Kirjutaja päevikud

Nii palav, nii palav. Tunnen, kuidas mõtted kõrbevad ära. Kärssavad. Ajan kätega tossu eemale nagu satikaid. Suigatan hetkeks. Küll on hea, et siia viiendale satikaid nii vähe jõuab. Jõuavad vaid tugevaimad: ämblikud ja ööliblikad. Nii, nagu sõbrants on lõugavate venkude (nõu offenss, see on teatud kontingent, nõu võõraviha) magnet, siis mina olen vist sel suvel hakanud ämblike magnetiks. Ma märkan neid igal pool. Ka Jurmalas. Kodus. Mitu tükki. Siin ja seal. Täna maal.Võtan päikest kõhuli, raamat ees, äkitselt ilmub mu vaatevälja üks väike ämblik. Vudib niimoodi, omamoodi, täitsa minu poole. Lükkan ta käega eemale. Tema tõmbab oma pisikesed ämblikujallud kõhualla ja on keras. Ei lähe ära! Teen käega agressiivsema liigutuse ning ämblikupall veereb puuliistude vahele, üsna kaugele. Jõan natuke lugeda kuni sama sell on tagasi. Üsna eneseteadlikult, kindla sihiga vudib minu poole. Sama protseduur minu poolt, sama tema poolt. Liigutus, kera, liigutus. Tea, kas see oli kolmas või neljas kord (pigem neljas), kui andsin alla ja kõndisin sündmuspaigalt minema. 

Kirjutaks Jurmalast. Ma hakkasingi kirjutama, kui koju jõudsin. Samal õhtul (päris hilja!) hüppasin arvutitaha trükkima. Kirjutasin ja kirjutasin. Tekst viis mind aegsasti intrigeeriva teemani: naabrid ja muutus omaette üksuseks või zanriks, mida võiks nimetada novelliks, vist. Mõni selline nagu selles Eesti Novelli kogumikus umbes. Või mõnes teises raamatus. 

Ämblikuintsidendi ajal lugesingi seda eesti novelli. Üsna popp on muidu kirjutada ikka mina-vormis, ja muidugi ma langen kohe sellesse rööpasse, et kujutan Kangrot või Kolki või Lõhmust ette oma lugu mulle jutustamas. Kuigi jah, see mina vorm vist ei ole nii oluline, pigem see, mis selle minaga juhtub või mida mõtleb, no mõtleb vahepeal päris groteskseid asju välja, ja siis juba ei pääse enam näpuotsaga veel mõne liialduse lisamisest ja teos on hõrk ilukirjandus. Kuidagi nagu ka veidike häbitult lihtne(?) ja teraapiline(?) viis ennast kaugemalt vaadelda, vaadelda, kuidas kirjutaja mina seal loos veel ja veel kirjutajast eemaldub, ja siis äkki hoopis, üllatuslikult, läheneb. Mingid erinevad eneseiroonia vormid, mis vahepeal muutuvad väga metaks... ja novell on sündinud. 

Vahepeal tulin sellisele hiilgavale mõttele, et eneseiroonia on ka nagu iseenda võõrandamine iseendast. Enda muutmine kellekski kolmandaks, kellest taga räägid, ei kiida heaks, aga vb natuke naljakaks pead. "Nonäe, ma tegin jälle nii..." Või ma peaks üldse iroonia mõiste üle vaatama. Täiesti võimalik, et peksan segast. See paistab olevat mu spetsialiteet. Aga seda võiks siis ju ka teha sellise filigraansusega, et kulka maksab kinni. 

