Olmeline

Vana aasta viimane hommik.

Jap. See on leevike mu akna kõrval valjult säutsumas. Vastu valgust veidi pruunikam kui wiki piltidel. 

Venekool on inimtühi, mahajäetud, hülhatud. Koolivaheaeg. Asfalt läigib, päike terendab. Üks mees seisab kooliõuel ja suitsetab. Indrek Hargla, vaatan! Kui nii siis nii, suitsetagu kirjanikuhärra seal (vaevalt et see tegelikult tema) 

Vana aasta viimane õhtu. Srilankalasel on see hoopis aprillis.Astroloogilise kalendri järgi. Meil ..

tuli tagasi. Leevike!

Tahaks rääkida ja kirjutada paljust, aga jällegi - varsti tuleb tööle minna. Veidrad asjad juhtusid eile.. ja viimasel ajal. Seetõttu tundus tänane meditatsioon eriti lõõgastav. Kuigi, uhh! Seal oli keegi mu hirmuga mind hurjutama. Silmad! Pärast oppi on mul tekkinud eriti tugev foobia, et midagi võib juhtuda. See läheb ära, aga kui üldine olek nõrgem, tuleb kohe tagasi. Niisiis suunati mingi ora mu poole. Purustasin selle baby yoda kombel. Ora tuli tagasi, proovisin erinevaid meetmeid... lõpuks ümbritesin selle mulliga ja saatsin ära. Aga ma pole kindel, et ta päris ära läks.. nagu pahalased järjefilmides ikka. Kogub kusagil hoogu... I gotta get stronger!

Meditatsioonile tuleks rohkem aega kulutada! Täna läks pool tundi, hakkasin nihelema, sest work work workday.

Kinnisidee, et vanal aastal peab kõik korda saama... et ei veaks vanu probleeme uude kaasa. Mnjah, ja justkui selle trotsimiseks saatus nöögib mind nagu Achilleust. No pagana päralt ära noki mind! Hehe. Pesumasin jälle umbes - Rosina karvad. Oleks pidanud seda teadma ja enne fltri puhastama. Eile läksime tülli (läksime tülist jälle tagasi, aga see jättis ikka mingi kurbliku noodi) Nimelt, mul tekkis võimalus ka tänaõhtusel eha peol oma loomingut esitada (tore muidugi et mul ja K`l see mõte nii viimasel minutil tekkis) - ja mu viimase aja kreedo on, et peaks oma nö andeid (kui juba tuleb torust musa siis tuleb mõnel teisel jälle ei tule ja mõnel tuleb palju jõulisemalt) letti lööma, nendega tegelema. Ja seda teen ma siis, kui keegi küsib või utsitab - mõneks sündmuseks tarvis. Ja mida ma siis harjutama asudes näen - Rosin juhtme peaaegu läbi närinud. Pöördun peika juurde, kes peab end elektrispetsialistiks ja asub seal mingeid suuremaid lõikamistöid tegema, ütleb äkki: "too näpitsad!" trallitan oma kosmeetikakoti juurde ning toon vidina, millega kulmukarvu kitkuda saab. "Näpitsad!" Väike vaidlus terminoloogia osas ning siis lähen eee remonditarvete kohvr juurde. Mis sealt puudu - näpitsad! (ma vist ise hüüaks neid tangideks... ) Ja noh, jah. Mind muidugi ajab närvi see, et ta ise ei pane oma asju ära ja ma panen need siis kusagile silma alt ära. Aga näpitsate asukohta peab ta ise teadma. Enivei, lõpuks ta ei teinudki juhet korda, sest meil oli tüli. Ja juhe on katki. Sellised takistused mu elus. Lisaks pissis Rosin põrandale kuigi õues käidud. Koerad elavat ka üle inimeste pingesituatsioone. Mis veel... Jah. Meil on niipalju kola, remondikola, millega teinepool võiks ka tegeleda. Pluss et esik nüüd täis ka A manti, kes Saksamaale kolis ja arvab, et meie juures hea ladustada. 

