6 h tööpäevad on priimad!
Jõudsin pärast tööd kodus korralikult põrandad pesta ning isegi pastaroa valmistamise ette võtta. Yeah! Ei jaksanud köögimööblit ära oodata ning väike lauapliit nüüd on elutoas akna all kuulekalt oma tööd tegemas. Ja naudin täiel rinnal toidutegemist. Maitseained, maitseained! Al dente!
Huvitav fenomen - vahepeal hakkasin päevikut kirjutama märkmikusse. Seal on veidi teine teema. Täitsa põnev, kuidas mul neid erinevaid teemasid ja seoseid jätkub, mida erinevatesse kohtadesse paisata. Jajah, suur osa sellest seotud ongi seostega seostega seostega. Ja üks keskseid tegelasi on ka vastasmaja aed. Mida khmmm... õnnistasin (üks hea enegia ülekandmise meetod). Aed, mille korrashoiule pühendunult kaasa elan, sest see on enamuse ajast lihtsalt malts olnud. Ei taha hinnanguline olla, aga... nii ei lähe kohe mitte! Mitte minu silma all!
Tjah, isegi vabandasin enda tuleviku lugeja ees, et sõnavara rikkusega ei kügele (vale sõna, aga tore sõna, hei samas, kes ütleb, et vale!) ega ka asjade pikema lahtiseletamisega pisutki vaeva näe. Kui sul on mõte peas, tuleb see kiiresti kirja panna, enne kui putku pistab! Selline on minu märkmik-päevik. Loodan siiski ka, et ma suudan kannatlikumaks kirjutajaks areneda. Seda osa endas arendades on võimalik isegi mõni mu romaanihakatus lõpuni kirjutada. Minu taak seisneb selles, et kui olen asunud pikemat kirjatööd tegema, siis läheb tema kirjutamine märksa paremini, kui ma ise ka ei tea, kuidas see lõpeb. Aga kui ma olen kogu skeemi üksipulgi läbi mõelnud, kaob kirjutamise rõõm nigu ära. Saab kohustuslikuks. Suur respekt läbimõelnud (läbiküpsetatud, mmm!) romaanide kirjanikele.
Karge arktiline õhk. Septembri keskpaik. Ma näen kastepiisku majadevahelisel muruplatsil, vett helkimas puulehtedel, leian väikese linnu põõsavõras. Ma näen. See on tore. Ja samas on see selline olemine... nagu oleks koguaeg näinud. Inimene kipub kiirelt unustama ebamugavused, isegi kui need on pikaajalised, nt põhikoolist peale kimbutanud. Miinuspool on hetkel veel ka see, et silmade väsides muutub kõik ikka uduseks ja kipitavaks (vahepeal harva ja huvitaval kombel avalikes kohtades!) , kämmal kisub kohe ninajuure juurde kohendama seda, mida seal enam pole. Nüüd saab ainult silmatilkasid panna või mõnda aega silmad kinni hoida. Mingit muud kohendamist pole.
Minu Shotimaad lugesin ka, vahepeal jäi pooleli, ja siis läks edasi. Hea näide vist energiast, mis teksti sees on ja selle elama paneb. Inspireerib. Tahan ka matkale. Praegu tekkis imelik ahhaa moment. Sõna queen on imelik sõna inglise keeles, meenus norra k kvinne, mis lihtsalt tähendab naissoost isikut v naist, selgub et kusagil vana germaani keeles see asi vana inglise keelde läks kuidagi rojalistlikumaks üle, nt sarnane sõna veel quean. Vanas hollandi keeles juba läheb selle tüvi(?) kuninglikkuse vastandiks kätte ära. kuigi ma ei väida, et lehmad (cow) kuidagi vähemtähtsad oleks kui kuningannad. Mnjaaa. Ja siis veel selline nimi nagu Qwen ja Quinn. Miskeid põhjapanevaid järeldusi ka ei tea. Võib-olla vanadele inglastele tundusid germaanlased ägedad ja kuninglikud? Samas kui nad ise vulgaarsemaks muutusid. Põhjapoole minnes lihtsalt sõna neutraliseerus tähistades siis lihtsalt naist.
Mnjaa. Nagu Indias on iga naissoost isiku nimesse lisatud Kaur, mis tähendab (algselt) nii pritsessi kui emalõvi, aga tähistab lihstalt naisolevust. Aga rohkem nondest keeles ei tia ka.
Aga tulen tagasi karge õhu juurde. Mulle tundub, et see on parim õhk mõneks vahvaks matkaks. Äkki nädalavahetusel? Aga kuhu?
Ahah, vahepeal sattusin kuulama veidraid saateid, seetõttu tutvusin (pisut!) lähemalt ka Jüri Lina elutööga. Seda on palju, ja sellest on ülevaade ka ta kodukal. Panin kõrvataha siiski kõige olulisema, mida mul praeguses tervenemise protsessis vajalik teada ja teha: 1 sidrun (või laim) päevas ja keha on piisavalt aluseline, et hädad ja tõved eemal hoida. Täna hommikul sõingi pool sidrunit ära ja jõin vett peale. Tuju hea.
