We are one

ramps hakkab tasapisi oma esialgset ilmet vôtma

Stillheten etterpå

Meie kiisul kriimud silmad...

Kirjutasin ja kirjutan siin pônevaid asju endaarust. Üks läti keeles, teine norra keeles. Loodetavasti panen siia varsti eesti keelsena üles. Igaljuhul, pärast seda pudeli ja mööblivedamise päeva tahaks vinguda valutavate kontide ja lihaste üle, brrrhh. Ja... ideed on ju toredad, aga keegi vôiks täpsed infokillud minuni tuua ja siis need kenasti ka wordi ümber panna. Ma vaataks üle ja kiidaks ilmselt heaks. Palju on sellist, et vilumusetuse tôttu ei ole ma ka piisavalt kriitiline.Viimane idee siis - Kassi kehaosad kui eem.. accesories? Egili saagas olid kenad välkuvad kassisilmad need, mis aitasid Egili hiiglase käest välja ja pidavat aitama pimedas hästi näha. Umbes, et kraabid hiiglase silmad välja ja paned kassisilmad asemele. Muidugi ei hakanud hiiglane sellest paremini nägema. Erik Punases oli üks Gröönimaa nôid Thorbjorg, kes kandis kassinahast kübarat ja kindaid. Ja  valget "maniskit". Seostatakse shamanistlike vaadetega ja nôidusega. Aga Erik Punase saaga on veidike varasem kui ühekäelise Egili jutuke, nii, et ühiseks jooneks äkki on siin mingid väljaarenevad kristlikud peegeldused? Mis peegeldavad paganlikku nôiduse ja teispoolsuse värki, üldiselt on seostatud kassi ikka negatiivsena. Ja naiselikuna. Oeh... 

Ja läti keele asja kirjutasin maagilisest realismist, Heinsaarest ja tema Lätist ja vôrdlesin enda "reaalse" Lätiga, mis kohati sama maagiline minujaoks. Mitmeid sarnaseid elemente. Mingisugune tundmus näiteks, et Läti (see, mida mina tean ehk pôhjapoolne) on nagu Lôuna-Eesti pikendus. Ja Riia, kui selle territooriumi pealinn on minujaoks sageli seotud reisimistega. Isegi nende kahe analüüsitud jutukese pealkiri sisaldab seda sôna, peaaegu: Prof. Gidoni rändav môistus ja Rändaja ônn. Kahjuks pole veel tagasisidet saanud - peamine selles oli ikka kirjavigade kontroll. Igaljuhul läbi sain selle aine. Oma terrible häälduse ja sônavaraga. 

Nonii, pärast seda on vaja vaadata üle kontrastiivsed asjad ning mingi kokkuvöte saata. Ja lôpetada pragmaatika. Ehk siis mu ôppimisplaanid peaks ideaaljuhul valmis saama järgmise nädala lôpul ehk 14. juuni paiku.

こんにちは！

@ worrk. 

Koolitöö ja pudelite külmikusseladumine teadagi kus. Hea on see, et kolm aastat varjusurmas olnud ipod on nüüd taas elul (saime hea tehinguga uue juhtme 15 sendiga! Win-win.) ja siin baaris oma muusika laskmiseks asendamatu. Koolitööks siis pragmatics in East and West. Nii ida kui lääs tahab sügaval sisimas ikka sama, olla aksepteeritud ning allutada, vastavalt situatsioonile. Aga kôneaktid selle saavutamiseks... oehhh. Vahel on mul tunne, et peaksin elama Jaapanis. 

t-shirt

My bf does`t always like to buy a new t-shirt. But when he does, he wants it like Glasgow Celtic shirt.

But he is not catholic or anything...
And he doesn`t always like this kind of shirt... It just looks cool at the moment.
Ja ta on suur jalkafänn. Kuigi see armastus on pigem platooniline.