Täna peale tööd, kuna keegi ei viitsi koos minuga koristada, paistab nii, ja uut aastat kasitud korteris vastu võtta, pean kogu kraami ise pööningule vedama ning ... ma viskaks need katkised asjad ära. Kui saaks.

Ahjaa, silmad veidike paistes ka. Vähem arvutit, rohkem loodust.

Ja siis jätkuvalt sisedilemma enese kui ema nägemisest. Kas see on OK keskkond, kuhu tulevane sünniks? Pidevalt mõtlen selle peale, kuidagi jääb mu ette Pere ja Kodu postitusi ja muid artikleid. Selline tunne, et nüüd oleks justkui aeg, aga ma ei ole praktiliselt valmis. Äkki uue aasta jooksul arenen! K mainis, et tema tahaks 5 last. Mul on tunne, et selleks peab olema tugev sisemine turvatunne ja kaaslane. Ma ei ole kindel, kas mul kumbagi on. Ja kõike totram on see, et minusuguseid mõtisklejaid ja arutlejaid paljulapseliste perede inimesed ilmselt kummastavad - mismõttes ei saa hakkama jne? See kõik on sisetunde asi. 

Uff da. Nii. Et siis vana aasta õhtu. Näis, mis saab, kuidas läheb. 

Ahjaa, kojujõudes peaks ehk miski vision boardi ka monsterdama... 

Ahjaa, ja siis seda veel et võib-olla "päris aastavahetus" toimunuks siiski a la 26. detsember ehk kuuloomise ajal - kõige pimedamal ajal... pärast seda justkui algab uuesti kõik, hakkab uus aasta kasvama. Et ma olen koristustöödega ikkagi hiljaks jäänud... Aga okei, oleme kalendris numbreidpidi kinni. 

Halenaljakaid seiku /unenäod suht tsenseerimata

kui sind ootab buss

ootab reisuleminek

lõpmatud jõulupraed ja koosviibimised

kellega pole ammu näinud

ja omi asju aetud ei saa enne kui pankrot käes

uue aasta eesmärgiks saab kindlasti olema oma finantsidega asjatundlikumalt ümberkäimine. Mina ei tea, kuhu see raha kaob, elan üsna tagasihoidlikult. Aga peab nentima seda küll, et Arterist S. Ilvese lugu lugedes noogutasin mõnes kohas kaasa - näiteks seal, kus ta oma viimase rahanatukese taksosõidule kulutab selle asemel, et... noh midagi asjalikku soetada (nt toit - aga kellele on tänapäeval üldse toidu puudus probleemiks! siin Tartus vähemalt küll mittekellelegi ma usun. Ahjaa ilvesest veel seda, et: mõned inimesed on mõne inimese jaoks täiesti vastuvõetamatud. Mina seda Ilvest ei tea, ega ka mõnda teist inimest, aga kui temas on mõni nö halb omadus, kas ta on läbinisti halb? Seljuhul enanasti iniene nagu blokitakse täiesti, unustades, et ka tema on inimene kõigi oma prefektsuste ja imperfektsustega... et noh kui ma ütlen, et tunnen sarnasust ühe omadusega temast, ei ütlema sellega, et see inimene mulle terviklikult meeldiks või et ta ka ebameeldiv oleks. Olen tajunud, et kui keegi midagi "valesti" teeb, materdatakse täielikult tema olemus, oeh ei oska seda kirjwldada kunagi kui satun teiega purjakil kokku, pläägutan pikemalt). Niisiis, oli mul vaja viimase raha eest kasutada seda pakkimisteenust, mida nobenäpud kaubanduskeskustes pakuvad. Kaks tillukest pakki ja 8 eurot. Ohkasin ja ahastasin ja maksin. Äkki oleks pidanud tingima? Aga oluline on, et pakid kuuseall kenad välja näeks!

