Unes ja ilmsi

Aperatiivse pakendi pärast ostsin. Telksis uus Jesse Ware´i video. 

Nägin mis ma nägin, nägin seda unes. Enam eriti ei mäleta, aga ma reisisin ringi ja ühel hetkel olin veekeskuses (umbes nagu laevades või hotellides see väike basseini- ja saunanurk, fancy). Ja veekeskuses tahtsid riietusruumi ukse vahelt sisse vupsata pingviinid. Hoidsin ust kinni ja vaatasin läbi uduklaasi, kuidas nad seal nügisid ja tuterdasid, et sisse saada. Aga sellistes kohtades loomad ju ei käi, olin ma kindel ja hoidsin ust kindlakäeliselt kinni. Keegi appi ka ei tulnud... 

Teine unenägu on tagasimõeldes jube. Kandsin mingit beebinukku käes. Ja vaatasin, taamal laius tiik, milles lebas veel teine beebinukk. Aga tal polnud vist käsi ega jalgu. Terve õhustik oli selline gloomy ja taevas rohekas, eemal võib-olla ka mustaks kärsatanud suitsusaun. Igaljuhul mõtlesin ta hiljem sealt ära tuua, isegi kui mul temaga midagi peale hakata ei ole, pole  eriti kena vaatepilt seal...

Ja siis muidugi same old sisustusunenäod. Mul oli külalisi maal ja nad tuli kuidagi tubadesse magama paigutada. Reisimisel vahepeal igaljuhul olin mingis linnas, mis pidi kindlalt Eesti linn olema, aga ma polnud selles sugugi kindel. See ei meenutanud ühtegi. Ilmselt mõni maakoht Läti poolt tulles Lõuna-Eestis Valga maanteel, ma pakun. Taevas oli jätkuvalt rohekas, vahepeal roosakas, mõned rünkad pilvi sealhulgas.

Muidu, ma ei saa ju pesu pestagi ega olulisemaid asju osta, kui mul raha ei ole. Tähendab, seda on, ja seda tuleb hoida, sest seda läheb imelikul kombel rohkem, kui enne, mingiaeg. Enne käisin tööl ja harjusin kulutama, tähendab, elatusin söödavast ilust, üritusi sai rohkem väisatud, kinos käimine peaaegu tavaline lõbu. Nüüd enam nii ei saa ja õnneks hakkan sellega ka harjuma. Kui sa tead, et sa midagi omale lubada ei saa, siis enam ei tekigi kiusatusi. Üks portsjon kartuleid ja halvastimaitsestatud suvikõrvitsaid juba valmis. Rõhk sõnal halvastimaitsestatud. Käisin eile vürtse ostmas. Jälle väljaminek...  Jaah, nagu toiduprobleemid oleksid need suurimad. Aga neile on lihtsaim kindel lahendus leida ning sellest siin jahuda. 

Valing

Oeh, nende hingematvate emotsioonidega on ikka raske elada. Kui loed kellegi, kes on sinust nii erinev ja nii sarnane, vulisevat novellilaadset absurdi, milles nii palju nii loogilist nii sarnast, siis... ei saagi midagi muud teha, kui selle emotsioonidevalingu nagu sooja duši all liguneda, lasta sel end korralikult läbi nüpeldada, jajajh keerame survet tugevamaks. Ei taha veel selle sooja vee käest külma ruumi astuda... peab ju kuivama ja see pole enam nii meeldiv protsess. Mine sa tea. Nüüd ma peaks välja minema. Aga ma ei saa. 

Jah, peaks hakkama neid oktoobrikuiseid meditatsioone väisama. ;) 

Mul võiksid need emotsioonid teistpidi väljenduda või noh olla - mitte naha all keeda katel, vaid olla lihtsalt elav ja kõiges kaasarääkiv ja muidu kärmas. kärmas. 

I´m not fckn OK.

Tegelt olen väga okei. 

Haps

Ja lõpuks sai külastatud seda kauget imedemaad nimega Haapsalu. Kz sünnipäeva puhul tegime ringkäigu, mis hõlmas konjakit, kohvi ja muffineid tema juures, armsaid tänavaid, promenaadi, kuursaali, galeriid ja Nurme kohvikus toimuvat matsalu filmide festarit, kus peale keskpärase dokumentaali üks väga šarmantne naisterahvas rääkis oma töö- ja elukogemustest Norras. Kz elab nagu külmkapi peal klaaskuuli sees, pealtvaatajale tõeline pärl, ta on endale loonud trajektoorid ja tegevused, mida pidi liikuda, kuidas toimida, looks cool. Trajektoori sisse mahub ka linna ainus siga Possakas ja retked ujuma, trajektoori sisse mahuvad ka paljad varbad sombuses ja tuulises sügispäevas. Jaaah, ma ei saa ikka üle - kui ma hommikul otsin välja mütsi ja kindad, et Tartus õue minna, teatab K, et käis just meres ujumas, mis see 15-16 kraadi veesooja ikka ära ole :) 

Kultuurimajas ka nostalgia ja M. Karmini näituse pärast ... like @ need punased toolid.

