Hilisõhtused updeidid -

Hakkasin hommikul kirjutama, kuid töö tuli vahele, koosolek hakkas. Enam ei mäleta täpselt, milliseid sügavaid mõtteid mõlgutasin, kindlasti midagi parasjagu asjakohast ja ajakohast. Ilm hea värske ja nii. Poeetiline olemine. 

Tahtsin kirjutada oma unenäost ja sellest, et kui Rosin oleks laps, siis ma vist kasvataks teda sooneutraalselt. Sinna ma kaldun. Näiteks, miks peaks talle justnimelt roosa või punase kaelarihma netipoest shoppama, kui värvivalik on lai. Mul rodu argumente, aga praegu ei jaksa kirjutada.

(nt: kui Rosin oleks väike tüdruk ja ma ütleks talle, et ma aksepteerin kõiki, kellega ta deidib - nii poisse kui tüdrukuid. Kas ta teadvus avarduks juba siis ja see, mis soost tegelasega ta deidib, ei omaks enam nii suurt tähendust  - ja üldse - mis limiteerimine, et ainult tüdruk või poiss! kas me jääme ainult kahe soo juurde?)

Netipoodidest veel seda, et hirmsa kihuga vaatasin ringi, allahindlus siin, kampaaniakood seal. Aga ei saanud väga midagi osta, sest pole midagi vaja. Ainult roosiõli (pidi nahale hea olema) ja mööblit (sellest pikemalt esmaspäeval!). Riiete osas: kaks kotitäit vanemaid hilpe sai majapidamisest eemaldatud. Aga. Avastasin veel mõningaid kapi tagumises otsas nö kaotsis olnud asju ning tuli tõdeda, et mul ei olegi otsest vajadust. Kodupusa on käisest katki - elukaaslane lubas kinni nõeluda. Selle ägedat rohekat tooni kampsunikese sain emalt "ah jäta siis endale, kuigi see mul lemmik". Poodlemine on täiesti impulsstegevus. Ümberkorraldused ka köögis. Lõpuks vaatan kodus rahuldusega ringi, tehtud sorteerimise ja likvideerimise tööd hinnates, ja patsutades endale õlale: olen hea minimalist! Ja avan siis pööningu ukse... Okei. Ma olen sinnapoole teel... hea minimalismi poole. Sellega seoses: kas keegi tahaks meie vana sektsiooni endale? Kas keegi tahaks mittetöötavat põrandalampi ja katkist klaviatuuri ning monitori... ja maitseaineid, mis millegipärast on ka pööningul, mille plaanisin kellelegi ära anda, aga.. millegipärast viisin silma alt ära pööningule, ja seal on nad nüüd varsti aastakese seisnud.

Unenäost siis kiiremas korras ka! Maailm jagunes huvitavalt. Segased ajad. Minu ema või keegi lähedane naisisik oli laevandusega seotud (võimalik seos selle The Wind Rises`iga, mida enne magamaminekut vaatasin, kurbliku tunde jättis, ja masinad-masinad!) ning seetõttu liitusin grupi inimestega kaheks kuuks elama laevas. Üsna steampunk atmosfäär. Lubati inseneride poolt palju, ja reklaamid olid paljulubavad. Millegipärast meelitati palju vanureid. Olin rõõmus laevaseltskonnaga liitumise üle, tutvuste kaudu sahker-mahker, ei pidanud midagi maksma.

Elu laevas aga ei olnud üldse nii lõbus. Aknaid ei olnud! Käisin ringi, otsisin aknaid. Ruumid kitsamad, kui lubatud, ja pruunid. Kõndisin seal siis ringi. Kaks kuud. Nägin laevaseltskonnas veel ühte tuttavat, kelle asju sotsiaalmeedias jälgin, aga kunagi midagi ei laigi millegipärast. Huvitav oli, et tema ka seal. Tundsin, et kuulume samasse hõimu. Laevahõimu. Aga me ei vahetanud sõnagi, ainult pilke. Siis tekkis mul seal veel üks sõber. Meessoost. Nägu ei mäleta üldse, aga ütlesin talle mingihetk, et ei viitsi sõbrustada: liiga palju seksuaalset pinget, tahaks naissoost sõpra - et saaks rääkida südamest südamesse, kuidagi lihtsalt ja tagamõtteta (hm, ilmselt olen hetero), jätkasin tüdruksõbra otsinguid laeval. Allveelaev vist oli see. 

Ühel hetkel puruneb lagi minu kohal ja vajub allapoole. Jeesas. See on puust, raksatab. Seal istub nõutult sotsiaalmeedia-tuttav, kes on ka kogu loost hämmeldunud, tema jalgade all see hakkas pihta, vajumine ja lagunemine. Laev hakkab lagunema! Üsna kiiresti suudeti masin sadamasse suunata, nii et me põhja ei läinud. Lagunemised toimusid siis nii aeglaselt või toimus maa leidmine nõnda kiiresti - sest me väga kaugele maast ilmselt ei läinudki - kavatsus oli elada laevas, selline elukorralduse tüüp. Nagu, et kes elab metsas, kes külas, kes linnas jne. Maabusime. Maabumispaiga kohalikud elanikud olid pilusilmsed ja pisikesed ja üsna kurja olemisega (ka The Wind Rises referenss?). Pidime nende eest pidevalt ära jooksma, ja otsima oma kohta. Kõik oli väga sassis. Ärkasin.

Enne laeva juhtus unes veel asju. Aga enam ei mäletagi, sest meelde jäi kogu see tunne, kuidas selline elukorraldus, tehislik pere masina sees, funktsioneerib oma murede ja väheste rõõmudega, ja kuidas sotsiaalmeedia tuttav oli väga päris. Aga jätkuvalt ei rääkinud. 

Tulin seda postitust kirjutama natuke ka seepärast, et saaks mõne Maya Hawke loo siia spämmida :-) selline "sooneutraalsuse flirt sooga" lugu siis...