Maagiline realism kõikjal minu ümber

 August. Ümbrus muutub. Kokkupuude ämblikega jätkub. Pärast meeleolukat luuleõhtut otsustasin oma ratast enam mitte sirelipõõsasse parkida vaid see trepikotta viia. Teen ukse lahti ja hakkan ratast tõstma ja mida ma näen - tema seal: Suur lihav paksu keskosa ja võimsate jäsemetega ämblikloom otse keset uksepiita, justnagu midagi öelda tahtes või nii, maru imposantselt. Ta oli steitment. 

Pisut veinisena ja tühja kõhuga hilisõhtul minu mõtlemisvõime üsna pärsitud. Passin talle otsa ja panen ukse uuesti kinni, äkki ta liikumise peale liigutab ennast sealt minema. Liigutaski. Hästi kiiresti! Kuhu ta kadus? Ega ometi ämblikmehe kombel minu otsa hüpanud? Tegin ukse lahti ja seal ta jälle oli, pisut uksepiida varju pugenud, aga ikka keset teed nii, et ma ei saanud temast mööda - ei taha ju otsa ka teisele sõita. Ühe käega tuleb ust lahti hoida ja teisega ratast veeretada, nii et... helistasin korra üles, et elukaaslane tuleks ka seda ilmaime-looma kaema ning ehk aitaks temast kuidagi mööda saada. Helistan üles. Sealt tuleb imelik krabin. Ütlen tere. Krabin jätkub. Uks juhitakse avatuks, aga mul pole seda vaja, on vaja kutsuda abiväge. Paar korda sarnast hirmuäratavat krabinat ja annan alla. Mis toimub? Mis reaalsuses ma viibin küll? Räägin ämblikuga, palun tal kõrvale minna, kui ta ei taha lömastatud saada. Nope, ta ei võta kuulda. Passib seal. Nonii. Sätin siis lõpuks ratta nii ukse äärde kui saan ja ennast teisele poole äärde ja püüan ta ellu jätta. Edasi ma ei tea, mis sai. Igaljuhul öösel ei tulnud üldse und ja vastu hommikut oli mul max väsimusega uni, milles rebane põllupeal piilus mind. Meil oli piev pilkkontakt. Tahtsin edasi minna, aga kartsin, et äkki ta tuleb mind maha murdma või mine tea - marutaudikandjad nad ju. Teen paar sammu ja rebas-poiss tuleb minu poole, aga siis... mul kaob nägemine ja läheb halliks. Midamida? Katsun fookust hoida, aga ei saa, hall kae katab nägemise täielikult, rebane on üsna lähedal, avan silmad augustikuu jahedasse päikesepaistesse oma voodis. Voodis on mulda. Rosin kannab seda isegi kui jalad on pestud. Püherdab voodis linadel. Ilmselt ei lasnud mul öösel magada mõte mikroorganismidest voodis. Vahest ka mõni ämbliku-beebi on linadevahel? Korjasin niipalju muru ja mulla osakesi ära kui sain, aga midagi nagu ikka... Oeh, ja siis ei saanud selili magada kuigi selg seda oma kangeolekuga rangelt nõudis. Muidugi olin ühest raamatust lugenud, et hallidel maavälistel on kerge inimest röövida just siis kui ta on seliliasendis. Vot. Nojah. Proovisin igas asendis aga mitte selili olla. Hommikupoole ööd andsin alla ja jäin selili oma rebaseunne. 

Wabisabi saatest avastasin hea artisti, mis kogu selle maagikaga hästi kokku sobib:

(ahjaa, ja slämm jah, sellest peaks vast eraldi postituse tegema) 

Mida arvan arvustamisest ja endast ja ups jälle veidike life coachi jutuks kisub

Raamatuarvustusi (ja noh, üleüldse arvustusi) lugedes hakkab silma kurvavõitu (ent mitte kurb, see on juba liiga dramaatiline sõna. ka tüütu on siinkohal liiga äraseletav adjektiiv) tõik. Nad on sageli )aga mitte alati) kuivad ja igavad, infot ja seoseid pritsivad, küll tundlikke järeldusi tegevad, aga ise oma kirjutamises justkui mitte nii tundlikud. Ma vajan mingit teatavat mahlakust tekstis. Kas mingi arvustus iseeneses ei võiks ka olla omaette kunstiteos? On seda palju palutud? Jah, ilmselgelt. Ja täiesti arusaadavatel põhjustel ka.