Jalgrattad ja meri ja päike veel viimaseid kordi ( Kz enda tehtud pilt, nice nice :) 

Lepatriinupojad

Leidsin toast lepatriinu. Ilmselt tuli ta koos tükikese loodusega, mis sageli lahtisest aknast kasesäbruga mu tuppa sajab või vanemate otse põllult toodud toidumoona ja saialillekimbuga. Igaljuhul ei olnud ma kuigi rõõmus seda väikest olendit nähes. Meenus kunagine tähenduslik suvine hetk Harjumäe murul kiirtoiduga maiustades. Võiksin selle seiga peas veel ja veel tähendusrikkamaks ja romantilisemaks mängida, kuid praegu on hilisöö ja mul on juhtmed sassis. Igaljuhul teatas ta selles kaunis hetkes täiesti kontekstisiseselt, et üks maailma kõige jubedamaid nähtusi on lepatriinude pojad (ma vist rääkisin kõrgusest?). Neid kardab ta kõige rohkem. Neid ta mäletab eeskätt bioloogiaõpikust. Seda pilti sai välditud. Nunnu mälestuse ajel tuulasin kodu läbi lootuses surmata kõik lepatriinupojad. Sest nad pole üldse nii armsad kui täiskasvanuna.... 

Ükskord hääletamas....

...ja Maaülikooli spordihoone ümber ringe tegemas.

vananaistesuvi....

5 tuttavat abiellus sel suvel, kui numbritest kuulda tahate.... rasedusi ei loendanud.

Eating icecream in the rain

Niisiis. Eile pisut alkohoolses olekus tundus maailm erakordselt meeldiv ja südamlik. Ilmselt sellepärast, et mul oli mõttekaaslasi, ja oli head muusikat. Ja siis teatas K, et kuulis mind raadios. eeee... Ok. Kiirteade "bändikaaslasele" ja juba mõne aja pärast oli täpsem info platsis, et Eesti Popsi 28. augusti saate kolmeteistkümnendal minutil hakkab pihta. 

Peaks vist mainima, et pseudonüüm marikami on ju tegelikult mu kauaaegne msni-hüüdnimi, mis ei olegi mõeldud väljahääldamiseks, see lihtsalt näeb kena välja ja viitab mõnele meeldivale nähtusele/kirjanikule. Nii, et Murd sai seda väänata 3 erinevat moodi. Ja ausaltöeldes ma ise ka ei tea, kuidas hääldada. N sc-nimi on ka pikk, sellepärast saigi loodud Tricky Monday. Aga TM pole eriti promotud... Peaks vist veel mainima, et Murd ütles seal kogemata peale jäänud failinime, mitte loo lõplikku nime, Smooth July. Tollel eelneval lingil siis võib kuulda seda awkward tutvustust, aga sc´s on saade taandatud sellisele mixteibile.

Tervitused naabritele!

;)

Lamb of distance

... aga kõigeparem on, kui külalised lahkuvad. Kasjust kõigeparem. Aga hea. Hea teada, et nad teinekord tulevad jälle. Tulevad. Distants on ka hea.

Mittemidagiütlev vaatlejaroll on enam-vähem minu hea. Vahepeal tundub, et ma ei saagi vist seda va päriselu(koodnimetus ma täpselt ise ka ei tea millele, mida see päriselu tähenda võiks, siblimised heaolu nimel vms) elatud. Distantsilt on kõik (saaks veel avaramalt ja üldisemalt?) kenam, pehmem, pisut ehk hoomatavam - suur detailne plörrindus on pisike täpike kauguses. Enamasti ikkagi täpp täpiks ei jää, kasvab ja kasvab, voahh!

Meeldiv ajadistants, Skanu Meza on ka alles oktoobris, kui ma õigesti mäletan. Ja Pariisiminek Novembris samuti ka kõnealune. Tukata Molly Nilssoni soeng ka? Ebameeldiv ajadistants - kooliga seotud otsused. Must lammas says hi! või.... Määäää! 

Korraks...

Vahepeal mulle ei meeldi, kui kellegil on inimlikud rumalad maised probleemid ja ta laseb neil ilmekalt väljenduda. See teeb minust misantroobi. Tahan inimesi imetleda, mitte leida, et nad on sama tobedad kui mina. Või tobedamad. Üldjuhul tobedamad. See aga siiski ei välista vahel ka vastupidist. Kui keegi jumalataoline vaevleb psüühiliste ja kehaliste komplekside käes, siis tõstaks see ka nagu mind ennast kõrgemale. Vist. Igaljuhul on vaja imetleda. Teisi, ennast. Ja ilu siin ei ole määravgi.

