August. Kodu. Liigutades chid

Esimesed tõdemised augustist

kaselehed

jälle te kaselehed

tulete minuga kaasa 

mu koju

kahju teid ilusaid minema pühkida!

aga chi peab liikuma

Sume suveõhu avatud aknaga

putukad ja mutukad

nendin, et teie elu on vägagi väärtuslik

aga nendin ka, et see on väär 

aeg ja koht just praegu minu aknalaual

oma elukoht sisse seada

või see on õigeim aeg ja koht

õigus küll

õdusast öökapilambi valgusest osa saada

Hinnangutevaba koduluuletus

mis mul on kodus?

hordidena koerakarvu ning tolmu

mis karjub tähelepanu järele

sellega harjub

kui piisavalt kaua arvutitaga passida

ja väsida infotulvadest

näritud joogamatt irvitab nurgas

pesumasin puriseb

pure power

puhtuse jõud

et jälle mustaks minna

ja jälle puhtaks saada

ja siis mustaks

ja puhtaks 

hammasrattad ei tohi peatuda

vastasel juhul peatub chi

kes siin elas? küsitakse siis ehk

aga see on siis, aga praegu on küsimus

mis mul on kodus

võimuvõitlus ja ülim rahu

selle liikumise meistriks saan

kui ei peatu liikumine

Igavene hommik

igavesti juua kohvi ja nosida kõrvale

ingverishokolaadi

igavene hommik - oleks see vast nüristav

chi peab liikuma

Vahepeal Edinburghs

Ostsin nii ilusad postkaardid, et ei raatsi neid teele saata. Kuidas käituda? Täna, alles neljandal päeval lähme täitsa kesklinna: vanalinna ja nii. Küll sealt leian veel kamaluga veel ilusamaid kaarte ja teen oma valiku veel raskemaks :)

Eelmist ööbimiskohta jagasime küll omanikuga, kuid omanik kena naine ja kodu nii kenasti kujundanud, et lausa väga õnnis tunne nendes tubades viibida. Ja kuidas saab üks koer nii viisakas olla? Mitteühtegi haugatust. Mõnusa olemisega võib kergelt harjuda. Teine ööbimiskoht, mis kuidagi mitte väga suure researchi tulemusel sai välja vaadatud, tekitab selliseid ärevusi, mis mul vahepeal meelest läinud. Tegemist nö poissmehekorteriga, kus on kõik nagu kenasti olemas, enam-vähem, kuid.. midagi jääb puudu. Korjasin õhuvärskendajad kokku ja lükkasin seinakapi tagumisse otsa. Too sensitive nose for dat shit. Kuigi arusaadav, et rõskuse lõhnu on vaja kuidagi peita. Tegu on vana majaga, mis trepikoja välimuselt küll  nagu Tatari 21b, milles vahepeal elutsesin. Laed on kõrged, seinavärv koorub vahepeal. Duhsi alla ei ole veel läinud, tuleb end kokku võtta ja gaasiga jändama hakata, et soe vesi kätte saada. Vannitoas miskid putukad. Arvasin alguses, et praht, hakkasin üles korjama, aga prahike hakkas liigutama ja sibas eest ära. Üheskoos asusime teda paberitükile suunama, et ta livideerida kõndimise tsoonist, tüüp ei tahtnud ega tahtnud paberile astuda. Aga kõhu all tal silmi pole, nii et lõpuks kuidagi otse kõndis ikka paberile.

Üks ärevus, mis mul siin veel tekkis - sisustamise kompulsiivne häire. Kuna siin on tänu paksudele kiviseintele rõske ja külm ning interjööris puudub ka teatav soojus, siis megasuur tahtmine siia küünlad hankida. Also, rohkem pilte tühjadele seintele. 

Üleeile peika klassivenna juures Leithis : fotod seintel! väga ilusad! tema enda tehtud ja prinditud... meil saab vist midagi taolist Photopointis. Hea mõte, teeks järele. 

Mida ma praeguse hosti asemel veel teeks. Korjaks vannitoast ja köögist need mustust koguvad vaibakesed ära. Kui üldse, siis vb kööki (põrandad on siin külmad!) midagi kaltsuvaibataolist kööki (mis ei oleks karvane). Ja vannituppa üldse mitte mingit põrandakatet. Vajadusel saab käterätiku maha visata dushi alt tulejale külma põranda leevenduseks.

Üldisemaid tähelepanekuid so far:

Asi, mis veel silma torkab. Edinbughis nagu ka USAs on igalpool korterites aas vaipkate. terve põrand on vaibaga kaetud. Olen hämmastunud, kuidas eelmine koeraomanikust host suudab seda hoida plekitu ja korrektsena isegi koridoris.

