Unelauluke

kauguses uhavad üha vaid
autod mööda tänavaid/autoteid 
mitte ühtegi 
heiheid 
ega tere
ainult head ööd

sahisevat mustavat ööd

läbivad nagu vikatid
tuledega terasuürasklased tükati
tappes kõik ettejäävad putukad
ja mõne ulukigi uhh hull

nagu salatiks
need kes sõbrad pole alati

head ööd salapärase kindaga ööd
väikse musta kleidi ja kingaga 
amööb
toob 
üle savimuda lagedale
kaugtulede pimestavas vihus
kõige võika mis tema ihus
uhh hull

Kõige
võikam
võiku! 

nii palju kui on öid
nii palju on kihutavaid mõrvatöid
mööda igavesi autoteid

head ööd

Coworkers influencing

Coworkerid infuensivad. Pole väga kindel, et heas mõttes. Üks räägib, kuidas ta Red Chillist toitu tellis, sest külmad sügisilmad, üksikasjalikult informeerides, mida tellis ja kuidas (Wolt või Bolt), ja kui maitsev see kõik oli. Kõik kiidavad takka ning kommenteerivad, et uhh peaks kaaa,. üks lausa helistab peikale ja palub õhtuks hiinakat tellida, teine mainib, et läheb ka nüüd pärast tööd hiinakat tellima.

Hiljem kodus löön minagi lahti Wolti menüüd. Sisetunne väga ei taha hiinakat, aga ego või milleks-teda-kutsuda tahab! Teavitan elukaaslast sellest tellimuse-kavatsusest. Ta laidab maha: meil on makarone alles. Mu sisemus ohkab tänulikult. Seda ei olnud tõesti vaja. Olen õhtuga rahul. Paganama influenserid.

Teine töökaaslane mainib, et lumi võiks juba maha tulla, kirjeldab esimese lume erilisust. Lumekirme, eriline tunne, vaikselt jõululik, sisemine olemine ... eem... eriline tunne. Avasin passiivse pahameelega youtube, et mitte kuulata töökaaslaste mõjutamist, ma ei taha sügise hetke ilust väljuda ja siseneda premature talve ilusse, et sellest juba "täissöönud" olla, kui jõululaupäev kätte jõuab. Youtube soovitab Nils Frahmi uut albmit. Panen käima. See on kõige lumekirmetuslikum, sisemise kire ja hubasuse ja välise külmuse, hõrgu reserveeritusega. Esimene lugu meenutab ühte mu enda lugu. Kas ta on mind kuulanud? kas me elame sarnases infoväljas? Meil on sama algallikas. Väga võluv värk. Eelkõige hakkasin seda võluvust märkama, kui kusagile albumi keskele suure reverbiga veniva akordionipalani jõudsin. Nii ruumiline, ulatuslik. Kerget udu täis väljad kerkisid silme ette. UUuuhhh. Olin nii tööst endast kui töökaaslastest blokeeritud.

Musast veel rääkides. Südame tegi soojaks, et  C. Pihelgas jagas fesaris seda lugu, mis mind on vaimustanud nii loo enda kui vidjo poolepealt. Tahtsin teda lausa südamega kostitada, aga jäin tagasihoidliku laigi peale. Also, praegu käib Popkulturistid taustaks ning lõpux ometi keegi (uutest tuttavatest), kes ei tee õõõõ mis see DIIV veel on. Keegi, kes on sama lummatud uuesti Diivi albumist nagu minagi. Seal on midagi. No seal on midagi, mis vist ütleb nii minu kui Ashilevi psüühilise olemuse kohta. 

Life on Mars ja Metronomy 4eveeeeer!

Susver. Kuhu ma vahepeal kadusin. Et ei ole kuulanud Metronomy imehead albumit nimega Metronomy Forever, mis vist suvel välja tuli. Albumikaas väga ei sümpatiseeri. Aga küll lähevad praegusel momendil peale totakad sünditurtsatused ja noh ikka kogu attitude, mis neil on. Tahaks öelda, et Joseph Mount on nii minu vaibiga. Pisut kibestunud olekuga, aga humoorikas. Lihtne ja sügav korraga. Igaljuhul Lately on repeadi peal, easy listening. Ja seeeee va Upset my girlfriend, kus ei tulegi trumme sisse, kuigi laul on eks-trummarist. Aga see hädine-algeline kidrariffindus ja sünt kooskõlas on lihtsalt bueno. Ühesõnaga tööl taustaks väga tore album. 

