Tänulikkusest + kompromiteerivat juttu

Eile rüüpasin A enda korjatud põrdakanepi teed. Soe ja helge tunne tabas mind. S Tuneesiast toodud lõhnav seep teeb tuju heaks. Sidrunheina lõhn on mulle tänu meeldivale inimesele meeldima hakanud. Ämma kingitud lahe seljakott on armas, aga kohati tunnen süüd, et  - on siis minu peale tarvis niipalju kulutada? kuid püüan sellest üle olla, sest kott on tore. Olen materialist, mis parata, kuid asjade energia on see, mis mind paelub - Kuidas olen mõne eseme/asja saanud, mis lugu selle taga on. Ja parem oleks, et armas lugu. Arvan, et kõik inimesed saavad intuitiivselt sellest aru.

(Vahel mind hämmastab, kuidas mõned inimesed ei saa piltlikust kõnepruugist aru ja tahavad hästi täpseid väljendusi ja fakte, tähenärijad.  See nagu tähendaks seda, et mingis osas nende aju keeldib koostööd tegema, laiemalt ja metafooriliselt mõtlema. Teisalt kivid minu kapsaaeda, sest ma pole nii faktitäüne ja mind paelub suurem-üldisem pilt. Kõigel on ju kõigega seos, mingil määral)

Remont jätkub. Magamistoa seinad krohvimisel. Elutuba on taas mööblit täis ja sellevõrra pisem. Samuti ei ole ma varmas oma maalimise ja päkapiku-töötoa vidinaid koomale tõmbama, mistõttu on elutuba natuke sassis ja seetõttu äärmiselt hubane paik. Algsest ahastusest on saanud suur tänu ja mõnu  - kodus on teistsugune. Omalaadne hubasus. Mulle meeldib, kui asjad liiguvad. Magamistoas ei olnud ju otseselt seda remonti teha vaja, aga mul on vajadus... pideva remondi järele? Või siis kolimise järele.

Jõulukuuske valisin kaua, aga khmm. Kui Gardesti liuguste vahelt sisse kõndisin, vaatas mulle seal vastu kari haavatud puid. Ka need potiomad. Oksad nülitud, et nad selle va kolmnurkse kuju saavutaks. Kuuskede ilme oli selline, et nad ei tahtnud seal väga olla. Äbarikud serbia kuused, mitte ükski ei seisnud potis sirgelt. Siis seisid seal eemn harilikud kuused või torkavad kuused? Kes mäletab, aga, nemad olid lihavamad ning enesekindlamad - nad teadsid, et inimesed eelistavad neid. Teatud inimesed. Ma oleksin peaaegu olnud see teatud inimene. Kahe kuuse vahel oli raske valida. Tundsin, kuidas nad mu tähelepanu nimel vaeva näevad. Ma peaaegu kuulsin neid hõikamas oma peas. Lihavam kuusk vastas rohkem jõulukuuse ameerikalikule standardile ja pidanuks vastu ükskõik millised kaunistuseraskused. Serbia kuusk oma kiduruses aga meenutas meie omi metsa kuusekesi. Ta lubas siiski tubli olla. Lõpuks pidin A ja S käest nõu küsima, sest kogu shoppamise õhkkond läks väliste segavate faktorite tõttu raskesti talutavaks. Praeguv vaatan aknalaual oma serbia kuusekest, kes talub paari suuremat kuuli, ning pisemaid. Ta on ilus. Teda vaadates tekib hea tunne.

Riputasin kuusele ka mõned kellukesed ja need ümmargused tilisejad, mis nende nimed olidki. Toetasin kellukeste ostuba beebisid. Aga teiseks valdas mind veider nostalgialaks, mida kellukeste puhul aastaid tundnud ole. Kui olin väike, võtsin ühe kellukese kätte ja uurisin seda tähelepanelikult - tema kuju, kolmnurkset tila, heledat tilinad, mida kellukesega teha sai. Mäletan, et läksin täiesti selle protsessi sisse, nii nagu ka pildiraamatu (ja ka juturaamatu) sisse on väiksena täiesti minna. Nii, et osaliselt heategevuseks, teisalt oma veidra nostalgiatunnetuse rahuldamiseks ostsin need, ja nad sobivad kuusele nagu valatult.