Keset linna asuvad väga rohelised ja lopsakad teerajakesed, mis sageli on tänavast allpool. Need on kunagi olnud raudteed. mõni neist ka jõesäng. Kes satub siia linna, soovitan Water of Leithi kõrval asuvat matkateekest kasutada. Ja luuderohtu kasvab siin ja seal, ja ohakad on palju lihavamad ja suuremad kui eestis!

Kogu selle siinse linnamaastiku ja looduse peale tekib tahestahtmata muinasjutuline haldjalik tunne. Fantaasial on kerge minna loodusvaimude juurde, kui siin on selline loodus. Aga eks tsekib täna ka selle the Elephant House`i üle, kus Rowling Potterit kirja pani. Tnx K, meeldetuletamast.

Mina takjapõõsa all kohalikus botaanikaaias.
Ainult nii kõrged siin ongi

metallica unenägu

Naljakas unenägu täna: Metallica kontsert Keila Algkoolis. Toimus vist sellepärast, et keegi bändi liikmetest isiklik sõber/tuttav kooli personaliga. Algkoolike oli publikust pungil täis. Suursündmus kuubis! Katsusin ka sisse pressida end kõrvaluksest ja inimeste vahelt, aga see näis võimatu. Peagi selgus, et mingisuguse tehnilise viperuse tõttu jäi kontsert üleüldse poolikuks. Metallica-mehed pidid pika maa tagasi koju vantsima. Nii palju siis sellest kontserdist .

Unenägudest üldiselt. Viimasel ajal tunnen mingit uut veidrat energiat, millele ei oskagi muud nime anda kui et see on uus. Teeb veidi ärevaks. Sest teistsugune. Miskipärast selles energias/tundes on üsna palju pruuni värvust, sügavust. Pean hakkama ujuma uutes vetes, prolly, mis muud.

Pilt pärit Ajapangast. Kahjuks pole kirjas, mis aastaga tegu.
Kontserdile sisenesin sellest kõrvaluksest, mis pildilt paistab, mitte eesuksest.
Männid olid ka unenäos :)

Ülemere unenägu

Seekordses unenäos tahtsime KZ´ga üle mere ujuda. Enam ei mäleta, kuhu täpselt, aga see ei olnud Rootsi või Soome. Minumeelest me ei toimunud tegevus üldse Eestiski (Aga võib-olla on siin mingi vihje noarootsi poolsaarele) Jala kõmpisime läbi linnade ja maakolgaste ja uurisime, kus on see imeline koht, kust saab üle mere ujuda läbides teekonna edukalt ja eluga. 

Linnad olid põnevad. Leidus ka punaste tellistega hooneid. Suure akvedukti alt läbi kõndida oli päris äge näiteks. Kuuldes meie võimsast ujumise plaanist ei olnud keegi just väga optimistlikult meelestatud ega vaimustuses. Kõige hullem hoiatus, mis anti, oli, et meres on keerised, mis tõmbavad su endasse ja oledki lännu. Hakkasin isegi kahtlema. Et äkki väsin keset merd ära, ei jaksa ujuda ning lained viivad mind trajektoorilt kõrvale.

Jõudsime lõpuks mereäärde. Lained lõid laialt ja laisalt kaldale. Pidi pikka aega kõndima, enne kui normaalsesse sügavusse jõuad.

Kuid enne seda otsisime merelinnakeses teejuhti. Kusagil oli see ala, kus sai ujuda üle mere, kus anti mingit legaalset nõu ja jõudu ja päästevestid. See piff seal asutuses oli kah üsna loid, nagu üle mere ujujaid oleks hordidekaupa ja nad oma iseenesestmõistetavuses häiriks tema igapäevaelu, kuigi ise ta siin töötas. Oli muidugi asjalik ka. Mainis veel keeriste kohta ja lainete kohta ning off we went.

Vahepeal sattusin kuhugi mujale rändama. Rongis vist olin ka. Palju ei mäleta. Äratuskell andis märku lähenevast tööpäevast ning a la tunnikese hiljem ma ka voodist üles tõusin. Oma unest seiklushimulises olekus ei tundu töökoht üldse hea koht, kuhu minna.

Also, see perearsti juurde minek. Pidevalt lükkan edasi. Kas täna või siis alles järgmisel nädalal. Vaatame, kuidas mu peavalu ja kõrvade kohin täna elavad. Aga peaks selle lõpuks Tartusse tagasi registreerima. 

Eile oli mul ka põnev unenägu, millest jäi meelde ainult, et olin mingil questil ja kasutasin venitamistaktikat. Keegi küsitles mind hirmuspalju.