Eile. Mis minuga eile juhtus. See oli veider. Ma olin hetkeks kusagil paraleelreaalsuses. Valmistusin viktorriniks, kuhu lõpuks ei läinudki ja lugesin kosmose "uudiseid". Sügava mulje jättis minusse Nasa ühe teadlase jutt, et Marsil võib täitsa kohe elu olla, oleme sellele lähemal kui kunagi varem, ja et ilmselt on elu planeedi pinnase alla kogunenud, sest pinnapeal ei ole väga sõbralikud elutingumsed. Aga kas meie inimkond on valmis selleks uudiseks ja nö paradigma muutuseks? Ilmselt pidas tema elu all silmas pigem pisivorme, igasugu baktereid ja sellelaadseid. Aga mina...

Coopis silmanurgast näinud oma kunagist crushi, võpatasin hirmsasti ja olin äkitselt tervest kehast halvatud. Iseteeninduskassas ei tahtnud ükski toode seda aksepteerivat "piipu" teha... põgenesin, jättes kurgi maha, vererõhk laes. Kuigi oleks võinud ju laialt naeratada, kõikumatult edasi liikuda.  Ilmselt on siin mängus selle nädala unegraafiku lappamaminek, st liiga vähe und, pealiskaudne hommikumeditatsioon, väsimus tööl, ja selline emotsionaalne musa, mida praegu kuulan. 

(Üks enesekindluse eesmärke on veel ühele aeglaselt musta vanemat sorti krantsiga jalutavale kutile, kes mulle kodujuures eneseteadlikult ja soojalt naeratab, vastu naeratada. See vajab millegipärast väga suurt... julgust? Miks ma silmad kohe ära pööran? Paremal juhul mingi jubeda pingutatud naeratusetaolise grimassi näole lükkan? Võõrastele meeldivalt (mitte pealetungivalt) naeratamise kunst võib teha kellegi päeva kohe palju kenamaks. Nagu see konkreetne härrasrahvas vahel minu päeva kenamaks on teinud.)

Sillal kodupoole. Pimedus ja neoonsed tuled. Kõigepealt möödub minust eriti kompaktse hoverboardi peal elegantselt kihutav pintsaklipslane, vihmajope seljas, kuid tuntavalt heal elujärjel. Kõmbin edasi. Süljelärakad maas. Vaatan jalge ette. Väldin süljelärakaid, miks neid nii palju on(?), ja teen slaalomit, et neist "terve nahaga" pääseda, tundes ülimat vastikust, ja see vastikus kandub kogu maailma peale. Ja siis tuleb jälle meelde see Marsi uudis. Kujutlen, kuidas meie ajalugu kirjutatakse ümber. Enne elu siiin Maal oli elu Marsil. Nüüd on sellest vaid nö jääknähud ning alles vaid litsamakoelisemad tugevad eluvormid. Molerats. Leitakse senitundmatute humanoidide kivistunud luid ning igasuguseid atribuute, millele seletuse leidmiseks on erinevaid teooriaid. Ja see kõik on reaalsus. Ja inimesed kõnnivad tänavatel, astuvad prügist ja süljest üle või vahel ka peale oma jalanõudega, iniemsed kuulavad valjult raadiot tänaval, sõidavad ennenägematute masinatega ringi. Vaatavad taevapoole vahel, aga mis seal ikka vaadata, kui nii suur valgusreostus on. 

