muudatused

n89's astusin läbi uste.
proosaline põhjus - klaase pole veel. uusi uksi aga küll.
tahaks vinguda natuke, et see armas maja kaotab oma armsust iga ajaühikuga - seda muudkui putitatakse ja tänapäevastatakse (ohutusvaldkonnas enamasti) ning varsti on ta nagu need teised kaks narva maantee ühikahoonet. mul on kahju. nagu vanainimesel, kellele noorusaegadel värvid kõik erksamad olid.

dissolve in dreams

soomeugrilasest polüglotiga koos elades on mind paratamatult jälitama hakanud sellised unenäod, mis seostuvad eeskätt kõige keeleteadusliku või folgilikkusega.
näiteks üks tüüpus lilla t-särgiga, millel tekst "KEELEKONTROLÖR", tuhnib minu kooliasjades lootes leida sealt suuremaid ja pisemaid keelevigu. ja ma olen hirmul. tegemist ju kontrolliga.
seda, kuidas ma terve öö juutuubist folkloori vaatan, saaks liigitada luupainajaks. nende youtube linkide ajal mõtlen kurnatult: mari, jää nüüd ometi magama! ning siis tuleb tahtmine nuusata või vetsu külastada, see unenägu tekitab lausa okserefelksi. mis toimub? nojah, enamustele nähtustele siin päikese all on tegelikult olemas liigagi ratsionaalsed vastused... kui ma juba korra muinasjutumaal olen, võiks ka diagnoosiks midagi muinasjutulikku olla, aga ei! kus sa sellega...

mulle on juba mitmeid etteheiteid tehtud, et ma vabandan liiga palju. sorry, i was born this way, vastaks ma jätkuvalt ja ei vabanda siis seekord selle eriti pudru-ja-kapsad postutuse eest.

Låt den rätte komma in

majaelanikud puuduvad töölt ja roosa peaga emopoiss ülakorrusel ei lähe kooli kodustel põhjustel. elatakse korstnapühkijaootuses. kes juhtub ärkama kell kümme, ei peagi kaua ootama. roosapea kuulab täna jälle sama plaati, mida ta ka mitmed eelnevad päevad käianud on . tunnen ära mingi blindi loo ja blink182 bassikäikude järgi. vist. vist muse'i ka.

raporteerin: korstnapühkija on kohal, kõik tarvilik on kaasas: see pika sabaga siil ja suur-suur tolmuimeja! auto katusel seisab redel.

miisu: "üleüldse, ta ei peaks sellist muusikat kuulama! roosa tukk ja rõnganina. ta peaks midagi valusamat kuulama. kui ta emosõbrad teaksid..."
vot säherdused lood siis täna.

kevad tõsiusklike seas

ka mormoonidel algas jooksuaeg - terve grupp mustades kuubedes noorukeid (pühakiri näpus) sööstis kuhugi...

igavikuline küsimus

miks sisaldab kamajahu hernest?

(küsija suupihta ei lööda)

super lux

jah, olen omale viimastel päevadel luksust lubanud. mitte seda seepi ega midagi... ostsin ühe ilusa kruusi, priiskasin kohvikutes ning takkatippu nautisin kultuuri.

kõigepealt "elud". kogu info pidi sõbramaja seinte vahele jääma, seega ütlen ainult, et neid elusid ikka jagus. jagus ka näitlejate isiklikke draamasid, kuigi ma eriti ei mõistnud, kuidas need prostitutsiooniga seostusid. nii ma siis laiendasin selle seose mehe ja naise vaheliste suhete tasandile.("iga naine on oma mehe lits" jne). viimasel ajal on vist moes näitlejatel etendust ja omaenda elu laval analüüsida, metanäitlemine? traditsioonilisem teatrikülastaja niheleb oma istmel ning mõtleb: kas nad kallikesed ei saaks seda kõike oma isiklikule psühholoogile jutustada, läheks nüüd etendusega edasi... minu jaoks sai asi kah juba esimese poolajaga selgeks, kuigi tervikuks läks vaja kaks vaatust. lisaks märkis b, et need lood, vähemalt mõned, on võetud ajakirjandusest. jajah! ta mäletas! üldiselt positiivne elamus siiski.

mõtlesin, et lähen koju lõunauinakule, tegelikult hoopis aga jakobimäele, kus on selliseid meistriteoseid sisaldav näitus püsti praegu. ja athenas laura kallasvee fotodnäitus. samal ajal toimus (ma arvan et)paabli mingisuguse muusikavideo salvestamine, mida rõdult salaja jägitud sai.