Viimasel ajal lugu, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulen. See Haevn on nii mahe ja nii meloodiline, et kõlab lausa teraapiliselt. Sama produ kes London Grammaril.

Hansapäevadel sattusin kokku ghanalasega, kellele väga meeldis Trad Attack. Pidin tõdema, et ei ole selle kuulsa bändi diskograafiaga üldse nii tuttav kui võiks. Isegi et läheb segamini teiste bändidega. omal ajal sai kuulatud küll Paablit palju... Küsides viimase albumi kohta, läksin lühisesse, sest viimane album neil oli kusagil paar aastat tagasi äkki? ... kui keegi ütleb "viimane album"

Aga anyway, vahepeal üritades midagi metali taolist kuulata, jõudsin ikkagi hoopis Vampire Weekendini. Nendel tuli küll viimane album sel aastal välja. On kuidagi elektroonilisem, kuidagi maitzekalt, ja nagu albumikaane piltki, kuidagi globaalsem. Selline helge poprock sobib töötamise taustaks küll väga vahvalt.  Võiks sellest pikemalt rääkida, aga mu hommikukohv nüüd joodud ja peab tegutsema hakkama ning mingiks enam-vähem normaalseks ajaks tööle jõudma :)

Kooliunenägu jms

Aga täna nägin unes, et olen kunstiteaduse vms tundeng. Oli selline kontrolltöö vms, kus pidime piltide järgi aru saama, mis hoonega on tegu, kes arhitekt(ibüroo), millal ehitati. Pole sõbranje KZ´ga mitu päeva suhelnud, aga tema ilmutas end mulle ka seal unenäos. Oli pinginaaber. Ja teadis ühttieist rohkem kui mina. Mõne hoone äratundmine ikka osutus parajaks pähkliks, sest mõnda sellist maja lihtsalt ei ole Tallinna linnas.

Sahmerdasin veel niisama seal oma koolimärkmetega ja leidsin millegipärast vanu märkmeid eelnevatest õpingutest, ja alles pika sahmimise peale tulid õiged õppematerjalid välja. Mul oli roheline mapp või kaustik või kuidas seda nimetada. 

Kooliärevusest oli see uni kantud ja see oli omamoodi meeldiv ja tore tunne. Unenägu, kas sa tahad mulle öelda, et mine kooli? :) Võib-olla peaks! Hing on veidikene tühi, liiga vaimumaailma poole kaldu. Söandan öelda, et ka see ei ole täisväärtuslikuks eluks kõige paslikum kalduolek. 

Hommikul ärkasin hirmsa peavaluga. Eile läksin väikese peavalupojaga magama ka, aga paistab, et ööjooksul on see ainult halvenenud. Puuk? 

Mul on plaanis sel nädalal puugisüsti tegema minna, aga see oleks küll tobe olukrd, kui enne süsti selgub, et puugihaigus mul (ei ma ei ütle seda e täehega sõna!) juba on. 

Asju, mis närvi ajavad: Järjejuttudes lastakse sul kuulata raamat heal juhul poolepeale. Vanaemale see "Kaugel tuikab tähesilm" kindlasti meeldiks - kirjeldatakse tema noorusaega. Ja korbid ja väitlusringid ja vanad Tartu tänavad, ja vist seal kohas, kus prg asub "kohvipaus" oli kunagi arvestatav kingapood. Väiksena mäletan seda poodi aga käekottide poena. Ja muidugi Nooruse galeriis asus ka mingi pood, kust ma sain kaks nukku,kelle nimeks panin Juuli ja Tuuli ning mõlgutasin ikka, kumma nimekõla mulle rohkem meeldib. Mõlemad meeldisid. Okei triivisin nüüd veidi kõrvale liiga... (Ugh ja muidugi see peategelas-neid on küll maalt ja nii, aga sõbruneb nende nn poppide tüdrukutega ja saab osaks eliidist, oehh, või ma olen nüüd edasipüüdlikkuse suhtes mürgine? kinoskäimine muidugi cool ja see, et ühe piletiga võid mitu filmi järjest ära vaadata)

Ja midagi ilusat ka. Igal õhtul jõuan ühe peatüki ja silm vajubki sõbale.

Täiskuuaeg

See postitus kuulub vist pigem spirituaalsuse sildi alla. Aga kirjutan ikka praegu siia.

Nimelt olen viimasel paaril nädalal olnud hirmus unine ja üsna apaatne. Pühapäeval magasin lihtsalt kl 12.30-ni ilma et mingi sisemine kell oleks prääksuma hakanud, et ärka üles ja hakka päevaga pihta. Ei. Nägin juba siis miskit unenägu, millest meeles on enamvähem ainult tunne. See oli täitsa uudne tunne. 

