tõhus suvetöö

kursaõde pole ainus orgiakuninganna -

klienditeenindaja lai mõiste -

Jaanus ütleb:
Mis teenust Sa seal laeval siis pakud?
MARI ütleb:
kehalist
MARI ütleb:
kehavõlusid
MARI ütleb:
pluss post
MARI ütleb:
on minu varustuseks
Jaanus ütleb:
Pilti, vidjot!

tallinn on ikka selline kume. esimest korda ma defineerisin seda enda jaoks kui kultuurilist sügavust. jah. see linn on sügav. olen ennast alati seal kõhedalt tundnud, hulpimas kusagil munakivi- või betoon- või klaaslainetes. aga viimasel ajal mulle meeldibki kõhedus. jube tunnistada. ei. ikka hea.

ja siis kohtab tänaval sellist inimest, keda sa näedki alati ainult juhuslikult ning kellega oled ka sellepärast tutvunud. et kõik on nii juhuslik. aga kui juhuslik on juhuslikkus?

ja siis ma loen mangi aastahoroskoopi kahe inimese kohta kes on samast sodiaagist, ENT neil läheb üsna sarnaselt, asjad on erinevad, aga põhimõte sama... ja lähebki horoskoobi järgi! põneeev! kui usud muinasjuttudesse, siis nad täituvadki! ja no täituvadki.

ps. ugh, paistab, et norra keele kodueksam tuleb ümber teha, sest toredam oleks siiski hoopis juhan viidingut olav h haugega võrrelda - sama eluaeg enam-vähem võinii. miks ma selle peale enne ei tulnud? miks ma üldse igasuguste asjade peale viimasel minutil tulen?

pisike küll aga ainult mõistuselt.

vabandan kõigi ees, kes mu negatiivsusest tüdinud on, järgnev postitus võib ohustada teie head tuju või nummit muljet minust. kõik on korras tegelikult, päike paistab ja linnud laulavad ja reedel saan päevotsa laevaga sõita!

edukatel inimestel mitte seda blogi lugeda, sest teile tundub see postitus veel erilise enesehaletsusena ja jääb arusaamatuks!

tahtsin siin jälle halama hakata, aga enne klõpsasin miskipärast maarjaliisa blogile ning nägin imet - ta oli just kõik need samad asjad ja muidugi poole arukamalt, meisterlikumalt, ja oh mind sõnavaest inimest küll - lihtsalt paremini kirjutanud. aplaus, au ja kiitus! tahaks ka ikkagi tark olla, isegi depressiivne tark võin olla.

dojedosta. tegelikult on kõigil dojedosta sellest halast ja negatiivsusest, jajah, majanduskriis on meil nüüd ka, mida pidevalt haibitakse, kuid siiski jätkavad inimesed halamist ja oma probleemide teiste ette laialilaotamist, lootes, et äkki mure jagub. aga tavaliselt on mure jagamatu arv ja sa saad omale kingituseks hoopis veel kellegi teise mured kaela. katsud teha kurba nägi, et jah, tema probleem on see kõige hullem ja viletsam, sisimas ikkagi hakkad enda pärast nutma. täna tulevad eriti pikad ja lohisevad laused. kell on 21 läbi ja ramps on ikka veel lahti. sessi eripoliitika?

jätkakem teemadega sessi-stressirindelt. põhipunktid järgmised:

1)ajanappus pluss planeerimisoskamatus

2)lohakus.

täna keskendume lohakusele. tunnistan, et olen lohakas, katsun seda parandada ja midagi ei lähe paremaks. et sellest lähemalt rääkida, alustame kusagilt nukatagant oma jutuga:

inimene tunneb ennast hästi siis, kui ta endale meeldib. kõik on hästi ja tore. ma meeldin endale väga kõigi oma loendamatute vigade ja puuduste ja ülearusustegagi. aga pisike miinus leidub siin sellegipoolest - ma ei meeldi teistele sellisena nagu ma olen. ja ühiskond ei salli inimesi nagu mina. mitu korda olen saanud ninapihta. viisakalt ja tasakesi. viimane näide selle kohta seigast, kui tegin oma harmoonia puhtandit, mis näeb kokkuvõttes ikka samasugune välja nagu mustand, ehk siis mahavisatud aeg oli see praegu, ning homme pean ostma ekstra uue noodivihiku ja mitte nii pehme hariliku ning asuma uut puhtandit, mis näeks välja nagu puhtand, kirjutama. mnjah. sellele eelnes jaansoni märkus, et kas ma mõnikord korralikult ka kirjutan. (ma pole jaansoni peale pahane, enda peale ainult. norra keeles sama asi) see oli siis tänane näide.

