Kodused lood

Niiii. Huhh. Palju asju on paika loksutatud. Edinburghi mineku plaan on jõudu kogunud. Lennupiletid check. Ööbimine check. To do list almost checkkk. 

Halliks värvitud köögiseinad ei tundu enam lillad. 

Interneti info, mida jälgin, on peaasjalikult mööbel, peaasjalikult kummutid.

Unine leitsak varju andvas rõdutoas. Meil on siin kohvi ja murelid ja ematoodud PEKIPIRUKAD, mis me Rosuga kahasse nahka pistsime. Ominvoorist peiks ei ilmutanud huvi sellise pealkirjaga saiatoodete vastu. 

Üks mõnus kohake päikese all on ka meie rõdu. Karvakerake peesitab päikeselaigus nagu ei oleks tal talvekarvag üldse palav. Võib-olla on tema talvekarv justkui villane rüü, et soojal ajal hoiab külma, külmal ajal sooja. Küll on aga sulav asfalt tema käpapadjakestele jätnud oma märgikesed, mis teda samuti ei paista morjendavat, aga mind küll. Ja tänaval ei saa ma talle ka öelda, et ei ära astu sinna tumedamale asfaltilaigule! 

Juubelid ja matused. Ei mina ega vanps pole jõudnud laulupeole keskenduda. Ma saan kogu peo netivahendusel järele vaadata, aga tema oma televiisori järelevaatamise funktsiooni eriti ei valda. Peab kedai asjapulgamat ootama. Not me, not asjapulk selles valdkonnas. Vanaema pommitati laulupeo ajal igasuguste telefonikõnedega. Helistasin ka mina sel põhjusel talle ja avaldasin kaastunnet. Kaastunnet peaks ka iseendale avaldama. Tegemist ikkagi lähisugulase parematele karjamaadele suundumisega. Aga mis siin ikka. Elu läheb edasi. Vanpsil oli oluline, et ma matusel oma need mustad laiad püksid jalga paneks ja OK välja näeks. Väljakutse vastuvõetud. Orienteerugem välimusele sel raskel ajal. 

Juubelite ja matuste raames sai kapis suuremat sorti sondeerimine läbi viidud. Leidsin mitu riideeset, mille kasutuskõlblikkus polnud kuidagi varem mu teadvusesse jõudnud. Üks nendest ema vana pluus, aga vist liiga läbipaistev ja ümberkeha. Vastukaaluks kandsin järgmisel päeval Lätist toodud Orwelli Loomade farmi teemalist notsu pildiga t-särki. 

Eilne juubel tekitas huvitavaid tundmusi jälle.  Juubilaride paar äärmiselt armas. Kõik need raskused, mis nad läbi elanud, ja selle kõrval ikkagi head nägu teinud. Teatav lihtsus olemise juures ja südamlikkus. Ja huumor. Kahju, et J kaasas polnud. Mina igaljuhul kõõksusin koguaeg. Vana lennuspets istus minu kõrval. Tema ametinimetuseks võib vist öelda leiutaja. Tegeleb masinainsenerlusega ja on hämmingus, et Raadi lennuvälja ei kasutata lennuväljana. Vaid et Ülenurme uus ehitati. Nii suurt lennuvälja nagu Raadil, pole kusagil Eestis. Miks miks miks, tekkis minulgi küsimus. Kui keegi blogilugejatest teab, miks Raadi lennujaam lennujaamana kasutusel pole, visake kommentaar! 

Juubilaridel 3 last ja neil omakorda 3 + 2+ 2  või uhh mul läks lugemine sassi. 

Ilmselt, kui oleksin sugulaste perekonda sündinud, oleksin ka mina arvatavasti juba vähemalt 2 lapse õnnelik ema. Aga mul ja minu vennal asjalood kuidagi teistpidi läinud. Ja isegi kui minul on perekonna loomise võimalus olemas, tunnen, et see oleks mingis mõttes vale. Aga see on pikem jutt. 

