Seiklusi endast ja (sise)elust

Käisin juuksuris.

Ajakirju mulle lugeda ei antud, sest võimalikud coronapisikud, võtsin kodust paar luuleraamatut mökutamiseks. Ühes jäid kõlama kellad ja rinnad. Ugh, rinnad. Kõik on ilus ja siis rinnad. Ja viiteid on palju antiigile. Mis lisab ka mõtteainet. Aga siis ma hakkan natuene mõtlema ... ma olen natukene väsinud arhetüüpidest. Kuigi teisalt on ju  tore panna tegelasi iidsetesse valemtiesse, mida vihjelisemalt-õrnemalt äratuntav, seda parem. Aga. Tahaks midagi uut. Kas on võimalik inimteadvuses arendada täiesti uus arhetüüp? Üks uutest on vist ematsipeerunud naine?

Teises luulekogus käib läbi depressioon ja mulle sümpaatne aasia teema. Minumeelest veic kahjuks ka poliitiline olukord  - kaabud. Kui inimene kirjutab kaabudest, siis vaatab ta liiga palju uudiseid ja loeb olukorrast. See ei ole nii sümpaatne. Lugegu parem novaatorit või Fortet, kus on põnevam kraam. Looduse klounaad on päriselt ka toredam kui see, mida inimesed korraldavad. Ma skrollin automaatselt poliitikauudistest kõrvale. Ainult piltidega suudab mind ehk klikkima või vähemalt muigama panna. Fotograafd teevad sageli head tööd.

Juuksevärv saab lillakaks-punakaks. Võiks isegi sügavam toon olla, aga okei. Midagi jääb kripeldama. Kodus arutlen elukaaslasega:" Selle soengu juures on ikka midagi viltu. Midagi, mis ei meeldi... " Uurin end veel pisut ning teatan:"Ja tead, mis ma avastasin!Mulle ei meeldi mu enda nägu."

Elukaaslane asub viisakalt mu nägu kiitma, pole tal häda midagi, isegi ilus ja nii. Aga komplimente välja pinnida polnud mu motivatsioon. See oli lihtsalt märkamine.. kuidas tahad hirmsasti väliselt kena olla. Kõik nagu ongi kena. Aga ise ei ole kena. Nagu sina ise ei ole kena. Jah, ma vahel ei meeldi endale kohe üldse. Siis tuleb muidugi hakata tegutsema selle nimel, et endale meeldida. Mõtted korda seada! Mitte lubada enesele laiskust näiteks. Minupuhul - ma olen kuhugi teistesse sfääridesse uppunud ja makaroni dieedil.

Järgmisel päeval, olles asja üle ebavajalikult kaua mõtisklenud, teen järjekordse avastuse, ja teatan elukaaslasele:"Tead, mis?!"

Too tõstab rahulikult klapid kõrvadelt ja "Noh mis," mühatab WOWi juurest. Ta peab alati mu jutustamiseks klapid peast võtma, mis pikapeale muutub ärritavaks. Näen, kuidas ta oma ärritust üritab varjata.

"Asi ei ole minu näos! Mu nägu on okei!"

Elukaaslane puhiseb tüütusest... "ma ju ütlesin...."

"Asi on juuksepikkuses! Natukene oleks pidanud ikka lühemaks tegema, vaata."

Elukaaslane pöördub aga oma mängu juurde tagasi.

Siis läheb jutt kuidagi kirjanduse juurde ja ma hakkan oma romaanist rääkima. Ja sellest, kuidas mul juba tegelikult mott puudub. Räägin bäkkstooridest ja asjadest ja mida ma selle romaaniga taotleda tahan.

"Kas sa kuulad ka?"

"Ei."

"Aga kuula siis"

"Anna mulle lugeda, kui esimene peatükk valmis saab." katsub kutt olla viisakas ja meeldib."ma hea meelega vaatan üle ja kontrollin lausestust."

"Ma ei anna, sest ma kardan, et see on hirmus keskpärane. Esimesest peatükist ei saa mingit pilti kokku ka"

Aga depressioon peab ikka olema.

Okei. Kui väline turgutus ilusalongides kuidagi ei toimi, siis ehk sisemine ikka mõikab. Ostsin kokku puuvilju-juurvilju, kolasin veganblogijate youtube`i kanalitel. Üks lempar on Madeleine Olivia. Sest tal pole ainult filigraanne veganlus seal, vaid ka remondi vlogg ja kõik hästi inimlik - nt ka veganid võivad stressist paksuks minna ja koer haigeks jääda. Jah, tal on nunnu Roxxyyy ka! Neil. Üritasin teisi veganluse asju ka vaadata, nt Pick up limes ja mingid meesveganid, aga ma jään ikka oma Olivia juurde praegu.

Pugisin eile end ühest tema retsepiroast nii täis, olin end shamaanitrummirännakule kirja pannud, et jah - vaevu suutsin end liigutada, aga ikkagi suutsin. Ja rännakul, kui oma kõhus toimuv kõrvale jätta, oli isegi tore! Kellele meeldib käsitöö, kellele õlut trimbata, mulle pakub rõõmu see õhkkond, mis seal on. Sisemine maailm läheb rännakul väga sünkrooni sellega, kuidas Adena trummi lööb. Ja lähedki transsi. Arvasin, et olen vahepeal täiesti kinni jooksnud, kõik kanalid suletud, aga niipea, kui sellesse ruumi jõudsin, kus üritus toimus, kehahoiak muutus ja õhk lausa krudises teistsugusest... olekust. Uhh. Minu acid ja seened on see.