kuidas võisin küll selle märkamatu loogilise asjaolu unustada, et elus on ikkagi tähtis põhiliselt see, mis mulje sa endast teistele jätad, kui varakalt ja puhta mainega sured ning mida ühiskonnale annad, näidad, oled.

ja muidugi on ka see postitus siin kena ajaraisk.

parandan ennast küll pidevalt (täna olin isegi kleidiga ringi jõlkumas), aga midagi oluliselt paremaks ei muutu.

hala ja läbu

ajakirjanduses muudkui pasundab kohvi ebatervislikkusest vastu kevadet eriti, aga ma pole trenditeadlik noor ja kallan seda omale sisse iga päev liiter vähemalt et oma funktsioneerimist kiirendada, tegelikult sooviks midagi muud juba. suvel asendub see apelsinimahlaga loodetavasti. siis veel liiga palju küpsiseid ja liiga palju üldse kõike ja LIIGA VÄHE AEGA.

ausaltöeldes on kõik puusepa tööd sellised, et ma ei saa aru, miks usaldati kaubamaja projekteerimine tema pädevusse ka. jah, valmistun oma suuliseks ettekandeks. aga norra kohta saab kindlasti jälle piinlikult vähe räägitud.

KuMu ööle tuleb hulgaliselt häid ja vähemhäid esinejaid ja arvata võib kolm või ka rohkem korda, kas ma jõuan enne 3o. maid pileti ära osta või mitte. võlgu ei taha jääda. rohkem maksta ka mitte. ja siis võib veel mõnikümmed korda arvata, kas ma jõuan massive attackile ja kas ma üldse mõnele suvisele üritusele saan.

hala hala hala.

aga muidu on kõik hästi. peale kõige! :)

häppeningide korraldajate eelkäijad olid hullud

See oli siis selge… aga miks Sooster Roodet hulluks pidas? Asi oli selles, et Anton Starkopf oli Roodet just NKVDst välja rääkimas käinud. (Starkopf oli neil mõnel aastal enne 1949. aasta repressioone Tartu Kunstiinstituudi, s.o Pallase riismete rektor.) Roode oli nimelt Emajõe ääres häppeningi teinud (tolle aja keelepruugis lihtsalt pulli), oli kõrgemal murusel põndakul ujula taga alasti päikese käes seisnud ja kõval häälel prantsuse luulet lugenud, Verlaine’i näiteks – pikk treenitud poiss, endine leegionär, prantsuse keel Westholmi gümnaasiumist korralikult suus.

elamise kunst

ja jälle toob liigne otsekohesus omad vitsad peksma. aga see on ju parem kui seljataga surkimne!

aga nüüd hoopis natuke kunstiklatši. kunstimuusa karin teatas:

(jutt käib ülalseisvast pildist)

jaaa õige vastus on: ando keskkülakõige hüperrealistim düüd eesti kunstis vist vä? a ühesõnaga ta oli ju eka rektor ka. ja siis see tüüd, kes selle eka pangakaardiga võinii bordellis (jei, mis sõna) käis. sirje helme elukaaslane oli ka vist. ja saaremaalt pärit või mingite sidemetega. ja nüüd paar kuud tagasi suri ära. kahju :( (kui sa seda kõike teadsid siis my bad.) a minumeelest on kumus ka ägedaimad maalid just keskküla omad..hm oot mingid asjad olid veel. a siis näiteks jaan toomik, haapsalust pärit ju. ja meie vanematega suht samast generatsioonist või veits noorem. nojah igatahes ükskord kui hps lossipargid mingit performance'it teinud ja lossika kiriku seina põlema pannud (mingi risti võinii) ja usklikud kurjad pärast

kui kellegil on veel soove kunstiklatši kohta, siis käige pinda, et kats teeks oma kunstiblogi vms. või siis pean hakkama teda järjepidavalt tsiteerima.