Enese aksepteerimise kohta veel põnev seik. A suutis vahepeal mulle öelda, et olen täielik sitapea ning mina suutsin seda kuidagi eriti südamesse võtta ja terve õhtu seda oma mõtetes hapendada. Well... eeskätt selles suhtes, et ma hilinen igale poole. Ei pea kellaaegadest kinni. See pole teps mitte uus inf tema poolt mulle, ega üleüldse midagi uut ja põhjapanevat minupuhul, aga olin vist kuidagi haavatavas meeleolus. Tõi meelde veel igasugu omadusi enese juures, mida mul on raske aksepteerida, aga ka muuta. Öeldakse ju et kui muuta saab ja ei meeldi, siis muuda. Aga mõned asjad mulle minu enese juures tunduvad sellised, mida muuta... tähendab muuta mind ennast. 

Mis ma tundsin; kogu mu raske mediteerimise ja enese akseptimiseks kulunud vaev lihtsalt lömastati. 

Samas, teisest vaatevinklist: kõiki neid enesehaletsuslikke mõtteid põdedes sean ma end justkui kolmandaks isikuks - nö räägin iseendast taga nagu kellestki vastikust inimesest. Well see ei ole teps mitte enese austamine ega armastus. Ideaalis ma lihtsalt akseptiks seda kõike endas. Nii lihtsalt on. Olen nagu olen. Mnjah... 

Pean mööndma seda ka: Õigete inimestega ei ole seda hilinemise probleemi mul kunagi muideks. 

Tegelikult üldse tahtsin kirjutada oma unenäost. Ärkasin sellepärast lausa kell 9 hommikul üles. Et see kirja panna. Nimelt. Hmm. Ei mäleta enam täpselt. Aga olin uppuval laeval. Jah. Oh seda inimeste mäsu ja teadmatust, ja iga infokilluga kaasa minekut. Mingihetk lihtsalt tabas teadmine, et okei - meil ei ole pääsu ja, nagu Alex Jonesi vidjo pealkiri kõlaks We all are going to die. Sellise teadmisega kondasin laeval ringi. Kuhugi minna ei ole. Mingi kamm käis seal veel, mida enam eriti ei mäleta. Sest une lõpp varjutas kõik muu. 

Evakueerusime ühelt laevalt teisele. Ja jõudsime selles suures veekogus mingisugusesse lüüsi. Lüüs  oli eraldatud ülejäänud maailmast massiivsete pruuniks kobrutanud betoonseintega, mis tipnesid okastraadiga. Aga. Me tegime seda. Me ronisime laevalt kuidagi seina juurde ja me ronisime lõpuks üle selle seina. Seda meeleheitlikku elutahet, mis nendes ronijates oli! Viimnegi kui jõuraas betoonsest okastraadiga ääristatud seinast ületamiseks kokku riisutud. See elutahe! See õnnetunne! Me olime päästetud! Me olime päästetud! Me ei surnudki ära! Aga millise hinnaga. Kogu see emotsioonide tulv ja möll. Ma olin ärgates lihtsalt üliõnnelik ja veidi väsinud ka. Ja arvasin et kell on juba 100, aga oli alles 9. jõudsime Rosuga kohvikooreotsingute käigus isegi võidupüha paraadile. 

Lehepuhuri tarvidus võimalik / mustand/ absurdi eri

linnuema topib oma pojale suhu
raagus sõnad
sest süüa ei ole
kõhud on kõhutunnetest tühjad
ent inimeste süüdistavad sõnad on laiali
õhus
õhk nendest lausa paks
aga õhus on ka armastus
ja armastus on ka sõnades
ja mõnikord on ka see pealesunnitud
jajah nii ka on
armastus mis ette topitakse
lootes mingile tehingule
tekitab puhitust
kõht ju õhku täis
ja jääb olevus raagu ses
rääkimise põuas
pärastlõunane lõuapoolik
kas ta on halvem kui
punnitamatuid tundeid täis kõht
olgu õues kevad või sügis
millal need süüdistavad sõnad kord kokku pühitakse???