Aga "tippajakirjanik" K tegi head tööd ja pööras asjaolu sellele jubedate häälemoonutustega muinasjutuplaadile, mis ka minusse omad mõjutused õrnas eas jättis.
Mis ma veel teinud olen? Natukene õudusega tõdesin, et mu vandenõuteoreetikust töökaaslane kolis meie ruumi tagasi. Katsun hoiduda jutu lappamaminekust. Aga juba ta alustas kristlusest ning mina esitasin küsimusi ja omi teooriaid ja Eenoki raamatut mainis ta ka, mida ma siin nüüd usinasti youtubes taustaks kuulanud olen. Aga raskusi on - rohkem maaväliseid veidrusi palun ja vähem seda duaalsusele surumist.
Mina muidugi tegin omad järeldused God = the source (energy), the creator, Holy spirit = higher self . Tüüp ehk siis Eenok põhimõttelidelt mediteeris ja käis sisekosmoses, kus kõiki neid ettekuulutusi ja värvilist infot planeet maa, selle loomise selle elanike kohta sai, ja selle kohta, kuidas inimesel elada tuleb. Read repetitions and fell asleep või kuidas see kõlaski. Uhh ja palju veel lahtisõnastada, mida praegu ei viitsi. Ehk ... ma pole seda veel päris lõpuni lugenud/kuulanud, aga - seal ka kirjas end of time, spirituaalsetes ringkondades räägitakse aja kadumisest ja Uuest Maast, well, inkad rääkisid seda ka, inimese enesetajumisest siis teisenenud teadvusel, kus aja ee nähtust/fenomeni saab muljuda. Aeg kui selline ei ole kronoloogiline vaid on... mitmekihiline ja oleneb täiesti enese valikutest mida teed ja ajaliinid liiguvad ka sellejärgi, millist valikut inimene teeb, millises ta teadlikult kohal on. Eee, mis ma öelda tahtsin - et liikumine duaalsuest välja, sellest süsteemist välja, mida piiblis kirjeldatakse, on siis ilmselt aja lõpp. Uus riik saabub headele ja usklikele. Ma näen seda nii, et see, kes on ühenduses iseenda kaudu jumalikuga ehk siis kuulab oma sisetunnet ja on endaga kontaktis, enda kaudu siis the source ehk jumalaga ehk algallikaga, nemad suudavad näha seda, et me siin Maa peal oleme kõik seotud ja seetõttu EI SAA teha ümbritsevale liiga, sest me oleme teadlikud (aka kogu see veganluse teema ja jätkusuutliku asja ajamine on killuke sellest teadlikkusest - mõelda vaid, mis taevariik meil siin oleks, kui suurfirmad ümberkorraldada ja poliitika täiesti ümber teha nii, et oluline ei oleks võimuahnus vaid koostöö selle nimel, et kõigil oleks hea).... oot nii kuhu ma nüüd jäingi. Jäin unistama paremast maailmast. Ahah, et jah. Aga nojah, inimesed on erinevad, agendad on erinevad, Ja ma ei ole ka seda Enochit päris lõpuni jaksanud kuulata. Üsna raevuka häälega loeb miski mees. Ahjaa, Dolores Cannoni järgi tuleb jätta siis ka kogu oma karma maha, kõigile ja endale andestada ja jätta hirmud seljataha. Kui soovid kohtuda tundmatuga ja alustada täiesti uuelt leheküljelt, tuleb lihtsalt kõik vanad teadmised maha jätta. Inimaju töötab ju ikkagi kogemuspõhiselt, mis mingis mõttes on tark tegu, aga ei lase unustada luhta läinud katseid paremuse teele astuda. Seepärast siis soovitatakse avada nö südametsakra, mis tavakeeles lihtsalt tähendab eneses ligimesearmastuse kultiveerimist: hooliist, empaatiat, selline asi nagu krislik teadvus kirjeldab ka minuteada puhast tingimusteta armastust (kristlus on nii ära solgitud kõige kõrvalisega) ehk et kui teed asju nö südamega, ei keskendu halvale kogemusele, mis tähendab seda, et uus katse võib (platseeboefek) paremini välja tulla. Inimkonnale antakse üks võimalus. Ja lahti lastes kõigist negatiivsetest kogemustest on väga suur võimalus, et kõik lähebki hästi.
Uhh, okei - spirituaalse logi jutt oli nüüd see pigem. Igaljuhul ei tundu mulle see ka olulselt spirituaalne mitte, lihtsalt reaalsus, millele oma fookuse suunata saab. Kes millele seda suunab...
Enivei, kui kusagil räägitakse maailmalõpust, mõeldakse selle all ilmselt ühe konkreetse teadvuse/teadlikkuse lõppu. Ühe lõppedes võib teine ju juba olla vaikselt pungunud. Seda vist mõtlesin kah selle Enochi najal.
Sisustusest ka. Lõpuks leidsin termini, mis mu sisekujunduslikke pürgimusi oma kodus hästi kokku võtab: Japandi! Natuke scandit natuke jaapanit, näiteks siin.
(okei homme loen ilmselt oma spirituaalse postituseosa uuesti läbi ja kustutan või transpordin mujale :p )