ja karinist veel rääkides, on äärmiselt lahe see, et kui mõned teised tulevad õhinal rääkima sulle mingitest poistest a la tead mis juhtus vää, tead seda tüüpi vää, siis karin tuleb säravate silmadega räägib(eriti esmaspäeviti) oma uutest kunstilelamustest: kas teadsid, et see on nii ja see kunstnik tegi seda ja vaata seda pilti!

paralleeluniversumid

noh, ma siis lõpuks leidsin under marie arvutist üles. vista on nõmekas (üllatus missugune, eksole). rename’mida pmts pole võimalik, niiet pean meelde jätma kuupäevad, millal midagi arvutisse ripitud on. braavo. mälutreening!

eile jälitasid ja lõpuks jõudsidki kohale igasugused meeltesegadused: ajasin elina ja anni kutid sassi ning kõnetasin ühte neist arvates et ta on teine. inimesed on sarnased.
meeltesegaduste vahepeal jäi aega hämmelduseks. pisike ja kena anni suudab nahka pista terve estrella party paki. it runs in family nagu ma aru olen saanud. au ja kiitus talle igatahes! ses suhtes et ta suudab säilitada oma pisisust ja kenadust.
ja siis elu nautida jõudsin ka päris mitmel korral: ärilõuna Pierre’i tuulises välikohvikus ja pizza viienda rõdul päikseloojanguga (peale mida ma ei tundnud oma jalgu ja ei andnud sellest ka teada sest ma ju ei tundnud neid. nad rippusid rõdult alla mingiaeg).

õppimisnädalavahetuuuuus tuleb nüüd ( pluss 34lk eesti kunsti, millest kats kahjudekahjuks oma vaimukad kommentaarid välja tsenseeris)! ning eurovisioon, kus lõpuks saan kuulda bosnia hertsogovina lugu, millel oli väga intrigeeriv vaatemäng. aga r2 tüübid muidugi pidasid tähtsamaks terve muusikapala katta oma teadmistega kubemekaitsmetest. mhmh. ma olen ikka tõsine eurotropp. aa ja miks kalkuni laul edasi ei saanud? kõik visuaalsed komejandid olid ju olemas? iirimaal ei ole poliitilisi sõpru? tra maivõi. vähemalt näeb aserbaidzani pedesid.

jessas: sean asju korda ja koristan ja mulle meeldib kord. tegelikult ka. lihtsalt tavaliselt on mul muud tegemist peale oma pesa korrashoiu. asi päädis sellega, et ma tahan oma triikrauda! enam ei saa ju kortsus pluusidega ringi käia. ja mitteväljavenind pükse paluks! ja siis äkki juhtub veel ka see nali, et hakkan siniste teksadega käima!? mul on 2 paari täitsa kantavaid siniseid teksasid mis ei ole välja veninud! võin neid müüa ka. sotiga saab! andke teada! ja siis müüksin ühtesid oma ee..mitte superstaare aga neid kõrgema osaga. hinnaks 300kr. mari täika. pildid peaks ka üles panema.

uudiseid teviseradadelt: mis lahti? kõrvad läksid lahti! nina veits kestendab vetsupaberiga nuuskamisest. muidu on kombes. vist. tegelt kõrvad pullivad vahepeal...

same place holiday

issanda loomaaed on suur ja see tundub kuidagi liiga hajus olevat, st kirjumaid eksemplare enda läheduses näen harva, aga seekord avasin värava hoopis teise maailma – maailma, kus enamusel on oma maja ja aia olukorrast sügav ükskõik, ometi näevad sellised majapidamised nii...hingestatud välja. ühe villa aias oli LITERALLY aega parajaks tegev PAABULIND. olime katsiga nagu tõelised turistid ning üritasime oma kehvade telefonifotokatega eksootilist lindu iga hinna eest digijäädvustada. tulemus jäi sellegipoolest niru. ning nüüd on teada ka mõned alkohlipoed, kus sinuni jõuab tõeline otsereportaaz pompside igapäevaelust. jah, me jälgisime neid kui haruldasi ahvlasi ning tegime märkmeid. kõige otstarbekam märge aga keelas meil säärastesse urgastesse tagasi pöörduda kuna seal on siiski meie jaoks liiga harjumatud olud.
peale selle nägime lokkamas tõelist düsgraafikat. spar eksisteerib mõnel pool ikka veel ning blondid kahupea müüjad koos mafiosost turvamehega kassa juures raha arveldamas ja samal ajal anne veski raadios, poelettidel mõned kaubad, mille tootmine on lõpetatud mõned aastad tagasi – ülimuhe ja ehe elamus.