Hetk hiljem kondasin Rosinaga õues. Kuu veel madalal. Ja punane. 

oktoober on insp

Veel viivuks jää
või õõvaks
ää
õõ
kuldseks vihmaks akna taga
erinevate tantsisklevate puulehtede kõduebeme kujul
kus mujal kui muuhulgas
hingamisteedes kuseteedes eluteede rägas
see süsteem on jooksutatud
õõnsasse hetke
aknende taga
ja ees
mingi mees
tot tot ot oot oktoober(kõrvitsasuppide)fest
pidin sulle laulma kastanitest sibulatest kõrvitsatest

väike feministlikku laadi slämmisobilik toode

See tunne
kui sul hakkavad päevad

arvatust varem
kesk poolunistkeskpäevast püha bussisôitu
riigi pikimal maanteel
halleluuja
olgu tänatud ribi
millest mind loodi
ebakorrapäraseks menstrueerijaks
ma olen ju ikkagi normaalne inimene

emakanimeline organ noogutab ja koogutab:
kratsib sisevoordilt harvesterina
irduma asujaid nagu kultuurmustikaid
ajab sest mônusast aiast välja nad saadanad
jee
ma olen naine bussis
jee ma pole rase
jee
mul on tohutu loomise potentsiaal
Inside out
Upside down
Odd man out

jeejee
ma palun rohkem aupaklikust
ja naiseks olemise palka
naisena ei tohiks mul olla kohustust
kontoris rassida seks otstarbeks
ega jääda keelepeksjaks koduseinte sisse
pakituna

mu sisemine maskulinne pool
karjub igasuguseid ôigusi taga vehib plakatitega
õigustab
et pole igaks eluhetkeks ette valmistunud
halleluuja
ma istun vaikselt bussis
kannatan
ikkagi naine
kui valite kedagi märtriks
siis pakuksin kõigepealt ennast

Tegelt tahtsin hakata luuletust kirjutama, otsisin taustamusa, miski ei sobinud ja siis sattusin vana hea Diivi otsa.

Muidugi on soe jatsmuusika eriti sügisene. Ja kõrvitsasiirupiga chai latte või midagi sellist, teate küll. Kõrvitsad ja kanarbik. Kollased ja punased lehed igal. pool. Enesesse süübimine, enese sisse, nagu suure sooja salli sisse, jääd sinna sossult jalutama ja mõtisklema kõigi oma viimase aja taipamiste kohta, mida on üsna palju. Nii palju, et vastumeelne on neist kirjutada. Aga aga. Aga on ka vana hia bändike Diiv nagu võrdusmärk sügisesele olemisele. Nende eksistents võib olla üldse meelest läinud...minul oli läinud. 

Oo nostalgiat ja melanhooliat kuubis, mida ma viimasel ajal nagu vältinud olen, sest vaadakem edasi, mitte tagasi, aga kui lasta nostalgia-melanhoolia lainetel peakohal lupsu lüüa, siis... kui sai oktoobris (või novembris?) Riias Diivi kontserdile mindud peaaegu, ja linnas ära eksitud. Coutchsurfing! Tollane peika, kes lootis minu peale (nagu ma siis oleks aru saanud) ja mina tema peale (nagu tema oleks aru saanud, duuh), ja käestkinni ja veidikene ka üksteisega õiendades - ainus viis olla ankurdatud siia reaalsusesse. Irrelevantne, aga meenutaks praegu, et käisin siis ainult seelikute ja kleitidega ning tõsi kah? mingite pikkade saabastega. Jahe oli igaljuhul. Vana hea nuppudega telefon. Kui kedagi telefoniga kätte ei saa ning see saab tühjaks. Okei, Diiv. Sümpaatne, et mehed on ka aastatega rahulikumaks jäänud, ei tümista enam päris nii (okei, mõnes loos ikka!) nagu Dopamini aegadel, aga oluline komponent - unistajalikkus - on jäänud. Ja postpunk või postrock või mingi selline mitte väga popp või siis lausa ultapopp.. grungelikkus, mida kohati ka (kohati!) Grimes jms kasutavad, rasked trummilöögid, pikad  ja rasked mõtted ja noh vaadake albumikaant. Ja okou, selline lugu nagu Like Before You Were Born kõlab veidi nagu mõni kodumaine Fuksi bänd... 

Hetkel tundub, et see on küll minu selle sügise album. 

oktoober

Meelde tuli!
Oktoobris on ju see hea ilus vihmailma valgus. Siis kui päikese asemel annavad valgust leegitsevad puuladvad ja teeääred. mitte literally! Ikka värvilahenduse mõttes.