Aga jah, kes vähegi ise suudab oma pakke kriitikattaluvalt ära pakkida, tehke seda ise. Ja igasugusel zero waste moel, nt vanadesse ajalehtedesse, leia majapidamisest mõni nöör või pael, või kohe kindlasti on midagi alles ka eelmistest jõuludest. Ühest youtube vidjost (olen neid nüüdseks liiga palju vaadanud, et siia paar videot poetada ei viitsi mitte) sain hea nipi, mida siiski ise kasutanud ei ole - poodides riideid vms ostes saab seal enamasti (tasuta) kaasa paberkoti. Poe logo peale võib midagi kleepida - nt suur silt"Häid jõule" või "ho ho ho!"... Aga omastkäest veel - kui olete inimene, kes endale lilli tavatseb osta, tuleb sellega kaasa ka paber. Vot seda paberit saab hästi kasutada kingituste pakkimiseks. 

Vot vot. Samuti olen hästi rõõmus, et mitmed mu sõbrad elavad Karlovas ja on ahjukütjad, ning vahva on see, et mu vana kooliõde on käsitöömeister selliste nunnude tulealustamise rooside meisterdamises. mina viin talle oma küünlajupid. Tema võlub aga roose. Ja ma saan neid ahjukütjatele kinkida. Nt remontitegevale M´le, kes rõõmsalt teatas, et temal need roosid ongi kohe kasutuses ja kuluvad marjaks. Tekkis kohe hea tunne - asjaette minev kink. 

Eelneval nädalal olen palju sisse maganud ning ka nädalavahetus läks kauamagamise täheall. Aga uned on seeeest olnud põnevad. Näiteks see, kuidas ma Tenerifel käisin. Tegin kaljudest pilte, aga palju sai oldud ka linnakeses mingi kambaga. Istusime nt ühes kohvikus maha, mille kõrval kohe oli vetsu uks, ja mulle tundus, et ka see koht, kus meie lauake asetses oli varem olnud vets. Liikusime edasi. Mõnus ikka t-särgi väel sinise taeva all kõndida ja tunda seda vabaduse tunnet. Istusime maha teises söögikohas. Selgus, et mu vana pinginaaber on ka kambas! Ja ta teatas tagasihoidlikul moel, et ta kirjutab ja tahab meile üht-teist ette lugeda. Aga kriitikat ta ei taha, see on keelatud.

Ja teine uni, kus ma ka... mingis hoones ringi hulkusin ja mitmeid tuttavaid kohtasin. Ühega neist oli säherdune armuafäär - ma püüdsin olla sõbralik ja mõistev, aga tema muidugi tõlgendas seda pisut teistmoodi ja mitte platoonilise vaid füüsilisena, mistõttu otsustasin minna külla oma ühele vanale armsamale, sest kui juba, siis temaga. Leidsin tema ühest mööblit täistopitud toast ning ta ei olnud eriti minuga suhtlemise lainel ning ta lahkus sealt ilma et ma oleks jõudnud tema tähelepanu saada. Uks oli kardina taga. Kui kardinat paotasin, nägin, et seal ei ole enam ust. Veirdus! Kas ma jäängi siia? Kõndisin toas ringi ja seal nagu mingi aken oli. Ma ei mäleta, kuidas sealt välja pääsesin, aga mõte oli igaljuhul selline, et ma ei pea ju välja saama sellest samast uksest, kui see uks seinas "tuleb ja läheb" võin ise ka mingi avause seina mõelda ja pääseda. Nii tegingi. Ja jalutasin mööda linna.

Mõni aeg enne seda nägin unes midagi, mis väga teistsuguse tunde tekitas. See oli mõni päev tagasi ja kuna mu aju väga ei seletanud lahti juhtunut, siis ei oska ma seda ka normaalselt kirja panna. Seal olid hekipõõsad. Ja mina vist olin väike tüdruk, või oli tema minu tütar? Mina olin minu tütar? Liikusin kahe koha vahel marsaga. Ühest kirikust oli ehitatud elamu. See oli hästi suur, nii kaugele kui silm ulatas.... rõdud väljaehitatud ja keskel ka väike kangialune, see oli portaal, kust tegelikult kirikusse pääses. Ja siis sõitsin tagasi oma elukohta. Marsakaga. Hekipõõsad. Pimedus. Ja mingi väga eriline teistsugune tunne, mida kirjeldada ei oska. Ma nagu oleks teine inimene teise elulooga, elukogemusega... olemusega. 

