Naissss olemine (ja samas v mõttetu)

Jouuu. Alustasin oma Spirituaalse blogiga. Aga midagi postitamisväärset pole sinna veel üles seadnud. Asi selles, et mu elu on mix of everything, kõik meigib senssi, ka spirituaalses mõttes. Kogemused, all teh sshittt. Nii, et ma seda blogi endal veel ei avalikusta - teen seda siis, kui näen, et olen juba näiteks kolm juttu, millest ka keegi teine konkreetselt kasu/inffi/inspi saaks, postitanud. Ükski mu blogi peale selle, mis mul siin praegu on, pole olnud nii järjepidev ja kestev. Nii, et jah. Juba eos ei oota ma uuelt blogilt midagi. Aga ta on olemas :-) 

Spirituaalsusest kiiresti niipalju veel, et, lihtsalt üks totakas tõik siia vahele, et kui enamik inimesi, külastab/rüüstab (loe: massiliselt ja entusiasltikult külastab) raamatukogude esoteerika osakonda (vanasti nägin seal aka Lutsu raamatukogus palju sellises eas naisteraffaid, milles ma praegu olen, v siis sekka mõni vanem härra), siis oeh, te peaks nägema mu youtube historit. Aga õnneks te ei näe. Aga luban oma uues blogis endameelest asjalikemad/huvitavamad selle valdkonna vlogerid välja tuua)

Mida ma veel kiiresti öelda tahaks. Paari asja. Kolme.

1. Tagasiklöögid - mida rohkem ma oma peas ja ideoloogias olen pure, prügi sorteerija ja erk joogainimene, seda rohkem kutsub reaalsus mind õlleklaasitaha v lebotama arvutitaha v midaiganes seda, mis nagu edasi ei vii. Viib, aga ringiga. 

2. Ma ei pane pahaks: Kogu see teekond, kogemuslikkus, on, nojah, u know what i mean... Eee seda, et naudin teekonda, ebatäiuslikkuse omamoodi nagu täiuslikkust. nt kui millegagi puusse panen. Eneseiroonia ja situatsiooni absurdika. Ma ei näe selles midagi eriti kehva, mulle ausalt meeldib enda kohta nö halvustavaid nalju teha, sest ma näen selles nagu üldinimlikke möödapanekuid ja loll-olemist. Ja see on minu isiklikul hinnangul väärtus omaette. Ja sellepärast hindan ka teiste räntimist. Mitte, et mulle hirmsasti ebaõnnestumine meeldib, aga see, kui inimlik see kuidagi on, see teekonnal olemine, põrumine, järelduste tegemine, ja vb mittemärkamine mõnda teist võimalust näiteks... nojah. (Nt "Sõda ja rahu" mumeelest sellest räägib pisut, ja ka "Bojack Horseman", ja veel mitmed) Ehk siis, et tuleks võtta käesolevat momenti, ükskõik, milline see ka pole, täiesti täiusliku momendina :-)

3. Kui ütlen spirituaalne, siis ei tähenda see seda, et ma automaatselt oleks praktiseerv vegan v arvaks, et maa on lame, või et kõik peaksid mms näost sisse ajama. Või üleüldse, mingisuguste tõdede, nii teadusliku info kui nõidade joga puhta kullana võtmine - ma saan aru, et inimestele on seda vaja, et end "maandatuna/turvaliselt" tunda aga. Ei. See ärritab mind. Eile õhtul õues tuli see jutuks... Olen ka ise rumal, sest et üllatun, ärritun ja ei taha uskuda, kui rumalad võivad ikkagi inimesed olla (eks neil on vaja neid "õppetunde" jadajada) ja võtta teatud sellist "conspiracy" inffi tõena, seda jagada, ja sealt (rahalist) kasu lõigata. Saadaval on nii palju infot, mis ei ole tõendatud. Mõni asi, mida ei ole tõendatud, on minu isiklikul hinnangul olemas ja ma usun sellesse, aga mind ärritab, kui kusagil on üleval valeuudised, seda nt alternatiivsetes uudistekanalites... ja asju usutakse. Inimesed peaks kuidagi suutma detektida, mis on  tõsi ja mis pole, ja enamus tõest ei ole ka konstantne, meie teadmised arenevad pidevalt. Okei, see jutt läks mul nüüd segaseks, aga nojah. Vaatan Weekly Weird showd ja ikka nojah. Nuta v naera inimeste üle, ja u know what -  vahet ei olegi. Perspektiiv. 