Vahepealse eduga

6 h tööpäevad on priimad!

Jõudsin pärast tööd kodus korralikult põrandad pesta ning isegi pastaroa valmistamise ette võtta. Yeah! Ei jaksanud köögimööblit ära oodata ning väike lauapliit nüüd on elutoas akna all kuulekalt oma tööd tegemas. Ja naudin täiel rinnal toidutegemist. Maitseained, maitseained! Al dente! 

Huvitav fenomen - vahepeal hakkasin päevikut kirjutama märkmikusse. Seal on veidi teine teema. Täitsa põnev, kuidas mul neid erinevaid teemasid ja seoseid jätkub, mida erinevatesse kohtadesse paisata. Jajah, suur osa sellest seotud ongi seostega seostega seostega. Ja üks keskseid tegelasi on ka vastasmaja aed. Mida khmmm... õnnistasin (üks hea enegia ülekandmise meetod). Aed, mille korrashoiule pühendunult kaasa elan, sest see on enamuse ajast lihtsalt malts olnud. Ei taha hinnanguline olla, aga... nii ei lähe  kohe mitte! Mitte minu silma all!

Tjah, isegi vabandasin enda tuleviku lugeja ees, et sõnavara rikkusega ei kügele (vale sõna, aga tore sõna, hei samas, kes ütleb, et vale!) ega ka asjade pikema lahtiseletamisega pisutki vaeva näe. Kui sul on mõte peas, tuleb see kiiresti kirja panna, enne kui putku pistab! Selline on minu märkmik-päevik. Loodan siiski ka, et ma suudan kannatlikumaks kirjutajaks areneda. Seda osa endas arendades on võimalik isegi mõni mu romaanihakatus lõpuni kirjutada. Minu taak seisneb selles, et kui olen asunud pikemat kirjatööd tegema, siis läheb tema kirjutamine märksa paremini, kui ma ise ka ei tea, kuidas see lõpeb. Aga kui ma olen kogu skeemi üksipulgi läbi mõelnud, kaob kirjutamise rõõm nigu ära. Saab kohustuslikuks. Suur respekt läbimõelnud (läbiküpsetatud, mmm!) romaanide kirjanikele.

Karge arktiline õhk. Septembri keskpaik. Ma näen kastepiisku  majadevahelisel muruplatsil, vett helkimas puulehtedel, leian väikese linnu põõsavõras. Ma näen. See on tore. Ja samas on see selline olemine... nagu oleks koguaeg näinud. Inimene kipub kiirelt unustama ebamugavused, isegi kui need on pikaajalised, nt põhikoolist peale kimbutanud. Miinuspool on hetkel veel ka see, et silmade väsides muutub kõik ikka uduseks ja kipitavaks (vahepeal harva ja huvitaval kombel avalikes kohtades!) , kämmal kisub kohe ninajuure juurde kohendama seda, mida seal enam pole. Nüüd saab ainult silmatilkasid panna või mõnda aega silmad kinni hoida. Mingit muud kohendamist pole. 

Minu Shotimaad lugesin ka, vahepeal jäi pooleli, ja siis läks edasi. Hea näide vist energiast, mis teksti sees on ja selle elama paneb. Inspireerib. Tahan ka matkale. Praegu tekkis imelik ahhaa moment. Sõna queen on imelik sõna inglise keeles, meenus norra k kvinne, mis lihtsalt tähendab naissoost isikut  v naist, selgub et kusagil vana germaani keeles see asi vana inglise keelde läks kuidagi rojalistlikumaks üle, nt sarnane sõna veel quean. Vanas hollandi keeles juba läheb selle tüvi(?) kuninglikkuse vastandiks kätte ära. kuigi ma ei väida, et lehmad (cow) kuidagi vähemtähtsad oleks kui kuningannad. Mnjaaa. Ja siis veel selline nimi nagu Qwen ja Quinn. Miskeid põhjapanevaid järeldusi ka ei tea. Võib-olla vanadele inglastele tundusid germaanlased ägedad ja kuninglikud? Samas kui nad ise vulgaarsemaks muutusid. Põhjapoole minnes lihtsalt sõna neutraliseerus tähistades siis lihtsalt naist. 

