mälukad

kuna see koht siin funktsioneerib mingis mõttes ka mu mäluna, mida oleks tore vahel ka kasulikult ära kasutada, siis peab siia vist kirja hakkama panema asju täpsemalt. teine mälu on postkast. hot.ee oma toimib küll eriti nigela mäluna ja kahjuks just seal on kunagised kooliasjad. õnneks see pole mul ainus. mul virtuaalsed kombitsad ka mujal...

tere mari tulevikust, kes sa seda blogi siin mingiaeg kindlasti loed ja vaatad, et mis ilma pildita igav postitus see on. mul ühtteist mainida nüüd. kuna olulist ebaoluliselt on keeruline eristada, siis mõned märkmed.

mis ma siis täna teen, on kirjas selles rohekas konnapildiga märkmikus. ära unusta vaadata ka roosa vihiku vahele. tähtsaid pabereid on seal vahel, vist ka sees.

magasin kaua, natuke depressin sellepärast, et alati valel ajal vales kohas - nothing new.

ülikooli või mitte, on küsimus. paberid oleks nagu sees, aga seda ei näita sais. kolan siis oma postkastides ringi ja katsun meenutada, et kui ma eelmisel suvel taaralinna väisasin ja tundsin see on nagu itaalia ning võtsin rüütli tänaval ühe tundmust kinnitava espresso.... kas ma siis andsin isiklikult paberid magistrisse? mis eesmärgil ma seal olin? meenub. käisin bakatunnistuse järel.  ning kas mu akadeemilisevõtt läks eduliselt?

hommik nagu milka reklaamis

eine terrassil. helesinine taevas oleks nagu käegakatsutav, vähemalt juustest läbi lendav oli ta veidike küll. klorofüll ümberringi trillerdamas sillerdamas veesilmgi pojengid õunapuud roosid taamal silmapiiril pundar mustavalgekirjusid lehmi näputäis metsatukka siin seal mäe peal ja vaikeluline istumine rohelisest plastmassist aiatoolil valge plastmassist laua taga. 

juustusingileib ja lahja pätikohv. ja ma ei pannud eriti midagi tähele, mida nad rääkisid. ja ma naersin, sest teised naersid ja mulle meeldis vaadata nende naeru. mitte midagi naljakat selles polnud. aga ma naersin, et naer ei lõppeks, naer on nakkav. 

tagasi lehmade juurde - need lehmad ei lähe mul meelest. kuidas nad ühtäkki muutusid mu lemmikloomadeks. nemad kaugel künkal. mina siin aias istumas. ja ma ei taha neid ei hellitavalt sügada ega lüpsta, tahan neid vaadata oma mälusopis rohelisel künkal, kus nad vaikselt mäletsevad. ja veel tahan vaadata kollast rapsipõldu.

*

infonurk:

värske rõhu juuninumbris mekkida värsket verd. ekskursaõe kuduja-mirjami ugrilist agrilist luulet, sellele lisaks leidlik s. urgas, keda ma teisi urkaidpidi tean ning nüüd siis sain teadlikuks, et ta tagatippu luuletab ka. intekas läksiga ja noh kera on alati naljakas, kerajas, võib öelda vist juba. et siis kui keegi kirjandushuviline miskitel põhjustel pole silma peale saanud siis oleks nagu õige aeg  - viimased kaks juunikuupäeva jäänud veel.

vahepeal oli:

palju vett ja maad  ja õhku, veidi tuld ka. elementaarne!

landscape with mom

awesome place called home

 see siin pildil pole mõistagi minu awesome kodu, see on kellegi teise mittesuvaka vannituba, mis ühes neist lugematutest interjööriblogidest eksponeerimisainet leiab. et jah. kuigi ka minu kodu vannitoas on aken. mõlema. ning we're about to buy me a new home, vahtisime kinnisvaraportaalides ringi ning mis mulle ikka silma jäi, oli aknaga vannituba. väikekodanlase luksus.