Näide ilusasti coverpicist ja toredast musast (mida joobununa kuulata ja isegi tantsulkatada, nagu hetkel). Võimalik, et märtsis (02.03.18) Vilniusesse seda eluvirtuoosi kuulama. Kz juba igaljuhul suutis odava Luxexpressi pileti ära soetada, respekt. Ma olen ainult teoreetiliselt engaged. Asi seegi.

Nädalajagu pahasid unenägusid

Aasta algus ilma võtmehoidjata on mõjunud rängalt. Juba teine kord kui poest tulnuna ähin 5. korrusele ja avastan siis, et toavõtit ei olegi. Juba teist korda tatsan lähedalasuvasse pitsakohta, sest väss on peal ja seljakott pungil õhtusöögimaterjale.

Elukaaslasel läheb pool tundi ja siis hakkab kodupoole liikuma. Ok.

See pool tundi läks väga buenolt! (Jätsin mainimata, et teekotikesed letipeal kasti sees olid tolmused. Keegi polnud sellesse kasti võib-olla mitu aastat pilku heitnud... tolm oli saanud osaks teekotikesest..)
"Kirjutasin luuletuse," teatasin elukaaslasele kui ta mind sealt minema eskortima tuli.
"Minust?" naeratab tema.
"Nope."
"Ood minule?" 
"Ei. Pealkiri on Nädalajagu pahasid unenägusid..."
"Minust?"

(Minu asemel nimi, aga ma siin blogis inimeste nimesid lahti ei kirjuta)

Nädalajagu pahasid unenägusid
sikutanud ja sakutanud mind
tohututesse eneseanalüüsidesse, 
                                           lüüsidesse

ära joo õlut ja ära söö liha
piimatooted võrdub rinnavähi oht.

aga unenäod vist käskisivad 
kohiseivas kõrvus 
tunnete keeles
justkui midagi muud

a la mine sinna tundesse
sah-sahh
(sinna kohvikusse keskea lõpus*)
ja tunne see ära
wrraahhh (vms)
ärka üles
ppprrrraaahhh
ja mine edasi

tunne see tunne ära
tunneta ja adu
et see on uni
aga sina oled ärkvel
lihtsalt lähed edasi
aga püsid siin samas

mida sellise infoga peale hakata?
Smuutikuur?!

Nädalajagu pahasid unenägusid
selline periood minu elus tõepoolest oli
mis siin salata
vaadelgem unenägusid
ja analüüsigem neid
tõstkem klaasid
see võib juhtuda igaühega meist
jah see periood minu elus tõepoolest oli


* viimases pahas unenäos tõepoolest selline seik minuga juhtus, et olin kohvikus, oma algkooliaegse pinginaabriga, kellega olid meil vägagi pingelised suhted, ning teises lauas, nurga taga, ilmnes, et istus mu praegune töökaaslane. 

2017 ilutooted

Nüüd siis üks postitus iluvaldkonnast ka.

Ise kreemide ja mökside kallal mökerdada ei ole sellist kannatlikkust, aga kui raha maksta, siis nendele firmadele, kes tegustevad baltikumis. Ma ei tea, kas nüüd nö raha jääb siis oma õuele, aga vähemalt mingisugune rahu on sees. Ei viitsi ka põhjalikku researchi teha, kes minu raha nüüd sellest endale saab...

Lempar bb kreem:

Hea näonaha värvi ühtlustav kreemike, katab kergelt ja jätab hästi loomuliku mulje, travel size on megahea, teate küll, kui vaja reisida ja ok välja näha ja ei taha suurt pagasit jne. Pluss, et bb kreeme siiski igapäevaselt näkku ei määri, ikka sellistel teatud puhkudel, 2015 katsetasin Mishaga. See oli ka väga okei, aga kasutasin seda siiski suht igapäevaselt ja pikapeale hakkas mul tekkima tunne, et mul hakkavad tekkima kortsud, lol. Ma ei ole veel kortsudeks valmis!