Üleüldiselt, raske on end sundida lugema midagi, milles minujaoks jääb hinge väheks või ei resoneeru. Üldse on raske teha asju, millega ma ei resoneeru. Mis võib-olla vajavad liiga palju pingutamist. Sellest johutuvalt on mul sageli dilemma - kas ma peaks rohkem pingutama (konfuutsius) või alla andma mõttega, et ju see pole siis minu jaoks (pigem taoism - on nagu on). Kui nüüd maru relevantselt astroloogiale toetuda, siis selles kaanonis öeldakse, et kaljukits on töörügaja ja distsipliinilemb. Kustotsast ma see olen? Mulle see distsipliinijüngri mentaliteet meeldib iseeenesest ning tunnen vajadust küll, aga näiteks india astroloogiat uurides selgus, et mu juhtplaneet  (saturn) on nõrgestatud olekus (amburis), mis muudab mu parajaks plähmerdiseks ja optimistlikuks, kuid abstraktseks unistajaks. Meeldigu see siis mulle või mitte. Tuleb püüda see omadus kuidagi šarmiks muuta! 

Sellega meenub - hakkasin vahepeal püüdma mõningate sõprade muidu negatiivsena näivaid/mulle vastunäidustatud omadusi vaatama teises valguses - mingil määral on need nende trumbid või need-miskid, mis nad omaette väärtuslikuks ja šarmikaks muudavad. Elu läks kohe toredamaks selliseid mõtteid mõeldes! Niisiis imetlen oma sõpru-tuttavaid, kui nad teevad või ütlevad midagi, mida mina ei teeks. Jah, tõsiselt imetlen. Vahel jällegi, mõni sõber on minujaoks nii sümpaatne ja šarmikas, ning hiljem selgub, et see on tingitud mingitest tema sisemistest ajavoogudega pealekasvanud kompleksidest. 

Aga vahel, vahel degradeerun mingile tasandile, kus ma jällegi ei salli ei ennast ega teisi. Siin sobib vist ka see õlalepatsutus endale - on nagu on. Midagi pole valesti. 

Kas ma saan imetleda teksti, millega ma üldse ei resoneeru, millega peab punnitama, mida üldse ei suudagi seedida? Õnn ja tõrvatilgad meepotis jälle. Nendeta lihtsalt poleks mittemidagi. 

Õnnelikkusest ja mitte nii õnnelikkusest

Vahepeal tundub, et ebamugavuses peitubki õnn. Vähemalt käib ta sellega koguaeg kaasas. (mul puudub mugav tugitool või kottool, milles hetkel seda teksti eriliselt mõnus kirjutada oleks, aga ma ei kurda! see õnnelikkuse osa tuleb minu seest). Need hetked, noh, need samused hetked, mis mul on olnud ja mis praegugi. On ju üdini õnnelikud. Ja ometi on tõrvatilgad meepotis. Nad ikkagi on. Aga kes neid mäletab? Mina mäletan. Ja nad on täieõiguslik osa, vaat et pärisosa õnnest endast. 

Või et tekib küsimus, mis see õnn üleüldse on? Eks seda peab igaüks ise enda jaoks sõnastama või müstifitseerima, tehku nad mis tahavad selle õnnega. See on igalühel oma.