Aga meenutades unesid, siis vahel on veider, kuidas mõni inimene (tuttav) end minu unes ilmutab. Ja vahel mõni inimene ilmutab, keda ma ei tunne, ja siis mõne aja pärast sarnase isikuga tutvun. Mnjah...

Mingeid unesid on olnud veel. Aga praegu enam ei tule ette. 

Mulle meeldib, et minu elu üsna rahulik on. Sest mu sees toimub nii palju ja huvitavat, et ... välismaailm.. mnjah. See on ka oluline. Minu sees toimub palju - olen mediteerimisega tegeledes jõudnud igasuguste huvitavate pointideni, aga ei viitsi sellest pikalt kirjutada.

Vahepeal ei julenud Nick Cave kuulatagi, sest ta lood on nii igavikulised ja vahel torkavad sellisesse hingelisse kohta auke, et... lihtsam on hoiduda. Ei taha neid haavleid oma rinda, mkm. Arvan, et nüüd olen jälle piisavalt tugev, et kuulata LOL.

Detsembri alguse häjatused ja mõned kokkuvõtted

Kuidagi imelik ja tühine tunne. Kookonlik. Enamus mu praegustest sõpradest ei ole üldse sama musamaitsega, nii et ma pean kannatama selle all, et ei ole midagi mõtet sheerida. Sageli ei jõua need  sheerimiseasjad ka blogisse vist. Sest impulss. Ja mingi connection. Veidikene tunnetamine, kellega saab tähendusliku ühenduse. Aga see eraldatuse tunne on omamoodi nauditav ka. Vist tahangi olla autsaider. Mingis mõttes vabastav. 

Aga musamaitses on ka veel mingi varjuline nüanss, mis annab mulle märku sellest, millise emotsionaalmaastikuga inimene on. Ei oskagi sõnadesse lahti kodeerida. Nagu mõne inimesega on mingi kehaväline või ülene connection, nii annab muusika ka mingisuguse ühisnimetaja kätte. Ja vahel on hoopis põnev, kui see on väga erinev. Selle kaudu saad inimese maitse kätte, tema essentsi.

Ja Rosin sööb tekki! 

Mida pekki.

Ahjaa, Becki uus album. Jessas. Ja veel mõned asjad. tean vist mis pillidega need tehtud ja that is weird. Nullindate algus või eeem ei oskagi seletada, mis... las ma kogun sõnu. Mäletan, keegi küsis, mis musa kuulan ja vastasin. perversset. Vot see Becki Uneventful Days on just sedasorti perversne sündisaundide insenerlus. Perversne mingis omas mahlakas julgelt tobedas olekus, mis on veidi seksuaalne mingeidniitepidi.

Hea novembri mix. Väga novemberlik!  - sellepärast tulingi praegu siia blgipostitust kirjutama. Ja sellele pühendan vaid paar rida, paradoksaalne. 

Muid asju on ka toimunud. Spirituaalsed asjad on miksitud väga maiste asjadega. Nimelt käisin ühes meditatsioonis, kus pidime manifesteerima midagi. Nojah, manifesteerisin siis remondi edasiminekut. Kerge see ei olnud. Sa tunned, kuidas hammasrattad hakkavad raskelt ragisedes tööle, nagu mingi auruvedur veaks end käima. Sa ei tea, kuidas asjad välja kukuvad, aga fokusseerid oma soovi. Ja siis voila. Nüüd on meil elutuba ka nagu uus ning diivan jõuab kohale jaanuaris. Ja see protsess käis küll  nii, et ma asusin fokusseeritult remondimehi otsima, olles mitte kannustatud sellest meditatsioonist vaid mõned päevad hiljem klaasi taga sõbrantsi remondijutust max inspi saanuna. Ja nüüd tema veel jätkuvalt ponnistab ning meil on asi oluliselt edasi läinud. Nii ruttu remondimees leida ja kõik klappima saada - nimetaks seda õnnelikuks asjaolude kokkulangemiseks. Manifesteerimine see olevatki. Kes seda ütles? Ei mäleta enam.