Kompromiteerivaid mõtteid ka:

Mul on ausaltöeldes tunne, et peaksin mõnda aega täiesti üksi olema. Mõjutustevabalt. Kui liigun ühe mõjutuse alt, siis lähen kohe teise alla. Mul on kerge ennast kaotada. Ma isegi vahepeal soodustan ise seda. Vabatahtlikult võtan jõulukinkide otsimise ja tegemise enda kanda. Aga shoppamine on mega väsitav tegevus. Siis veel, mõeldes juba Maakera tulevikule, liitusin ühe grupiga, kes loob tulevikulinna, ökoloogilist... mitte otseselt kogukonda, aga taristut, aga loomulikult teatud ideoloogiaga (ei, mitte ekre, kuigi vast neid seal grupis mõni ka leidub). Samuti on nad veidike spirituaalsed ja ufohuvilised. Jah. Maavälised, vähemalt mõned, jälgivad meid. Miks me siis ei näe neid? Miks pole tõestusi? Dohh, nad saavad end nähtamatuks muuta ja samuti on neil koostoo ju ka sõjaväega. Paljud kosmonaudid viivad mälestusi kohtumistest endaga hauda ja sageli on ka nii nagu Black Mirroris - mälestused lihtsakt kustutatakse"  

Aga üldiselt: Miks nad peaks end näitama inimestele, kelles ilmselgelt jätkuvalt on veel (kasvõi alateadlik) hirm või viha "teistsuguse" vastu, olgu ta siis tugeva füüsilise puudega, teisest rassist või kasvõi mõnikord aitab sellest, et oled naine, rääkimata koolikiusamisest. Inimkond võiks oma igasugused polaarsused ja faktide ja tõestuste otsimise komejandid ära jätta, ja lihtsalt üksteist aktsepteerida (mitte küll heaks kiita, kui keegi otsustab oma uskumuse pärast kellegi ära tappa, aga seda ei saaks niikuiinii juhtuda, kui inimesed taipaks, et kõik n-ö samast küljeluust me). Igal pool ju räägitakse sellest, et millist hunti sa toidad, see saab jõudu juurde. Siis miks me pühendame rohkem aega vigadele kui positiivsele? Nojah, et kõik ühele joonele saada. Aga kõik ei olegi ühel joonel. Ja see ühe joone püüdmine pigem soodustab mõne nõrgema käegalaskmist, mõne puhul äkki isegi alkoholismi. Saan aru, et muidugi ei tohi õigustada oma vigadega mitte-tegelemist, aga see pole see. Sa kaardistad ära, kus on vaja areneda, kuid samuti märkad, mis anded vajaks ka rohkem lihvimist... ja teistes pigem head nähes ja vaadates on nendega ka kergem koostööd teha. Mõtlen siin, et noh.. homofoobidele - inimese seksuaalsus pole ainus asi, mis teda defineerib, ta võib ju olla hea disainer. Samuti on kuulsad igasugused kehva iseloomuga geeniused. Kui kellelgi on teistsugune musamaitse, siis loomulikult on sul valik, sa ei pea temaga kokku puutuma, kui ei taha, aga ei pea ka halvustama, sest ta võib olla hea seinakrohvija, ja selles tuleb teda kiita. Yup, magamistoas algas praegu uus krohvikihi pealepanek, hehe. 

Keda huvitab, külastage Michael Salla youtube`i, intervjuud vilepuhujatega. 

Autentsuse teemad on minu jaoks praegu väga esil. Kuidas olla lihtsalt ise, kartmata väliseid hinnanguid ja hüljatust. Mulle isiklikult tundub, et praegusel koroona-ajal on see teataval määral isegi kergem, kuna ma ei puutu "suvaliste" inimestega enam niiväga kokku. Aurora paneb mind mõtisklema veel mitmete aspektide üle inimkonna puhul ja selle üle, kuidas suuta olla haavatav ja pehme, kuidas selles ilmas hakkama saada. 