N ja vale miiting 

Trikitav taju

Kirjutasin paberile sôna musternäidis. (Sest see oleks haakunud mu aedlinna-luuletusega ja parasjagu kuulasin Pure X`i, mis paneb môttesagarad tööle) Musternäidisega meenusid mustrid, millest rääkis Ahto. Esimene selleaasta öögrill algas minu jaoks nii, et kohalejôudes toibus härra salvia/salvei bad tripist. Ta irdus reaalsusest, aga hirmsasti tahtis tagasi reaalsusesse, paaniliselt. Sel otstarbel haaras ta lähedalseisjail kôvasti riietest ja raputas, hoidis kinni, et mitte mustritesse ära uppuda, pobises midagi, millest oli aru saada:"Ma pooldun", "Kutsuge kiirabi", "Ma upun..." jms. Toibumine kestis tunde, ajasime juttu. Vahepeal, kui olemine oli okei, aga tekkis ikka momente, kus kôik jôudis temani viivitusega, istusime kahekesi toas. Poeetiline ja idülliline oli see hetk, kus talle meenus beekonikrôpsupakk, mis juba tükk aega maas tähelepanuta oli seisnud. Pakkus mullegi, aga ma ei soovinud, jälgides paki fooliumsisemuses peegelduvaid oranzikaid kartulikrôpse. "Kui ma üldse millegi peale môtlesin vôi midagi tundsin," môtiskles A,"oli see see krôpsumaitse." Ja ta muigas. 

Kui inimese aju lakkab môneks ajaks töötamast, siis mis on see meel, mis kôige visamalt kaob? On see maitsmismeel? Vôi oli see nüüd moonutatud mälestus? Ja miks kôik mustreid näevad? Mingi kokkuleppeline nähtus nagu ufo?

Kui veel grillôhtust rääkida, siis noorel nohik-kunstikul (heas môttes ikka) on mônus vinüülikogu ja aparatuuripark ning liivahiired. Jazz, kes see nüüd oligi, enam ei meenu..., tegi olemise vägagi hubaseks. Kôik saime analoogi katsetada ja nuppe keerata, aga muidgi oli ôhtu artist Ahto isiklikult.

seitseteist tuul ja torm #esc

Ehk tôeline (üdini Jaapanist inspireeritud) talent, kes Rootsit esindama ei pääsenud, sai teise kohta ja grand finaalis kodumaa eest punkte anda:


(Find him in instagram ja saate näha meigita albiinonohikut)
Samuti ütleb ta, et kleiti kanda on palju mehelikum kui machona ringi joosta. Mhm. Vajab enesekindlust.

Nipet-näpet Malmöst #esc

... et siis môned erilisemad palad Eurovisioonilt, mitte just otseselt selle meeldimise pôhjal, kuidas nad laval taidlesid, aga niisama lookesena, mida ühel vôi teisel hingeseisundi korral kuulata. Seega, paar videokest siin: 

Hispaania on selline heatuju-rock, laulja näeb välja nagu üks minuga pragmaatikat koos ôppiv hispaania tudeng - erilised tunded. Ja üks kitarrimees näeb välja nagu Texter, sulnilt tinistab kitarri pääle vererikast tapatööd, ja lugu üldiselt on minu jaoks sellise atmosfääriga nagu Pistoda laul, mis oli üks esimesi laule, mis ma lapsena ära ôppisin ja mida suvel aias valjult lôôritatud sai. Selline rahulik, ja muutuva tempoga. See on vist selline lugu, mis ainult mulle meeldib... pealegi on videos tore valge kappav hobune. 

Ja siis muidugi Holland ja Anouk! Eriti meeldiv jällegi selles pôrgulikus ülesuhkrustatud laulukarusellis kuulda midagi värskendavat ja kôrvale pisut vastuvôetavamat lugu. Linnud-linnud. Emale meenutas Hitchcocki lindusid! Aga miks mitte môelda lindudest, kes vastasmaja katuselt kôik parvena alla ôhuvoogudesse langevad. Jälgida nende kulgu ja veidi muretseda, et sitaga pihta ei saa... Vôib-olla vääriks väärikas Anouk üldse eraldi postitust. Ta kuulub minujaoks veidi samasse kampa, kuhu Liz Phair, Cheryl Crow, Natalie Imbruglia ja sellised karmimad leedid. 