Selle va kortsuvea saab parandada kusjuures lihtsate vahenditega, tuleb aint olla järjepidev:

1. maga vähemalt 8h ööpäevas
2. ära joo rohkem kui üks tass kohvi päevas
3. joo rohkelt vett
4. kaerahelbepuder (pooltooreste kaerahelvestega)
5. lisa toitudesse värsket kapsast

Viimase aja tähelepanek: kurkum vist muudab nahka ka kuidagi pehmemaks ja isegi vaat et kollakamaks, ja d vitamiini lisamine oma toidulisandimenüüsse.

Niisama jätkuks siia, et Madara deep moisture vms näokreemi moisture seisneb selles, et ta hästi rasvane. Päeva lõpuks näonahk lihtsalt mõnusasti/hullult läigib. (Korealastele ehk meeldikski? Nad võtavad seda kui mingisugust värskuse kuma.) Kui keegi tahab sulle põsemusi teha, siis intuitiivselt kohe eemaldud, sest ei taha oma rasva teise huulte peale, haha. Poore ummistab ka. Kõvade külmakraadidega aga, siin vahepeal oli -10, kulub kreem täitsa marjaks ära!

Näokreemide valdkonnas jääb troonima LUMI näokreem ee punetuse vastane vms., dna-kaitsega, nagu kusagil kirjuati. Samuti kerge, määrid näkku ja ei tunnegi, et midagi seal eriti oleks, samas, nagu midagi oleks ikka, ja see miski tundub, tjah, nagu ennist kirjutasin, kerge, ja isegi et luksuslik. Lõhn oli hea.

Ega see kosmeetika odav pole, aga Madaral on sageli allahindlused, ning tuleb ka Lumi toodete allahindlustel silm peal hoida.

Seepidest - kitsepiima rosmariiniseep - teeb sind puhtaks! Nii, et nahk lausa krudiseb.

Vedelseepidest - Orto õrn vedelseep. Seda vist mujalt ei saa kui Prismast. Apteekidest igaljuhul mitte. Igaljuhul mõjub see mulle kuidagi meeldivamalt kui lõhnatu kosmeetiline vedeseep vesiroosipildiga. Õuna ja Astelpaju vedelseebid kuidagi nigu kurjast juba. Pole mingi kolm aastat mingisugust tavalist (Fa v Dove vms) vedelseepi kasutanud. Võib-olla vahelduseks peaks?

Dushigeeli asemel kasutan ka vedelseepi või tavalist seepi. Hiljuti jõudis minuni BodyShopi dushigeel (oliivi oma), aga ma ei tea, kas see oli nüüd sellest, või jõuludega seotud "kehvast" toitumisest, tekkis mu nahal suht kohe midagi lööbetaolist - hästi kuivaks läks nahk, ja kui natuke kratsida, siis kohe katki. Või siis riided kusagilt hõõruvad nii, et nahk läheb katki. Igaljuhul jah.. Hmmm, või tuli selline nahaärritus sellest, et käisin juukseid värvimas, väidetavalt olevat see väga looduslik värv jne, aga noh tundlik inimene on tundlik.

Kätekreemide osas otsin ikka jätkuvalt lemmikut. Paljudel kreemidel on mingi vaevalttuntav silikoonilõhn manu.

Bioderma atoopilise naha intensiivkreem on läinud halvasti pealekantavaks - vahetasid ühe komponendi vaseliini vastu. Hõõru pool tundi, et nahk ei oleks valge. Ugh. Babe kreemid head, aga kallid, ja pole ka kodumaine kraam, yo.

Oih, peaks mainima ka käesoleva aasta ühte avastust: Signe Seebid kristalldeodorant. Minu higistamisega seotud ebamugavused hoiab küll kenasti kontrolli all. Hetkel mul pesumasina peal seisab roosilõhnaline, aga seda lõhna ei ole üleüldse tunda, jee. Ehk siis, et ei midagi ärritavat!

