuaalsed sisekujundusnipid seal. Nurgas seisis vesipiip.
Teiseks see, et kolisime tahatuppa, mis on eelmisest omanikust ülearu kollakaks tehtud. Pärast pikka otsustamsie protsessi jäi ta nii nagu oli - me ei hakanud seda üle värvima ja tapeedi mahavõtmisega jändama. Kavatsus on elementidega mängida see tuba värskemaks.
Aga alguses, selles toas õhtul, kui beezikas lina kattis voodit ning joiki creme brule küünal põles, tekkis minus see veider tunne. Noh, see veider tunne tekkis tegelikult mingiaeg ka tööl, kus ma nö otsad kokku viisin - mõtlesin, kuidas tuba parendada ning kammisin e-poode, otsides ideaalset laelampi. See veider tunne, nagu oleksin liivakivist ruumis. See tunne võttis mind üle. Aga ma ei lasnud sel päris endasse tõmmata ennast.
Also, Eurokast ühe ma ei tea mis maa (ei pannud tähele) "postkaart" oli filmitud kohas, kus ma ühes oma meditatsioonis käinud olin. Nüüd tundin ära, et selline koht ongi olemas.Aga pole viitsinud üles otsida selle koha nime. Peaks seda tegema tho. (ühes meditatsioonis palusin end inimese dna´ga kõige lähema mitteinimese, kellel on minuga mingit pistmist, nahka mind panna. natuke teistsugune energia tuli, kuidagi teravam, väiksem, kui inimene, kolju veidi teistsugune, ja see "postkaardi" pilt tuli ka, vaatasin sealt välja nagu koopasuust)
Meenutades asju, mida täna tegema peaks:
Käima Espakis
Rosinale kuivtoit (netitellimus hilineb)
Genis lõunatamas?
Käima botaanika aias (Rododendronite aeg! Aga hakkavad ka pojengid pihta)
Ehituse ABC
Assisteerima bf kirjutuslaua rganiseerimisel rõdutuppa - kobakas laud.
Jõeluule
Jumal tänatud, et täna täispikka tööpäeva pole. Impulsiivse inimsesena on raske mõningaid tegemisi järgmiste päevade varna riputada.
Kaslasest humanoidi elu juurde tagasi tulles. Eelkõige meenub üleüldse tunne: selline rahulik ja soe, sest ümberringi on soe, turvatunne, isegi kui magamistuba on suur saal, mille keskel on üks üsna ovaalne voodiase, siis ei ole aukartust avara ruumi ees, iseenda sametine nahk, lühikarvalisus, üsna selline hedonistlik ja luksuslik tunne. Heleoranzikas tunne Ei oskagi rohkem selgitada. Ahjaa. ja siis et ruumid on liivakivist või mingisugusest kollakasbeezikast kivist, ümarnurgad, tuli, mingid läikivad metallid - minumeelest hõbe. Hõbedast mingisugused dekoratsioonielemendid ja need liivased seinad, ja tuleb mingisugune eriline tunne sisse.
Ausaltöeldes ei tunneks ma seda tunnet vist, kui poleks kohtunud mõne isikuga, kes samuti need omadused minus ärgitas või kuidagi nähtavale tõi, minu enda jaoks. Teiste jaoks olen ikka sama. Käin ringi zombinaaaa.
Samuti olen märganud lõvimärke. Erinevates kohtades. Aga. See on pigem minu jaoks mingi energeetilise väärtusega kui et ohohh lõvi. Ja kui see energia ei ole õigesti suunatud, hakkavad ilmema varjupooled. Üks on näiteks see, et ei lase endale pähe istuda, ja seda üsna tugev-emotsionaalsel moel. Sõbralikkus, mis mõnele inimesele ehk ebameeldivalt pealetükkiv võib tunduda. Mingi teatava au ja väärikuse omamine, mida tahad, et märgataks. Tugev hellus.
Mida rohkem endasse süvenen seda rohkem tahaks üleüldse ilma prillidega ringi käia. Nad on nagu mingi teatav mask, mis veidi moonutab tervet minu olekut. Sellest oli huvitav teada saada... Prillideta olen nagu teine inimene. Meenutan välimusel vist natukene sõbranna M`d. Aga kahjuks pole klassikaline iludus hahaha, mis laseks mul end nö hästi ja enesekindlalt tunda. Enesekindluse vähesuse korral jätab mõni inimene niimõndagi tegemata ja hakkab oma olekut üleanalüüsima, mis manifesteerub awkwardsusena.
Sõbranna M´ga ongi meil huvitav sõprussuhe. Ei lobise just üleliia palju. Teeme mingeid asju, ja naerame, oleskleme. Mingi sisemine austus tema vastu. Ja tal vist kah.
Vabandan veelkord, kui kedagi selline postitus pahviks lööb. Põnevam kui fantaasiaraamatud on minujaoks ise kogeda.
No comments:
Post a Comment