Tume on öö

kauguses uhavad üha vaid
autod mööda tänavaid+autoteid
mitte ühtegi heiheid
ega tere
ainult head ööd

sahiseva tumeda öö
õhku läbivad nagu vikatid
tuledega terasest kolbad tükati
orvustades kõik ettejäävad mutukad
ja mõne ulukigi uhh hull
nagu salatiks
need kes sõbrad pole alati
tükeldavad

seemisnahkse kindaga öö
sametise kleidi ja kingaga amööb
toob üle põllu lagedale
taskuleambi valges vihus
kõige võika mis tema ihus

nii palju kui on öid
on kihutamas mõrvatöid
mööda igavesi autoteid

nad kaugel uhavad üha vaid
aga ka lähedal

vihmakese tinistamine

suvine vihmake 
koputab katuseplekile
alguses mõningase argliku intervalliga
siis 
hakkab pihta
suvine vihmake 
tinistab mu ära
vihmamaal tulen ilmale
mittemidagiteadva imikuna
imen kogu vihmavee ära
kasvan ja kosun
imestan 
sajan 
katuselt alla

Käisin ja sain

Pisut kentsakas kuidagi. Hüppad Tartu bussijaamas elva-bussilt maha ning kablutad üle tee rattahoidjate juurde ning vabastad (mõningate raskustega, imeliku nurga all sai lukustatud, bussika suitsunurk jälgib huviga protsessi) oma armsa velo, kes/mis seal oodanud kogu selle aja. 

Nagu mingisugune nihe. Kuidas seda seletadagi? Rõõmus taaskohtumine ja tänu, et keegi ei ole seda sealt vahepeal ärandanud. Ära sai oldud ju pool päeva, täiesti teises linnas, ratta nii käidavasse kohta jätmine ju riskantne. Aga ainuvõimalus, kui kavatsed 10 min jooksul Rosinaga kaka-käigu teha ja bussile jõuda (sest elukaaslane ei viitsi ja ma olin lubanud, pluss et oli liiga palav, pluss kõik muu pluss ikkagi see, et ma olin lubanud hommikul ise Rosinaga), sest järgmine läheb alles mingi poole tunni pärast, aga see on juba arvestatav aeg vanaema jaoks. 

Mida vanemaks saan, seda rohkem kergitatakse saladusteloore  ja laiu tagamaid suguvõsa igasugustelt hämarkohtadelt. Hakkab lausa imelik. 

Mul võib vabalt olla päikesepiste. Keha on loid. Mõte läks ka loiuks. Koduteel läbis peakolu mitmeid mõtteid ja see, kuidas nad kirja panna, aga koju jõudes. Teate küll seda, kui ühest ruumist teise minnes ühes ruumis mõeldud-otsitud asi meelest läheb. Suvetuuled viivad mõtteid laiali. vb kannavad kellegi teise pähe. 

nt Urka luuletused viimases VR´s. Hetkeks lööb nool sisse:"Miks mina neid ei kirjutanud!?" Heakene küll. Sest tema kirjutas. Kuigi temal vist täiskohaga kontoritöö koosolekute ja pealinnaeluga ehk siis justkui veel vähem aega kirjutamiseks. Aga andekas inimene leiab aja. Ja teeb kõike ilmselgelt kiiremalt (ja soigumisevabalt) kui mina.

Veel igasugu asju häid selles numbris. Igasugu. Parve päevik nt. Sujuvalt seob oma argipäeva mõtted ja "ahhetamised" kirjanduskozmaaridega. Hea number on, nahh. VR läheb ajaga paremaks/noortepärasemaks. 