Energia fokusseerimine ja majandamine on ikka teema... millega ma pean tegelema, sest kui mul sellega probleeme poleks, siis oleks elu materiaalselt ning vaimuerksuselt ju teine tera. Märksa eksam. Mõnedel inimestel on vaja oma nõrkustega tegeleda (hajevil olek minu puhul siis).

Ühele Pöffi filmile sain ka. "Tantsi minuga" Väga inimlik, ja ütleks, et pisut hipsterlik. Selline, hea maitse film. Aga väga inimlik, kohati totakas. Ja väga ilus võib üks raagus sügisene Iraan olla, ja üks talupidamine selles. See täitsa lõpp, kus subtiitrid käivad ja peategelane istub katusel! Ja pärast seda filmi pean ka eesleid oluliselt armsamateks loomadeks. Kohati olid teatud asjad liiga väljajoonistatud, oleks lootnud rohkem vihjelisust.

Enivei. Igasuguseid eluküsimusi on veel. Kui rääkida elust. Mitte pöffi filmidest. Nagu stuck vahepeal.
Nagu üks astroloog kedagi tsiteeris, kui oled jännis, siis valikuid on kolm. Vaheta keskkonda, vaheta nime või ... palveta. Mnjah. Ma olen kesta maha ajanud, kestinud, olen protsessis, kus muudan oma perspektiivi. Niisiis, ma muudan perspektiivi hoopis, neljas valik. Kui ise oma ootusi täita ei suuda, siis tuleb ootuste suundi mudida.

ps. mul on viimasel ajal probleeme kokkulahku kirjutamisega.
kokkulahku. kokku lahku. kokku-lahku.
kokku
lahku
kokk
u
lahk
u
kokku, lahku

Aasta kokkuvõtteid ka veel: Lemmiksaade 2019: Vikerraadio Käbi ei kuku. Inimesed ja elud, ja see, kuidas inimesed ise oma elust räägivad, millele keskenduvad, mida oluliseks peavad mainida ja mis nendega juhtunud on, see muna-kana seis seal, kuidas väljendus ja sisu üksteist loovad. Ja mingi psühholoogilik kick toksib sisse. Minujaoks isiklikult on täitsa huvitav ka sportlaste elude kohta kuulda. Sest nende siseelu on minu omast nii erinev. Maitsen neid teistsuguseid inimesi ja elusid. Hea. Hahahaa või siis advanced kollane ajakirjandus. Ikka vaja teada kes kellega käib ja miks on nii nagu on.

Paistab, et aasta teema kusagil alates suvest on olnud konkreetne oma hirmudele otsa vaatamine ja nendega tegelemine (Ja perspektiivimuutus alates ca veebruarist) Ja mingitest oma aja äraelanud stigmadest lahti laskmine. Nt suve alguses käisin doonoriks. Asi, mida olen teha kartnud, a la ah see minu veri, ma pole piisavalt hea. Adrenaliin. Õnnestumisemaik suus. Silmaopp üle elatud. Tätokas tehtud. Mis edasi? Samm edasi torkimisest ehk? Järgmised dimensioonid ette võtta? Mõtlen oma kõrgusekartust siinkohal. Võtaks ette Lõunakas selle jäähalli kohal rippuva seikluspargi? Mul sünnatähistamise idee tärkas!

Minu suur piparkoogiteejuht 2019

Seekord üsna kitsukene. Kuna piparkooke süüa meeldib palju, siis kõige lihtsamad ja organismile mitte nii suurt põntsu (seda on tunda!) andvad koogikesed on all kirjas. Esimene ja teine koht on võrdsel pulgal, olenevalt isust. 