ja reedel on geneka avamine ja ruxpin ja galaktlan platsis ja teised lahedad sägad ja ma ei tea, kas raatsida 75kr kogu kupatuse peale magama panna. kardan, et mu raiskamistuju sai selle nädalaga ammendatud... samas, see poleks raiskamine. aga teises samas on mu sissetulekutel ikkagi teatud limiidid peal.

ja laupäeval sammud seada beats from the vaultile, siin tekib jälle seesama kahtlusmoment, kas oma raha ikka sinna kulutada.

ja pühapäeval toimub mailaul/autorilaul, kus ma viitsimise korral, ja kui mu rind piisavalt rasvane ja haavleid täis, üksinda soolot panema hakkan. kavatsen "raindrops"i eesti keelselt laulda ja veel 2 lugu. ilmselt. vot tak.

mina ja terariistad

täna on selline madalrõhkkond, et peale noaga näppulõikamist tuli veri igaviku-ajastusega hiljem nähtavale...

peale t-dega väljaskäimist (stay woman/stay black jne) on eriti lõõgastav kuulata liz phairi siukest albumit nagu exile in guyville. ütleme nii, et mõnusalt(?) irooniline ja väga feministlik. ja ma enam ei teagi, kas see on hea - äkki sel naisterahval on mingid kompleksid? aga ei viitsi ta eraelus sobrama hakata. enne peaks terve diskograafia läbi kuulama ja kui kõik see kõlab samas vaimus, alles siis saab seda feminismi probleemiks nimetada vist.

vote for kats

Karin:

hahahaa, ma hetk tagasi vahtisin enda kommjuunitit "marek sadam on räme tolgus" ehk siis see n-euro vms laulja. ja siiiis läheks õues keegi selle toapalmiga mööda (pea kõrgusel) ja ma ehmatasin, et ongi marek sadam :D
tegelt vist ei ole naljakas... kojuminek, tsau!
.
.
.
.
pisiasjad pisiasjad on toredad:)

märkmed

mõned päevad peale "Idioterne" vaatamist hakkasin märkama tavatust rohkem "idioote". pooled neist rääkisid viipekeeles ning pooled neist olid mingisuguse muusikakooli kasvandikud, nagu hiljem selgus. bussijaamas-bussis. teel kodu poole. ega ma ise parem pole muidugi. esiteks oma verbaalsete feilide poolest. gooti käest küsida, miks nad peavad platvorme kandma, vastaksin ma tüübi asemel ilmselt sama: ma olen goot, see on minu nägemus ilust. korralikku restorani kiirustades võiks mitte selga panna huudit ja pealuudega särki ning hõrgutava haneliha kohta mitte öelda:"maitseb nagu sealiha." ja muud sellised pisiasjad. loendamatult.

in addition

progress - alustasin veiniga, sest kell on 22 ja eraldi alkoholi järgi mingit seiklust läbi viia ei viitsi (mul on salmes veinijõed ja pudrumäed, pakisupijärved ja teekuhilad).
aga siis veel need lood lähvad samasse kasti harmoonialt:

ja

kus sama meloodiamotiiv algab kusgail 1minuti juures ja see meenutab ju kangesti tätte "iga vesi jõuab ükskord jõkke" vms, ja see veel omakorda meenutab ühte väga kuulsat lugu, mis oli moes meie emmede-isside aegu, aga nime ma loomulikult oma rändava mõistusega ei tea ning see kõik omakorda meenutab ühte mu enda lugu, mis mul pole kusagil peale enda pea ja mobiili jäädvustatud... sõnad miskid sellised hoopis: " i know its not original to say that, but my heart is beating (too fast) like hell, holding my breath, i'm in 7th heaven, standing on the stairway scared to fall, wondering: is it coffee, is it energy drinks, or just love..." põhimõtteliselt sama teema, mis knife'i heartbeatsligi ju. ja ma tegin seda ettekavatsemata. oeh...ühestküljest vihkan sellist asja niiväga ja teisalt...eiteagi. ütlesin ju et need ämbrid meeldivad...

reede ja kolmteist

ükskord suure suuga rääkisin, et niipalju samade basside/akordidega muusikat on, et mine lolliks võimidagi. selge see. aga teatud sellised ämbrid mulle isegi meeldivad. nüüd tuli meelde üks näide ka. kahetuurilood (minimalism ongi see, kuhu me jõuame, kui keerulisusest on villand.)

ja

nojah, neid on kindlasti veel...