krõbistan revali küpsiseid, mille habras rosinaid sisaldav konsistents ning ehissäbruline pind sobib päeva alustama ideaalselt. must kohv maitseb veidi kahtlaselt, kuid ma ei lase end sellel häirida. teine mark. väljas viskab vahel vihma, ulub tuult. algas suvi, peagi on käes jaanipäev, suur grillitrall ja tuleetüüd. ning alles eile sain aedlinnaku vihmajärgset värskust nautida mööda tänavaid erakordselt aeglaselt kõndides, et moment kauem kestaks ning et mitte liiga vara sihtpunkti jõuda. (parem õigeaegselt või hiljem kui varem, on moto.) inspireeriv. hingasin kopsud seda niisket hästilõhnavat värskust täis ning naeratus tikkus näole. inspireeriv. aga inspireerib ta mida?  

et toredaks potentsiaalikasutavaks ambitsioonikaks eneseteostajaks saada, peaksin peaaegu tervet oma loomust muutma. väga julgustav! siin ongi konks, millest ma edasi ei saa... tundub, et vajan selleks ümbrust.

emps:"  kas pulmadeks saad siis ( mingi asjaga mida ma ei mäleta* toim.) korda?"

mina:" oo, kas keegi on abiellumas?"

emps." sina, kes siis veel! idioom!"

minu oma

sain ka elus olemist tunda. veidi purjakil peaga avardub kogu elusolemine, täheldasin esimesi ridu levikas kuupaistesonaadi ajal lugedes ( raamatu sisu oli kahjuks sama vähehuvitav kui parasjagu mu ümber olev suht inimtühi lokaal) kolm pokaali veini veel esitluse ajast peas surisemas... mis aga hetkel minu jaoks põnevam - avardus ka minu trajektoor linna piires. lasnamägi on suurem kui elu. lasna haarab endasse ning sunnib käituma nagu teised sealsed elanikud. et olla solidaarne. softly. step by step. kummaline. ma ei saa öelda, et kõik venelased on pahad ja lohakad ja narkarid. saan öelda ainult, et igas linnas on omadega jänni jäänud inimesi ning nad koonduvad kokku. neis paigus liikudes märka last, paneb ehk midagi pihta veel :-p

mispärast ma naeratan

 

sean viimasel ajal tihti samme läbi politseipargi. kunagisel surnuaial valitseb mõnus sumin - mesilased, lapsed, mänguväljakul ja ratastega, keskpäeval kehkatund, noored emad vanritega, rulatüübid, kodutud, noored... minu ees sammus korrektses ülikonnas härra, astus otse läbi skeitpargi, nagu kuutõbine, st mitte mõeldes, et mõni klutt talle otsa sõita võiks. oleksin talle järgnenud, kuid ma pole nii riskialdis. teeotsa lõpuni tipa-tapa ning sealt paremale pööre. ( all illustratsiooniks mingi ajakirja väljalõige, mis peaks seda fiilingut edastama)

sajandat korda kuulan, heatuju muusika epliku uuelt erinevate instrumentidega eksperimenteeritud plaadilt. viimasel ajal satun ka tihemini müürivahe tänavale, seal kus epliku retrokohvik on. konsuumin head atmosfääri . lausa ahmin. söön ilu,  olen iluvampiir. tekitab endaski pisut kõhedust selline paikapanek...

Vaiko Eplik - Moonaliisa by vaikoeplik

koerad mu ümber

... ja minu koer suri

ära kuigi olin ta surematuks deklareerinud ja seda oma

allkirjaga kinnitanud

(läks sõna võimetusest, üks tema paljudest säravatest terakestest)

ostsin kunsti. ülal mu polaroiditud kuid sellest hoolimata niru pilt kunstilisest kutsast. kunstnik kruusmägi tundub mulle väga sümpaatse stiiliga.

ps. on mul ka ägedad koerapildiga kõrvarõngad. inimesed, õnneks on vaja asju!

psps (psst!) inventuur kinnitab, et korealaste (hundi)koera nülgimise, 3h keetmise ja ärasöömise traditsioon ei ole müüt. pidavat maitsema mõttetult. 