1. Sel aastal on mu lemmikuteks Gluteiinivabad piparkoogid, Marta Pagar

2. Ja Saaremaa toortatrapiparkoogid.
3. Pehmed piparkoogid jõhvikaga

advendihommik :-)

Unelauluke

kauguses uhavad üha vaid
autod mööda tänavaid/autoteid 
mitte ühtegi 
heiheid 
ega tere
ainult head ööd

sahisevat mustavat ööd

läbivad nagu vikatid
tuledega terasuürasklased tükati
tappes kõik ettejäävad putukad
ja mõne ulukigi uhh hull

nagu salatiks
need kes sõbrad pole alati

head ööd salapärase kindaga ööd
väikse musta kleidi ja kingaga 
amööb
toob 
üle savimuda lagedale
kaugtulede pimestavas vihus
kõige võika mis tema ihus
uhh hull

Kõige
võikam
võiku! 

nii palju kui on öid
nii palju on kihutavaid mõrvatöid
mööda igavesi autoteid

head ööd

Coworkers influencing

Coworkerid infuensivad. Pole väga kindel, et heas mõttes. Üks räägib, kuidas ta Red Chillist toitu tellis, sest külmad sügisilmad, üksikasjalikult informeerides, mida tellis ja kuidas (Wolt või Bolt), ja kui maitsev see kõik oli. Kõik kiidavad takka ning kommenteerivad, et uhh peaks kaaa,. üks lausa helistab peikale ja palub õhtuks hiinakat tellida, teine mainib, et läheb ka nüüd pärast tööd hiinakat tellima.

Hiljem kodus löön minagi lahti Wolti menüüd. Sisetunne väga ei taha hiinakat, aga ego või milleks-teda-kutsuda tahab! Teavitan elukaaslast sellest tellimuse-kavatsusest. Ta laidab maha: meil on makarone alles. Mu sisemus ohkab tänulikult. Seda ei olnud tõesti vaja. Olen õhtuga rahul. Paganama influenserid.

Teine töökaaslane mainib, et lumi võiks juba maha tulla, kirjeldab esimese lume erilisust. Lumekirme, eriline tunne, vaikselt jõululik, sisemine olemine ... eem... eriline tunne. Avasin passiivse pahameelega youtube, et mitte kuulata töökaaslaste mõjutamist, ma ei taha sügise hetke ilust väljuda ja siseneda premature talve ilusse, et sellest juba "täissöönud" olla, kui jõululaupäev kätte jõuab. Youtube soovitab Nils Frahmi uut albmit. Panen käima. See on kõige lumekirmetuslikum, sisemise kire ja hubasuse ja välise külmuse, hõrgu reserveeritusega. Esimene lugu meenutab ühte mu enda lugu. Kas ta on mind kuulanud? kas me elame sarnases infoväljas? Meil on sama algallikas. Väga võluv värk. Eelkõige hakkasin seda võluvust märkama, kui kusagile albumi keskele suure reverbiga veniva akordionipalani jõudsin. Nii ruumiline, ulatuslik. Kerget udu täis väljad kerkisid silme ette. UUuuhhh. Olin nii tööst endast kui töökaaslastest blokeeritud.

Musast veel rääkides. Südame tegi soojaks, et  C. Pihelgas jagas fesaris seda lugu, mis mind on vaimustanud nii loo enda kui vidjo poolepealt. Tahtsin teda lausa südamega kostitada, aga jäin tagasihoidliku laigi peale. Also, praegu käib Popkulturistid taustaks ning lõpux ometi keegi (uutest tuttavatest), kes ei tee õõõõ mis see DIIV veel on. Keegi, kes on sama lummatud uuesti Diivi albumist nagu minagi. Seal on midagi. No seal on midagi, mis vist ütleb nii minu kui Ashilevi psüühilise olemuse kohta. 

Life on Mars ja Metronomy 4eveeeeer!

Susver. Kuhu ma vahepeal kadusin. Et ei ole kuulanud Metronomy imehead albumit nimega Metronomy Forever, mis vist suvel välja tuli. Albumikaas väga ei sümpatiseeri. Aga küll lähevad praegusel momendil peale totakad sünditurtsatused ja noh ikka kogu attitude, mis neil on. Tahaks öelda, et Joseph Mount on nii minu vaibiga. Pisut kibestunud olekuga, aga humoorikas. Lihtne ja sügav korraga. Igaljuhul Lately on repeadi peal, easy listening. Ja seeeee va Upset my girlfriend, kus ei tulegi trumme sisse, kuigi laul on eks-trummarist. Aga see hädine-algeline kidrariffindus ja sünt kooskõlas on lihtsalt bueno. Ühesõnaga tööl taustaks väga tore album. 