Mnjaa. Nagu Indias on iga naissoost isiku nimesse lisatud Kaur, mis tähendab (algselt) nii pritsessi kui emalõvi, aga tähistab lihstalt naisolevust. Aga rohkem nondest keeles ei tia ka. 

Aga tulen tagasi karge õhu juurde. Mulle tundub, et see on parim õhk mõneks vahvaks matkaks. Äkki nädalavahetusel? Aga kuhu? 

Ahah, vahepeal sattusin kuulama veidraid saateid, seetõttu tutvusin (pisut!) lähemalt ka Jüri Lina elutööga. Seda on palju, ja sellest on ülevaade ka ta kodukal. Panin kõrvataha siiski kõige olulisema, mida mul praeguses tervenemise protsessis vajalik teada ja teha: 1 sidrun (või laim) päevas ja keha on piisavalt aluseline, et hädad ja tõved eemal hoida. Täna hommikul sõingi pool sidrunit ära ja jõin vett peale. Tuju hea.

Aga "tippajakirjanik" K tegi head tööd ja pööras asjaolu sellele jubedate häälemoonutustega muinasjutuplaadile, mis ka minusse omad mõjutused õrnas eas jättis. 

Mis ma veel teinud olen? Natukene õudusega tõdesin, et mu vandenõuteoreetikust töökaaslane kolis meie ruumi tagasi. Katsun hoiduda jutu lappamaminekust. Aga juba ta alustas kristlusest ning mina esitasin küsimusi ja omi teooriaid ja Eenoki raamatut mainis ta ka, mida ma siin nüüd usinasti youtubes taustaks kuulanud olen. Aga raskusi on - rohkem maaväliseid veidrusi palun ja vähem seda duaalsusele surumist. 

Mina muidugi tegin omad järeldused  God = the source (energy), the creator, Holy spirit = higher self . Tüüp ehk siis Eenok põhimõttelidelt mediteeris ja käis sisekosmoses, kus kõiki neid ettekuulutusi ja värvilist infot planeet maa, selle loomise selle elanike kohta sai, ja selle kohta, kuidas inimesel elada tuleb. Read repetitions and fell asleep või kuidas see kõlaski. Uhh ja palju veel lahtisõnastada, mida praegu ei viitsi. Ehk ... ma pole seda veel päris lõpuni lugenud/kuulanud, aga - seal ka kirjas end of time, spirituaalsetes ringkondades räägitakse aja kadumisest ja Uuest Maast, well, inkad rääkisid seda ka, inimese enesetajumisest siis teisenenud teadvusel, kus aja ee nähtust/fenomeni saab muljuda. Aeg kui selline ei ole kronoloogiline vaid on... mitmekihiline ja oleneb täiesti enese valikutest mida teed ja ajaliinid liiguvad ka sellejärgi, millist valikut inimene teeb, millises ta teadlikult kohal on. Eee, mis ma öelda tahtsin - et liikumine duaalsuest välja, sellest süsteemist välja, mida piiblis kirjeldatakse, on siis ilmselt aja lõpp. Uus riik saabub headele ja usklikele. Ma näen seda nii, et see, kes on ühenduses iseenda kaudu jumalikuga ehk siis kuulab oma sisetunnet ja on endaga kontaktis, enda kaudu siis the source ehk jumalaga ehk algallikaga, nemad suudavad näha seda, et me siin Maa peal oleme kõik seotud ja seetõttu EI SAA teha ümbritsevale liiga, sest me oleme teadlikud (aka kogu see veganluse teema ja jätkusuutliku asja ajamine on killuke sellest teadlikkusest - mõelda vaid, mis taevariik meil siin oleks, kui suurfirmad ümberkorraldada ja poliitika täiesti ümber teha nii, et oluline ei oleks võimuahnus vaid koostöö selle nimel, et kõigil oleks hea).... oot nii kuhu ma nüüd jäingi. Jäin unistama paremast maailmast. Ahah, et jah. Aga nojah, inimesed on erinevad, agendad on erinevad, Ja ma ei ole ka seda Enochit päris lõpuni jaksanud kuulata. Üsna raevuka häälega loeb miski mees. Ahjaa, Dolores Cannoni järgi tuleb jätta siis ka kogu oma karma maha, kõigile ja endale andestada ja jätta hirmud seljataha. Kui soovid kohtuda tundmatuga ja alustada täiesti uuelt leheküljelt, tuleb lihtsalt kõik vanad teadmised maha jätta. Inimaju töötab ju ikkagi kogemuspõhiselt, mis mingis mõttes on tark tegu, aga ei lase unustada luhta läinud katseid paremuse teele astuda. Seepärast siis soovitatakse avada nö südametsakra, mis tavakeeles lihtsalt tähendab eneses ligimesearmastuse kultiveerimist: hooliist, empaatiat, selline asi nagu krislik teadvus kirjeldab ka minuteada puhast tingimusteta armastust (kristlus on nii ära solgitud kõige kõrvalisega) ehk et kui teed asju nö südamega, ei keskendu halvale kogemusele, mis tähendab seda, et uus katse võib (platseeboefek) paremini välja tulla. Inimkonnale antakse üks võimalus. Ja lahti lastes kõigist negatiivsetest kogemustest on väga suur võimalus, et kõik lähebki hästi.

