こんにちは！

@ worrk. 

Koolitöö ja pudelite külmikusseladumine teadagi kus. Hea on see, et kolm aastat varjusurmas olnud ipod on nüüd taas elul (saime hea tehinguga uue juhtme 15 sendiga! Win-win.) ja siin baaris oma muusika laskmiseks asendamatu. Koolitööks siis pragmatics in East and West. Nii ida kui lääs tahab sügaval sisimas ikka sama, olla aksepteeritud ning allutada, vastavalt situatsioonile. Aga kôneaktid selle saavutamiseks... oehhh. Vahel on mul tunne, et peaksin elama Jaapanis. 

t-shirt

My bf does`t always like to buy a new t-shirt. But when he does, he wants it like Glasgow Celtic shirt.

But he is not catholic or anything...
And he doesn`t always like this kind of shirt... It just looks cool at the moment.
Ja ta on suur jalkafänn. Kuigi see armastus on pigem platooniline.

N ja vale miiting 

Trikitav taju

Kirjutasin paberile sôna musternäidis. (Sest see oleks haakunud mu aedlinna-luuletusega ja parasjagu kuulasin Pure X`i, mis paneb môttesagarad tööle) Musternäidisega meenusid mustrid, millest rääkis Ahto. Esimene selleaasta öögrill algas minu jaoks nii, et kohalejôudes toibus härra salvia/salvei bad tripist. Ta irdus reaalsusest, aga hirmsasti tahtis tagasi reaalsusesse, paaniliselt. Sel otstarbel haaras ta lähedalseisjail kôvasti riietest ja raputas, hoidis kinni, et mitte mustritesse ära uppuda, pobises midagi, millest oli aru saada:"Ma pooldun", "Kutsuge kiirabi", "Ma upun..." jms. Toibumine kestis tunde, ajasime juttu. Vahepeal, kui olemine oli okei, aga tekkis ikka momente, kus kôik jôudis temani viivitusega, istusime kahekesi toas. Poeetiline ja idülliline oli see hetk, kus talle meenus beekonikrôpsupakk, mis juba tükk aega maas tähelepanuta oli seisnud. Pakkus mullegi, aga ma ei soovinud, jälgides paki fooliumsisemuses peegelduvaid oranzikaid kartulikrôpse. "Kui ma üldse millegi peale môtlesin vôi midagi tundsin," môtiskles A,"oli see see krôpsumaitse." Ja ta muigas. 

Kui inimese aju lakkab môneks ajaks töötamast, siis mis on see meel, mis kôige visamalt kaob? On see maitsmismeel? Vôi oli see nüüd moonutatud mälestus? Ja miks kôik mustreid näevad? Mingi kokkuleppeline nähtus nagu ufo?

Kui veel grillôhtust rääkida, siis noorel nohik-kunstikul (heas môttes ikka) on mônus vinüülikogu ja aparatuuripark ning liivahiired. Jazz, kes see nüüd oligi, enam ei meenu..., tegi olemise vägagi hubaseks. Kôik saime analoogi katsetada ja nuppe keerata, aga muidgi oli ôhtu artist Ahto isiklikult.

seitseteist tuul ja torm #esc

Ehk tôeline (üdini Jaapanist inspireeritud) talent, kes Rootsit esindama ei pääsenud, sai teise kohta ja grand finaalis kodumaa eest punkte anda:


(Find him in instagram ja saate näha meigita albiinonohikut)
Samuti ütleb ta, et kleiti kanda on palju mehelikum kui machona ringi joosta. Mhm. Vajab enesekindlust.

Nipet-näpet Malmöst #esc

... et siis môned erilisemad palad Eurovisioonilt, mitte just otseselt selle meeldimise pôhjal, kuidas nad laval taidlesid, aga niisama lookesena, mida ühel vôi teisel hingeseisundi korral kuulata. Seega, paar videokest siin: 

Hispaania on selline heatuju-rock, laulja näeb välja nagu üks minuga pragmaatikat koos ôppiv hispaania tudeng - erilised tunded. Ja üks kitarrimees näeb välja nagu Texter, sulnilt tinistab kitarri pääle vererikast tapatööd, ja lugu üldiselt on minu jaoks sellise atmosfääriga nagu Pistoda laul, mis oli üks esimesi laule, mis ma lapsena ära ôppisin ja mida suvel aias valjult lôôritatud sai. Selline rahulik, ja muutuva tempoga. See on vist selline lugu, mis ainult mulle meeldib... pealegi on videos tore valge kappav hobune. 

