yks tyyp kes paneb mind sensuaalselt tundma, ja mõtlikult, ikka jätkuvalt

ja üks vanem pala ka siia otsa. olen praegu juunikuus olnud selline äraootav ja rutiinist väsinud.
less stress in july! uus hingamine juulis.

 

Heietus : No milleks koledused!?

Tahan kirjutada uut novelli/romaani. See kujutaks endast mingit utoopilist tulevikku.

Meeldivas võtmes. Sellises võtmes, kus elektroonikal on tore asjalik kasutus ja inimesed on üle saanud sellest, et uimastavad ained ja silmakirjalikkus on enesestmõistetav elu põnevamaks muutmise osa. Vägivald on lollide pärusmaa, aga lolle ei ole, sest igaüks on leidnud selle oma tugevuse, mida ta siis endas kui tahumata kalliskivis muudkui lihvib. Igaühel on see emotsionaalne intelligentsus, mida koolis pähe tuupida ei saa. Maagia on normaalne,  jnejnejne.

Selle seonduvalt:
Ohkan. Olen väsinud düstoopiatest ja rõvedusi täis romaanidest, millest ka ekraniseeringuid vorbitakse. Düstoopiaga viitan muidugi popile Atwoodi "Teenijanna loole". (mitte küll romaanil põhineva sarja Black Mirrori põnev tulevikumiljööde põimik on lausa kuritegelikult lootusetut tunnet tekitav! Mis planeet see on?) Eks olen parajalt nõrganärviline ka, et mitte suuta nautida nt Kenderi lapsepilastamiskirjeldusi. 

Siin ei saa olla muud kui et peamõnu lasub kirjutajal endal. Ka lugejat võlub see, kui on näha ja tunda, et kirjutaja sulg jookseb, lausa lendab. Pluss stoori. Aga kas ekraanile need lood nii vajalikud on? Well, Gaimani Ameerika Jumalatel on vähemalt minumeelest tore soundträkk. Gaimani puhul päästab tumedusest ja koledusest ikka huumor. Vana hea huumor. Sõnavara ja huumor. Ja stoori. Research.

Mis mind kogu selle düstoopilisuse ja negatiivsuse juures pisut või isegi õigepalju ärritab on see, et tarbijale/plebeikarjale söödetakse pidevalt seda ette kui teatavat (anti)eeskuju või asjade halvimat käiku, mida siis inimesed peaks oskama ja suutma vältida ( inimene on ka piisavalt primitiivne + praktiline, et tahab küsida, miks ma seda vaatan, mis ma siit omale saan). Vaevalt et keegi selliseid mõtteharjutusi küll kodus teeb, et vot mis juhtuda võib kui käituda "nagu tõbras" (aka kompleks igasugustest asjadest nagu nt lihtsalt puuduvast viisakusest, aususest, ligimese mitteaitamiest jne), sest ükskikinimene on osa kollektiivist ja kollektiivsest teadvusest (ma märkan seda oma tööjuures palju kuidas need pisikesed kollektiivteadvused töötavad. eriti huvitav on, et on tugevamad planeet-inimesed ja on kuu-inimesed, kes siis vastavalt resoneeruva planeet-inimese lähedusse hoiavad ja nende tõekspidamistele noogutavad ning sarnast käitumismalli viljelevad - seda pigem naiste seltskonnas kui on tihedat läbikäimist nõudev töö). Ühe inimese käitumine ja väljaütlemine paneb lumepalli veerema. 

Olen end tabanud mõttelt, et niipalju näen ümberringi antieeskujusid, milline ise olla ei taha ja milline ei võiks olla maakera, Ja nii vähe on sellist eeskuju, millest snitti võtta. Ilus kirjandus ei võiks olla ilastav Cartlandi-romantika vaid midagi... vb veidike midagi Proustilikku? Võib-olla ma lihtsalt ei satu sellise toreda kirjanduse peale lihtsalt?

Kas kaunis ja meeldivas tulevikukirjanduses puuduks konflikt? Kas sellest jääks puudu vastuolulisuse mahlakas vägi? No ma ei tea...

Üks näide meeldivat tunnet tekitavast sarjast, oli viimane hooaeg Master of None`i. Kohati bittersweet, aga näitav, et inimesed on inimesed. Inimesed on erinevad ja sarnased. Kõik tahavad armastust ja sõprust ja mõnusat äraolemist. Enam-vähem sellist omavahel jaburdamist nagu meil elukaaslasega on, oli seal ka - südantsoojendav. Ja täitsa ju challengeid täis sari. ütleks lausa, et lahendamatud raskuskohad seal. 