Insp ja bisnis

Kuulasin Popkulturiste, kuulasin, et pahandati Toomas Kirsi kallal - ütlevat koledasti. Vaatasin Anu saadet. Aga vaatasin viimast. Ja leidsin hoopis äärmiselt inspireeriva intervjuu Rain Lõhmusega.

Nojah, sain aru, mida Kirss sisimas öelda tahtis, aga eneseväljenduse jaoks võiks siiski naisterahvastel ruumi jääda. Pealegi puudub punasel vaibal nö normaalsuse mõõde ja las ta jääb, nahh. Täpselt samamoodi, nagu Kirsil on vabadus ETVs veidi "maamehelikult" end väljendada. Kui ta end nii väljendab, siis ei tohiks talle ju ka meigitud ja viisakad daamid huvi pakkuda. Aga ma ei tõmba võrdusmärke. Kriipis kõige rohkem kõrva see koht, kus ta mainis, et Keeduse filmide naised on räpakad. Noh, ütlen, siis Kirsile vastu, et eemm.. esteetika, mees, esteetika! Mitte Maasika-piff (vabandust, kui kellelegi liiga teen. Maasikapiffidel/milfidel pole midagi viga, aga seda pole ka "oma äratuntavat stiili" ajavatel neidudel, kes lisaks veel andekad) Siiski, isiklikus vaatevinklist , kusagil ilusaates "teeme sind kenaks" on päevasel ajal õhtumeigi näkku maalimine. Teatritetenduseks seda teha on ok. If u catch my drift... 

Anyway, see (läbihigistatud? basic) dressikas piff siin, kelle just Spotify uue musa osakonnast leidsin, on küll v meeldiv ja kaunis, loomulik ja inspireeriv. See Nownessi vidjo eriti. Viimati ilmunud lugu ka mõnus, aga inimlikke konarusi ja ettearvamatusi võiks kompa osas isegi rohkem olla. Aga siiski, väga meeldiv. (Lahmin toredustega, 1 õlu praegu kõrval mul siin, joogasse jätsin minemata. Täna valisin töö ja mõtlesin hakata uut bisnessit ajama. Mina siis marketingi osapeal rohkem vms! Bojack Horsemani hakkasin uuesti vaatama, sest 20 min normaalseid sarju, mida õhtusöögi kõrvale vaadata, Netflixis jääb vajaka. See oma eksistentsiaalsuses ja inimlikkuses ja loomalikkuses kah inspireeriv. Et miks mitte bisnesit ajama hakata ja muusikat uuesti, ja olla töönarkomaan ka samal ajal, ja siis nendes mõnusasti igavikuliselt põruda, oh jah, kutsume seda ikkagi enese parendamiseks ja arendamiseks!)

Tantsumusa!

... kuulan jätkuvalt 2017 albumeid siin ja olen Parfume Geniuse lainel. Lained on kõrged, nende harjal saab tantsida. Kui miski on minujaoks tantsumusa, siis tema looming küll. Ja et tal ka nii soojad suhted klaveriga. "No shape`il" asuv kraam igaljuhul kraamib mingeid tantsu ja musa ja draama osakesi minus täitsa mõnusasti kohtadele, kus ma tunnen, et nad asuma peaksid. Geniaalne vidjo jah parfyymigeeniusel.



Björk on ka viimase aja konstant mu muusikakanalites. Taustaks, noh. Ja üks lugu köidab tähelepanu, kui ta mul taustamusana eemal undab: ".... like 2 music nerds obsessing..." midamida? Kuulan uuesti. Ongi. Vaatan sõnu. Ilus!

Human of her late 20-ties

Avastasin Mgmt enda jaoks uuesti. Ja siis avastasin et The Nationali ühed laulusõnad lähevad pääris palju kokku mu eilse tundmusega koduteel.

Seee tolm, mis pesumasina taga on!!!!!

Ma pole ikka veel oma sünna korraldamise osas midagi peale hakanud. Kz plaan sel tähtsal päeval kaduda üksi reisima oli hea plaan. Aga ma ei saa seda plaani maha vihtuda niimodi. Õigus, ma ei tee mitte midagi sel juhul. Jah!

Süda valla?