Ja siis muidugi Holland ja Anouk! Eriti meeldiv jällegi selles pôrgulikus ülesuhkrustatud laulukarusellis kuulda midagi värskendavat ja kôrvale pisut vastuvôetavamat lugu. Linnud-linnud. Emale meenutas Hitchcocki lindusid! Aga miks mitte môelda lindudest, kes vastasmaja katuselt kôik parvena alla ôhuvoogudesse langevad. Jälgida nende kulgu ja veidi muretseda, et sitaga pihta ei saa... Vôib-olla vääriks väärikas Anouk üldse eraldi postitust. Ta kuulub minujaoks veidi samasse kampa, kuhu Liz Phair, Cheryl Crow, Natalie Imbruglia ja sellised karmimad leedid. 

Ja siis lugu, mida märkas kôigepealt N, sest tal on kôrva hittide jaoks. Ja tôesti, avastasin, et see kummitab ning Roberto sobib mu praeguse "Itaalia-tundega" - vaata mu üleeelmist postitust. Igaljuhul selline melanhoonia haarab ja koreograafia on tôesti nii efektne, et sobib tervet musavideot täitma, siia videosse on see igaljuhul kenasti kätketud. 

Näputöökad inimesed

Vanaema oli tarmukas ômbleja (ka ametilt), ema on hea hobijuuksur-kosmeetik, ja minu näppude osavus kehtib kiiresti klaviatuuril klôbistamise osas. Vot nii.

100 asja

Merevaatega "motelli" juures

Elan alati mingis "reaalset olukorda" ületavas vaimus. Praegu on mul jälle see vaim peal, mis tekib Tartus suisel palaval ajal. Itaalia-tunne. Lühidalt, see puudutab "meeldimisi". Pikemalt: Mul meeldib pisikeses tassis espresso, mille kodus asendan kange musta kohviga, teen rammusat pastat, eelistan ajatut klassikat (Korraks Itaalias tekkis mul oma ettekujutus ajatust klassikast) nii ehitusmarerjalides kui riietuses - noh, need sandaalid (kui neid nii saab nimetada) tunduvad päris kvaliteetsed ja ajatud, samamoodi ka väike pruun Humanast saadud Rosetti käekott (well done, China! Samuti, Itaaliaga pole ka brändil peale nime seost tegelt, a sobib jalavarjudega), juba eelmisel aastal mu riietusse ilmunud heledad lühkarid ja nahale heast materjalist gardiganid ja tumedad maalähedast värvi t-särgid. Tartus eelistan tänavaid, millel on klassikaline, romaani vôi funk arhitektuur. Vanalinna jôepoolne äär, Tähtvere jms. Vaatan heldinult Taverna silti ja môtlen, et see koht pole aastaid muutunud (nagu ka Opera) - just nii, nagu Pariisis kombeks. Nojah, sama vist ka teiste suvel ôue kolinud Tartu raekojas asuvate kohvikutega. Nad on enam-vähem samaks jäänud. Ja mu Itaalia-tunne saabki millekski suuremaks. Pariisi-tundeks? Ei, veel suuremaks. Selliseks tundeks, et kus iganes sa oled, vôid enda juurde môelda maailma, mis sulle meeldib. Vôtta elemente siit ja sealt, need puslena kokku panna ja hingata armunult - oled just seal, kus olla tahad. 

