Rosinaga õues. Tartlased saavad käskudest aru küll: Hoia vahet või püsi kodus. Sildid igal pool. Pooltühjadel tänavatel hakkavad silma kiirabi, Wolt ja Bolt. Jalakäijatest eristuvad täiskoosseisus jalutavad perekonnad. Sõbrants puges päikese kätte raamatut lugema. Veidi eemal kaks tibi Sassidega vadistasid, üksikud noored uitamas. Pikivahe! Okei? Rohemata asunud rohulibled, päikesekäes elustunud sammal. Omamoodi nihkes idüll.
Jõuame koeraga kahetunniselt jalutuskäigult majaette. Kiirabi. Muidu mitmed korrad meie majast möödunud kiirabiauto seisab nüüd meie maja ees. Vahin nagu lollakas seal. Kiirabiautos istuv meditöötaja kerib akna alla ja küsib, kas ma tahan midagi küsida. Küsin, kas keegi meie majast teeb koroonatesti. Ei, kellelgi on mingi muu jama. Jama majas! Okei. Tõden valjult, et meie majas elab arvukalt vanainimesi küll... makes sense. Pöördume Rossuga tuppa.
Toas. Avastasime ristsõnad. Ja ma pole aastaid nii palju ETV`d vaadanud/taustamürana hoidnud kui just nüüd. Samal ajal kui igalpool räägitakse, et ärge uudiseid vaadake omaenda rahu huvides. Netist ei leia mingit inffi üles, küsin tsätis teiste käest. ETV päästab. Teatriauhindade saade oli küll vahva!
Mis ma vahepeal tehtud sain sellest to do listist?
1) Rõdu pooleldi okei
2) Köögimööbli hinnaküsimused laialisaadetud (eeldas täpset mõõtmistööd jne)
3) Kapid korda tehtud, riided sorteeritud. Leidsin lausa kaks T-särki, mille müstilist kadumist juba fataalse kaotusena aksepteerisin. Nüüd nad tulid kusagilt tagant väja. Hirmsasti tahaks shopata uusi hilpe. Aga. Mul on kõik vajalik olemas. Isegi liiga palju. Sortisin mõned ebavajalikud, kuid viisakad kehakatted (pluusid), tegin pildid ja hakkasin juba taaskasutuse facebooki gruppi neid pakkumiseks üles laadima, kui märkasin kellegi soovitust, millega kõik solidaarselt nõustusid, praegusel keerulisel ajal jätta oma asjad endale. Nojah. Omal vastutusel kaubandusvõrk ikka töötab: Kõndisin Humanast mööda, see ikka avatud.
Enivei. Ma pean käituma nagu potentsiaalne koroonahaige! Pikem jutt: Hommikul jalutasime Rosinaga kõnniteest eemal muru ja suure maja vahel. Suure maja rõdul oli väike plika, kes seal kõlkus ja köhis, loomulikult kõlavalt ja kenasti minu peale. Mine tea, kas see oli sotsiaalne eksperiment või puhas kurjus või lihtsalt üks köhatus. Seda näeme siis nädala pärast.
No comments:
Post a Comment