Ja siis lugu, mida märkas kôigepealt N, sest tal on kôrva hittide jaoks. Ja tôesti, avastasin, et see kummitab ning Roberto sobib mu praeguse "Itaalia-tundega" - vaata mu üleeelmist postitust. Igaljuhul selline melanhoonia haarab ja koreograafia on tôesti nii efektne, et sobib tervet musavideot täitma, siia videosse on see igaljuhul kenasti kätketud. 

Näputöökad inimesed

Vanaema oli tarmukas ômbleja (ka ametilt), ema on hea hobijuuksur-kosmeetik, ja minu näppude osavus kehtib kiiresti klaviatuuril klôbistamise osas. Vot nii.

100 asja

Merevaatega "motelli" juures

Elan alati mingis "reaalset olukorda" ületavas vaimus. Praegu on mul jälle see vaim peal, mis tekib Tartus suisel palaval ajal. Itaalia-tunne. Lühidalt, see puudutab "meeldimisi". Pikemalt: Mul meeldib pisikeses tassis espresso, mille kodus asendan kange musta kohviga, teen rammusat pastat, eelistan ajatut klassikat (Korraks Itaalias tekkis mul oma ettekujutus ajatust klassikast) nii ehitusmarerjalides kui riietuses - noh, need sandaalid (kui neid nii saab nimetada) tunduvad päris kvaliteetsed ja ajatud, samamoodi ka väike pruun Humanast saadud Rosetti käekott (well done, China! Samuti, Itaaliaga pole ka brändil peale nime seost tegelt, a sobib jalavarjudega), juba eelmisel aastal mu riietusse ilmunud heledad lühkarid ja nahale heast materjalist gardiganid ja tumedad maalähedast värvi t-särgid. Tartus eelistan tänavaid, millel on klassikaline, romaani vôi funk arhitektuur. Vanalinna jôepoolne äär, Tähtvere jms. Vaatan heldinult Taverna silti ja môtlen, et see koht pole aastaid muutunud (nagu ka Opera) - just nii, nagu Pariisis kombeks. Nojah, sama vist ka teiste suvel ôue kolinud Tartu raekojas asuvate kohvikutega. Nad on enam-vähem samaks jäänud. Ja mu Itaalia-tunne saabki millekski suuremaks. Pariisi-tundeks? Ei, veel suuremaks. Selliseks tundeks, et kus iganes sa oled, vôid enda juurde môelda maailma, mis sulle meeldib. Vôtta elemente siit ja sealt, need puslena kokku panna ja hingata armunult - oled just seal, kus olla tahad. 

Kaasa aitavad siinkohal ka Prantsuse kirjanikud (aga Camus` vastu naljalt ei saa keegi) ja nüüd lôpetan seda ammu alustatud raamatut Prantsusmaa salajasest ajaloost. Väga ladus lugemine! Minu Itaalia raamat aga oleks pidanud olema pealkirjaga Minu Genova. (Hea, et see peaasjalikult Genovast juhtus olema, Genova rongijaama lähedus ja üldse see kaljude, majade ja vahemere kooslus on väga mônus. Kuigi ma ise igatsesin vahepeal normaalset rohelist muru, haah) Tore oli lugeda vahelduseks akadeemikute elust.

Ahjaa, ja sisekujunduses ruulivad palmid! Ja mul pole enam midagi oma toa tapeedi vastu. Sherlock pani mind seda armastama (sest sarnasusi on). Vaja oleks veel seda suurt  nö eestiaegset ümarat lauda. Kolida sel suvel ei ole môtet. Oodakem sügiseni.

Aga kuhu jääb norrapärane koostis minus? See jääb sügisesse ja talve pigem. Vist ka huumorisoonde? 

100 asja täis? Ei ole? 

Kooliasjad! Vaja teha! Kohe ja koguaeg. Ja vaja on tööd. Uuel aastal ehk saaksin vôtta veel emakeelekursust, ma kahtlen ja kahtlen ja kahtlen ja kirjutan pooled asjad ikka valesti. Vôiks ju ka suva olla, aga pole. 

Mônus:

Eile Annelinnas

Kurri oli ka, ähvardas pissida kotti ja kingadesse, aga ônneks ei teinud seda.

Laupäevahommik

...kui ühele meeldib järjejutt (M) ja teisele raadioteater(N)?