Meanwhile

Casio môneks ajaks minu juures, ootab juhet ja mu hoolitsust, heal juhul helikaarti :)

Ilusad laual, mitte nii ilusad küüntel - eriti see oranz.  Allikevel, eg likar! 

Peaks midagi kirjutama siia nüüd. Olen humanitaar ja otsin tööd - erinevalt paljudest omataolistest usun ma et minu eriala pakub pinget ja tööd külluses, iseasi, millisest otsast kinni hakata, kus selles virvarris on minu koht. Eelmisest kohast öeldi napilt ära, oeh, muidu oleksin märtsis juba rahaboss. Ja teeksin asja, mis on tôeliselt pônev, perspektiivi ja miljöö poolest. Aga see selleks. Nüüd siis katsun paari teise kohta saada, kus on märksa rohkem tüütust ja vähem cashi voolamas. Vôiksin ju kônekeskuses töötada, mul poleks selle vastu midagi, aga ma ei saa sellises kohas lihtsalt hakkama. "Ah, mida te tahate?" "Eee... seitse vöi kaks vöi kakskümmend oli see nüüd?" "Oodake, ma arvutan...." 

Kooli vôiks ka ära lôpetada. 

Django on vaadatud. Pelmeenimass hammaste all, verelôhnaline olelusvôitlus ja kättemaks ekraanil. Niggal lömastatakse pöialdega silmamunad, minul vajub pelmo aeglaselt mööda kurku alla poole. Praegu kôrvaklappides kôlab Foxygen ka nagu Django soundtrack. Ja ikka-ikka oma lapseliku kibestumusega kurvastan, kuidas inimesed ikka alati püüavad leida viise, kuidas teisele pähe astuda. Saaks ju ka teisiti, saaks! Ahnepäitsud lihtsalt! 

Arengud Lähis-Idas

Tillbaka

The Knife on tagasi! Sick nagu ikka.
Esineb Øya festivalil ka.
Kohati on minumeelest vokaalis vôetud snitti isegi Minervalt.
Need lühikesed lauselôpud.

natu norrat

kuulan lydverketi saadet siin parasjagu...

Evelin

jaaa, ajast kui euro veel kônetas, kônetas see lugu niimoodi, et suvel maal tatsasin aeglaselt paljajalu murul, rannalina undrukuks ning ümisesin peas seda lugu. Kujutasin ette mingisugust haldjalikku süzeed. Siis tuli varsti see lugu:


peaaegu, nagu olin môelnud. Vähem meiki, neiu, manitseks ainult....

Kassipiss

Appi! Oranz värvi nii üleeksploateeritud: aitab swedbankist küll, aga hotmail ja uus Tallinna bussijaam? Oeh... varsti tekib allergia. Bloggeris on see ka päris vöimsalt esindatud. 

Teiseks seda, et heh, möni keeldub ikka uskumast, et Cashmere Cat ei ole kiisusid armastav musaprodutseerijanna, vaid Magnus Oslost. 24. Aga musa ikka sama tore. Ja ta pikajuukselisus ka. 

Nüüd japsipoiste (BenZeli ) hitist remix.

Projekt

Hooandjasse projekt:"Mari kolimine" üles riputada? 

Naabripoistele on kaugelt üle kolme hoiatuse tehtud. Aga nad on ikka siin! On omale isegi poolehoidjaid vôitnud, sest ega nad kadedad pole, ja kellele ühikast siis ka pidutseda ei meeldiks, eriti kui lôviosa moodustavate esmakursuslaste peale môelda. Niisiis ei jää mul üle muud, kui siit biidipesast (praegu hardcore kômistamas) vaikselt varvast tôsta. Üldiselt vôiksin ka siin majas paremasse kohta pesa luua, aga see minu tuba siin on päris okei, ühika kohta üle keskmise ja strateegilistele kohtadele päris lähedal. Kui kolida, siis täie ulatusega. Eks ma kammin portaalepidi ja fb¨s hoian silma peal, kui keegi odavast aga enam-vähem okeist elukohast kuulutab. Ahjaa, eile loopisid naabrid aluspükse aknast välja. Ja alkoholilôhnad hakkavad juba tavaliseks muutuma...

Seni katsun ikka selle kuu ja ka järgmise siin ära olla. Vaatame..

Kummaline

Oi, kuidas mulle meeldivad uued algused! Siis ka uued valgused. Päriselt.

Lastfm´i uus konto hetkel nagu beebi pepu. Ja siin ka tänu ema tänitamisele (et ma nii negatiivne olen???) uus bloginimi. Ja mulle ausaltöeldes meeldib. Peaaegu nagu vana, aga uus ja toredam

Ja siis, kui ma end taas tagasi hoidsin jälle twitterisse midagi isiklikku postitamast, umbes nagu et lastfm´is konto uus ja ma oleks nagu uus, aga et selg valutab ikka edasi nagu põrguline, hakkasin täna mõtisklema, et kas ka see pole mingi (tänapäevane) kummastamisvõte. Nagu formalistidel. Kummastamisvõttega aja aeglustumine tekstis - toimub protsessi enese mäletsemine, edastada püütav info ei pääse takistusteta(loe sõnaveiderdusteta) edasi. Kirjeldatud protsess ei ole automaatne vaid kaugel sellest, mitte just ülemäära kirjutajale oluline, aga sel hetkel on oluline ja veel olulisem on selle kirjapanek. Ja see isiklik info, mis twitterisse ja mujale lühidalt, aga mingis mõttes kindlasti poeetiliselt paisatakse, on mingi nõksuga reaalsusnõksuga fiktsioon või nii. Või vice versa. Nojah, eks ta alati on. Oleneb kirjutajast muidugi. Aga ikkagi. Selles suhtes mu oletatava twitteriposti juurde tagasi tulles - selle sisu on ilmne üledramatiseering. Pole mu seljal häda midagi, ainult veidi kange istumiest. Ja mis see uus konto ka ära ei ole ja nii. Aga selle protsessi läbikirjutamine, uuesti kirjutamine on mingi mõnu omaette. Eks grafomaanid teavad.