Uhh, okei - spirituaalse logi jutt oli nüüd see pigem. Igaljuhul ei tundu mulle see ka olulselt spirituaalne mitte, lihtsalt reaalsus, millele oma fookuse suunata saab. Kes millele seda suunab... 

Enivei, kui kusagil räägitakse maailmalõpust, mõeldakse selle all ilmselt ühe konkreetse teadvuse/teadlikkuse lõppu. Ühe lõppedes võib teine ju juba olla vaikselt pungunud. Seda vist mõtlesin kah selle Enochi najal.

Sisustusest ka. Lõpuks leidsin termini, mis mu sisekujunduslikke pürgimusi oma kodus hästi kokku võtab: Japandi! Natuke scandit natuke jaapanit, näiteks siin. 

(okei homme loen ilmselt oma spirituaalse postituseosa uuesti läbi ja kustutan või transpordin mujale :p )

Septembrikuus minu kuvand uus

Põrandaliistude lõikamise masin, mis teeb põrguhäält, paistab silmanurgast taltsa musta koerana, kui köögist möödun. Keegi kindlasti toimetaks selle lause pareminiloetavaks praegu!

Täna võetakse silmast viimane lääts. Viimne kui lääts. Oh viine kui lääts viimne kui lääts! Ma pole kindel, kas silm on paranenud, ja mida tähendab plaanipärane paranemine, Irina sõbraliku jutu järgi. 

Minule oli täitsa üllatuseks see, et läätsede silmastvõtmisega ei saagi pöörduda normaalse elu juurde. Vähemasti mina mitte. mitte praegu. Silmatilgad silmatilgad silmatilgad silmatilgad. Kannan neid nüüd kõikjal endaga ning lasen oma lasersilma igal võimalusel, sest mul on meeletult kuivad silmad. Nagu imetav ema, võin mõnes tekitada vastakaid reaktsioone. Ahjaa, lääts siis hetkel praegu ainult vasakus silmas. Silmatrauma kombo järgmine: meeletult kuivad silmad, mistõttu tuli Irinal "kangutada" läätsed silmast ära + ärev mina, kellel pole kunagi elus varem läätsesid olnud ning pea teeb omatahtsi igasugu liighatusi, samal ajal kui meel on koostööaldis. 

On kolmapäev. Nädal ja üks päev laseropist.  Nüüd juba blogikirjutamisterve. Vahepeal tõmbab uduseks. ja vahepeal tõmbab normiks jälle. Põnev tunne on näha kaugele ilma prillideta. Samas tundub see ka nii norm. Viimasel ajal tunduvad igasugused imelikud asjad normid. Alustagem poliitikauudistest. Kõik muu elus tundub palju mõistlium ja mis peamine  - inimlikum. 

