Korraks...

Vahepeal mulle ei meeldi, kui kellegil on inimlikud rumalad maised probleemid ja ta laseb neil ilmekalt väljenduda. See teeb minust misantroobi. Tahan inimesi imetleda, mitte leida, et nad on sama tobedad kui mina. Või tobedamad. Üldjuhul tobedamad. See aga siiski ei välista vahel ka vastupidist. Kui keegi jumalataoline vaevleb psüühiliste ja kehaliste komplekside käes, siis tõstaks see ka nagu mind ennast kõrgemale. Vist. Igaljuhul on vaja imetleda. Teisi, ennast. Ja ilu siin ei ole määravgi.

Võrrelda juba enam ei viitsi. Laste missivõistlustest on mul ka suva, sest ükski aruga inimene seda ei tee, teevad need, kellele see mingit pinget või huvi pakub. Sedasorti lastestki ilmselt saavad elujõulised "ilu" eest võtlejad, võistlemine on neile igapäevane, pigem tekib neil mure ja arusaamatus nendega, kes ei võistle. Lasteaias olid ka missivõistlused ja igasugune võrdlemine normaalne. Suurem missivõistlus just midagi traagilisemat ei ole. Lapsed ise hindavad üksteist palju kriitilisemalt kui ükski komisjonitädi. Et jah suva.

Naaber on dj ja ma lähen kohe õue igaksjuhuks, hulluks mitte. Eile panid tüübid tapeeti. Kell 3 öösel ka veel.
Eks ma teen neile hommikul tagasi.

Kohtumised tulnukatega

Nädala keskpaik on möödunud kosmilises ja hüperralistlikus laadis. Pärast ühte keskööd tuli raadisost Hallo Kosmose kordussaade, ülekanne teaduskonverentsilt, mille kirkamad momendid pärinesid kelleltki isehakanud teadlaselt. "Eksistentsiaalsetes küsimustes võib pöörduda samahästi koerte poole" ning "äkki seened helistavad meile ja me ei teagi, me ei tunne signaale ära" ja mingis osas olevat inimene sama tark nagu orav. God's zoo. Kosmiliste kiirguste haripunkt oli Hukkundu Alpinisti Hotelli loengupäev, mille viimasesse veerandisse jõudsime ka meie M'ga. Kuigi oleks meelsamini tahtnud jõuda teise osasse, kus Jakapi ja Luix ja üks neiu mõtteid avaldasid. Kahu jutt pisut und pealeajav, minu peas mängib alati tema jutu ajal mingi rokiklassika..., Ala polnud kohal, kuid see väike sell oli ka päris naljakas. Elav diskussioon pärast ettekannet aga oli nähtus, millest puudust tundsin. Oleks keegi kasvõi niisama irriteerimiseks või lambist midagi küsinud või öelnud... M polnud aga kohvi joonud ning lõbus Berki nähtamatu mehe, kui ta oleks nähtav olnud, jutt jäi meile lühikeseks. Kohv ja õlu ja päevapraad Näljas olid prioriteediks, kellele hommiku, kellele lõunasöögiks. Pärast seda tuiasime Pirogovile veel ühe õlle jaoks. Inspekteerisime vastaslaua haaranud varblasi ja kahte varest, üks neist mässas kollase salvrätiga, mille vahele oli peitunud leivajäänuk. Peagi sigines meie ornitoloogialauda jumalajüngrilikult muretu naeratusega tulnukas Olav. Just natuke aega pärast seda, kui M. oli maininud Olaf Andvaraforsi...  "I´m not an alien" selgitas Olav ja ütles, et tal on hoopis Norra nimi, kuigi ta ise madalmaalane. Aga me olime juba tänu loengutele veendunud vastupidises. Lahkus härrasmees meist suuremeelse sõnumiga: "I´m giving you some space." Tulnukad ehk ilmuvad meieni mütoloogiate kaudu, väljamõeldistena, nad kõnnivad siinsamas meie seas. (Ja üldsegi, miks nad peaks inimestega ühendust võtma, äkki neid huvitavad hoopiski lehmad). Nojah, neid tulnukaid liigub meie ümber külluses. Võib ju öelda, et erinevad subkultuurid oleksid nagu erinevate planeetide asukad. Nad liiguvad paralleelseid või mingeid iseäralikke joonipidi, mis ei pruugi mõne teise teega ühtidagi. Ma tutvun alati mingite veidrikega. Veidrike planeedilt. Vahepeal kohtusin täiesti teise mõttemalli esindajatega, mõnikord sellised võluvad mind oma vastakusega, ning siis olen kohtunud ka sellistega, kelle mõtted mind ei üllata, aga suhtlemine on komplitseeritud. Eile tutvusin põgusalt ka isikuga, kellega olen ainult virtuaalsuses suhelnud. Ütles tere, nagu üleaedsele ja ma vastasin samaga ning ta liikus oma tegusal trajektooril edasi. Reaalsus pole koht, kus me asisemalt suhtlema peaks. 