Võrrelda juba enam ei viitsi. Laste missivõistlustest on mul ka suva, sest ükski aruga inimene seda ei tee, teevad need, kellele see mingit pinget või huvi pakub. Sedasorti lastestki ilmselt saavad elujõulised "ilu" eest võtlejad, võistlemine on neile igapäevane, pigem tekib neil mure ja arusaamatus nendega, kes ei võistle. Lasteaias olid ka missivõistlused ja igasugune võrdlemine normaalne. Suurem missivõistlus just midagi traagilisemat ei ole. Lapsed ise hindavad üksteist palju kriitilisemalt kui ükski komisjonitädi. Et jah suva.

Naaber on dj ja ma lähen kohe õue igaksjuhuks, hulluks mitte. Eile panid tüübid tapeeti. Kell 3 öösel ka veel.
Eks ma teen neile hommikul tagasi.

Kohtumised tulnukatega

Nädala keskpaik on möödunud kosmilises ja hüperralistlikus laadis. Pärast ühte keskööd tuli raadisost Hallo Kosmose kordussaade, ülekanne teaduskonverentsilt, mille kirkamad momendid pärinesid kelleltki isehakanud teadlaselt. "Eksistentsiaalsetes küsimustes võib pöörduda samahästi koerte poole" ning "äkki seened helistavad meile ja me ei teagi, me ei tunne signaale ära" ja mingis osas olevat inimene sama tark nagu orav. God's zoo. Kosmiliste kiirguste haripunkt oli Hukkundu Alpinisti Hotelli loengupäev, mille viimasesse veerandisse jõudsime ka meie M'ga. Kuigi oleks meelsamini tahtnud jõuda teise osasse, kus Jakapi ja Luix ja üks neiu mõtteid avaldasid. Kahu jutt pisut und pealeajav, minu peas mängib alati tema jutu ajal mingi rokiklassika..., Ala polnud kohal, kuid see väike sell oli ka päris naljakas. Elav diskussioon pärast ettekannet aga oli nähtus, millest puudust tundsin. Oleks keegi kasvõi niisama irriteerimiseks või lambist midagi küsinud või öelnud... M polnud aga kohvi joonud ning lõbus Berki nähtamatu mehe, kui ta oleks nähtav olnud, jutt jäi meile lühikeseks. Kohv ja õlu ja päevapraad Näljas olid prioriteediks, kellele hommiku, kellele lõunasöögiks. Pärast seda tuiasime Pirogovile veel ühe õlle jaoks. Inspekteerisime vastaslaua haaranud varblasi ja kahte varest, üks neist mässas kollase salvrätiga, mille vahele oli peitunud leivajäänuk. Peagi sigines meie ornitoloogialauda jumalajüngrilikult muretu naeratusega tulnukas Olav. Just natuke aega pärast seda, kui M. oli maininud Olaf Andvaraforsi...  "I´m not an alien" selgitas Olav ja ütles, et tal on hoopis Norra nimi, kuigi ta ise madalmaalane. Aga me olime juba tänu loengutele veendunud vastupidises. Lahkus härrasmees meist suuremeelse sõnumiga: "I´m giving you some space." Tulnukad ehk ilmuvad meieni mütoloogiate kaudu, väljamõeldistena, nad kõnnivad siinsamas meie seas. (Ja üldsegi, miks nad peaks inimestega ühendust võtma, äkki neid huvitavad hoopiski lehmad). Nojah, neid tulnukaid liigub meie ümber külluses. Võib ju öelda, et erinevad subkultuurid oleksid nagu erinevate planeetide asukad. Nad liiguvad paralleelseid või mingeid iseäralikke joonipidi, mis ei pruugi mõne teise teega ühtidagi. Ma tutvun alati mingite veidrikega. Veidrike planeedilt. Vahepeal kohtusin täiesti teise mõttemalli esindajatega, mõnikord sellised võluvad mind oma vastakusega, ning siis olen kohtunud ka sellistega, kelle mõtted mind ei üllata, aga suhtlemine on komplitseeritud. Eile tutvusin põgusalt ka isikuga, kellega olen ainult virtuaalsuses suhelnud. Ütles tere, nagu üleaedsele ja ma vastasin samaga ning ta liikus oma tegusal trajektooril edasi. Reaalsus pole koht, kus me asisemalt suhtlema peaks. 

btw kuulasin cat powerit ja peaaegu lambist meenus Liz Phair... siia üks ebamaise nimega lugu ilustuseks ka.