mis ma vahepeal teind olen? tartu sõi mind ära ja nüüd ma siis konutan siin ta sisikonnas ega viitsi oma kondimootorit käima lükata, et seadistada end mingisugusele peomeeleolule. aga ma tean, et kui ma kunagi ka viitsin, siis selliseid võimalusi enam ei ole. momendil.

naine

tegelikult, hakkasin täna aegviidu kanti sõites mõtlema, kas on neid tähtpäevi meile üldse vaja? milleks naistepäev, kui sa võid iga päev talle tähelepanu pöörata janii... see pole ju päris sama, mis pööripäeva/jõulude tähistamine(?) ja milleks meile ka seda vaja üldse?
aga miks mitte.
ja kuna kirjatähed pärsivad vaimu (hahaha! ja mul on eneseväljendamisega teadupoolest suuri probleeme, vot nii, et must nüüd aru ka saadaks) siis vastuse jätangi tühjaks siinkohal.

suusakuurortis jalgsi

sula on. sellegipoolest sõitis perekond autoga mõnisada meetrit eemale meie linna kuulsatele suusaradadele. vist päris mitmed inimesed kaovad niimoodi päevaks ära tankipolgu kunstmägedele ja kohutavale (seda arvan ainult mina) maastikule aega veetma, seljakott termosega kaasas.
jalutasin sealt mööda vanasse korterisse teedpidi, mida mööda omal ajal muusikakoolis käidud. tänavad nõretavad melanhoolsusest. kedagi tuttavat ka ei näe, sest minu generatsiooni linnud on pesast välja laia ilma lennanud ja ülejäänud oma beebidega kodus või ilmselgelt suusatamas. (vend ütleb:" klassiõde sünnitas seenädal" mina jahmatunult ütlen kahtlusaluse tütarlapse nime küsimärgiga. vennas ütleb et ei, mitte tema vaid see teine. iive on olemas ühesõnaga!) ja ma sain oma vajaliku lektüüri kätte ja kõmpisin koju tagasi. veel üks maja on kokku lükatud. innovaatiline väikelinn. ikka olen nagu võõrkeha siin.

häire

eile oli kõva debatt. jah ma olen võimeline uksi paugutama, kui enda arvamses kindel olen. asi ei lõppend isegi kompromissiga. lihtsalt õlu sai otsa. aga ilmselt on mul võimalik vaielda inimesega kui "üks räägib aiast ja teine aiaaugust", üks peab asja juures tähtsaks ühte nüanssi, teine teist jne.
täna on tallinnas kevad. imelik. muidu on see ikka tartusse varem jõudnud. või on mu tundmustel-meeltel miski valehäire?

tartu on kaka

igaks juhuks mainin, kes kafka lossi vaatama tahab minna - pinget kruvitakse ainult esimeses vaatuses. ja siis jätkub selline väikelinna "niisama"elu... ja opis räägib pikemalt, kes mõttest aru ei saanud.
leidub päris mitmeid, kellele enamik tänapäeva kunstist ei tundu kunst.
enda kohta ei oska midagi asjalikku siinkohal öelda. oleneb päeva hormoonitasemest :p

vot sellest loost ei saa ka üle miskipärast. olgu see siis pühendatud inimes(t)ele, kellele mu eksisteerimine pinda käib. tervitan :) (ma ei viitsi lõpmatuseni ka vabandada ja ennast muuta on teadagi võimatu ju)

appiii

ruunid päris multifunktsionaalsed võimidagi :p

peanut butter

J tõi. selveris müüakse ka.(pole reklaam) miisule maitseb. mulle ka, aga miskipärast on pärast süda paha. maitseb nagu soolapähklid.

see on tõesti väga hea

t süntar päädis hmõ'ga, kus ei näinud ma ei heidy't ega kirikmäed. (fantoomid? siiski mitte. pärast sain hulganisti tõestusmaterjali, et nad olid seal küll ja veel olemas) ja nii ma siis leppisin tõepoolest ainult hea muusikaga. ja toidufilosoofia on ka tore asi.

igasugustel on oma rüperaalidele nimed pandud juba. nagu earl näiteks(uujee miski vana islandi nimi kuigi tüüp ei tea sellest midagi) ja mis kõik veel. ma nüüd ristisin enda oma Fööniksiks. eile tõusis ta uuesti tuhast.

j käis tartus. jäädvustas oma nime isegi sõbra tänavale. ja oli muidu äge.

keeleteadlasega koos elada on väga põnev. praegu näiteks sain teada, et ungari keeles on türgi laen ja ALMA tähendab õuna. päriselt ka. põnevpõnev.