Kaasa aitavad siinkohal ka Prantsuse kirjanikud (aga Camus` vastu naljalt ei saa keegi) ja nüüd lôpetan seda ammu alustatud raamatut Prantsusmaa salajasest ajaloost. Väga ladus lugemine! Minu Itaalia raamat aga oleks pidanud olema pealkirjaga Minu Genova. (Hea, et see peaasjalikult Genovast juhtus olema, Genova rongijaama lähedus ja üldse see kaljude, majade ja vahemere kooslus on väga mônus. Kuigi ma ise igatsesin vahepeal normaalset rohelist muru, haah) Tore oli lugeda vahelduseks akadeemikute elust.

Ahjaa, ja sisekujunduses ruulivad palmid! Ja mul pole enam midagi oma toa tapeedi vastu. Sherlock pani mind seda armastama (sest sarnasusi on). Vaja oleks veel seda suurt  nö eestiaegset ümarat lauda. Kolida sel suvel ei ole môtet. Oodakem sügiseni.

Aga kuhu jääb norrapärane koostis minus? See jääb sügisesse ja talve pigem. Vist ka huumorisoonde? 

100 asja täis? Ei ole? 

Kooliasjad! Vaja teha! Kohe ja koguaeg. Ja vaja on tööd. Uuel aastal ehk saaksin vôtta veel emakeelekursust, ma kahtlen ja kahtlen ja kahtlen ja kirjutan pooled asjad ikka valesti. Vôiks ju ka suva olla, aga pole. 

Mônus:

Eile Annelinnas

Kurri oli ka, ähvardas pissida kotti ja kingadesse, aga ônneks ei teinud seda.

Laupäevahommik

...kui ühele meeldib järjejutt (M) ja teisele raadioteater(N)?

PV vs riidepoed

püüdsin veel viimase päiksekiire kinni, ja peaaegu ühe jooksja, kes tundus olevat nagu...

Hiirekôrvad. Eredalt sillerdav Emajôgi... Käes on mu lemmikkuu. Miks? Sest ma saan sandaalid jalga lükata. Ja on veel mitmeid pôhjuseid. Ma ei ole väga kindel, kas kirjandusfestivalid on osa neist. 

Muidugi sattusin täna raamatulaadale, raamatuid utlibi tagasi viies. Raamatulaatadel ja sellistel kultuuriüritustel ja eriti Tartus olen ikka veidi pinges. Ehk näeb kedagi tuttavat, kellega peab rääkima hakkama vôi seda ma ei näinud sind sa ei näinud mind mängu mängima, vôi siis näed mônda vana silmarôômu, kes enam ammu mingi rôôm pole... vôi et siis hoopis keegi piidleb mind, mis lektüüri ma seal vahin. Noh, nägin ainult vana kooliôde, kes utlibi fuajees oma naabri raamatuid müütas. Oleksin peaaegu ühe 3 eurose Aadama ja Eeva paradiisiaiast väljapôrutamisest kôneleva koomiksi ostnud, môeldes oma koomiksikogujast sôbrale, aga jäin toppama - äkki tal see olemas? Kooliôde Liisa (peaks ikka hakkama nimesid kasutama, et teinekord aastaid hiljem lugedes ise ka teaks, kellest jutt) kutsus Sadamateatrisse. Ta on seal jätkuvalt tegev. Kunagi peab Undiini ära vaatama jaa. Polnudki nii hullu laadapääl. 

Siiski hingasin rahulikumalt juba Kaubamaja riidepoodides ringi kahlates. Ja miks? Sest ma saan seal olla palju vabam, vabam igasugustest kompleksidest, kuidagi anonüümsemalt, nagu suurlinnas inim- ja ehitiste massi sees, ning riided on samuti ühed suhteliselt pretentsioonidtud asjad, mille vahel ringi kolada. Niisiis tutvusin hindadega ning samal ajal arutlesin, et kas see anonüümsuse-teema on ka üks vabastavaid momente shoppamise juures. Kas siis on? Minu jaoks nagu on. Ja samal ajal saab hoopis teistele asjadele môelda, nt nimele Celeste. Sest see on tore nimi, kôlab nagu lestakala, aga on samas nii.. välismaise sädelusega. See nimi ka E. Uusi Prantsusmaaraamatu pereema nimi ning (olles seda raamatut veidi sirvinud) kangastus silme eespisut väsinud moega, aga sellest hoolimata kaunis igapäeva elu trotsiv daam. Samas kui Jesse ja Celeste Forever filmis oli Celeste äärmiselt niisama nunnu. Ehk siis... mis isikuomadustele selline lestakala-nimi sobib? Madame Celeste, Celestine...