Detsember 2021

Alati kui Rahva Omakaitse saadet kuulan, tekib mul põletav küsimus ja samas ka kerge kadedusenoot ühe asja suhtes: Nende koerte hea toit, mida keegi seal Kadriorus vaaritab ning kenasti jagab, mis värk sellega on? Kes seda teeb? Mis see maksab? Kas tellida saavad võik soovijad või on see inside job? Kui hea see on? Kui nad oleks Tussisööjad, kirjutaksin neile nende põletavate päevakorraliste küsimustega lugejakirja, või kuulajakirja. Aga ei söanda härrasid tüütada. Siseinf indiid. 

Too viimane saade oli mu aasta kuulatuim saade, kuigi pean siikohal ära märkima, et ma püüdsin lihtsalt korraks käe pulsile panna ja need mitmed mitmed osad järgi kuulata. Olen endiselt maas. Samas Kulturistide saade ei tulnud ega tulnud vahepeal välja, ootasin ja ootasin. Ja siis unustasin, kuni sõbrants mainis jutusees neid ja nende jätkuvat tegutsemist. 

Siiski, koeratoidu juurde tagasi tulles, ja muidu ka: kadedusenoot on täiesti tarbetu. Kehvema/tavalisema riisi puudumisel ning odavama kanafilee puudumisel saab Rosin rikkaliku ja inimväärset õhtueinet, mida talle isiklikult valmistan. Püüdsime talle jälle loomapoe graanuleid sisse sööta, kuid need jätab ta alles. Tema juba teab, et ilmas on paremaid toite, kui kõvad fabritseeritud jullad. Riis ja kana, pasteet, ja koerakese karv läigib.

Ise viimasel ajal jätan liha alles. Aga parema näkitsemise puudumisel vahel ikka võtan mõne kunagi elanud isendi keha suu sisse. Paistab siiski, et taimetoitlus on peamine toitumisvorm minu puhul. Novembris püüdsin ka veganlust. Kuid kuidas sa siis piparkooke tarbida saad? 

Siinkohal tahaks rääkida veel millestki, mida enam eriti ei tarbi. Üks nendest on näiteks kohvi. Vahetasin Matcha vastu välja. Vahel, nagu ka tänasel kaunil lumisel päeval, püüdsin pruuni jooki juua, vanast harjumusest ja lõhna tõttu. Aga see ei maitse lihtsalt hästi. Ei tea, milles asi. Kas Luxus paneb oma arabica sisse mingeid lisaaineid, et hinda hoida samal tasemel.  Aga ei ole asi ainult tolles kohvisordis, ka gurmeesemate brändidega sama lugu. Hakka või konspiratsiooni kahtlaste kohvi sisse pandavate lisandite osas uskuma. Üleilmselt pidid ju kohvihinnad tõusma igeriku saagi tõttu. Igal juhul, hea on, et oma harjumusi vaikselt muudan - kriisisituatsioonideks tuleb valmis olla. Nüüd ei ole kriis kohvita päeva läbi elada.

Samuti loobusin makaronidest (ja kuuks ajaks nisust üldse). Ja ka neid ei suuda ma enam manustada, sest nad ei maitse mittekuidagi (kui neid just korralikult ei maitsesta) ning mul kuklas käib teave, et nende toiteväärtus ka suurem asi pole. Niisiis on igapäevane toidus mul hoopis läätsed. 

olgu. mida veel huvitavat minu elus?

Peaksin praegu magamistoas tapeeti maha kiskuma, et anda reedel töömehele üle paljas magamistoalõuend, millel ta imesid teha saab - olenevalt siis meie paneelika seine kõverusest selgub, kui palju on seal vaja pahteldada. Ma usun, et palju pole vaja. Magamistoa seina värvi otsustamise peale läks mul tobedalt palju aega. Ma viimasel ajal märkan enam ja enam kui palju aega mul kulub tobeduste peale. Prokastinatsioon ka. Youtube leiab ka probleemile vastavaid leevendavaid videoid, aga ju mul, nagu inimkonnal, on vaja tugevat raputust, et selles valdkonnas midagi muutuks. Aga mida rohkem elu edasi läheb, seda rohkem ma saan aru, et kõik mida ma teen, teen enda jaoks. Kuidas kõik tublid ja efektiivsed inimesed on suutnud elada juba kohe selle teadmisega, ja mitte ju ainult teadmise, vaid vastavalt tegutsemisega?! Mis minu häda siis on? 