btw kuulasin cat powerit ja peaaegu lambist meenus Liz Phair... siia üks ebamaise nimega lugu ilustuseks ka.

Ettevalmistused talveuneks

Selliseid asju leiab sekkarist ja Jyski allahindluselt. Ei saa sinna midagi parata, aga viiskümmend varjundit halli, kõik on mu lemmikud. Lisaks on mul alanud suur roosade toonide sümpaatia...

Trikikas esmaspäev

Ja siis selline ghostwave'i projekt meil N´ga :)

8-)

Taavi Tulev - Vilsandi from Taavi Tulev on Vimeo.

Rosablogger

grimes'il uus amazing video genesis, lõpetasin teema ta ema guugeldamisega,
poliitikas teine teeb karjääri, here she is, sandy garossino.  

Kui ma oleks rikas, hakkaksin kunsti koguma. Kujutavat. Seda, mis kujutab endast midagi mulle isiklikult meeldivat või põnevat. Eks mul omi lemmikuid on. Aga tahaksin eelkõige koguda sellist nö indie-kunsti, hobi-tegijate paremaid palasid. 

Näiteks viimanekord Elvalinnas kaltsukaidpidi kakerdades, astusime sisse ühte suht raekoja vastas ja apteegi kõrval asuvasse majja, kus teadsime emaga mõlemad paiknevat üht kaltsuäri. Kumbki me polnud aasta-kaks Elvas niimoodi ringi jalutanud, seega oli meie imestus suur, kui leidsime end õlimaale täis seinte vahelt. Neid oli suuremaid ja väiksemaid, enamus kujutamas Lõuna-Eesti maastikke, Leigot ja lilli, ka Aafrika päikeseloojanguid ja palme. Fotorealismi väga algfaas. Ema muidugi astus tagantruumist välja astuva grimeslike kulme omava umbes viiekümnese naisterahvaga vestlusesse ning selgus, et tema, Maire (perekonnanime ei mäleta) veab kohalikku kunstiringi, on pakkimas asju Hauka laadale, maalib hobikorras ja miks mitte ka müüb neid. See siin oli tema ateljee. Nendest käeharjutusmaalidest hakkas mulle silma üks erandlik - täpselt ruudukujulisel erkroosal taustal kollakas... mingi lill, kullerkupp või roos või midagi taolist.  suur kollane lahmakas lille. Igaljuhul see võlus mind oma värskuse ja rõõmsatoonilisusega (teadupoolest kaldun melanhooliasse ja vajan selleks rõõmsaid toone ja nunnusid helisid sageli oma ümbrusesse) ja "karjatas" näkku, et ma võiks ta endale hankida. Aga ma jäin tagasihoidlikuks. Seinal oli kirjas 40 eur. Oeh, praegugi mõtlen, et sellest oleks võinud saada mu (praegu imaginaarse) kogu teine maal. Esimene, väga pisike, on praegu Tataris köögis seinal, see polegi nagu maal, ta on lihtsalt nagu märge selle kohta, et mulle meeldivad selle isiku tööd. Vot praegu Postimehest Kunstnikeliidu head majanduslikku äraelamist lugedes tuli  see roosa maal meelde... 

Üksinduse aeg

Peaaegu, tegelt on eerikate/kanarbiku aeg.