Täiskuuaeg. Tekks väike konflkt elukaaslasega, kes mu rattaga kodupoole kimas ja sellega paar korda kukkus, sest sellel ei ole pidureid. Jah, see on täiesti vanakooli. Ainult vänta tagurpidi ja ratas peatab hoo. LIHTNE! Sestap ei suutnud ma talle kaasa tunda vaid olin hämmastunud, kuidas ta teps mitte ei tunneta antud ratta stiihiat (ehk et siis vaatab rattale peale, näeb, et seal ei ole pidurit lenksu küljes ja vastavalt sellele tegutseb, alguses ettevaatlikumalt) aga noh... inimesed saavad olla nii mugavad, et tahavad omale käikudega, ja lausa elektrirattaid, aga veekindlate jalanõude hankimise peale ei tule. Oeh. 

Täiskuuaeg. Olen haaratud päevastest möödaminekutest. Selle asemel, et sõprade toredat seltskonda nautida, oli mul obsessioon ja sisekujunduslikud ideed, mida venna vannitoaga teha, et see vähe "glamuursem" välja näeks. Next step oleks, et hakkaks uurima, kuidas elukaaslase vend elab ja alustada temale oma sisustusteenuste pähemäärimisega. 

K kolis ka vahepeal. Ja temale pidin kindlasti sinised koogitaldrikud saama. Sain. Saan ka sellise väikese taburetikese loodetavasti, nagu vaja. Liigub e-kaubanduses. Muus osas aga talle miskit nõu ei anna, sest usaldan teda oma asjadega. Tal omad nägemused. Ja lähen pärast külla mõnulema. Tal on omad viisid kodu mõnusaks pesaks tegemise osas, ja selles on oma osa mittemateriaalsel. 

Aga haaratuna obsessioonist, youtube related videotes jäi ette isegi Russell Brandi Obsessioni teemaline video, avasin selle eraldi tabis, kuid ei jõudnud taustaks kuulata. Sest. Obsessioon. See oli mind haaranud nagu mingisugune hiiglaslik ämblik oma võrku ja mu mõtted liikusid ainult ühes valdkonnas. Või siis see suur koll Stranger Thingsis saanud mu hinge endale nosida, nii et seestusin. 

Pärast tööd tegin vajalikud ostud. Ja pea hakkas jubedasti valutama. No more. Shopping is evil! 

Ma ei tea, kas asi selles, et olen viimasel ajal tundlikum, aga igasugustest poodidest tuleks kaugele hoida, seal on.. well... see on... ostlemine on energiavampiir. Isegi kui tead täpselt, mida otsima lähed.

Täiskuuaeg. Keskööaeg. Nihelen linade vahel, tõugates Rosina voodist välja, sest ta tahab mind kangesti asendada ning mu padja oma lõua alla võtta. Nihelen. Linad on nii ... krobelised. Õues on nii hele. Tõusen istuma, et veidi kuud vaadelda. Vaatlen siis. Meie ruloo on alati nö poole peal. Me ei tõmba seda kunagi täiesti alla. Ei ole kottpimedas magaja. Kuu on, nagu ta on. Valgustab pisut enda ümber hõljuvaid pilvi. Mõnel pool on tähed. Üks valge täpp, mis peaks olema veenus. Maaililiselt valgustab/peegeldab enese ümbrust see ümmargune kivitükk. Laskun tagasi tudile. No ei leia head poosi. Kael valutab. Ihuliikmed on hellad. Puusad rsk. Leian lõpuks hea asendi kõhuli, siis ei pea puusa otsas piinlema. Ja uni tuleb. Ja missugune.