kui sul on ainult kaks kammi, siis on neil mõlemal võimalik nii kaduma minna, et õhtul otsustad sasipeaga magama minna. hommikul peale surmavat (sest ma kohe tundsin kui südamele see treppemööda kolamine ja kuuma-külma vahekord hakkab ja pidin veidi aega jälle pikali olema. nagu vanur. noh, ma pean seda mainima, sest pole ammu haige olnud :D ja juba meelest läinud sellised vaevused) dushi muutub kamm muidugi asendamatuks peategelaseks minu korralikus seapesakeses. lõpuks leidsin kehvema variandi üles. juuksed korras. roheline linnuke kirjas.

Haha. Eile siis sain teada mis on vahe huumoril ja tujul. Huumor – humor, tuju – humør.

joonistamises oli eile tahtmine mitte sugugi seda lillades nailonujukates meesmodelli joonistada. ma olen paras joonistamisvärdjas ka. kujutan kõiki kuidagi kõhnema ja kiitsakamana ja kriipsutamise asemel sodin. aga ma ei põe – modigliani ja siis see s-tähega goghi aegne kunstnik maalisid ka moonutatult. et ma siis pigem loeksin selle mingi omapärasuse hulka. igatahes sai selle onu üle natuke itsitatud ja kuna ma olen suht kiire joonistaja, jäi aega üle ja oleks tahtnud hoopis kedagi teist joonistada. minumeelest teeb kunst inimese ilusaks. ilusad mõtted teevad inimese ilusaks. pildiga on nagu koeraga, autor ja ta looming on kuidagi ühte nägu.

haige

ise panin sellele jamale nimeks neelupõletik (kurk paistes, pea valutab) täna oleksin peaaegu ära minestanud. naljakas. mind on õnnistatud ülitundliku kehaga, ses suhtes, et ma tunnen ise kui ma näost punaseks lähen ja tunnen ka seda kui veri näost välja voolab. siis läksin ruttu voodisse tagasi, enne kui meelemärkus kaob ning jäin magama. magasin sisse ja nüüd peab kõike toppelkiirusel tegema.

hääletamisest selline seik - see, kes meid peale võttis oli üks tore patsiga rokionu, dagö ja system of a down kõlarites (kats ütles et kõige hullem hääletamine oelks siis kui keegi kuulaks terve tee dagöt või kusgail sunnitaks teda seda kuulama. et siis selline armas saatuse löök ka!). aga meiega liitus üks tüüp, kes esiteks võttis väga palju ruumi autos (mul suri jalg ära) ning peale tallinnasse maabumist ei saanud tast kuidagi lahti. lihtsalt selline tuim pealetükkivus. nagu türklased, küsis ta igasugu asju...talle on vist õpetatud, et kannatlikkus viib eesmärgile. muidugi olime kariniga viisakad ning tegime näo nagu kõik oleks normaalses korras. aaga jah. lõpukslõpuks kui me ütlesime oma sihtmärgiks laagri (mille kohta viimsis elav tüüp, kes miskipärast nüüd otsustas äkki mustamäele minna, miskit ei teadnud) saime rahu.

mõnel siin on salaarmastused eks. ma võin täitsa avalikult oma armastusi tutvustada! näiteks täna hommik algas jim noiriga, kes on mnjah üks mu arvukatest eluarmastustest. täna tuli ta mulle jälle meelde. ei saa ju armastusi hooletusse jätta! tema muusikaga(ja üldse olemisega) on nagu pia frausi või eliidigagi, et lihtsalt selline eriline kergusetunne võtab võimust.