Tegelt, kokkuvõttes, mu mõte oligi selline, et koledate düstoopiate kõrval võiks olla eeskujusid rohkem või sellised ägedaid asju, mida loed v vaatad ja noogutad JAH! Selline utoopia oleks cool.

Oma suurimaks õnneks avastan rohkem ja rohkem, et sellist asja ongi reaalelus rohkem kui fiktiivsuses. Inimeselt-inimesele. Õnneks on valikuvõimalus, millises reaalsues olla tahan. Peaksin rohkem usaldama elu. Aga seda novelli tahaks kirjutada ikka.

Taustaks njuu eidzi auhinnatud gurud (duo):

Mu seiklused paralleeldimensioonides

Unenäod on jõustunud ja väga elavad vahepeal. Võiks isegi segamini ajada, kas mõni mu uni on päris mälestus.  

Magasin täna lausa kella poole üheni. Oli aega und näha. 

Oluline asi, mida just avastasin - ma ei ole enamasti üksi unes. Ma olen mingis suuremas kambas, mingite inimestega ajamas mingit asja. Osa grupist. Ükski inimene sellest grupist ei ole mulle kuigi lähedane, ma olen lihtsalt nendega koos.

Viimases unes olin vägeval reisul. Algust ei mäleta, sest mäletada nii palju, a ühel hetkel kõlkusin paari inimesega miski kaljuprao küljes, selle all voolas rahutu jõgi. Veidike aega roninud ülevamal pool. hüppasime enda eest leitud kummipaati ning jätkasime teekonda nö kanuutades. Uhh see tunne. Ja see tunne läks päris jubedaks, kui enda ees avastasime äkitselt, et kaljupragujõlgi jätkub pimeda tunnelina, noh nagu big martha (boring companiist) oleks selle korralikult puurinud. See tunne, kui sa täiesti kottpimedusse liigud, sul pole mujale suunduda. 

Järgmisel hetkel olin mingisuguses teises transpordivahendis, kuhu, paistis, et olin vedanud lõvipildiga magamiskoti. See praegune mina nii grotseskset magamiskotti omale ei hangiks, aga tollel minul see oli. Me suundusime kas prantsusmaale v saksamaale. Paistis, et tegu oli ikkagi lennumasinaga. Tulin oma kotist välja ja liikusin ettepoole, masin suundus hirmuäratava kiirusega allapoole, ja kah otse tumedasse mulisevasse vette. 

Aga äkitselt leidsin end hängimas hiiglaslikus lennujaamas. Seal oli palju oranzi värvi ja väikesi ja suuremaid vidinaid, strobo ja muidu neoonseid silte. Ahjaa, tõusin grupi juurest, pean ju oma peikale mingi meene viima. Liikusin vau lausa meesteosakond selles suures asutuses olemas, poed ja osakonnad asusid justkui viaduktide peal, nägin paremal pisut allpool naisteosakonda, oleks võinud ju hoopis endale mingit nänni hankida. aga nope. Esimesena jäi mulle teele ette suveniirkarukeste vitriin. Esmalt märkasin kreemika kampsuniga karu. Kas see? Paremal olid punases kamsis karud. Hm. Minu kõrvale trügiv noorsand aga palus omale kohe kolm musta kampsuniga karu. Vaatasin juba kohe, et need olid minev kaup. Musta kampsuniga karuke tundus kõige ägedam! 

Ühel hetkel, see oli vist vahepeal ennem, kõndisin saksamaa mingis kohvikus, kus oli roheline mööbel ja selline jahimehe stiil, ugh. Kõik on nii sarnane nagu võiks olla meie maailm, aga ei ole, midagi on teistmoodi. Mi da gi on teistmoodi. Keel on teistmoodi ja midagi veel. Mandela?

Hommikul vaatasime tech new`si, kus mainiti Muski ideed kiirsõidutunnelid teha. Midagi mu unest kangastus mulle ja tundus tuttavlik...

Olen näinud unes veel, et olen miski kahtlase top salajase riikliku uuringu katsealune. Noh, selles mõttes, et sai elatud mingi kambaga maa all baasis. Meid oli kolm gruppi, keda vahepeal lasti üksteise ruumi ja vaadati, mis saab, kuidas käitume. Ma ei tea, mida nad seal uurisid, aga midagi uuriti! Üks mu "päriselu" sõber oli ka seal. Tema iseloom on nagu konnal sealt tuul pajuokstes multikast - hull leiutaja. aga leiutab peamiselt oma peas. midagi ta seal asjatas ja katsus nautida baasielu täiel rinnal, sest meist keegi ei saanud sealt välja. Seda mäletan, et igas ruumis olid erinevad toidud ja meie ruumis oli liuväli ning vahepeal isegi lumi.

