jah. tallinn on kohe kindlasti teismeline plika. areneb mädapunnliliselt, kuid palju ilusat tõotavalt (pungitab õiepungasid). kui just teha feminiinseid võrdlusi. üks vana hoor, nagu pariis, ta küll ei ole! või ma lihtsalt ei tea ta kohta nii palju räpaseid saladusi ja pisidetaile? kui sügav vesi ta ikka olla saab? teisest küljest saab tallinnat lahata kui inimloomakest evulotsioonilises võtmes.
lucy... pidevalt keerukust koguv...palju erinevaid funktsioneerivaid osakesi on tekkimas, tekkinud, tekib. ei ole enam ainult vanalinn ja mäed ja org, on suuremad ja pisemad ühingud ja seltsid, koolkonnad, sõpruskonnad, isegi mitte vastavalt geograafilisele asukohale ja suurusele... kui veel mingisuguse kandi pealt taanilinna uurida, siis ma täpselt ei tea, kas asi on minu vanuses, selle linna vanuses või praeguse aja vanaduses, st infoajastul on kogu teave väga kättesaadav või kuidagi välja kaevatav, veelenam - seda infot on rohkem ( kui ütleme kaheksa aasta eest) ja tuleb juurde. ja tuleb juurde. massiliselt.
ning veel mingi alternatiiv oleks tallinnat võrrelda kihilise tordiga, kuhu on igasugu head paremat peale, sisse, vahele laotud....mmm...
fb invendid, kuhu tuleb klikkida enamasti no või maybe, vahel ka i'm attending, on üks tüütumaid, aga ka ebaefektiivsemaid mooduseid teada saamaks, mis millal tulemas. sest ma unustan hiljem vaadata eventide rida. okei god tips here - vaadata seda siis. sellele vastanduksin vanamoodsalt - kõige kindlam on siiski "ättenditavad" üritused paberile (organiseeritud) üles märkida ( õnnelik oled, kui sul on selleks märkmik). või olla tihedamas kontaktis sõpradega ning kuulda"... sinna tuled või?" - saad kiiresti meenutada, kas oled juba virtuaalselt või muul moel oma nõusoleku andnud. 2in1, kui vahel saab kuulda :" fb näitas, et attendid ka." sel juhul saab noogutada ja salamisi arutleda, et mida ma küll tol hetkel mõtlesin. mitte midagi? mm, tahaks friikaid? isver, ta lapsel on tuulerõuged, ei teadnud siiamaani, et tal laps on?! lahe pilt sellel evendil!
mis mu point oli või on, on selles, et koguaeg toimub midagi ja koorem on sellest teadlik olla. festival festivali otsa, hinge tõmbamata kapata järgmisetele üritustele ja nii edasi. kas ma teadsin seda siis, kui ma tallinnas ei elanud? kas ma teadsin seda siis, kui meediakanalid nii kättesaadavad ja rikkalikud polnud? tartu oli maailma naba, üsna armas naba, kus jätkus ruumi mõttetegevuseks ja niisama lokaalidest mööda jalutamiseks, üldiselt kõigeks, ja see ei tundunud kasvavat üle pea. nii. kaldusin pointist ikka veidi kõrvale vist ( mis oma ebariginaalsuses võib petta blogilugeja kõrgeid või mingeid ägedamaid ootusi-lotusi).
minu point on lihtsalt üks ahastav kurvastus, et ei jõua igale poole. kuigi tahaks. tähendab, ei peagi alati igale poole jõudma ning arukas on teha valikuid. kuid see valikuvõimaluste mitmekesisus lihtsalt ajab veidike vahepeal stressiseisundisse. näiteks koputab kuklas kahtlus, et kusagil võib toimuda midagi paremat. eraldi stressikategooria lasub juhtumil, kui sa oled kurb, et ei lähe mingile üritusele sellepärast, et ei viitsi ( juhtub tihti minu puhul, hiljem pole midagi-kedagi süüdistada ka).
ilmselgelt ma liialdan praegu kõigega, aga võib ju lendu lasta hetkeemotsiooni. mõnikord.
mulle ei tundu pealinna kultuurielu eriti lodev, kohe üldse mitte lodev. aga seda pole esmapilgul võib-olla märgata. krohvitud pinna all käib kibe siblimine, mis vaikselt välimuses näitama hakkab - ladylumps oooo mõnes kohas küll väikesed vistrikud ka, loodame, et see pole püsiv akne. aga jah, minumeelest arenev linn. siiruviiruline seest nagu sibul või puu - ühel aastal ühele festivalile ei jõua, siis jätad selle järgmiseks aastaks, formaat on sama. ja siis et pole halba heata ja head halvata. in your face - sul on valikuvõimalused!
btw - head 17. maid ka! norra rahvussööki pitsat olen juba söönud. krõpse ka. jäin tähistamisega tagasihoidlikuks siiski....
pikk jutt sitt jutt vist.