Nad on diivanilaudade ja aknalaudade peal potis ja poes ja mulle meenub, kuidas ma üleeelmise aasta sügisel tööjuures guugeldasin innukalt pilti, mis annaks edasi täpselt seda sügisest, jahedat aga õdusat tunnet, mis minus pesitses. Ei leidnud vist. See tunne on peaaegu tagasi. Õhkus Tartusse saabudes näkku  ja kraevahele (mul polnud salli kaelas) jahe tuuleiil nagu vahel suvel kell 5 hommikul, aga sagedamini septembrilõpul loengusse rutates. Eerikad on sel aastal välja ilmunud varem kui kunagi varem. Ja ka fotosid maitsekalt dekoreeritud jõulupuust ja lookas lauast on juba nähtaval läti blogis nimega stils bez tabu. 

Ja siis meenusid need laupäevahommikud, kui M elas veel Ekspressimaja vastas ja helistas mulle kell 10 hommikul kutsega õue või hommikusöögile. See oli meeldiv, aga vahel raske, sest kell 10 hommikul jalule saada peale pikka reedet nõudis kõva distsipliini. Ja siis ta lõpuks kolis meile. Ja siis sai ka sügis läbi. Aga sügisesse jäid tema rattakorvi kogutud kastanimunad (need jäid sinna ka talveks), Kalaturg, Kaubamaja Kodumaailm ja hommikusöögid erinevates kesklinna kohvikutes - taldrikul enamasti omlett.

Kujutlen, et see oli sügisel(tegelikult oli kevadel), kui ärkasime A'ga paralleelselt varahommikuti kaks korda nädalas, et võtta Statoilist üks kärsatand kohv ning sellega jalutada Ahhaa keskuse ette, et seal istet võtta ja ereda külma päikese käes kohvile lõpp teha ning seejärel suunduda edasi Aurasse. Ja siis ta kolis Turu tänavale. Ja siis sai kevad läbi. Ja vahel sai kohviga jalutamas käia ka mitte ainult tööpäeviti. Lõpuks tundus kohviga õues jalutamine nii loomulik, et mulle näis veider, kui emps tahtis Kalamaja pagariäris (seal on ainult kolm lauda) kohvijoomiseks lauda istuda.

Läinud sügisest ei mäleta ma midagi peale sisemiste isiklike hingepiinade, ümbritsevaks polnud eriti silmi ega kõrvu. Troonide Mäng ja muu. Erinevad ootused-lootused, mis nüüd kõik on luhta läinud. Ja nüüd ma alustan uuesti, uuelt leheküljelt (nt kirjutasin kunagisele parimale sõbrannale soovist teda külastada - mulle tundub, et ta elab ägedas kohas ja tal ülla-ülla on väike laps, kes tundub olevat tore väike laps). Praegu on samuti enamus "teisejärgulisi" asju olulisemad kui kool, kuigi kool on tähtis küll ja mind ju huvitavad need asjad, mida õpin, aga ma ei jõua lihtsalt niimoodi sammu pidada nagu vaja oleks või millega akadeemiline asutus rahule jääks. See teeb natuke kurvaks, natuke ärevaks. Mul pole võimeid. Kui elaksin Jaapanis (jaapanlasena), oleksin ilmselt juba enesetapu sooritanud. Mul pole midagi avaloengus oma suviste toimetuste kohta öelda kui et "ei midagi erilist". Ja ma ei ole ka kade nende peale, kes kuhugi Norra või mujale reisisid või kes said hakkama saja filoloogilise või mittefiloloogilise tasustatud asjatoimetusega, sest mu suvi oli tore. See sisaldas just seda, millest eelmisel suvel vajaka jäi. Küllap järgmisel suvel lisandub sinna veel kolmandaid asju - mul on vajaka stabiilne kodu ja töökoht. Ja vist ka hingeseisund.

kollatõbi või coolera

Öäh, ma jätkuvalt ei oska zenitist filmi välja võtta. Nagu ka mitte spotifys rootsi proxit panna.Oh, how dumb!