Oksüümorone...

Nii. Tundengil on laias laastus päris keeruline. Nagu ka tööinimestel või neil, kellel need kaks asja koos, koos perega. Nojah, aga tema jaoks on eriti keeruline, kuna ta peab sellega veel pisut harjuma ja omad rajad sellesse sisse tammuma.

Et ei loe mitte ainult iga sent vaid ka iga sekund. Kalkulatsioonid-kalkulatsioonid. Ja ometi, mõlemaga tekib soov neid laristada, ikka luksuseks, enese poputamiseks, üldse mitte akadeemiliseks eneseteostuseks, nagu võiks (, aga eks ma katsun). Kuna mul nüüd uus küünlajalg (tegelikult vana, NGs loomingukonkursil võitsin, yeah! sattus õigetesse kätesse täiesti), siis oli vaja soetada peale punase lambivarju veel sobivaid küünlaid. Sellist roosat, nagu soovisin, ei leidu kusagil, nõnda lepin punaste üsna tavalistega. Ajakasutuse koha pealt - aeglane inimene on nii kohutavalt kehv olla, aga eks peab sellega kuidagi hakkama saama. Näiteks kirjutada lingvistikast, kus NÄILISELT ei ole vaja tegeleda nii palju informatsiooni enesest läbi laskmisega. 

ps. olen juba läbimõelnud, mis minust peale magistrit saab, mida edasi teha - ikka õppida vahelduva eduga, midagi praktilisemat. Kuigi viimane taks on ammu möödas ja jään neljakümnendaid eluaastaid ootama. 

Meanwhile...

Juba teine kord, kui kuulan TRUSTi ja hakkan selle ajel luuletusi kirjutama. Kõlgutab mingeid ajukelmeid. Vot, mida suht primitiivne musa mõnega teha võib. Aga ei leia enam üles seda lugu...

ps. koolijaoks nii liiv kui maitsestatud kanad vedelevad voodil siin. Sekka veidi muffinipuru ja põrandalt korjasin juustu tükke... Ise olen õnnelik sellise leiu üle, aga ma pole seda veel lugenud ja arvatavasti tuleb see ka lugemata raamatukogule tagastada. loen praegu hoopiski nick hornby mingit teismelistejanti ja ei saa käest panna. teine hornby asi tundus ka ladus lugemine.

aastanumber vahetus vahepeal ka

kassikultus jäi eelmisesse aastasse või jätkub?

Punane latern

Sai täna soetatud selline punane (nagu akna peegeldusest näha) lambivari. Môned tunnid sellises punases valguses veedetud, mainis N, et tal hakkab juba hollandi litsi tunne peale tulema. mina (täiendavalt): "Hollandi lits valmis juba?" tema: "Jah, varsti ronin akna peale." 

Minuinimesedjaunenäod

Ma pole ainus eluheidik, ka mu sôbrad on. Niiöelda eluheidikud. See on tore, sest ma ei tunne end päris üksinda ja tôden, et minutaolisi on ikkagi terve armee ja tehku teisitimôtlejad mistahes. Teisitimôtlejad jaotuvad veel ju omakorda mitmetesse gruppidesse. Las nad olla. Kui teha joonis ringikestega, siis läbib minu "grupi" ring paljusid-paljusid teisi, nii, et ei saa end ka päris distantseerituks lugeda, nagu vahel vb tunduda vôib. Aga see selleks.

Aastavahetusel liuglesid kaks socially retarded persooni pealinnas ringi (vahepeal ka politseipargi vastas 9. korrusel, kust avanes tuledemöllule imeline vaade.) ja nende koguarv liuglemisel (ikkagi hirmuslibe ôues ja veel konstantne vihmasabin ka) ja aastavahetuse tähistamisel kasvas kuuele. Tundus kuidagi kohustuslik see tähistamine, minupuhul ilmselt ka tänu valitsevale grupimentaliteetdile. Kuigi süüks pandi ka esmaspäeva harilikkuse môjusid. 

Ja täna jôudis minuni nääri(jôulplussaastavahetus)kaart ning ise suht samuti asjade edasilükkajana ei saa saatjale kaardisaatmist enam edasi lükata! See ootab nüüd oma postiteekonda. Edasilükkamise peaks üldsegi ka oma uusaastalubaduseks tituleerima, aga lükkan selle äkki ikkagi ülejärgmisesse aastasse - sel aastal on mul suuremad plaanid: Koolilôpp, stabiilsem koht, mida saaks kasvôi CV¨s rahulikult oma koduaadressiks märkida, ja töökoht, et seda aadressi ülal pidada. 

Tundun endale hetkel uruloomana, aga proua Paukson ennustas minu märgile sotsiaalsust ja lustilisust, et näis siis, kas meeleolumuudatused jôuavad minuni... 

Täna unerubriigis:

nägin üleeile umbes, et progesin mingit hobuseteemalist arvutimängu... Täna olin Jaamapoe katusel vahepeal ja mingis rongkäigus, mis toimus mu esimese kodu aias.