pregnancy tips

http://www.aegmaha.com/gallery/7694#title

mõnel on tööjuures igav. õpetlikud vahepalad kuluvad marjaks ära sel juhul.
väärakaid lapsi on ka kuidagi palju siin ilmas. aga ka toredaid. üks laps kandis vene seda kolmnurkset peakatet tänavapeal kui sõpradega ringi hängis.

tähed

isegi statoilis on norra päevad.
sügisel küsis üks kunsti õppejõud mu käest, et kui ma norra keele lõpetan, kas ma lähen siis statoili tööle. mhmh. frankfurtereid tegema ja klientidega pläkutama.

kõiges on süüdi tähtede seis. või tähtede laul. või tants. tont seda teab. tänase väljamagamise asemel kirjutasin portsjoni luuletusi. kui õnnelik inimene ma olen - sellise imeliku vaimse seisundi saavutamiseks ei pea tarbima ühtegi illegaalset abilist. luuletused ise tulevad pähe. siis kui saadetakse. ja see ei tähenda, et ma kuidagi sõnarikkalikumalt muidu rääkima peaksin. nagu "tüüp" ja "asi" ja "värk".

kodus on ka hea olla. sõin võileibu võiga seekord.

unustasin veel mainida, et vaiko ja eliidi esitluskontsert läks maksimaalselt asjaette! leidsin muusika, mille saatel oskan tantsida. see võib kindlati koomiline vaatepilt olla, aga õnneks sellistel üritustel on kõigil endaga piisavalt tegemist, et kellegi head äraolemist märgata. ma loodan.

tainted love

tõelisus, saad teadlikuks ja mis edasi?
mõned käituvad nii, et ma ei saa aru, kas nad on alles lapsestaadiumis või lihtsalt nii elukogenud, et neil on kõigest pohh. ja kas on see pohhuism mõistliem viis edasi elamiseks? ma vist ise lähen seda teedpidi...
ja miks ma pean üldse mõtlema sellistele asjadele, mis kuhugi edasi ei vii?
miks on enamus semiootikatudengeid mingit sorti psühhoosi läbi elanud? miksmiksmiks igast asjade kohta veel.
4.48 psühhioosi käisin vaatamas. üliõpilasteater pluss üks vanem härrasmees arsti rollis.
ja täna ööhommikul kell kolm ütles viienda korruse maarja, et psühholoogidest on abi. nendest on abi. hullus(oleneb vist natuke ka missugune) on siiski ravitav! tõestatud.
etendus algas kohe liiga minujaoks PÕHJENDAMATU vihaga. see viha tuli lõpus küll välja, kuid ma oleks oodanud mingit kasvamist...sest heliline pool on ikka ka üsna oluline ja terve tund aega kõva teatraalselt läbilõikavalt selge artikulatsiooniga karjumist on natuke liig võinii. aga muidu oli igati hea ja terve õhtu olin selle näidendi mõju all. kaija maariti eriti väljendusrikas nägu ja kiwa mitte liialt tänapäevatehnikat maitsetult kasutatud kujundus.
ahjaa ja siis ma olen miski imeliku 60-80nendate igasuguse muusika peal ja veel kõige muu peal ja vahepeal sain isegi tolmuimejaga vaipa puhastatud.

aga inimesed on imelikud.

ilmateade?

jah. tegelikult pole siin midagi ainult nautimist. ikka vimpkasid viskab see elu ka, aga ma olen ikkagi rõõmus. eitea, kas ilmas on asi :)