2 märksõna täna vist. Kell on palju, mis siin ikka pläkutada.

Päeva "stiihiad" sellised vaiksed ja enesessetõmbunud olek. Ühel hetkel see vaikus tundus imelik, skrollisin internetis ringi, kuigi töö puuduse üle ei saanud kurta. Otse vastupidi. 

1) Charlotte Gainsbourg "Rest" tänane päevaplaat. Tänu ERR kultuuriosakonna 2017 parimate plaatide autahvlile. Charlotte, jällegi üks mu lemmiknaistest (mul on veidral kombel rohkem naisi, keda imetlen kui mehi. Jessas, kas mees enamasti pigem aint seksuaalobjekt?? Naistega tugevam empaatia? Veider uitmõte brrh) oli seal kusagil esiviiekümne seas. Esialgsel varasemal kuulamisel tundus album veic üheülbaline, ei viitsind arvustusi ka lugeda, kuigi nägin, et üldiselt kiidualune üllitis.  Nüüd siis lugesin, et albumil koostööd tehtud Daft Punki härra ja Conan Moccasiniga. See viimane nimi juba ergutas mind võtma ette lugu Dans vos Airs. See album on selline, mis ei annagi ennast kohe kätte, on heliliselt veetlev ja peenkehakas, delikaatne (sõnade kohta ei tea, prantsuskeelt ei valda), õrnuke a samas tugev kah. ühtne tugev tervik. Lugusid eraldi videotega vaadata ei ole üldse nii võimas. See kasvab sinusse, sinuga kaasa. Vot jah. Igaljuhul, üritasin seal veel Paramore i ja  Ryuichi Sakamotot kuulata, lõppeks maandusin Björki ja Arca koostööl, mis on mmm see tekitas mõtteid. Liiga palju. Pöördusin tagasi "Rest´i" juurde ja möllasin edasi tööülesannete kallal. Kohati hääldust ja maneeri kuulates tundub, et Charlotte teeb kummardust oma papsile või noh prolly lihtsalt dna sheer. 

2) Koju jalutades Turusillal vaatas mulle taevast vastu superkuu. Taevas nagu et süsimust, või siis eebenikarva, mis ei ole päris süsimust, teistmoodi must, ja siis see lahmakas helendav kuupall. Arvan, et sellest hetkest vajusin mõttesse oma inimsuse peale ja selle peale, mida see eneses kätkeb. Kõndinud üle Turu silla, pööranud oma teeotsa poole, irvitas asfaltil mingi poolik paks juhe nagu maakera veresoon. Oleks see vaid veresoon, see oli lihtsalt praht, mis tänaval vedeles, ja oli maaküljes pooleldi kinni ka. Ja see ei ole ainus praht maakeral. Meie elame enam-vähem okeis kohas-olukorras. Seda prügi ja prahti on ju tegelikult palju. Koduplaneet ägab. Ja ometi ta lubab sellist asja. Nagu narkomaanid, raskelt mingit nakkushaigust põdev taat või vägistatud naisterahvas. Naeratab kurblikult vastu:"Aga mis ma teha saan. Mis lubaja mina olen?"
Minus vallandusid veidrad maguskibedad tundmused. Tundsin hetkeks suurt empaatiat. Mul tekkis selline imelik tunne, et ma ei saa nagu kuidagi eriti selle planeedi risustamise vastu võidelda, samal ajal seljakott tihkelt toidukraami täis, sh kaks pakki Mari komme, mis neljapäeval tuleks oma sünna puhul lauale laotada - mis on kahe kommipaki põnts planeedile, kogu selles suuremate põntsude ja obaduste ahelas...
Aga mida ma teha sain, ja mis minu sisse visuaalina kuidagi ise tekkis (nii nagu ka see, kus mind kisti meditatsiooni/nägemusse koopast ja vaenalsest), oli see, et ma teen maakerale kalli. Et ma ise olen suurem kui meie planeet ja teen talle ühe sooja kalli, nagu mõnele nunnule kaisuloomale. Meie planeedile on seda kallistust väga vaja.  