Aga mida veel unes näinud olen - veidraid seiklusi punastest tellistest majaga. Selles ma praegu elan. Ilmset mu aju üritab analüüsida ja seedida seda praegust elu. Mul oli see shift ikka megaraske vanast elukohast uude. Pidin andma oma nõusoleku, aga valikuvõimalust ei olnud. 

district pikk/anne kanal

jooksjate ala on aktiivne
sörk ja kiirem samm
mõned paterdavad lapsed ja linnud
pühitakse eest puht otstarbe pärast

see on tsempionite tsoon

vanavanavanaema!
kui sa oleksid siin mu kõrval
vasakul käel

või paremal 

(ma tegelt ei tea kus sa oled
eks ekstrasenss teab 
sinu projektsiooni täpsemaid koordinaate)

siis kas paistaks kogu see jant sulle 
nagu ulmejutt või kauge planeet
tulnukate maa?

nad räägivad et meie keskel jalutavad
või isegi osalevad raudmehe võistlustel 

hübriidid ja biorobotid

vanavanavanaema!?

see sinine planeet on tõmbetuultes:
terroriaktides ja vesipükstes ja eelkõige lapsekingades
räägivad sõbrad plejaadidelt

aga
poliitikud räägivad 
igasugu asju mille tähendus ja
otstarbekus jääb mulle varjatuks
ja kaugeks

nagu see ei oleks minu planeet

neil va poliitikutel on kahtlaselt palju jaksu
selle iba kõrvalt maratone joosta

need nimed ei ütle sulle ilmselt midagi
kui loetlema hakkaks

aga ma hirmsasti tahaks sinu kommentaare
ja võib-olla sõbralikku tögamist

et mis sa neist totakatest jooksukostüümidest ja botastest arvad
ja tahan kindlat teaduslikult tõestatud fakti

et mingis kvantfüüsilises olekus
oled sa ilmeksimatult siin minu kõrval

ja puhud sellele tuulispasana möödujale
vastu põske 

ja itsitad

ma loodan et sul on jaksu ja viitsimist seda kõike läbi eluterve huumoriprisma
näha

nojah 
eks peame eksisteerima siin kõik pead-jalad koos
hakkan nüüd oma sisemonoloogiga lõpetama
ja pööran siit jooksjate alalt
kodutänavasse ära

Spirit animal

Eile nägin fantastilist unenägu. Fantasika pookisin sellele pärastpoole ise juurde. 

Müttasin rohetaval väljal, maastik mägine ja natuke tuuline ka. Maastik oli mingismõttes maagiline, aga samas väga argine. Lehepraht maas ja nii. 

Olin jõudnud ühe nõlvaku peale ja vaatasin alla. Seal oli puid ja oli mingi majake. Minuga olid vist mu vanemad kaasas. Aga nad olid kusagil eemal. Teadsin, kus olen, tuttavlik koht. Liikusin nõlvakutpidi alla, sinna, kus asetses üks hurtsik. See hurtsik oli pigem tunne - tunnet on vahel raske lahti kodeerida, nagu arvutimängudes need lagid vms graafikajampsid. Tervitas mind üks vanadaam - temas oli midagi väga minu vanaemalikku - selline realist aga soe ja sõbralik. Istusin koos temaga meie juures lebavale puunotile. Ta andis mulle ühte jooki juua ja ütles, et ma varsti näen oma väelooma. Ma lihtsalt jõin. Olin seda mingiaeg soovinud ja coworkeriga ühel vastaval meditatsioonil käinud (kus muuhulgas ilmus mu silme ette racoon) Erilisi muutusi ei tajunud. Midagi nagu ikka, äkki läks midagi avaramaks vms. Siis tuli eikusagilt minu juurde üks pomsky kutsa. Võtsin ta sülle, ta lakkus ja rõõmustas. Ja siis keegi kusagil ütles, et mu väeloom on hunt. Meh? Hunt? Nagu Tiinal tööjuurest? Kui ebaoriginaalne, aga samas cool ka. Koer oli mul niimoodi süles, et tunnetasin vägagi erksalt ja mõnusalt tema pehmet karva oma põse vastas.

Kui olin olukorda endajaoks teadvustanud, oli koer äkki kadunud. Vaatasin vanaema-daamile üllatunult otsa ja küsisin, et kuhu koer sai. Ta ei vastanud midagi. Siin oli ju koer, mu süles, kuhu ta kadus? Vanps vaatas mulle sellise iseteadliku muigega otsa, et mis lollusi ma räägin - see oli see jook ja siin ei ole olnud ühtegi koera. Ja ma sain vastuse. 