nautimus

eilne õhtu möödus eelmise suve meenutustega. nii imelikult ruttu läheb aeg. kuulasin eelmise suve lugusid ja tuli jälle meelde sinine meri ja valge liiv(nagu eilne) - roosta ja hele liguuria.
tahtsin poodi shoksi ostma minna, pood oli kinni ja nii otsustasin linna nukataguseid pidi veidi ringi liikuda. leidsin uusi tänavaid, kus enne käinud polnud ja mind valdas heaolutunne - ka tartus on minujaoks veel seniavastamata kohti. tahaks neid ka päevavalguses näha. möödusin mõnest süngest villast ja meelde tuli seik, kui veneetsias õhtul väljas läksime. kohalikud kisendasid küll, et don't go, its dangerous, aga me oleme ju kariniga kanged mutid. siis avastasime pimeduses ühe väga imeliku maja. selgus, et see on kirik. moodsa disainiga, midagi sidney ooperiteatri taolist. pimedas tundus nagu suur betoonist valatud ebamajaliku kujuga asjandus või üldsegi ufolaev. ja nii kõrge ka! lõpuks me ei saanudki teada, mis värgendusega tegu täpselt, sest hommikul pidime teise direktsiooni suunduma...
mariti juures grillida oli tore. rootsi mariti. ta ongi nagu rootslane - hingelt. sest terve nende naispere näeb välja kuidagi mitteeestlaslik - muretu, stiilne, laitmatu välimusega ja korralik. aed oli äärmise hoolikusega korraldatud. ebaeestiliku korrektsusega. ja erinevad tulbid ja kirsipuude kroonlehed peaaegu mürkrohelisel murul - kevad on mõnikord ilus.
nädalavahetus oli üks suur elu nautlemine, peaks mainima. vein ja rõdu. vot. nüüd ma tean, kui keegi lollilt küsib, et mis on mu lemmik koht maakeral, saan vastata et rõdu. nii ta on.
ladina keel. ladina keel. tahaks hirmsasti itaalia keelt õppida. järgmine semester, mari, järgmine semester!
ma natuke juba tunnen kuidas need tohutud norra keele kirjalikud tööd mu arengut soodustavad. ise väga asju uurima ei kipu ju.

päike ja vihm

ükspäev käisime katsiga youporni vaatamas(vanemuise galeriis). on küll porno jah. kui kaugelt vaadata. siis täna lõpuks proovisime ära narva mnt 89 kõige kõrgema rõdu. vaade on ikka midagi muud. samas kui ma elaks raatuse kuuendal, siis vist vahiks koguaeg aknast välja. telekat ei ole vaja.

kõike juhtub kas liiga vähe või liiga palju!

vahepeal toitun nagu robot. mõtlen, mis aineid kehas vaja on ja siis niimoodi toitungi. kuna olen piimatoodete tarbimise unarusse jätnud(unustan, ilmselt ei vaja), siis sel nädalal jõin ühel päeval 0,5l piima ära ja täna pugisin hoolsalt kohukesi. juustusaiade vajadus on ka.

ja siis vahepeal katsun hea inimene olla ja teen kõigile välja ja evelyst on kahju, ainuke, mis ma tema heaks teha oskan, on ta eest poes käia ja probleeme kuulata. aga tal on pöörane töö ja tore nina. minge kõik t-särgi poodi (kaupsi) ja küsige kurjalt sada t-särki ja siis hakake vinguma, et ei hoopis teisele poole tahtsite teksti!

tänase päeva märksõna on tegelikult väga suur lootusetus ja nördimus, sest kõik läheb ikkagi mitte just oodatud suunas, ja see ei olene minust! (ega katsist, jah, ka tal on olnud samade tunnusjoontega päev. õhtu juba enam-vähem rõõmsamas meeleolus)

vahepeal suri mul üks sugulane ära.
liigne leinamine ja kurvastamine on egoism ju. sest, robustselt öeldes, mõtled asjade peale, milleks tema sulle kasulik oli ja miks sa ei taha et ta sureks. mängus on sinu enda heaolu, mis seotud temaga. kui sureb keegi võõras, siis ei pöörata sellele suuremat tähelepanu - võõras mure. aga miks lähedase surm suuremat meelehärmi teeb?
olen vist liiga idamaiste mõtetega ja arvan, et surm on positiivne nähtus. see on selline imelik rõõm. mitte selline, et võitsin miljon krooni... ei oska seletada.