Tahaks kõiki asju siia kirjutada segamini. Näiteks kohe seda, et mul tunne justkui eelkooliealisel minul! Uus võimalus! 

Alustagem hingamisprobleemidega, mis üksöö mind kimbutasid. Täpselt see tunne, kui oled väike, ei saa hingata, hõigud vanaemale, ta on su juures, rahustab sind, aga midagi nagu teha ei saa. Nüüd olen nii vana ja tean - ei ole mõtet karjuda. Ronisin ise voodist välja ja hakkasin mõningaid joogaharjutusi tegema, mis selga masseerivad ja ridkere avada abistavad. Nt kala asend, õlaringid, sufi ringid. Abiks ikka! Roosa kvarts kah veel peopessa ja rinnapeale ja uni võis jätkuda mõnusamas rahulikumas olemises. 

Aga häid asju ka uue võimaluse juures: see tohutu lootusrikkus ja sügisega kaasnev õhin ja tuhin. 

Natuke lausa mingi veider rahutus sees  - peaks midagi tegema, aga mida, ja kust alustada?! 

Mkay. Nimekiri on siiski olemas:

Vana köögimööbel üle värvida! (seni kuni meil uut pole)

Musavärgid teise tuppa tarida ja niisama seisvale mac`ile elu sisse puhuda. Vaja läheb klaviatuuri, kõrvaklappe ja helikaarti. 

Meditatsioonipraktikad oma energia suunamiseks, fookuse hoidmiseks, ja mitte väsimiseks! (ma olen suur väsija ja tööpäevade väsitavuse üle vinguja, aga ma ei viitsi väga enam viriseda, tuleb asuda tegudele)

Juuksur.

Ee... ja vb peaks midagi tegema kulmudega? prillide enam ei raamista. Pisut nagu identiteedikriisi laadne toode. Mis mind nüüd raamistab kui prille pole? Pisut androgüünne välimus vist on. Jumal tänatud et ei ole literally enam eelkoolilaps, kus välimuse pihta visati mürgiseid kommentaare "pahade" poolt ja ega enam ausaltöeldes ei koti ka mingid kommentaarid - juba usaldad ennast sellisena nagu oled. Oh seda inimeseks olemise teekonda.

Koertepargis kohtasin ühte toredat naist ja koera. Üsna Marju Kõivupuu hääle ja olemisega, nii et pidin kohe igaks juhuks guugeldama. Polnud. Aga mul on tunne, et me oleme kusagil kohtunud. Äkki ta on töötervishoiu arst? Äkki ta on optometrist? Äkki apteeker? Äkki... eee nje snaju.

Mingit muusikat pole ka ammu kuulanud. 

August. Kodu. Liigutades chid

Esimesed tõdemised augustist

kaselehed

jälle te kaselehed

tulete minuga kaasa 

mu koju

kahju teid ilusaid minema pühkida!

aga chi peab liikuma

Sume suveõhu avatud aknaga

putukad ja mutukad

nendin, et teie elu on vägagi väärtuslik

aga nendin ka, et see on väär 

aeg ja koht just praegu minu aknalaual

oma elukoht sisse seada

või see on õigeim aeg ja koht

õigus küll

õdusast öökapilambi valgusest osa saada

Hinnangutevaba koduluuletus

mis mul on kodus?

hordidena koerakarvu ning tolmu

mis karjub tähelepanu järele

sellega harjub

kui piisavalt kaua arvutitaga passida

ja väsida infotulvadest

näritud joogamatt irvitab nurgas

pesumasin puriseb

pure power

puhtuse jõud

et jälle mustaks minna

ja jälle puhtaks saada

ja siis mustaks

ja puhtaks 

hammasrattad ei tohi peatuda

vastasel juhul peatub chi

kes siin elas? küsitakse siis ehk

aga see on siis, aga praegu on küsimus

mis mul on kodus

võimuvõitlus ja ülim rahu

selle liikumise meistriks saan

kui ei peatu liikumine

Igavene hommik

igavesti juua kohvi ja nosida kõrvale

ingverishokolaadi

igavene hommik - oleks see vast nüristav

chi peab liikuma

Vahepeal Edinburghs

Ostsin nii ilusad postkaardid, et ei raatsi neid teele saata. Kuidas käituda? Täna, alles neljandal päeval lähme täitsa kesklinna: vanalinna ja nii. Küll sealt leian veel kamaluga veel ilusamaid kaarte ja teen oma valiku veel raskemaks :)