Pärast tuiasin veel natuke aega seal maastikul ringi. Oli jahe ja tuuline suvi. Päike kaugel. Nägin üht teist koera ketiotsas... ja vanemad tulid vastu ja nad olid noored. 

Ärkasin siis üles suures voodis üksinda. Pean normaalsed kardinad hankima. Muidu ei ole magamistuba nagu pesa vaid tuulte läbikäigu koridor.

FUCK OFF

Räägin märtsikuu märksõnadekst ja õpetlikust unenäost, mida paar päeva tagasi nägin: 

Nimelt suundusin mingisuguse sõprusgrupiga ühte Erinevate Tubade Klubi meenutavasse  kohta. Ere uni, meeles tänav, kuidas sinna liikusime: hall karpmajade rida, mis olid tehtud justkui sellest materjalist, mida Okka pakub.

Jõuame peopaika. Ja ma tunnen selle ära. Ainult, et ma ei tunne seda ära päriselust kui nüüd tagasimõelda. Aga ma tundsin selle ära oma unes - ilmselt olin oma unenäomaailmas varem selle koha kohta lugenud v kusagilt näinud. See interjöör oli mega!

Nt üks ruum rohelistes toonides roheka diivani ja mingi kaminaga (mida ma nagu mäletasin kellegi saareka taolise tegelase albumi kaanelt v miski illustreeriva foto pealt), teine ruum oli teistsugune, pikalt ei viici hetkel kirjeldada, sest ma mäletan seda rõõmsat äratundmise momenti kõige rohkem. Ma olin tõesti väga rõõmus ja ärev. 

Mu sõbrad olid jaotunud kahte rühma. Tüdrukud istusid hallikates toonides eesruumi aknalaual. Aknad olid suured. Ruum õdusalt hämar, vaibad maas, betooni sitaks. Ma ei viitsind seal istuda ja ühinesin poistega ja läksin nendega selle roheka ruumi ukse peale vaatama, kas artist kohal/mis seal üldse on. Olin ähmi täis ja pöördusin poiste poole selle äratundmise rõõmuga.  Üks kuttidest, kes nägi välja täpselt nagu Erki Pärnoja ütles mulle külma rahuga vastu:"Fuck off" andes mõista, et ma ei ole üldeüldiselt nende seltskonna jaoks piisavalt rahulik ega cool.

Wut? Koheselt oma amatöörlikust rõõmupurskest ja oskamatusest kuuluda nö ägedate hulka, kõndisin saba jalgevahel plikside juurde tagasi. Selle häbitundega ärkasin üles. Ja mõtlesin, et mismõttes ütles pärnoja mulle fuck off?!

Ilmselgelt peegeldas see mu viimase aja vaibe. Nt olukorda tööl, kus ma kohati liigapalju arvamust olen hakanud avaldama. Samal õhtul sain sõbrantsidega kokku ja kirjeldasin tööl käivaid sussredamisi ja draamasid (millel minuga otsest kokkupuudet pole). 

"Mari, sa oled nii polüfooniline täna!" ütles üks sõbrantsidest, ning tõesti - kirjeldatud draama muutus automaatselt mõttetumaks ja äsjaöeldud sõnad ilmselt olid too much info/sõnavaht. Draamavabasid töökeskkondi peaaegu vaat et ei eksisteerigi. Anyway sain kamraadidelt nipi asja jälgida kõrvalt nagu teatrietendust v karmomat loodusdokki. Kavatsen seda jälgida.

Samuti arutasime peiksiga mõjutamise jms teemadel. Nt kui külmik on õlu täis, siis selle poole mul suuremat ahvatlust pole. Küll aga on ahvatlus üles kappi (mitteminupooltostetud) varutud kartulikrõpsude vastu. Pole nii palju krõpse vist kunagi söönud kui nüüd selle eem mingi nelja kuuga. "Hoia end vaos!" ütles tüüp konkreetselt,  "Kasvata iseloomu. Need krõpsud on varuks, mitte kohe söömiseks."

Niisiis, märtsikuu märksõnad mulle: hoia end vaos, vähem emotsionaalset möla, lühidalt: back off.