Olen mingis poolpimedas-tühjas korteris. Ja siis ilmub mingisugune musta hõlstiga härrastegelane ja tõstab mu üles, nii et jään tema käeotsa rippuma. Esialgu on see hea ja mugav. Kui keegi sind üles tõstab ja sul selg valutab, tunned, kuidas diskid gravitatsioonijõul mõnusasti omadele kohtadele langevad. Aga. Musta hõlstiga tegelane, kellel pmts riietuse alt paistis ainult suu, hakkas mind niimoodi edasi ja tagasi vedama ja lennutama, vahepeal maha paisates. No see nüüd hakkas väljuma hea seljahoolitsuse piiridest. Ma ei kõnelenud temaga, vist pigem karjusin, et miks ta nii teeb ja ei jäta järele. Ma ei saanud aru, miks see tegelane üldse viitsib minuga jännata. Veider, et nii mõtlesin. Nagu mul poleks sellistki väärtust. Huvitava vahemärkusena mainiks, et ei olnud aru saada, kust härra hõlst üldse lõppeb. See sai pimedusega üheks. Tema oligi herr pimedus. Mingisugune deemon. Mõistsin endamisi, et ta on mingi deemon, kes mind nahutada püüab (aktuaalne ja igati mõistuspärane selline mõtelus pärast Stranger Thingsi ja sisustusobsessioonis kaelani sees olekut). Üritasin selles pimeduse-tegelases midagi seksuaalset leida, et see tuuseldamine kuidagi nauditavam oleks, aga tema kuju inimesena hägustus veelgi. Minu lennutamine ei andnud vist oodatud jubedaid tulemusi. Oma peas mõtlesin ikka (eriti pärast oma ühte bad tripi meditatsiooni), et see on ju vabanemine sisemistest deemonitest. a la mingi sitt ujub pinnale ja kaob igaveseks - thats how it works. Siis tegi ta midagi jubedat. Ta jättis mu üksinda. Ta kadus ära. Passisin pimedas korteris. Ainult ühes toas oli valgus. Klõbistasin lülitite kallal. Teistes tubades ei läinud valgeks. "Lõpeta ära!" karjusin, "Lase valgus tagasi!" Aga mister deemon pimeduserüütel oli kadunud nagu tina tuhka ning 

mina ihuüksinda jäetud, surutud ainult ühte tuppa, kus valgust veel oli. See ei olnud ka midagi verdtarretavalt jubedat, aga äärmiselt ebamugav tunne. Hea seegi. Ärkasin niimoodi üles. 

Deemonlikke mõtteid pani aretama veel see, et saanuna Stranger Thingsiga ühele poole, seal on selline deemonlik vaib juures, ilmnes esmaspäeval, et Tartus tegusetavd vandaalid. Rally Estonia laiv rikuti õela juhtmemanipulatsiooniga, mingid peenrad kusagil on üles kaevatud, ning also minu töökoha all asuv telefon seinaküljest lahti tõmmatud. Suurüritusejärgne prügi maas lipendamas, rullumas nagu heinatuustid metsikus läänes. Nagu... mingi rändritsikatest deemonparv oleks üle Tartu käinud. Imelik. 

Ma ei tea, mis kell oli, aga täna ei tohi kindlasi mitte sisse magada. Jäin uuesti magama. Ja avastasin end vist USAs või vähemasti kusagil sellises maailmajaos, kus on nii autod kui majad suuremad kui euroopas. Ma olin mingist laohoonest omale mõnusa lofti kujundanud. Aga see polnud veel kõik. Keegi pikk mees, kes oli meie naaber, ja meenutas Sfääri omanikku, kutsus lõbusasti-lahkesti külla. Nemad olid miskist talu kõrvalhoonest omale veel ägedama elamu kujundanud. Tema naine oli üks rootsi vlogger. Ei, mitte mustard, üks hiliskeskealine rahulik daame, kes hiljuti Stockholmi kolis ja seal minimalismi harrastab ning valgehullustust põeb. Nad moodustasid koos sellise dümaamilise, aga kuidagi usalikult lohaka paari. Nende laps oli mu sõber. Kõndisin nende avaras kodus ringi. Siinseal katuseaknad. Tõesti väga maitsekas ruumikasutus ja palju diy´d. Palavus ka. Valjud hääled. 

Sellisest unest oli toredam üles ärgata. 

Idas Persona saade oli hea, otsige ise. Muusikalinke väga viimasel ajal ei ole jaganud. Sest kuulan sporaadiliselt peamiselt saateid ja mixe.

See topsiringluse uudis tegi ka südamealt soojaks. Ja kui vennas külas käis siin ja mainis, et Tartu on täitsa nagu teine maa Tallinnaga võrreldes. On jah. Elan siiski paradiisis :) 

Kodused lood

Niiii. Huhh. Palju asju on paika loksutatud. Edinburghi mineku plaan on jõudu kogunud. Lennupiletid check. Ööbimine check. To do list almost checkkk. 

Halliks värvitud köögiseinad ei tundu enam lillad. 

Interneti info, mida jälgin, on peaasjalikult mööbel, peaasjalikult kummutid.

Unine leitsak varju andvas rõdutoas. Meil on siin kohvi ja murelid ja ematoodud PEKIPIRUKAD, mis me Rosuga kahasse nahka pistsime. Ominvoorist peiks ei ilmutanud huvi sellise pealkirjaga saiatoodete vastu. 