Lähen jutuga tagasi vanaema juurde. Jajah, need igasugused infokillud, mille arvelt nüüd oma sugulaste ja esivanemate tegudega rohkem kursis olen. Enamasti ikkagi midagi negatiivsemaigulist. Elude keerdkäigud, olud, mingid paratamatused, inimeste iseloomud ja kõik muu. Tahes-tahtmata hakkad ennast selles virrvarris positsioneerima ning proovima leida dna osakesi mis siit või sealt enese koodi ümber kopeeritud, võib-olla muutuste ja mõjutustega. 

Oli veel huvitav tunnetada endas midagi. Nimelt muudatust. Haha, paradigmamuutust, kui soovid. Nagu ikka, läksime tema mahuka riidekapi kallale, et sealt mulle üht-teist sobilikku selga leida. Midagi, mis temale väikseks jäänud või mis võiks minu stiilitunnetust tervitada. Mõned riideesemed ka ta enda õmmeldud. Jutud ja mälestused riideesemetega seotud. Mul on enamasti muusikaga taoline suhe - mõne looga meenub terve eluperiood, mõne bändiga mingi suvi või seik jne.

Nägin seal riidekapis ka ühte vana pruuni gardigani, mida ma vanasti väga endale tahtsin. See nägi nii mugav ja mõnus välja. Millalgi on ta aga vana kappi tagasi rännanud. Ja ma ei vaata seda enam üldse nii ahnelt. Üleüldse ei ole ma enam nii suur hilpude sõber. Enamasti lähen (e-)poodi kindla mõttega, mida parasjagu vaja. Momendil on suur linasest riidest kleidi soov. Linasest kleiti vanaemal loomulikult pakkuda polnud. Oli üks mõnusast materjalist roosidega pikk seelik, mille viisakusest vastu võtsin, üks roosa lühikeste käistega pluus, mida suvel hea peale visata ning hmm üks punane kittel ja heleroheline eestnööbitav maxikleit. Sellise saagi ning vorstijupiga (sest tal polnud muud anda ning kompvekkidest ütlesin ära, aga midagi peab vanaema ju alati andma!) liikusin kuuma ilma käes sulades läbi Elva linna rongijaama poole. Sest tahtsin veel jalutustiiru teha vanades nostalgilistes kohtades. Nt ujumamineku tänav, Vereviäärne oli rahvast täis muidugi jah.. Peatänav teetööde all. Suure Konsumis/coopi jätsin seekord ajanappuse tõttu (pluss et mul ei ole otseselt midagi vaja osta, kuigi sealt on alati midagi, mida mujal poodides pole, ja tekib ka kohe vajadus kohtekindlasti millegi ostmise järele) vahele.

Max 0,49 volline  Clausthaleri karastusjook sildiga "Taste of full life" sai just otsa ja said otsa ka mõtted, mida ma eluga pärast selle postitamist peale hakata.

Oot, keegi helistab, tsau!

Usuhullusest

Pole seksi ja linna väga vaadanud, aga ise arvan, et seksi- ja linnalikuks kisub see postitus. Sest olen teemat lahanud mitme sõbrannaga, ja kuidagi kirjanduslik tunne on ning veidrad seosed, mis tekivad erinevatel inimetel nendega suheldes. 

Nimelt. Käisin kirikus. See on pikem lugu. Hetkel silmad valutavad ja ei jaksa pikalt rääkida, kuigi tahaks. Proovin lühidalt... 

Usuteemadest hakkas rääkima M kellel jeesusega oma kana kitkuda, mis sarnaneb väga minu kanakitkumisele (on alles väljend see kanakitkumine!), ja kuna K orelimängijana kopikat teenib, oli meil justkui luba olemas pühapäeval Jaani kirikusse kell 11 jutlusele minna. Info/õpetussõna/"nädala tera", mida seal peale rituaalseid laulmisi ja lausumisi jagati, oli üldine - kas selleks peab kirikusse minema. Aga rituaalid ise. Usutunnistus. Tundsin midagi vastakat. Jeesust tunnistades ja uskudes oleks ma ju ainult tema imetleja. Aga. Kedagi imetleda, keda ma kunagi kohanud ei ole... või, teate küll. See on abstraktne "entity" minu jaoks. Ja nii otsekohest teksti tema ülistuseks puhtast südamest lausuda oleks iseendale valetamine.

