Vahepeal niisama

Vahepeal on toimunud nii mõndagi, ühte ja teist ja kolmandat. Minu ümber ja mu sees. Peaasjalikult ikka sees. Ei, endateada ma ei ole rase. Mitte selles mõttes sees! Kuigi jah, viljakas iga. Ja kauaks seda enam ka on... (kuulates teisi töökaaslasi pusimas aastaid lapsesaamisega)

Väljaspool - teadagi - corona strikes again. Augustis nüüd strikes again igasugused rahutused ka nt Valgevenes. Uskumatu natukene, mis seal toimub ja tahaks lihtsalt ohata - et mismõttes. Ja salamisi loodan, et need rahutused seal (nagu ka mujal) on, nagu keegi kenasti ütles, ravivad: mädapunn tuleb kõigepealt katki teha, ajada mäda välja ja siis saab ravimine pihta hakata. Igaljuhul midagi sellist loodan ja ootan kõigilt rahutustelt, aga ise väga plakatiga kuhugi ei tiku. 

Suvekuude (võib-olla ka kevadkuude?) vältel olen ikka jõudnud ringiga tagasi Phoebe Bridgersi juurde. Eelmisel aastal oli tema kummitusepildiga album päris palju kuulatud mu poolt. (Ekspressi parimate albumite oma listi lisasin kiiruga mingeid meeldetulevaid ja unustasin täitsa ära nt Metronomy ja veel mõningaid...) Terve Punisher album on kullatükk. Intervjuud muusikuga on ka toredad. Ja laulusõnad viivad omaette maailma, muidugi Phoebe maailma ja killukestesse tema elust ja mälestustest. Nt vanemateteema, jepjep, kellel seda poleks, igalühel omamoodi.

:) 

Täitsa noorte musast olen üsna eemale triivinud, kuigi vahel kusagilt tilgutatakse horisondile. See ongi vist keskiga. Nt khmm miskid Ellipid ja muud popmuusikud, kelle triviaalsetena tunduvad laulusõnad on kirjutanud kirjanikud - hea rahategemise ots neile muidugimõista... aga nojah. "See ongi vist keskiga" mõte tabas mind ka kui üle pika aja omale teksasid otsima läksin. Neid sunnikuid ei saa netist ega proovimata. Ainsad, mis okeid tundusid olid sildiga:"relaxed mum fit" Tjah.