Üks mõnus kohake päikese all on ka meie rõdu. Karvakerake peesitab päikeselaigus nagu ei oleks tal talvekarvag üldse palav. Võib-olla on tema talvekarv justkui villane rüü, et soojal ajal hoiab külma, külmal ajal sooja. Küll on aga sulav asfalt tema käpapadjakestele jätnud oma märgikesed, mis teda samuti ei paista morjendavat, aga mind küll. Ja tänaval ei saa ma talle ka öelda, et ei ära astu sinna tumedamale asfaltilaigule! 

Juubelid ja matused. Ei mina ega vanps pole jõudnud laulupeole keskenduda. Ma saan kogu peo netivahendusel järele vaadata, aga tema oma televiisori järelevaatamise funktsiooni eriti ei valda. Peab kedai asjapulgamat ootama. Not me, not asjapulk selles valdkonnas. Vanaema pommitati laulupeo ajal igasuguste telefonikõnedega. Helistasin ka mina sel põhjusel talle ja avaldasin kaastunnet. Kaastunnet peaks ka iseendale avaldama. Tegemist ikkagi lähisugulase parematele karjamaadele suundumisega. Aga mis siin ikka. Elu läheb edasi. Vanpsil oli oluline, et ma matusel oma need mustad laiad püksid jalga paneks ja OK välja näeks. Väljakutse vastuvõetud. Orienteerugem välimusele sel raskel ajal. 

Juubelite ja matuste raames sai kapis suuremat sorti sondeerimine läbi viidud. Leidsin mitu riideeset, mille kasutuskõlblikkus polnud kuidagi varem mu teadvusesse jõudnud. Üks nendest ema vana pluus, aga vist liiga läbipaistev ja ümberkeha. Vastukaaluks kandsin järgmisel päeval Lätist toodud Orwelli Loomade farmi teemalist notsu pildiga t-särki. 

Eilne juubel tekitas huvitavaid tundmusi jälle.  Juubilaride paar äärmiselt armas. Kõik need raskused, mis nad läbi elanud, ja selle kõrval ikkagi head nägu teinud. Teatav lihtsus olemise juures ja südamlikkus. Ja huumor. Kahju, et J kaasas polnud. Mina igaljuhul kõõksusin koguaeg. Vana lennuspets istus minu kõrval. Tema ametinimetuseks võib vist öelda leiutaja. Tegeleb masinainsenerlusega ja on hämmingus, et Raadi lennuvälja ei kasutata lennuväljana. Vaid et Ülenurme uus ehitati. Nii suurt lennuvälja nagu Raadil, pole kusagil Eestis. Miks miks miks, tekkis minulgi küsimus. Kui keegi blogilugejatest teab, miks Raadi lennujaam lennujaamana kasutusel pole, visake kommentaar! 

Juubilaridel 3 last ja neil omakorda 3 + 2+ 2  või uhh mul läks lugemine sassi. 

Ilmselt, kui oleksin sugulaste perekonda sündinud, oleksin ka mina arvatavasti juba vähemalt 2 lapse õnnelik ema. Aga mul ja minu vennal asjalood kuidagi teistpidi läinud. Ja isegi kui minul on perekonna loomise võimalus olemas, tunnen, et see oleks mingis mõttes vale. Aga see on pikem jutt. 

Enese aksepteerimise kohta veel põnev seik. A suutis vahepeal mulle öelda, et olen täielik sitapea ning mina suutsin seda kuidagi eriti südamesse võtta ja terve õhtu seda oma mõtetes hapendada. Well... eeskätt selles suhtes, et ma hilinen igale poole. Ei pea kellaaegadest kinni. See pole teps mitte uus inf tema poolt mulle, ega üleüldse midagi uut ja põhjapanevat minupuhul, aga olin vist kuidagi haavatavas meeleolus. Tõi meelde veel igasugu omadusi enese juures, mida mul on raske aksepteerida, aga ka muuta. Öeldakse ju et kui muuta saab ja ei meeldi, siis muuda. Aga mõned asjad mulle minu enese juures tunduvad sellised, mida muuta... tähendab muuta mind ennast. 

Mis ma tundsin; kogu mu raske mediteerimise ja enese akseptimiseks kulunud vaev lihtsalt lömastati. 

Samas, teisest vaatevinklist: kõiki neid enesehaletsuslikke mõtteid põdedes sean ma end justkui kolmandaks isikuks - nö räägin iseendast taga nagu kellestki vastikust inimesest. Well see ei ole teps mitte enese austamine ega armastus. Ideaalis ma lihtsalt akseptiks seda kõike endas. Nii lihtsalt on. Olen nagu olen. Mnjah... 