Tahtsin tegelikult kirjutada põrandalampidest. Kas just siia blogisse, aga üleüldiselt. Ja sellest, mida nad minu tajudega teevad. Tähendab, nad teevad korteri või kodu oma madala sooja valgusvihu mõjul hubaseks. Kas see ongi see, mida elult tahan? Ühelt mõnusalt kodult igaljuhul küll. Samuti aitab hubasusele kaasa segadus, selline kerge tervislik segadus - esemed pilla palla mööda puba laiali. Näiteks praegu on meil elutoas mõned esiku mööbliesemed ning pappkastid. Tuba omandas riidenagi diivanikõrvasel asukohal kohe täitsa teistsuguse olustiku. Saan diivanil lösutada nii, et uksest siseneja alguses mind ei näe. Turva häll. Tahtsin põrandalampidest kirjutada pikemalt, võib-olla lausa akadeemiliselt. Aga akadeemikut minust ei ole. Kas minu hääle (ei ole vihakõne) avalikuks avaldamiseks pean lisama oma teksti kellegi tunnustatud oma ala spetsialisti tsitaate, et tõsiseltvõetavam paista? Nojah, muidugi oleks põnev lugeda, mida üks või teine hubasusest või põrandalampidest arvab, miks mitte, jaa-jaa. Põrandalamp teeb valgusega seda, mis avab inimeste sees nende mine tea mis rakumälu paunakesed ning veider abstraktselt sõbralik olek on kohe saavutatud. Mida selline valgus meiega siis teeb? Mida üldse valgused inimestega teevad? Mida teeb augustivalgus? Septembrivalgus? Kesksuvine leitsak?  Jõulutulukesed? Ammustel aegadel kaubanduskeskuste vetsudes asuv sinakas valgus? Strobod? Ilutulestik? Tänavavalgustus? Tubade valgustus? Erinevate tubade valgustused? Lihtsalt tunnetada, mida erinevad valgused meiega teevad. 

Õnn tuleb ikkagi, jah, enda seest. Ülirahulolevana vihmastel tänavatel kõndida ja tunnetada, kuidas jalanõu talla vahelt niiskust sokkidesse imbub... (Kui keegi tahab konkreetset vastust õnnelikkuse osas, siis ütlen, et see on jalutamine. Tasub lugeda raamatuid kõndimisest ja puudest.)  

Vahepeal niisama

Vahepeal on toimunud nii mõndagi, ühte ja teist ja kolmandat. Minu ümber ja mu sees. Peaasjalikult ikka sees. Ei, endateada ma ei ole rase. Mitte selles mõttes sees! Kuigi jah, viljakas iga. Ja kauaks seda enam ka on... (kuulates teisi töökaaslasi pusimas aastaid lapsesaamisega)

Väljaspool - teadagi - corona strikes again. Augustis nüüd strikes again igasugused rahutused ka nt Valgevenes. Uskumatu natukene, mis seal toimub ja tahaks lihtsalt ohata - et mismõttes. Ja salamisi loodan, et need rahutused seal (nagu ka mujal) on, nagu keegi kenasti ütles, ravivad: mädapunn tuleb kõigepealt katki teha, ajada mäda välja ja siis saab ravimine pihta hakata. Igaljuhul midagi sellist loodan ja ootan kõigilt rahutustelt, aga ise väga plakatiga kuhugi ei tiku. 

Suvekuude (võib-olla ka kevadkuude?) vältel olen ikka jõudnud ringiga tagasi Phoebe Bridgersi juurde. Eelmisel aastal oli tema kummitusepildiga album päris palju kuulatud mu poolt. (Ekspressi parimate albumite oma listi lisasin kiiruga mingeid meeldetulevaid ja unustasin täitsa ära nt Metronomy ja veel mõningaid...) Terve Punisher album on kullatükk. Intervjuud muusikuga on ka toredad. Ja laulusõnad viivad omaette maailma, muidugi Phoebe maailma ja killukestesse tema elust ja mälestustest. Nt vanemateteema, jepjep, kellel seda poleks, igalühel omamoodi.

:) 

Täitsa noorte musast olen üsna eemale triivinud, kuigi vahel kusagilt tilgutatakse horisondile. See ongi vist keskiga. Nt khmm miskid Ellipid ja muud popmuusikud, kelle triviaalsetena tunduvad laulusõnad on kirjutanud kirjanikud - hea rahategemise ots neile muidugimõista... aga nojah. "See ongi vist keskiga" mõte tabas mind ka kui üle pika aja omale teksasid otsima läksin. Neid sunnikuid ei saa netist ega proovimata. Ainsad, mis okeid tundusid olid sildiga:"relaxed mum fit" Tjah.