Vaikus on kuldne. Nooh, Thundercat ikka ka jätkuvalt kuldne:

repeadi peal

Juurovision

No tere. Igal aastal olen seda eurovisiooni teemat natuke avanud. Igal aastal loodan leida mingit uvitavat artisti või imelugu. Huviorbiidis eeskätt skandinaaviamaad. Aga viimasel ajal ka Läti. Läti on nii armas maa. Haldjalik, robustne, arenev, osalt ägedat läänt ülevõtta prooviv, samas on näha, et mida sa oma pisikese palga ja olemasolevate vahenditega ikka saad... bittersweet postsoviet tunne. Mulle melanhoolikule meeldib.

Anyway, kõige huvitavam ongi jälgida arengumaid, sest nad pingutavad ja sageli on nende varasalvedes hulgaliselt lihvimata ja juba veic lifitud teemante.

Võib-olla on asi hetkemeeleolus, aga Läti eelvooru finaali on jõudnud selline piiga sellise looga, mis siin allpool nähtaval. Seda kuulaks niisamagi. Numpar numpar numpar. Kahjuks laivis mitte niiväga. Huvitava ja moodsama produga ja hipsteriprillidega on ka The Ludvig. Kahjuks samuti laivis eriti keff.

Maitea, üksõhtu siin häkkisin veidi veel skandinaaviamaade osas, aga midagi eriti kõrvapaitavat ei leidnud. kui jaksan, hekseldan läbi millalgi, more coming soon. ( Eem niipalju võin riviilida, et Rootsi Melodifestivalen palju põnevam kui Norra MGP, igasugu kujusid seal, alustades eriti kinkyst shokolaadikarva härrasest Borisist lauluga "Her kiss", Placebo  Rootsi variandi Dissmissed`ini välja, jah naisteriided on sellel maal eriti meelisseisuses. Pluss, et üks Davids näeb mumeelest välja täpselt nagu jutuubikutt Linus kes tehnikast ja arvutitest suht toredalt räägib ).

mac ja claire

on ta grimesi vend v? mac boucher 

aga anyway kui keegi ilusaid (minumõistes) ilusaid vidjoid direktib siis on see claire boucher ise.

btw, täna oli jälle ideaalne laupäev. läksin õue ja vaatasin, kuhu jalad viivad/mis saab. S`ga spotaanselt kohtudes on vahel tunne nagu grimesi videotes... kind of otherwordldy... and random.

new home new life

Nõndaks. Olen jõudnud sellisesse punkti, et armastan oma uut kodu.

Protsess läks alguses valuliselt. Vana kodu meeldis väga, aga oli vaja teha muudatusi. Olin aasta lõpus ja alguses päris kurb. Vahepeal nutsin, aga nutsin rahus, sest teadsin, et see on vaja endast läbi lasta ja mitte kunagi antud teema suhtes melahnooliat vms tunda. Lahistasin rahulikult vana ja iganenu endast välja ja aklimatiseerun nüüd uuega.

Indikatsioonid, millest järeldub, et uus kodu mulle meeldib:
1) muudkui teen pilte hetkeolukorrast, koser meg masse (hubane/mõnus).
2) visioonid, mida teha saaks, pole käegalöömise tunnet
3) veider uus tunne hakkab juba kodutundega vaikselt asenduma

Sageli olen pigem kodus kui mõnel üritusel. Viimasel ajal reisudelkäijaid kadestades olen mõelnud, et no miks mina siis ei reisi nii palju. Jõudsin lihtsa järelduseni, et ilmselt ei ole see siis minu prioriteet, pole piisavalt suurt vajadust reisida. Küll aga on vajadus tunda end kusagil "jalad maas" ja nö vabalt, kindlalt.

uuel aastal ja uuel tänaval uue hooga

Aastakene sai läbi ja on kokkuvötete aeg. Olen tahtnud mainida juba, et minu
aasta tee on kummelitee
Aasta asi, millega peale hakkasin: jooga.
Aasta kosmeetiline toode: Puhas Loodus ôrnkosmeetiline vedelseep
Aasta pahed: suitsetamine ja kröpsud! Pole aastaid niipalju kartulikröpse muginud kui sel aastal
Aasta musa: Regress!  (sellest saaks teha eraldi postituse) 
Aasta loom: Koer
Aasta kaotus: Ratas
Aasta uuendused elukorralduses: Kodu, peika

1. jaanuar uues kodus  - hubane

Uueaastalubadused:

1) Minimalism! Tarbin ja ostan niipalju kui vaja läheb.
2) Kasvatan ise oma toidu (vähemalt osa sellest, rôdul)
3) Puhtam toitumine
4) Eneseareng/jooga
5) Olen söbralikum ja lahkem ja suhtlevam, empaatia! "æra mine nærvi!"
6) Musa