Pean mööndma seda ka: Õigete inimestega ei ole seda hilinemise probleemi mul kunagi muideks. 

Tegelikult üldse tahtsin kirjutada oma unenäost. Ärkasin sellepärast lausa kell 9 hommikul üles. Et see kirja panna. Nimelt. Hmm. Ei mäleta enam täpselt. Aga olin uppuval laeval. Jah. Oh seda inimeste mäsu ja teadmatust, ja iga infokilluga kaasa minekut. Mingihetk lihtsalt tabas teadmine, et okei - meil ei ole pääsu ja, nagu Alex Jonesi vidjo pealkiri kõlaks We all are going to die. Sellise teadmisega kondasin laeval ringi. Kuhugi minna ei ole. Mingi kamm käis seal veel, mida enam eriti ei mäleta. Sest une lõpp varjutas kõik muu. 

Evakueerusime ühelt laevalt teisele. Ja jõudsime selles suures veekogus mingisugusesse lüüsi. Lüüs  oli eraldatud ülejäänud maailmast massiivsete pruuniks kobrutanud betoonseintega, mis tipnesid okastraadiga. Aga. Me tegime seda. Me ronisime laevalt kuidagi seina juurde ja me ronisime lõpuks üle selle seina. Seda meeleheitlikku elutahet, mis nendes ronijates oli! Viimnegi kui jõuraas betoonsest okastraadiga ääristatud seinast ületamiseks kokku riisutud. See elutahe! See õnnetunne! Me olime päästetud! Me olime päästetud! Me ei surnudki ära! Aga millise hinnaga. Kogu see emotsioonide tulv ja möll. Ma olin ärgates lihtsalt üliõnnelik ja veidi väsinud ka. Ja arvasin et kell on juba 100, aga oli alles 9. jõudsime Rosuga kohvikooreotsingute käigus isegi võidupüha paraadile. 

Lehepuhuri tarvidus võimalik / mustand/ absurdi eri

linnuema topib oma pojale suhu
raagus sõnad
sest süüa ei ole
kõhud on kõhutunnetest tühjad
ent inimeste süüdistavad sõnad on laiali
õhus
õhk nendest lausa paks
aga õhus on ka armastus
ja armastus on ka sõnades
ja mõnikord on ka see pealesunnitud
jajah nii ka on
armastus mis ette topitakse
lootes mingile tehingule
tekitab puhitust
kõht ju õhku täis
ja jääb olevus raagu ses
rääkimise põuas
pärastlõunane lõuapoolik
kas ta on halvem kui
punnitamatuid tundeid täis kõht
olgu õues kevad või sügis
millal need süüdistavad sõnad kord kokku pühitakse???

Tume on öö

kauguses uhavad üha vaid
autod mööda tänavaid+autoteid
mitte ühtegi heiheid
ega tere
ainult head ööd

sahiseva tumeda öö
õhku läbivad nagu vikatid
tuledega terasest kolbad tükati
orvustades kõik ettejäävad mutukad
ja mõne ulukigi uhh hull
nagu salatiks
need kes sõbrad pole alati
tükeldavad

seemisnahkse kindaga öö
sametise kleidi ja kingaga amööb
toob üle põllu lagedale
taskuleambi valges vihus
kõige võika mis tema ihus

nii palju kui on öid
on kihutamas mõrvatöid
mööda igavesi autoteid

nad kaugel uhavad üha vaid
aga ka lähedal

vihmakese tinistamine

suvine vihmake 
koputab katuseplekile
alguses mõningase argliku intervalliga
siis 
hakkab pihta
suvine vihmake 
tinistab mu ära
vihmamaal tulen ilmale
mittemidagiteadva imikuna
imen kogu vihmavee ära
kasvan ja kosun
imestan 
sajan 
katuselt alla

Käisin ja sain

Pisut kentsakas kuidagi. Hüppad Tartu bussijaamas elva-bussilt maha ning kablutad üle tee rattahoidjate juurde ning vabastad (mõningate raskustega, imeliku nurga all sai lukustatud, bussika suitsunurk jälgib huviga protsessi) oma armsa velo, kes/mis seal oodanud kogu selle aja. 

Nagu mingisugune nihe. Kuidas seda seletadagi? Rõõmus taaskohtumine ja tänu, et keegi ei ole seda sealt vahepeal ärandanud. Ära sai oldud ju pool päeva, täiesti teises linnas, ratta nii käidavasse kohta jätmine ju riskantne. Aga ainuvõimalus, kui kavatsed 10 min jooksul Rosinaga kaka-käigu teha ja bussile jõuda (sest elukaaslane ei viitsi ja ma olin lubanud, pluss et oli liiga palav, pluss kõik muu pluss ikkagi see, et ma olin lubanud hommikul ise Rosinaga), sest järgmine läheb alles mingi poole tunni pärast, aga see on juba arvestatav aeg vanaema jaoks. 