Reisi ajal oli käsil aga see! (Tema nagu nimme kirjutab sina-vormis!) Ja kohe muutus ka enda reisuke igas mõttes kahtlasemaks (loe: huvitavamaks). Alustades sellest, et Apteegis ühte maski paludes küsiti minu käest vastu:"50 või 100?" ja Tallinna R-kioskis, kui küsisin müüalt salati kõrvale:"kahvlit ja nuga"(ei tea, miks mul nuga eraldi mainida oli vaja), uuris kuraasikas müüjatädi vastu:"Milleks sulle nuga?" Selle peale ma vist üsna alandlikult vastasin, et piisab ka kahvlist... Ja saingi puust kahvlikese. Hästi tehtud R-kiosk, ökosüsteem tänab. Olukordi/elamusi oli veel. Näiteks eestlastest pungil veekeskus, ja imelikult jalgu võdistav must kass öisel Jurmala kesktänaval, kui ööelu otsisime. Okei, ei otsinud otseselt. Leidsime ühe pitsakoha, Red Bus vms, mis täitsa äravajunud, vaikselt ööunne hääbuvas Jurmalas nagu majakas heledalt helkis. Kõigepealt arutlesime pikalt, millist pitsat üldse võtta kahepeale. Mina tahtsin üht, tema teist, ja siis oli natuke sel teemal arutlemist, kuni läksime ja andsime tellimuse sisse. Ja küsisime siis, et kui kaua sellega läheb. 20 min. Meie näod vajusid ära. Selle aja pärast tahaks ausaltöeldes juba tagasi turvalises ööbimispaigas olla. Küll nad pinnisid, et saab ka rutem. Kui rutem? Noh, 15 min? Külmad eesti neiud ei olnud sellise aeglase teenindusega nõus (muidugi põhjusel et kell oli palju ja selle 15 min jooksul polnud enam midagi etemat teha, kui et magama minna) ja marssisid pikkade nägudega jäetud pitsapoiste juurest minema. Aeglus? Nad ütlevad, et eestlased on aeglased? Meil oli vaja jõuda eee a la 10 minutiga bussijaamast (tahaks öelda et viimasele, aga siiski eelviimasele) rongile. Rongijaam muidugi tohutusuur ja tabloo segane, aega vähevõitu. Inimvaeses rongijaamas tuiab üks punaste rooside kimbuga läti keskealine meesterahvas, küsime temalt abi. Roosidega mees peab olema sõbralik ja abivalmis. Ta on sõbralik ja juhatab meid tuima rahuga õigele teele, aega paistab temal olevat küll ja veel. Eestlased ja aeglased? Omast kogemusest vastan, et lätlased on kaa.

Mida ma lugema peaks: lehti! Üle mõne aja vaatasin uudiseid, panin AK peale. Tähendab, mõnda aega pole vaadanud uudiseid süstemaatiliselt. Nüüd vaatasin, ja tavauudistes, mitte spordi omades, mainiti Liverpooli kõrgliiga meistriks saamist ja suuremat sorti juubeldamist, ühesõnaga vilistamist kõigile covid 19 piirangutele. Sain täna vennaga kokku ja mainisin seda, kui ta mingit oma huviorbiidis olevat jalkaasja mainis. Ta oli hetkeks ilmega, et ohoh, ma tean asju, olen informeeritud. Tundsin isegi midagi uhkuselaadset. Aga jah. Ma peaks lugema lehti. Neidsamu, mida mul nüüd koju koguneb nagu tolmu+karva rulle...Sest ühel unisel hommikul helistas üks reibas onu ja manipuleeris mind tellima Postimees kolme kuuks. Ei saanud kuidagi ei öelda. Seda enam, et olin unine ja hästi pikalt mökutasin ja ei leidnud põhjust, miks ma lehti lugema ei peaks. Toimivad müügistrateegiad. Muidugi on mul nüüd ka kõik ligipääsud artiklitele internetis.  Veidike tahaks ikka küsida enda käest, miks ma tegin seda?! Esimene mõte selle tellimusega muidugi oli õilis - tuua express grupp hädast välja ja lisada enda näol üks tellija. Aga tegelikult võiks siis tellida juba ka teisi lehti. Näiteks Edasi–t oleks tore paberkujul seirata, vist. 

Äikest lööb. Meeldiv pole mõte, et pean voodipesu vahetama ja alles siis saan väsinult variseda voodile ja sügavasti magama jääda. Olen üsna unine. Silmad näevad kehvemini ja kehvemini. Mulle tundus, et maalilises õhtutaevas asetses kuu, ja teda oli topelt. Viimane aeg end kokku võtta ja silmi puhata ning veel nende sõbrakeste heaks teeneid teha. Äkki see kliinikust antud taimetoidu raamat oli mngi vihje sellele, et vastav toit teeb mu silmad korda? sest opiga võis midagi nihusti minna? 

Meeldiv pole mõte. Siiski, voodipesu vahetamise asemel tulin seda teksti siia tippima. Vot, kuidas elu vahel läheb. Nii läheb ka, et juba enne olin päikesekäes lebotamisest laibastunud ja vaatasin-kuulasin seda äsjaavastatud juutubberit. Südamlik. Tahtsin esialgu itaalia teemat, aga sattusin tema Iraani videotele...