Mida ma üldse oskan? Ma oskan ja tahan ainult nautida... näiteks hommikusi värskeid jalutuskäike vanalinnas ja muud säärast :) Aga ööst rääkides, mulle meeldib see kõrvaltvaates, pealtvaataja platvormilt. Avastasin Batmanifilmi vaadates, et minus tekitavad sõnuseletamatut head tunnet öise suurlinna aerokaadrid. Enter the Voidis oli ka selliseid stseene. Ja veel kusagil. Aga peab olema õige rakurs, õige filmimiskiirus jne. Nagu budismi "eeskirjad", kõik peab olema ÕIGE. Ja selle õige otsustad sa ise, tunnetad ära. Isegi sõna storbynatt tekitab minus mõningast erutust, isegi vist rohkem kui sõna suurlinnaöö ja palju rohkem kui citynight. Viimane oleks nagu mingi igava poplaulu nimi, no offence.

Kõue ja pläkupläku

Peaks blogindust jätkama, aga pole eriti mahti kirjutada...  paarist asjast natuke ju võiks.

Täna turgatas telekava vaadates pähe, et eelkooliealisena sai ju sageli üles ärgatud selle pärast, et mingeid sarju või multikaid näha. Where have all the flowers gone laul hakkas nüüd seepeale peas kummitama...

Ja seda, et festaritest olen ainult Kõue Helil käinud. Eriti meelsasti ei seleta kellegile, mis musa teeb Minerva ja mida ma üldiselt kuulan ka, sest nojah... Paps hakkas naerma vms. Ja pärast oli raadiost kuulnud, mida Juur oma tütrest seletas ja selle seletusega rahule jäänud. Mis kinnitas minu juttu. Nišid ja värgid. Hommikul olid telekas nisad. Mingi saksa reaalelusari maainimeste armuelust - not not fun at all. 

Ee aga Kõue kohta seda, et üks asju, mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli mõis(akomplex) ise. Kuigi restauraatorid tõstaksid hädakisa. Ja eriti meeldiv oli selles sopilises ja eksootikahõngulises mõisas uidata, kui taustaks kostus mahedat harmoonikumiklõminat (see klaveri ja oreli vahepealne imelik pill). Tüüp saksa duost Günther Lause klimberdas eriti meeldivalt ja oskuslikult midagi jazzilist. Läksin kitarriga, mis teiselpool tuba vedeles võtmiseks ja mängimiseks, ligi ja asusin kaasa mängima. Aga tüübil oli e moll, mida ma ei oska ega adu. Ja kes on mind kitarri mängimas näinud/kuulnud, tegelikult suht takistavad mul seda pilli kättivõtmast ja vist õigesti teevad. Kui ei oska, ära jända vms. Hiljem ühines Güntheriga üks teine kiilakas onu bongopartiiga. Meeldiv :) Üks kolmas rändom onu aga üldse magas malelauataga ürituse algusest lõpuni. Muidu sakslane peol mängis ee miskit eksperimentaalset diipi tehnot... Ja Güntheri "bänd" areneski välja samalaadsest improviseerimisest pääle pidusid (me gusta!) ja  need 2 saksa siis nüüd eestis. Vot.

Mõnus:

The smell of hambaniit...

"Mäletad, kui me suudlesime. Sellepärast mul oligi nii hea hingeõhk, et ma kasutasin hambaniiti"
 Very encouraging, indeed! :)

Local celebrity

...ja kui ma vanaema juurde jõudsin, oli tal parasjagu külas ajakirjanik. Laupäeval Elva Postipoisist saab siis tema kohta lugeda. Stay tuned!

august käes

täna tartuffil moonrise kingdom :)

Naabrikass ja teateid tegelikkusest

Mitu pilti sai klõpsitud koerast, kellest kahjuks peame loobuma. Aga ei ole temast fotomodelli. Ja siis üks shoot naabrikassist. Milline ilme... 

Ja muidu minu ikkaveel katkine alahuul pärineb hambaarstilkäigust. Tundsin ennast ta käte vahel nagu vana saabas. Aga kui tuimestus tehtud, on sellest kõigest kergeltöeldes ükskõik. Nurr! Muidu on kõik hästi. Vist. Kas keegi Tartus ei saaks endale väikest vana lühikesekarvalist peni lubada? Treppepidi ta ronida ei jõua eriti, aga aias peesitada meeldib talle küll. Esialgne plaan on ta ilmselt tagasi varjupaika toimetada. 

Eile seisin silmitsi ühe põngerjaga, kes on väga teadlik sellest, et ta on tüdruk ja milliseks ta kunagi saama peab. Mõõdistasime temaga terve toa ära. Paistab temast saavat disainer tulevikus.