Mida vanemaks saan, seda rohkem kergitatakse saladusteloore  ja laiu tagamaid suguvõsa igasugustelt hämarkohtadelt. Hakkab lausa imelik. 

Mul võib vabalt olla päikesepiste. Keha on loid. Mõte läks ka loiuks. Koduteel läbis peakolu mitmeid mõtteid ja see, kuidas nad kirja panna, aga koju jõudes. Teate küll seda, kui ühest ruumist teise minnes ühes ruumis mõeldud-otsitud asi meelest läheb. Suvetuuled viivad mõtteid laiali. vb kannavad kellegi teise pähe. 

nt Urka luuletused viimases VR´s. Hetkeks lööb nool sisse:"Miks mina neid ei kirjutanud!?" Heakene küll. Sest tema kirjutas. Kuigi temal vist täiskohaga kontoritöö koosolekute ja pealinnaeluga ehk siis justkui veel vähem aega kirjutamiseks. Aga andekas inimene leiab aja. Ja teeb kõike ilmselgelt kiiremalt (ja soigumisevabalt) kui mina.

Veel igasugu asju häid selles numbris. Igasugu. Parve päevik nt. Sujuvalt seob oma argipäeva mõtted ja "ahhetamised" kirjanduskozmaaridega. Hea number on, nahh. VR läheb ajaga paremaks/noortepärasemaks. 

Lähen jutuga tagasi vanaema juurde. Jajah, need igasugused infokillud, mille arvelt nüüd oma sugulaste ja esivanemate tegudega rohkem kursis olen. Enamasti ikkagi midagi negatiivsemaigulist. Elude keerdkäigud, olud, mingid paratamatused, inimeste iseloomud ja kõik muu. Tahes-tahtmata hakkad ennast selles virrvarris positsioneerima ning proovima leida dna osakesi mis siit või sealt enese koodi ümber kopeeritud, võib-olla muutuste ja mõjutustega. 

Oli veel huvitav tunnetada endas midagi. Nimelt muudatust. Haha, paradigmamuutust, kui soovid. Nagu ikka, läksime tema mahuka riidekapi kallale, et sealt mulle üht-teist sobilikku selga leida. Midagi, mis temale väikseks jäänud või mis võiks minu stiilitunnetust tervitada. Mõned riideesemed ka ta enda õmmeldud. Jutud ja mälestused riideesemetega seotud. Mul on enamasti muusikaga taoline suhe - mõne looga meenub terve eluperiood, mõne bändiga mingi suvi või seik jne.

Nägin seal riidekapis ka ühte vana pruuni gardigani, mida ma vanasti väga endale tahtsin. See nägi nii mugav ja mõnus välja. Millalgi on ta aga vana kappi tagasi rännanud. Ja ma ei vaata seda enam üldse nii ahnelt. Üleüldse ei ole ma enam nii suur hilpude sõber. Enamasti lähen (e-)poodi kindla mõttega, mida parasjagu vaja. Momendil on suur linasest riidest kleidi soov. Linasest kleiti vanaemal loomulikult pakkuda polnud. Oli üks mõnusast materjalist roosidega pikk seelik, mille viisakusest vastu võtsin, üks roosa lühikeste käistega pluus, mida suvel hea peale visata ning hmm üks punane kittel ja heleroheline eestnööbitav maxikleit. Sellise saagi ning vorstijupiga (sest tal polnud muud anda ning kompvekkidest ütlesin ära, aga midagi peab vanaema ju alati andma!) liikusin kuuma ilma käes sulades läbi Elva linna rongijaama poole. Sest tahtsin veel jalutustiiru teha vanades nostalgilistes kohtades. Nt ujumamineku tänav, Vereviäärne oli rahvast täis muidugi jah.. Peatänav teetööde all. Suure Konsumis/coopi jätsin seekord ajanappuse tõttu (pluss et mul ei ole otseselt midagi vaja osta, kuigi sealt on alati midagi, mida mujal poodides pole, ja tekib ka kohe vajadus kohtekindlasti millegi ostmise järele) vahele.

Max 0,49 volline  Clausthaleri karastusjook sildiga "Taste of full life" sai just otsa ja said otsa ka mõtted, mida ma eluga pärast selle postitamist peale hakata.

Oot, keegi helistab, tsau!