Eelmist ööbimiskohta jagasime küll omanikuga, kuid omanik kena naine ja kodu nii kenasti kujundanud, et lausa väga õnnis tunne nendes tubades viibida. Ja kuidas saab üks koer nii viisakas olla? Mitteühtegi haugatust. Mõnusa olemisega võib kergelt harjuda. Teine ööbimiskoht, mis kuidagi mitte väga suure researchi tulemusel sai välja vaadatud, tekitab selliseid ärevusi, mis mul vahepeal meelest läinud. Tegemist nö poissmehekorteriga, kus on kõik nagu kenasti olemas, enam-vähem, kuid.. midagi jääb puudu. Korjasin õhuvärskendajad kokku ja lükkasin seinakapi tagumisse otsa. Too sensitive nose for dat shit. Kuigi arusaadav, et rõskuse lõhnu on vaja kuidagi peita. Tegu on vana majaga, mis trepikoja välimuselt küll  nagu Tatari 21b, milles vahepeal elutsesin. Laed on kõrged, seinavärv koorub vahepeal. Duhsi alla ei ole veel läinud, tuleb end kokku võtta ja gaasiga jändama hakata, et soe vesi kätte saada. Vannitoas miskid putukad. Arvasin alguses, et praht, hakkasin üles korjama, aga prahike hakkas liigutama ja sibas eest ära. Üheskoos asusime teda paberitükile suunama, et ta livideerida kõndimise tsoonist, tüüp ei tahtnud ega tahtnud paberile astuda. Aga kõhu all tal silmi pole, nii et lõpuks kuidagi otse kõndis ikka paberile.

Üks ärevus, mis mul siin veel tekkis - sisustamise kompulsiivne häire. Kuna siin on tänu paksudele kiviseintele rõske ja külm ning interjööris puudub ka teatav soojus, siis megasuur tahtmine siia küünlad hankida. Also, rohkem pilte tühjadele seintele. 

Üleeile peika klassivenna juures Leithis : fotod seintel! väga ilusad! tema enda tehtud ja prinditud... meil saab vist midagi taolist Photopointis. Hea mõte, teeks järele. 

Mida ma praeguse hosti asemel veel teeks. Korjaks vannitoast ja köögist need mustust koguvad vaibakesed ära. Kui üldse, siis vb kööki (põrandad on siin külmad!) midagi kaltsuvaibataolist kööki (mis ei oleks karvane). Ja vannituppa üldse mitte mingit põrandakatet. Vajadusel saab käterätiku maha visata dushi alt tulejale külma põranda leevenduseks.

Üldisemaid tähelepanekuid so far:

Asi, mis veel silma torkab. Edinbughis nagu ka USAs on igalpool korterites aas vaipkate. terve põrand on vaibaga kaetud. Olen hämmastunud, kuidas eelmine koeraomanikust host suudab seda hoida plekitu ja korrektsena isegi koridoris.

Keset linna asuvad väga rohelised ja lopsakad teerajakesed, mis sageli on tänavast allpool. Need on kunagi olnud raudteed. mõni neist ka jõesäng. Kes satub siia linna, soovitan Water of Leithi kõrval asuvat matkateekest kasutada. Ja luuderohtu kasvab siin ja seal, ja ohakad on palju lihavamad ja suuremad kui eestis!

Kogu selle siinse linnamaastiku ja looduse peale tekib tahestahtmata muinasjutuline haldjalik tunne. Fantaasial on kerge minna loodusvaimude juurde, kui siin on selline loodus. Aga eks tsekib täna ka selle the Elephant House`i üle, kus Rowling Potterit kirja pani. Tnx K, meeldetuletamast.

Mina takjapõõsa all kohalikus botaanikaaias.
Ainult nii kõrged siin ongi