Eile. Mis minuga eile juhtus. See oli veider. Ma olin hetkeks kusagil paraleelreaalsuses. Valmistusin viktorriniks, kuhu lõpuks ei läinudki ja lugesin kosmose "uudiseid". Sügava mulje jättis minusse Nasa ühe teadlase jutt, et Marsil võib täitsa kohe elu olla, oleme sellele lähemal kui kunagi varem, ja et ilmselt on elu planeedi pinnase alla kogunenud, sest pinnapeal ei ole väga sõbralikud elutingumsed. Aga kas meie inimkond on valmis selleks uudiseks ja nö paradigma muutuseks? Ilmselt pidas tema elu all silmas pigem pisivorme, igasugu baktereid ja sellelaadseid. Aga mina...

Coopis silmanurgast näinud oma kunagist crushi, võpatasin hirmsasti ja olin äkitselt tervest kehast halvatud. Iseteeninduskassas ei tahtnud ükski toode seda aksepteerivat "piipu" teha... põgenesin, jättes kurgi maha, vererõhk laes. Kuigi oleks võinud ju laialt naeratada, kõikumatult edasi liikuda.  Ilmselt on siin mängus selle nädala unegraafiku lappamaminek, st liiga vähe und, pealiskaudne hommikumeditatsioon, väsimus tööl, ja selline emotsionaalne musa, mida praegu kuulan. 

(Üks enesekindluse eesmärke on veel ühele aeglaselt musta vanemat sorti krantsiga jalutavale kutile, kes mulle kodujuures eneseteadlikult ja soojalt naeratab, vastu naeratada. See vajab millegipärast väga suurt... julgust? Miks ma silmad kohe ära pööran? Paremal juhul mingi jubeda pingutatud naeratusetaolise grimassi näole lükkan? Võõrastele meeldivalt (mitte pealetungivalt) naeratamise kunst võib teha kellegi päeva kohe palju kenamaks. Nagu see konkreetne härrasrahvas vahel minu päeva kenamaks on teinud.)

Sillal kodupoole. Pimedus ja neoonsed tuled. Kõigepealt möödub minust eriti kompaktse hoverboardi peal elegantselt kihutav pintsaklipslane, vihmajope seljas, kuid tuntavalt heal elujärjel. Kõmbin edasi. Süljelärakad maas. Vaatan jalge ette. Väldin süljelärakaid, miks neid nii palju on(?), ja teen slaalomit, et neist "terve nahaga" pääseda, tundes ülimat vastikust, ja see vastikus kandub kogu maailma peale. Ja siis tuleb jälle meelde see Marsi uudis. Kujutlen, kuidas meie ajalugu kirjutatakse ümber. Enne elu siiin Maal oli elu Marsil. Nüüd on sellest vaid nö jääknähud ning alles vaid litsamakoelisemad tugevad eluvormid. Molerats. Leitakse senitundmatute humanoidide kivistunud luid ning igasuguseid atribuute, millele seletuse leidmiseks on erinevaid teooriaid. Ja see kõik on reaalsus. Ja inimesed kõnnivad tänavatel, astuvad prügist ja süljest üle või vahel ka peale oma jalanõudega, iniemsed kuulavad valjult raadiot tänaval, sõidavad ennenägematute masinatega ringi. Vaatavad taevapoole vahel, aga mis seal ikka vaadata, kui nii suur valgusreostus on. 