Paar tuttavat oli ka kohale tulnud. Üks, kes oma elu vahepeal korda oli saanud, taandus covidi ajal hullumaja puhvetisse: koduõpe! Kui su 2 poega tahavad teha kõike peale iseseisva õppimise, siis eks see vist aja närvi mustaks küll... ja mina tahtsin veel küsida, et kuidas tal beebi kasvatamisega läheb, et kas nutab ja karjub palju - selgus, et beebi kasvatamine kogu selle tralli ajal on puhkus.

Teine tuttav oli üks pooltuttav, kes on hästi ilus ja armas ja ka hästi vokaalne, armsaid sõnu tema suust vuliseb nagu seebimulle ning kõik on max heldinud. Sattusime vahvasse dialoogi, sest meie transikogemused olid sarnased. Ta kiitis seda üritust ülekõige ning kolmas isik (kellel oli ka lahe rännukogemus haavikus jäneste ja hundiga) naeris:"Sind tahaks taskusse pista ja ära kodustada" või kuidagi nii. Ja mulle meenus... ta on juba kodustatud! M õepoja pruut on ta nimelt. Ja oi, kuidas M on kirunud nõbu olemast igavene jobu ja ego ja mida kõike veel. Kuidas saab nii armas inimene nii "halva" inimese kodustatud olla? Ega see "halb" inimene rumal pole, juhuslikult on antud talle ka klassikaliselt kaunis välimus ja sharm, nii et tjah, kui ühelt kontserdilt M´ga liikusime selle paari taga, lausus ta valjult, et "vaata teid, nagu modellid" või kuidagi nii. Jah, tõepoolest, nagu nt Sangari mantlite reklaam. Ilusad inimesed. Kindlasti on neil ka luukeresid kusagil. Peab olema. Ühel kakaorännakul oli see paarike ka kohal. Ja muidugi jälgisin, kuidas M õepoeg end väljendab. Esoteerikavõõras inimene oli kistud sellisesse uhuu-seltskonda, kõik oma armsa pruudi nimel. Sellest saaks kindlasti hea romantilise draama kirjutada.

Niisiis, covidi lõpp - kriisiolukorrast lihtsalt hädaolukorraks - on läinud väga sotsiaalselt, ja väikese Tartu "kes-kellega-käib" tähe all. Oeh oeh.

Aga olemine sai paremaks ja tänahommikune meditatsioon tuli täiesti iseenesest. Ja ma lepin oma soengu ja näo ja kõige muuga. 

Vahepeal olen mingit nostalgilist ülinunnut musa hakanud kuulama, mõned näited, mis on repeadi peal. Arvasin, et olen sellisest hisperishh unelmatümakast üle saanud, aga ilmselt pole.
Christine and the Queens laulusõnad on nii märgilised ja sümbolistlikud. Nagu hiinakeel. Napid -lihtsad sõnad, aga ärgitavad minu sees nii palju ja toovad meelde mingisuguseid meeleolusid ja seoseid.
Lõpetuseks ka OK Go üks uus pala, mile elukaaslase playlistist leidsin. Leidlikud härrad. Selle looga tervitan harfi ja kannelt sisaldavat koorilaulu hetkel kirjutavat K´d.

Jah, alustasin vahepeal suure hurraaga sci-fi novelli, aga tulles tagasi sotsiaalelu juurde - pole enam kindel, kas lõpetan selle üldse. Kõik ulmeasjad võiks olla kuidagi põhjendatud, ma pole kindel, kas mu pusle päris kokku saab. Anyway, kellele üldse uut kirjandust veel vaja on. Kui ma kujutan ette, kuidas mõni kirjandusteadlane seda loeks ja kohe asuks nüpeldama ning keegi ilmselt kohe hakkaks uurima selle seoseid minu psühholoogilise seisunduga.. hmm, võib-olla peaks selle avaldama pseudonüümi all? Ahjaa, mida sellega taotleda tahan - tegelikult olen lihtsalt inspireeritud igausgusest tulnuka ja "esoteerika" infost. Lihtsalt, mind on mitmel korral tabanud mõte, kui need asjad, mida mõned "tõepähe" kirjutavad, oleks mingil määral tõde, kuidas see kokkukõlaks. Veidike püüan siin ka astuda sammu vastu õudsetele düstoopialugudele ja kujutada ideaalmaailma nii, et see tunduks mõistlik ja lugeja natukenegi mõnuleks - eks ta teeb seda ainult juhul, kui tal on minuga sarnased eelistused mõnude osas. Tegu on Maa koopiaga, mis on põgenenud sellest ajaliinist, kus Tehisintellekt kõik üle võtab ning inimhinged täielikku pimedusse kõiksugu sõltuvuste kaudu juhitakse. Samal ajal on ka tehisintellektimaailm olemas... Ok, aitab kah spoilimisest.