jose

käis hollywoodis ka vahepeal. käisin kuulamas-vaatamas. minu taga seisvad oranzikaspruunid tädid ei teadnud küll, keda nad vaatama tulnud olid.
enne teda oli üks hullu metalbändi nimega(death ... ) üksik folgitegelane soojenduseks. tema soo määramine ajas inimesi tõeliselt marru. alguses tundus naiselik mees. siis oli et oih vabandust, et ma teda meheks pidasin, maskuliinne naine, kuid kui ta laulmise lõpetas ja rääkima hakkas, selgus, et tegu on meesterahvaga.
kontsertiga rahulolu kuubis kokkuvõttes.(kuigi kristjanil teisaldati auto ning sellega oli oma odüsseia, eriti kuu lõpus ja miks just tema auto!) tausta laulsid koopi ja little-dragoni see hiina-tädi (y'ga hakkab ta nimi) ja mõnus trummimees. selline muhe ja lummav kontsert. no ma ei saa lihtsalt, tal on selline...lummav/kütkestav/kaasatõmbav muusika. kuigi võiks ju arvata, et kui enamus lugusid nii sarnased ja korduvate elementidega on, peaks nagu igavaks minema. aga vaat ei lähe!

lösutavad hülged

nädala märksõna on hüljes. meie orienteerumisvõistkonna ja filosoofiate ühisnimetaja praegusel momendil.

margot on nagu kadunud õeke. vahepeal ilmub välja(paar korda aastas) ja siis oleme koguaeg koos ja omame head aega. ning järgmisel nädalavahetusel ilmub ta loodetavasti koos värvipotiga ning hakkame igasugu kunsttükke tegema. ja eero pusa on siiski tumepunane. sõna!

ja mu inimestest vaimustumise hoog ei rauge. sellest kirjutamine on vist tobe, aga ma ikkagi teen seda: liisuga on lahe, sest ka tema vaimustub samadest asjadest sama palju ja entusjastlikult ja temaga ei pea varjama oma imestuse piiritust... näiteks sakala aias tule ääres jägisime melu ja inimesi: oleksime justkui ajas mõnekümned aastad tagasi rännanud. juugendlik maja, teklites ja ülikondades noormehed, sekka mõned kaunistatud naisolevused. saalid, mahedad tuled, jutukõmin, pokaalidega inimesed maailma asju arutamas või tantsimas, untsakad. meil olid õnneks suured sallid, millega oma häbiväärselt ebapidulikku välimust pisutki korrigeerida. ja siis oli seal veel vana harmoonia-aluste tüüp, kes tegi ekskursiooni ning käitus nagu dzentelmen, niiet liisu hullult itsitas ja ma itsitasin sellepeale, et tema itsitas jne jne. kui väravast välja astusime, olime taas tänapäevas.

mingi virrvarr on jälle. lähed korra välja ühtede plaanidega või õigemini plaanideta ning lõpetad varajasel hommikutunnil kusagil linnapeal...aga peab mainima, et ma lausa armastan sellist elu. nagu puhkus. nagu lapsepõlv.

vahepeal oli emo peal ja siis mõtlesin uue laulu välja. keegi küsis kunagi, et kas mul tuleb lihtsalt lambist mingi lugu pähe, et jumal nagu saadab võinii... siis ma ütlesin, et ikka ei, klimberdan niisama ja midagi kujuneb välja. aga selle viimase looga on küll taevased väed mängus. siiamaani pole klaveritaha saanud, et seda reaalselt klaveril mängida. aga ütleks, et tegu on nagu mingi kõhuvalus laulmisega(nagu kristina piperal umbes, kusjuures mulle meeldib) ja esimesed sõnad on sellised: "everything goes down down down, why does it happen to me me me" ja kui ma olin natuke koduseid ülesandeid teinud, siis tuli see lugu hoopis sõnadega:"youknow it will be all allright..." ning tuju läks iseenesest paremaks. kogu ellusuhtumine läks. kõik on suhtumises. suhtsuhtsuht. inglise keelega saab suud nimodi lahedasti väänata, eriti kui üritada briti aktsenti teha. vot selline labane põhjus on, miks just selles keeles enamus lugusid valmistan.
taavi ütles eile et prantsusmaa naistel on suur suu, kui nad naeratavad ja et see on lahe. minumeelest on see tähelepanek lahe. vaimustun imelikest tähelepanekutest. (tegelikult vist mandun vaikselt või taandarenen, mõnele inimesele tundub kõik mis ma ütlen või teen täielik lapsus või lollus või ebaselgus ja siis tahak olla tark ja asjalik nagu nemad...)