Hetk hiljem kondasin Rosinaga õues. Kuu veel madalal. Ja punane. 

oktoober on insp

Veel viivuks jää
või õõvaks
ää
õõ
kuldseks vihmaks akna taga
erinevate tantsisklevate puulehtede kõduebeme kujul
kus mujal kui muuhulgas
hingamisteedes kuseteedes eluteede rägas
see süsteem on jooksutatud
õõnsasse hetke
aknende taga
ja ees
mingi mees
tot tot ot oot oktoober(kõrvitsasuppide)fest
pidin sulle laulma kastanitest sibulatest kõrvitsatest

väike feministlikku laadi slämmisobilik toode

See tunne
kui sul hakkavad päevad

arvatust varem
kesk poolunistkeskpäevast püha bussisôitu
riigi pikimal maanteel
halleluuja
olgu tänatud ribi
millest mind loodi
ebakorrapäraseks menstrueerijaks
ma olen ju ikkagi normaalne inimene

emakanimeline organ noogutab ja koogutab:
kratsib sisevoordilt harvesterina
irduma asujaid nagu kultuurmustikaid
ajab sest mônusast aiast välja nad saadanad
jee
ma olen naine bussis
jee ma pole rase
jee
mul on tohutu loomise potentsiaal
Inside out
Upside down
Odd man out

jeejee
ma palun rohkem aupaklikust
ja naiseks olemise palka
naisena ei tohiks mul olla kohustust
kontoris rassida seks otstarbeks
ega jääda keelepeksjaks koduseinte sisse
pakituna

mu sisemine maskulinne pool
karjub igasuguseid ôigusi taga vehib plakatitega
õigustab
et pole igaks eluhetkeks ette valmistunud
halleluuja
ma istun vaikselt bussis
kannatan
ikkagi naine
kui valite kedagi märtriks
siis pakuksin kõigepealt ennast

Tegelt tahtsin hakata luuletust kirjutama, otsisin taustamusa, miski ei sobinud ja siis sattusin vana hea Diivi otsa.

Muidugi on soe jatsmuusika eriti sügisene. Ja kõrvitsasiirupiga chai latte või midagi sellist, teate küll. Kõrvitsad ja kanarbik. Kollased ja punased lehed igal. pool. Enesesse süübimine, enese sisse, nagu suure sooja salli sisse, jääd sinna sossult jalutama ja mõtisklema kõigi oma viimase aja taipamiste kohta, mida on üsna palju. Nii palju, et vastumeelne on neist kirjutada. Aga aga. Aga on ka vana hia bändike Diiv nagu võrdusmärk sügisesele olemisele. Nende eksistents võib olla üldse meelest läinud...minul oli läinud. 

Oo nostalgiat ja melanhooliat kuubis, mida ma viimasel ajal nagu vältinud olen, sest vaadakem edasi, mitte tagasi, aga kui lasta nostalgia-melanhoolia lainetel peakohal lupsu lüüa, siis... kui sai oktoobris (või novembris?) Riias Diivi kontserdile mindud peaaegu, ja linnas ära eksitud. Coutchsurfing! Tollane peika, kes lootis minu peale (nagu ma siis oleks aru saanud) ja mina tema peale (nagu tema oleks aru saanud, duuh), ja käestkinni ja veidikene ka üksteisega õiendades - ainus viis olla ankurdatud siia reaalsusesse. Irrelevantne, aga meenutaks praegu, et käisin siis ainult seelikute ja kleitidega ning tõsi kah? mingite pikkade saabastega. Jahe oli igaljuhul. Vana hea nuppudega telefon. Kui kedagi telefoniga kätte ei saa ning see saab tühjaks. Okei, Diiv. Sümpaatne, et mehed on ka aastatega rahulikumaks jäänud, ei tümista enam päris nii (okei, mõnes loos ikka!) nagu Dopamini aegadel, aga oluline komponent - unistajalikkus - on jäänud. Ja postpunk või postrock või mingi selline mitte väga popp või siis lausa ultapopp.. grungelikkus, mida kohati ka (kohati!) Grimes jms kasutavad, rasked trummilöögid, pikad  ja rasked mõtted ja noh vaadake albumikaant. Ja okou, selline lugu nagu Like Before You Were Born kõlab veidi nagu mõni kodumaine Fuksi bänd... 

Hetkel tundub, et see on küll minu selle sügise album. 

oktoober

Meelde tuli!
Oktoobris on ju see hea ilus vihmailma valgus. Siis kui päikese asemel annavad valgust leegitsevad puuladvad ja teeääred. mitte literally! Ikka värvilahenduse mõttes.