Seejärel tuli mõistuslik pool tagasi, ja hakkas mõtlema, et mida hekki. Mida see tähendab? Siis tuli minusse see mõte, et keda kotib, mida see täpselt tähendama peab, oluline on tegeleda nö energeetilisel tasandil maakera aitamisega, parasjagu mõttes teda kallistades. Sest see tunne tekitas ka minus endas kuidagi mõnusamat ja pehmemat, meeldivamat tunnet. Tegin ise endal tuju heaks. Pingutasin, et saada tagasi sellesse maakera embavasse visuaali enda sees. Sel hetkel haugatas väike kutsa nurga tagant Uue tänava poolt. Daam koeraomanik vabandas ette ja taha, et see on kutsikas ja pole ammu õue saanud. Mul oli kõik okei, ja tädile ütlesin:"Pole hullu".

Toas märkasin, et raamatuid on sorteeritud. Teadsin seda ka eile, aga täna teadvustasin. Hakkasin teisi laialiolevaid raamatuid õigetesse sektsioonidesse jaotama (peiks tekitas miski teemadejärgse süsteemi) ja kusagilt lambist hakkasin ümisema "Mu süda ärka üles". Tänase täiskuu-dramaatilisusega tundus see nagu märk kusagilt kõrgemalt ja mul meenus, et ma ei ole oma südametsakra joogaharjutusi üldse teinud, neid, mida õpetajalt eraldi manuaalina palusin, sest need olid eriti powerfulid ja ma täitsa olin "viidud" neid tehes. Kui koguaeg oleks nii hea olla, siis oleks mega. Aga pole jõudnud kodus tegeleda, olen ainult jõudnud mõtiskleda. Ju siis paralleelreaalsuse mina saadab mulle mingeid märguandeid, et tee süda lahti vms. 

Kahjuks õnnestus eirata harjutste tegemist ja hästi palju pelkusid õhtuks süüa ja totakat Inbetweenersit vahtida. Ja siis sai kell palju. ja siin ma nüüd olen.  

Aasta viimane hommik!

Siin ma istun, hommikumantlis taaskord, kohvitass ja minimartsipan käeulatuses. 

Järgmise aasta top goal on lahti saada laiskusest!

See on hakanud mind häirima. Noh, et tahad mõnusat äraolemist, aga saad aru, et veel mõnusamaks äraolemiseks ja enesega rahuloluks on vaja "ohvreid" aka loobuda liigsest lebotamisest! 

Täna näiteks tekkis võimalus talisupluseks - ilm ideaalne! Aga ma magasin kaua ja tahtsin rahulikult kohvitada ja ärgata vaikselt enne kümblemaminekut. Minoriteetne põhjus ka, et päevad hetkel, aga nojah kohale end ajada ja irvitada suplejatega kaasa ning lasta jahedal talvepäikesel enda põskedele  pai teha, oleks olnud good option päeva alustamiseks tegelikult. Aga. Laiskus.

Laiskust mainis ka eilsel koosviibimisel vanama. Tema ei saa üldse aru, miks mulle täiskohaga töötada ei sobi. Tema ise muidugi tegi tööd, mis oli ka tema hobi ja armastus (tekstiilide valdkond), ja ta rantis sh selle üle, kuidas tal on raske kuulata, kuidas nt mu ema v onu jälle hädaldab, et peab tööle minema. Samas tean, et ka mu empsile meeldib tegelikult see töö, mida ta teeb. 

Asi on töö rohkuses, inimvõimetes, pideva pinge all elamine lihtsalt murrab. See on fakt, aga see ei tohiks olla paratamatus.Vanaema tööle andis juurde ka tore töökollektiiv ja nii. Ma ka ei saa kurta. Aga mu loomuses ei ole tegeleda ühe asjaga koguaeg. Pean leidma tasakaalu oma huvide ja vajaliku ärategemise vahel, nii, et kõike saaks tehtud, ja et see, mida ma teha tahan, ei oleks nö laiskustegevus. Distractionitest eemalduda!

Järgmisel aastal saab ka minust äkki talisupleja, kes teab? Proovima peab!