pspsps. mitte koerateemasse minev kõrvalepõige - kui siiski asjadest kõrini ning tahtmine osta elamusi, siis mainin, et dominiiklaste kloostri muuseumist saab. mina sain erilise, kahtlaselt meditatiivselt erilise rahu osaliseks. seal all palveruumis olevat ka energiasammas, põrandale on tähistuseks võõbatud valge ring. kui keegi ütleb (ma pole küll veel häkkinud selle kohta inffi, mis keegi ütleb või arvab), et "midagi erilist tunda " saab vaid sellel kohal seistes, siis mind ja mu kaaslast tabas juba kangi alt sisenedes pisikeses varjulises kivises õues suur rahu...

käisin mere ääres

kõndisin siis lõunatama kuhugi mujale kui alla piljardisaali või selverisse. veidi edasi, kadrioru staadioni kanti, poska maja ka säälsamas ja nii. staadionil kappas kadestamisväärsete kõhtudega tütarlapsi ning jalgratastega poisikeste gäng asjatas teeservas. palava päikesega kuumaks köetud kehad ülalpool vööd paljad. mu seljafetiš on üle läinud suureks selgroogude observeerimiseks pärast seda, kui arst teatas, et mu selgroog on lootusetult kõver. nende rüblikute seljad näisid lootustandvad, kuigi rühikus korralikke noorsande teps mitte ei lubanud. räuskasid palava ja rattaga.

võtsin koha sisse kohvikukese aias päikese käes lum/bivalge laua taga. päikeseprillid jäid tuppa lauale, raisk, aga nostalgilise riisi-makrasalati kõrvale oli tahtmine ka nagu heurekast mõndasid luuleridu ampsata. raamat, mis mu miniatuursesse käekotti mahtus, igaks igavusjuhuks. nojah. aga sellisest kiiskava päikese pimestavast situatsioonist sündis ka üks poeetilisus. (olen täna väga poeetilises meeleolus.)

ning kogu nimiluuletust lugedes kangastus mulle üks mu enda peaaegu samadel alustaladel seisnev vana jutt. luuletuses muidugimõista oli kõik lühemalt ja kontsentreeritumalt, kuigi pisut teise atmosfääriga kirjas. ja toredamini. ja korraga olin ise mere ääres... päikseline pirita. vihmapiiskades pirita. või mingi mereäär.

mereline kliima on mind juba mõnda aega siin kummitanud. jah, vett peab ühes linnas olema, muidu on jama. peale härjapea radadel kõlkumist on minu jaoks tallinnas olemas ka Jõgi. armastan jõgesid. härjapeast seda veel, et see pole verine veise peakolu vaid ristikheina hüüdnimi  (mile järgi jõgi nime sai) ning et pole ilmaasjata kivisilla, jõe, ja jesjes minu huudis asuva allika neile tänavatele nimeks pandud. minu huudis ongi jõeline kliima :)

HEUREKA


"Mul on see nüüd olemas"
kena sompus ilmaga
vesteldakse mereäärses kohvikus
vaikselt, lusikad löövad
kõlavalt, mõnele õrnemale
võib-olla näib, et vastu luid.
"See hoiab mind praegu püsti,
ma loodan. Jah. Tõesti, kui mõelda,
et mul on nüüd see olemas."
Korraks vaatab ta kive,
mis on roosad, ja vett.
"Ma mäletan loomafilme.
Ja päris loomakarju ka.
Väga sageli nad lihtsalt konutasid."
Ettekandja tuleb, kohv on päris kallis,
majakooki saab ka, vihma tibutab.
"Aga kui keeles on olemas sõna "norus",
ei saa kogu keel olla norus.
Või kogu olemine - eks?
Sellist rekursiivsust ei saa ju olla?"
Nõud kolksuvad siin nii valjusti.
"Mul on nüüd see olemas.
Mõnda aega hoiab see meid püsti, eks?"