Ja siis kaubamaja kingaosakonnas ütles keegi mu nime ja see oli muidugi oma vaba päeva nautiv Mirjam (aka Catlady). Töllerdasime siis veidi vihmale kiskuva linna peal, manustasime ühed jäätisekokteilid ning kui ma olin mainind, et oih ma nüüd ei jôudnudki Heinsaare loomingut rampsi tuhnima minna, oli Catlady teda just hetk tagasi näinud. Ja mina ei ole teda näinud enam kaks aastat. Kas ta kannab jätkuvalt seda flanellsärki? Ei küsinud ka. Nüüd siis leidsin Vikerraadiost järjejutu "Ülikond" ja selle môrudat algust kuulates soovisin tagasi Normandiasse mitmekäigulise ôhtusöögi juurde (mis ju ka toimus kriisiolukorras, milline kaunis kriisiolukord, kaaviariga)... Heinsaar aga on nii liiga minulik, et mul hakkas seda juttu kuulates kuidagi kurb. Mulle tuli mingiaeg elusuurune masendus peale ning ta vôimendas seda. Pigem murdun kui paindun, kuigi tahaks vastupidist. Aga ma arvan, et Läti hakkas minus elama ja huvipisikuid levitama just tänu talle. Heinsaarele. Pean üle uurima. Meeles on mul vaid mingi värviline pilv, ajust lahkunud, järel kusagil tajus. 

Dokumenteerin

Ilus päev - esimene sel aastal, kui saab käia lühikeste varrukatega! N läks rongile lausa plätudega. Tossud pressis seljakotti. 

Käisin M`l külas, nägin-kuulsin, kuidas on elu kahe paksu kassi (siiski ainult Kitten on paks) ja kohupiimavärvidega Karlova ääres. Möllamist jätkub, sest kui sa teed seinale ühe värvitriibu, siis pole see üldse sama, mis tervesse seina jääb. Roosa sein nägi päikese käes välja nagu valge sein. Ainult varjus oli ta veidi roosakas. Aga M`l on mônus kodukontor muidu. Ja naistöömees käis ka vahepeal ning ruttas edasi - tööd on käed-jalad täis hakkajal töömees-naisel. 

mina:"see pesukuivatusalus on nagu skulptuur."

ms:"sul on see kalduvus jah..." 

Siis helistas ema ja üks tema pointidest seisnes selles, et siin blogis puuduvad filoloogilised, vb akadeemilisust ja vaimu puudutavad postitused, filoloog. Kuigi eks ôlle kohta on ju ka tore lugeda. Aga... Tôesti. Üks pôhjus, miks ma siia midagi säärast postitanud pole, on vist mu enesehinnangu ja motivatsiooni (adekvaatne) langemine, mis teisi akadeemilisi tekste lugedes ette kerkib. Need on kuivad ja keerulised. Ja lähevad nii meta`ks kätte ära, et mul tekib lootusetuse tunne. Ja küsimus: milleks see kôik? Ma lihtsalt ei ole piisavalt tark ega raamatukoi teadust piisava kriitilisusega lugema, et sellest midagi ise edasi nokitseda saaks. Vôi vääraks tunnistada. Aga. Eks ma katsu edaspidi. Te mu paar lugejakest, hoidke eest, tôsised postitused on tulemasl! Homme lippan alustuseks raamatukogust läbi. (Nojah, kurb endalgi tôdeda, et ma ei ole intelligent, olen see, mida môtlen, aga ma eriti ei môtle nii palju kui tarvis oleks, ehk siis ma olen siin blogis kôigest oma igapäevaste ja kentsakate (sest need ma siin ära mainin) tegutsemiste peegeldus. 