Ps: Tänane unenägu: Jõlkusime M ja M`ga mingis võõras linnas, mis paistis olevat tegelikult Tartu eeslinn. Seal selline plaazike ka ja kabiinid enese pesemiseks, riietamiseks ja pissimiseks. Otsisin seda viimast kabiini, leidsin pesemisekabiinid. Pissi vanni loosung meenus, aga mulle, konservatiivile, tundus see liialt barbaarne, läksin sealt minema, otsisin oma crew`d. Jalutasime ringi. Läksime ühe kambaliikme juurde külla, kes sealkandis elas. Ja ma üritasin aru saada, mis kant see on. Mis selle koha nimi on??? Meenutasin ja meenutasin, midagi "Liivaga" seotut. Äkki oligi Liiva?Aga see ju seal Muhu-Saaremaa kandis? Unenäos päike paistis justnagu täna :-) Keskkond oli kullakas-pruunikas. Ahjaa, plaazi juures kabiinidesse viiv tee oli betoneeritud, mingite põnevate äärtega. Jalutasime aeglaselt trepist alla kabiinide poole...

Mõned kiired ülestähendused aastast

Laupäevahommik.

Hommikul on mõtted erksad. Päevahelendus kumab kiiresti liikuvate hallikate pilvetupsude takant. Märkmik on siinsamas. J ärkab ja ma lippan kohe talle ette loetlema oma hommikusi mõtteid-ideid. Ta vahib tühja pilguga: lase ma ärkan üles! Läksime hilja magama, sest tal endal tekkis igasuguseid asju, mida minuga arutada. Siis olin jälle mina a la kas me ei saaks neid asju hommikul arutada - olen õhtuks nagu tühjakspigistatud sidrun. 

See selleks... hm. Jah. Olen selle aasta jooksul märganud mitmeid pisimuudatusi enda juures. Ja seda, et soovid lähevad täide. Kui nad aga konkreetselt kirja panna või isegi et niisama väljendada rääkimise teel. Sel aastal olen jälle juurde õppinud arvamuste erisuse ja selle juures OK olemisega. Eriarvamus tõesti pole rünnak, kuigi tahaks okkaliseks tõmbuda ja oma seisukohta kiivalt kaitsta. Seda eriti siis, kui teise arvamuse esitaja paistab arvavat, et tema arvamus see õige on. Pean laskma endal malbelt naeratada ja lasta inimesel jääda oma arvamusega (isegi kui see on humanitaarinimeste alaväärtuslikuks pidamine). Vahel teeb pahameelt, et üritad ise olla tolerantne ja näed sellega palju vaeva, ja seda vaeva tõlgendatakse kahepalgelisusena.

Üks offtopic muudatus ka: Mulle on hakanud meeldima reise korraldada. Juba tegin hommikul plaani, kuhu sel aastal reisida, et saaks vaikselt eelavret koostada ja pileteid vaadata. Gruusia ja Shotimaa on selle aasta prioriteedid. Meie ellu sattus Gruusia sõber. Shotimaal J sõber. Ja Mahcnestesteri äkki jõuab ka? Skandinaaviasse võiks ka jõuda.

Aga oma juubelit korraldada seevastu tundub mission almost impossible.

Täna nägin unes, et kiirustame J`ga laeva peale Taanimaale. Laev oli selline pisike haagissuvilat meenutav veepeal liikuv-hulpiv masin. Hakkasimegi hiljaks jääma. Sadam oli suur ja lai ja kohati apokalüptilselt Rummu karjääri ehitistega täidetud.. 

Üks dramaatilisusevõitu lugu ka siia:

Katkeid ühiskirjutamisest

Taustaks vana-kreeka muistendid. Anti ka luulekatkeid ja üks Rooste lühiessee. Panen siia kirja paar asja, mida ette julgesin lugeda. Muideks, oli armas-ilus õhtu, õrnalt sportliku õhustlikuga. igaks luuletuseks siiski 5 min aega... stopper käima ja läks! Inimesed olid geniaalsed, ütleks. Mina aga surusin seekord riimile.