Sain kohe pärast kommenteerida, et resoneerun rohkem idamaiste õpetustega (dao de jing  - taoism ja budism), mis kuidagi abstraktsemad ja realislikumalt võnguvad kaasa. Eriti daoism, kuidas see kirjutatud on, jättes delikaatset ruumi tõlgendusele ja mõtte liikuvusele, öeldes vähe ja samal ajal öeldes palju. Kuigi jah, kirikulaulud ise teevad meele heaks ja on tore hommikune mõtestatud uplifting ajaviide. Aga tõsine suhe jeesusega. Hmm.

Õhtul läksime teise K ja Rosinaga jalutuskäigule. Rääkisin K´le oma kimbatusest. K kui vana teoloogiatudeng viitas minumeelest olulisele asjale - ka budismi pühendutakse täielikult ja tegeletakse lausa jaburuseni minevate reeglistiku täitmisega. Läände on jõudnud see küll jah filosoofilisemana ja nii. Mnjah, Jaapanis on ju ka kristlasi täitsa omajagu, see oli vahepeal väga popp (ohh sarnasest kimbatusest on hea raamat)

Mis meenutas, et kui sai aktiivsemalt tegeletud Kundalini joogaga, siis ... ka sellega on võimalik äärmusesse minna ning seda ülevamaks kõigest pidada. Igasugused sadhanad, riietumisstiil, toitumine, mingihetk vahtisin youtube`is peakatete sidumise tutoriale... Mnjah. 

Kui saabus uudis Rosina peatse ilmaletuleku kohta, oli see siiski nagu märk, et on aeg maapeale tulla ja tegeleda elu elamise ja vastutuse võtmisega. Olen enamasti ikka üritanud sellest põgeneda ja seda nii vähesena hoida enda õlul kui võimalik. Koer on kergemat sorti proovilepanek selles vastutuse valdkonnas õnneks. Igaühele oma mõõdupuu järgi.

Niisiis, usk ja igasugused meditatsioonid peaks inimest toetama, mitte muutuma obsessiivseks eesmärgiks omaette. Tunnen, et nii on minu jaoks õige. 

Ja ma olen õnnelik, et mul on sellised sõbrad, kes on nii laiade ampluaadega. Et saan minna kell 11 orelimängu kuulama ning sellest päevaks kosutust saada. Ja seda pärast jalutuskäigul arutada. 

Also, tore ka see: Tööl lõunatasin reikit valdava töökaaslasega jõeääres päikese käes, kellele mainides, et veetsin püapäevahomiku kirikus, kohe silmad särama lõid. Mingisugune sünkroonsus jälle: ta olevat terve nädalavahetuse mõelnud jumala ja jumalikkuse peale. Nt kasvõi selle peale, kellega me räägime, kui me räägime jumalaga. Rääkisime ka ühest raamatust, mida ta praegu loeb, mille kohta ma tahaks öelda, et seda ei tasuks puhta kullana võtta... aga mnjah. Inimesed peavad käima oma usutee, kes suurema maksimalistina, kes jäädes enamasti kuhugi vahepeale, nagu mina. Lõppude lõpuks pole üks parem teisest. 

Ja seda Naatan mainis teenistusel ka vähe teistsugusema sõnastusega. ja leidis isegi mingid read piiblist selle kinniuseks. Kuulad seda universaalselt head ja õpetlikku juttu ja hetkeks mõtled, miks miks miks kasutatakse sellist asja ära ja ikkagi kasutatakse energiat kellegi maha surumiseks, et oma tõde peale suruda ja et teiste arvelt parem elu oleks. Eks ma tean küll, miks. Aga nagu. Who does dat. Ei taha oma heausklikkuse mullist väljuda. Ei taha.

Mõnna albumi peale sattusin tööl