Peaks ortograafiaraamatu OSTMA! Seda läheb ikka koguaeg tarvis. Toimetaja teeks selles tekstis mitu parandust, indeed.

xoxo

m

ps. Kelmid ja varganäod hoidke eest, Mao aastal tuleb kôik välja. Kui te vähegi ebausklikud olete ja seda blogi lugema juhtute. Oa tn. juhtum näitas seda nüüd hiljuti. Aga poliitikas on see juba "tavaliseks" saanud. Vahel asjad lihtsalt juhtuvad. Vahel tulevad vanad asjad jälle nähtavale. Kellegi abiga muidugi, aga nad peavad juhtuma olema nii, et asjad päevavalgele tuleks.

Eluôlu

äge Taani leibelidisain 

Kevade (tuulise) tulemisega on mul tekkinud taas huvi suvehooaja pôskepistmise ja rüüpe vastu, mis vastavalt aastaajale vajab ju väljavahetamist. Niisiis, suvehooaja (ütlen nii, sest eestlase jaoks on juba üle kümne kraadi sooja paras suvi: grillid susisevad ja piknikud tuulevaiksetel kohakestel üles säetud) rüüpeks on ôlu. Ja mitte tavalist ôlut ei taha ma, vaid eksperimenteerida nüüd uudsemate maitsetega. Ôlu olgu maitseelamus! Isiklikus kontekstis vôin öelda, et oma osa mängib siin linnastelembus ka - leiva-saiatooted, kali  ja pudrud on mulle alati mokkamööda olnud. Niisiis, käisin esteks lollilt Tartu spets nr1. ôllepoes ringi ja vaatasin, mida Kera ostab - üks puuviljabukett... sinise sildiga valge pudel, ôlleblogi kiidab. Ise ostsin IPA, millel oli soodukas, nagu tudengile kohane ja tudengite jook see IPA vist enam-vähem ongi. Maitse kolmandas astmes tunda mingit sünteetikat, mida N nimetas fairy`ks ja mina aknapesuvahendiks. Blogist pole veel üles leidnud selle joogi kirjeldust. Sinise sildiga IPA. 

Ühesônaga, see on mu hetke lemmikblogi. Kui ilusasti saab ôlledest kirjutada...  Nagu näha, siis tolle blogi blogrollis on esindatud veel teised vajalikud lingid, mida ühel ôllelembil külastada tasub. 

Ja heaks uudiseks vist on ka see, et samasugune kraanidega "Elava Ôlu" pood, kuhu Janis mind kilomeetreid kônnitas, on nüüd ka Tartus olemas. Isiklikult tahaks seda läti meeôlu proovida. 

sônumeid tolmutormide maalt

Eriti tuuline ilm siin täna, tuleb märkida. Laenasin seda suurt halli teipi ja arvasin, et olen oma terve talve kinnipüsinud ja nüüd kevadel tuule poolt lahti puhutud akna, mis enam kinni ei läinud, igaveseks sulgenud. Kuid paari päeva pärast ehk täna, kui olin teibi tagasi andnud, osutus teipimine nôrgaks. Bumlife rules! 

Pikkade lohisevate lausete päev ka täna, yo. 

Teine mainimisväärt asi on see, et telepaatiad toimivad. Lôpuks sai vanpsiga telefoniteel suheldud. Hakkasin siia pikka teksti kirjutama ja kustutasin ära, see väärib eraldi blogipostitust. Huvitav on seda "dünastiate" kulgu oma ilus ja valus kôrvalt vaadata ning sellest osa olla. Kui vanps vaid teaks - ta pilt on mul nüüd rahakoti vahel, minuga heas môttes pahandamas. Tal on selline asjalikkuse aura, millest mul vajaka jääb. Telepaatia nr 2: M`ga olen tahtnud ka kokku saada, aga pole mahti saanud, eile see ônnestus. Me ei suhtle maid ja ilmu kokku, aga eile tundus mulle, et ta on mulle nagu vana sugulane... somehow. Temas on seda sisemist tarkust, taipu öelda ôigeid asju ôigel ajal ning muidugi mind rôômustas, et ka tema ôhtu dresscode oli converse, heast materjalist pluuse (nagu mul aga lilleline) ja teksad. Ja see semiootik oli ka tore, ônnelik oma tavaliste moekate kingade üle, mis hôôruma hakkasid ning tutvustamas Shootersit, ehk siis sain oma hip elemendist välja natuke. Kahjuks ei jäänud meelde ta nimi, muidu stalgiks ta artiklid välja... 