Rannakohvik "Roheline konn"

(K. Ehin "Viimane monogaalmane" ainetel)

Sandaalid vajuvad liiva

heledaid varje täis päev

betoonterrass vajuks kui kiiva

kui Afrodite sädelust näed

veinina valab sulle piima

plasttopsi ja vahvlisse mäed

vanillijäätisest tiivad

kasvatad ja läed

(Atlantise jutustuse ainetel)

veel elab maailm kivistise õlal

ta hingab, ohkab väsinult

sest atlantis kivi, tähistaevas ülal

ja puhkab perseus räsitult

kuis elabmaailm kivistise õlal

kuis suutis vastu panna ta

ja ümiseb nii mitmel kõlal

ta elab veel kuid kannatab

Unenäopüüdja

Täna oli mul erakordselt huvitav uni. Tahtsin sellest hommikul jutu kirjutada, aga hommikul olid juba uued särgid-värgid. Äratuskell äratas mind, nagu ka eelminekord, täitsa keset põnevust üles. Olin kindel, et kirjutan sellest. Katsusin meenutada, aga jäin uuesti magama, ja seiklused jätkusid, küll aga nagu ümberkirjutatuna. 

Suutsin meenutada, et minategelane selles loos oli üks "kügelik", kes ütles, nagu mitmetes usa filmides kuidagi v chillilt ja tähenduslikult:"Ma olen pärit....." aga kustkohast ta pärit nüüd oligi?!?! üritasin meenutada, aga ei meenu, ei meenu. See oli täitesti omaette riik või maa või mingisugune territoorium. Algas vist P tähega?? Ütleme, et mingi Pantagoonia vms. 

Ja mida ta seal unes korda ajas? Ma enam ei mäleta! Igaljuhul, ta ei olnud pärit sellelt maalt, kus tegevus käis ja parasjagu küps-kuldne pärastlõunane päikesepaiste siras. Natuke nagu assassin greedilik tegelinski oli ta, ajas oma asja, ajas oma graali taga, mis, nagu ma vaevu mäletan-tunnetan, ei olnud tema isiklik huvi, vaid kuna temal olid oskused ja kuna tema oli pärit mujalt, sai asja ära ajada nö erapooletult. Ta rääkis unes veel minajuttu. Selgitas asju. Parkuuris siin ja seal, poolvalmis majade puitvõresestikel. Seal linnas oli ka jõgi. Väänatud Tartu?

Mitu eelnevat öödki on unenäod olnud üsna elavad ja meeldejäävaid momente pakkuvad. Vahel jäävad nad meelde nii momendiliselt, üks hetk unenäost, mis enamasti kusagil linnapildis toimuvad. Ja väga loogilised on. Seetõttu usun, et kunagi tulevikus võin nad isegi oma pärismälestustega sassi ajada. Ja olen siis natuke nagu Blade Runneri tüüps, kes arvas, et kellegi teise mälestused on tema enda mälestused, hiljem eepilises lumesajus ta kindlasti mõtiskles selle üle. Või siis ei mõtisklenud ka. Igatahes, millele üleüldse kindel saab olla kui mitte isegi enda mälestustele? Mulle hakkab vahepeal tunduma, et oma unenägudele saab olla sama kindel kui mälestustele. Mis võivad ju ka kergesti väänduda.

Nojah. Nt ükskord tabas äratusalarm mind, kui olin justkui Tallinna vanalinnas, kus ühe hotelli ase, mel asus hoopis üks pood.Sobrasin seal trikoode vahel ja kavatsesin vegan-osakonda jalutada, kui mindjah, see va alarm välja kiskus sellest kohast.

Olin veel hiljuti ühes põnevas kohas. Mingi grupiga. Sõitsime bändibussiga ringi, aga meil minu põhikooliõega oli tarvis minna vist vetsu? Võõras linn, nah, väljusime bussist võõrasse keskkonda, otsisime, kuhu minema peaks, ei leidnud sealt miskit ja proovisime siis tagasi liikuda. Pöörasime üks "värav" varem ära ja meie valget furgooni ei olnud seal. Kõndisime tagasi ja proovisime järgmisest tänavast minna. seal see buss oligi ja ootas meid.

Nisama illustratsiooniks paar lugu, mis minumeelest on kuidagi venelasliku kõlaga. Jah. Kuidas seda seletada? Nukker melanhoolia-meloodia...?