Karantiinipäevikud

Neljas päev.

Päike käib ülepäeva. Täna on olemas.

7 kraadi sooja, aga tuul puhub ikka mütsist läbi.

Rosin haugatab vahepeal kõrvaääres nii, et pea kumiseb. 

Inimesed tänavatel on viisakad. Tänavatel ma Rosinata naljalt ei käi, loe: sageli ei käi. Õnnis aeg introvertsuseks - ei mingit fomot! 

Ma ei viitsigi kirjutada. Kuigi mitu naljakat mõtet on läbi käinud. Ma ei mäleta enam oma twitteri passwordi. Ja ei mäleta selle mailboxi passwordi, kuhu mul see twitteri passwordi vahetamise link tuleks. Ja too mailbox on üli valve all ja ma olen üli laisk. 

Mõtted hüplevad peas. Nii. Proovime.

Pöördelised ajad. Pöördelised ajad. koroona-koroona. Mida? Hiinas juba novembris? Ja alles nüüd hakkab stabiliseeruma-vaibuma. 

Kui ma eelmisel neljapäeval teatasin, et mul puhkuse ajal plaan teatrisse ja Riiga sõita,et noh, äkki saab igaks juhuks pärast seda karantiini, siis... veidi pärast seda tuligi riigipoolne nõue koju pöörduda. Esmaspäeval alustasin kodukontoriga. Väga väsinult, sest õhtul olin kaua üleval. 

Oot. Millal riik saatis selle kriisikirja kõigile, et hakake varuma? See oli vist juba novembris? lihtsalt turgatas praegu *truth is out there*

Minu ootused ja lootused kodukontoriks: total bliss, perfektne ajaplaneerimine, meditatsioonid ja joogad, ülipikad jalutuskäigud Rosinaga, kokkamine, koristamine, vähem söömine, raamatute läbilugemine.

Reaalsus: alles aklimatiseerun! Snäkid on otsas. Hommikul ärkan mõttega, et tahaks kiiresti töö eest ära saada ja muid asju teha veel valge päevaga. Aga millegipärast pärast kella nelja kaob mul tarmukus kuhugi ära... vässu peal, vahid netis mõttetusi jne. Sotsiaalmeedias justkui oleks ka palju. Aga kui bf tsätib ja tahab kiiret vastust, kust ta ingverit leiab ühest teatud poest, siis ma loomulikult samal ajal loen Malluka blogi ja ei tee märkamagi. oehhh. See sotsiaalmeedia. 

Eile olid liigesevalud. Kael kange, õlad kanged, lausa kopsus kah nagu midagi. (istud arvuti ees ja vabal ajal istud ka ekraani ees...) Guugeldasin sinepiplaastreid, sest mäletasin neid lapsepõlvest. Täna unustasin vastavasse kaubandusasutusse minna. 

Aga plusspunktid: Rohkem jalutamist elukaaslasega. Meil on naljakas koos. Täna tegime tiiru Toomemäel ja uudistasin tema kontorit. Eile, või oli see üleeile jalutasime ning ta hakkas nihelema. Lõug sügeleb! Aga käega ei tohi nägu katsuda! "Ma kratsin ise," pakkusin. "Mitteühegi käega ei ole lubatud..." Kratsisin tema lõuga siis oma lõuaga. Romantika lootusetus kohas... Paju tänaval porisel teepervel. 

Reedel kontoris oli tunda tõelist hirmu ja paanikalainet. Eelkõige see va teadmatus  - mis siis kui selgib, et keegi ruumis on viirusekandja?! 

Jõudsin koju, tegin Rosinaga tiiru, rahunesin ja tundsin lausa rõõmu: Lõpuks on mul võimalus oma aega rohkem ise planeerida. Vähemalt on võimalus selleks.

Sportlik huvi on ka selle info vasstu, kui palju inimesi on nakatunud ja nii.

Minul ja veel mõnel on üsna tore ja okei. Aga. Enamikel ju ikkagi pole. Pese käsi ja hoidu lähikontaktist. Aga inimesed helistavad ja tahavad koroonateste igasuguste sümptomitega. Inimesed on hirmul. Ja kuklas on endalgi midagi väike ärevus sees. 

Samas  - niipalju mõistvust ja armastusejagamist ligimestelt. 

Mingis ärevusehoos küsisin ka elukaaslaselt et äkki peaks selle testi ikka sebima. Tema arvas, et ma oleks vait ja püsiks kodus. Mida? Sa helistaks kõigepealt perearstile ja perearst ütleks sulle et ole vait ja jää koju. kui sümptomid on, siis peab niikuinii kodus püsima. nojah. Paanikaks ei ole põhjust absoluutselt.

 Mingeid üliasjalikke mõtteid ei ole praegu.

Ps. ahah, seda kah, et youtube on täis igasuguseid covid 19 jutte ja teooriaid. Mulle jäi ette Davicd Icke. Pärast seda Joe Roganis üks arst...See selleks, mis Icke asjadest arvab, või mida mina asjadest arvan - arvan nimelt et ei peaks keskenduma süüdlaste leidmisele (üü need paar ülirikast perekonda, kes planeeti oma võimu all hoiavad) vaid lahendustele. Praegu on raske väikestel firmadel, selge see. Tahetakse liikuda veel rohkem suurfirmade võimu poole. Nooh, ma loodan, et see viirusepuhang, mis majandusele oma jälje jätab, ikkagi ei kaota väikseid lahedaid tegijaid. Nt juba oligi ka Stella Soomlaisiga jutt kusagil ajakirjanduses, kuidas tema on küll palju kannatanud. Ma kutsuks inimesi veel rohkem üles Amazoni boikoteerima ja firmade kodulehtedelt asju ostma või siis üldse second hand või siis mnjah. Too arst muidugi rääkis rahulikult sellest haiguse ohtlikkusest. Icke selle haiguse sümptomitest läks kiirelt edasi. oeh pläkupläkk. Ei viitsi rohkem kirjutada momendil.