Brrr, tahtsin veel Danny Brown`i kohta paar sôna lisada, aga N ärkas ja pean asjatama hakkama. Ja Minerva artikli, ning rôômustada, et ta ka üks tumbrl tsikkidest nüüd. Ei tasu hoida môistlikke môtteid vaka all :) Aga paari sônaga vist siis seda, et meedia annab ja meedia vôtab. Ja nôrgim lüli on inimene, teadagi. Hea, et DB keissi kohta on analüüsid ja kajastused olemas, mis annavad laiemaks diskussiooniks kôlapinda, aga kehv on see, et need abuserid ilmselgelt ei loe neid, vaatavad pigem Redditit. Nagu Kitty ütles. Link Minerva blogisse, kus on veel vajalikke linke, et aru saada, millest ma praegu räägin. Ja meedia kohta seda veel, et mulle tundub paratamatusena - (performance)kunstnikud mängivadki ôhukesel jääl, jättes üldsusele mulje endast kui veidrast vanast heast sôbrast. Kunstnikud on mingis môttes märtrid. (Ja jalgpallurid ebajumalad/jumalad - Spordiuudiseid lugedes tekib vahel tunne, nagu loeks mingeid Vana-Kreeka Jumaluste vallatuid tempusid. Kes tappis oma naise ära jne - tugevate ja ilusate kurbnaljakas elu.) Kunagi ei saa ju kindel olla, kuidas sind tôlgendatakse ning millele sa kellegi arust viitad, pealegi on lihtsam asju vôtta otseselt. Sellega tuleb leppida vist? Ja pööblit harida. 

Vähe pilte ja videoid siin, sry. Okei, Grimesil uus lummav video vana loo Venus in Fleurs peale. 

Kikilips teeb

mehega nii môndagi. N läks kikilipsuga töövestlusele ja nägi tôesti shikk välja. Täna juba rassib seal, kikilipsuta, Ajukaja t-särgiga. Ajujahis praegu on lausa kaks kikilipsukandjat nähtaval. Mis minu lemmik "ajukas" on, ei teagi, vist Pesa. Kids OS tundub igaljuhul kahtlane. Veel môningaid pedofiiliuudiseid ja kôik, kes laste vastu mingit huvi välja näitavad, hakkavad mulle juba kahtlasena tunduma. Umbes nii.   (Kahe otsaga asi see meedia) Ja seksuaalsus on üldse selline väga ôrn asjandus - kui sellega (noores eas) trikitada, siis vôib see kergesti inimese psüuhikale ja/vöi seksuaalkäitumisele pôntsu panna. Kusjuures viimasel ajal on mu "japsilembus" vähenenud selletôttu, et need ekstreemsused, mida nad teatud  filmizanris harrastavad, on mulle vastuvôetamatu vôinoh paneb môtlema, et mis küll viib inimese selliste asjade tegemise ja nautimiseni. Ilmselt  on siin pikad traditsioonilised juured. Saan aru, et ühest küljest on aasia naise jaoks kaitserelfeksid olulised ja nö heaks kombeks. Neitsilikkus ja kuuletumine on au sees. Aga meesterahvastele siis on sellevôrra ägedam ja "mehem" käituda nagu poisike ja piinata vastassooesindajat nagu pätipoisid kodutut kassi? Sadomasost saan veel aru, sest selles on môlemad pooled kokku leppinud üksteise nüpeldamise. Oeh, rôvedused ikka ei ole minu jaoks nii lahedad kui nt träshi jaoks. Ja mul pole sellest kahju ka...

Nonii. koristasin täna kappe ja kogemata paugutasin riiuliga vastu seina, ehk siis vist mürtsatus vôis naabreid häirida. Nüüd tuli vastulöök. Ehmatus missugune, siin poolhämaras toas..