Häda pole midagi mul. Tuleb enesearmastusele tugevamat rõhku panna ning mitte enda kallal näägutada. Siis hakkab truu sõber koostööd tegema. Mina, ma ja ma ise. Aga katsu sa seda endale öelda - öelda lihtne, teostada mitte nii lihtne. Et noh, kuidas ma ei solvu enda peale, kui teadvustan, et olen üsna laisk ja endale pandud eesmärke ei täida selliselt nagu ma sooviks. Aga ma ei saa ju latti langetada ka. See oleks siis ju väga, kordan väga, madalal. Ja paljudele ma juba ilmselt näingi väga madala panustamisega isikuna.

Nagu näha, pole ma vahepeal eriti midagi kirjutanud. Mu käpp on küll tõusnud ideega oma värvilised ja erksad unenäod kirja panna, kuid miskipärast olen ma bloggeri lahti klõpsates ära väsinud ning muid asju ajama siirdunud. Ja nüüd tahab osa minust jälle erinevaid jutulõngasid ajama hakata. Ja siis ma takerdun. Unenäod jah. Neid on olnud mitmeid. Aga kui nüüd nende peale jutt läks, siis siinkohal lõpetakski selle postituse.

Tagasihoidlikke ideid covidi leevenduseks / vaatasin uudiseid...

Minul on siin kõik kenasti ja jonksus, niivõrd-kuivõrd, kuid läbiv mure toimetulekuprobleemidega perekonnainimeste ja eesliinitöötajate pärast. Tahaks lahendusi! 

Kommentaariumid kihavad mürgistest, pettunud ja väsinud inimeste näägutamistest. Kohati jääb isegi mulje, et inimene ise oma hädas ei tahagi lahendust leida. Täiesti arusaadav ka. Kui laine peakohal lokku lööb, siis ega ei oska kuidagi sealt välja rabeleda, triivid ja ulbid sitas, see valikuvõimalus justkui puuduks, inimene muutub oma hädas lausa pimedaks lahenduste suhtes. Seda näen ma sageli. Ja seda näen ka, et oma jamades on kerge ja lihtne teisi süüdistada. (Eriti vanema generatsiooni puhul - nendega on käitutud halvasti ja nad peavad seda normiks, nooremaid, kes lahendusi veel ei oska leida, aga on avatud uutele toimetulekuviisidele seetõttu sageli ka halvustades ja naeruvääristades. Ohh nii kerge on kritiseerida! Eeskätt on see kerge seetõttu, et oma jama saab justkui kuhugi laotada, teise peale... Igaljuhul, sellised käitumisviisid reaalselt ei vii kedagi edasi, pigem aeglustavad positiivseid areguid.

Niisiis, üks võimalus: tuleks neid va lahendusi sööta uksest ja aknast - st sotsiaalmeedias ja televisioonis, ajakirjanduses informeerida infotelefonidest ja teenustest, mis tegelevad psüühiliste probleemide ja isegi koduvägivallaga, intervjuud inspireerivate inimestega ning uudsete toimivate lahenduste uurimine, katsetamine kasvõi otseeetris. Seda infotelefonide asja tuleb teha sellisel viisil, et see inimest ei häbimärgista, vaid et ta oskab samastuda murega ja tahab kasutada abi, mida pakutakse. Häbi ja süütunne tekitavad salatsemist, mis omakorda tekitab pingeid ja tabuteemasid, nii ei saagi probeemi ära hoida rohujuure tasandil või suunata seda kõigi jaoks vähe positiivsemasse rööpasse...

Kas me tahame lihtsalt majamduskasvu, mida tavainimene näeb vaid füüsilisel kujul võib-olla lihtsalt ilusamate tenniseplatside näol linna servas või tänavaaukude parandamises(mida average joe vb ei oska hinnata nii kõrgelt), või tahame natuke rohkem, et inimesed, nii paljud kui aga võimalik, elaks rahulolevalt? Et nad tunneks, et nad on vajalikud, et neist hoolitakse. Või vähemalt, et antaks neile selle rahulolu jaoks tööriistad kätte!

Mõtisklesin, et mis siis selle puhul aitaks. Kõige rohkem läbi on muidugi need niiöelda eesliinitöötajad, kes muuhulgas ka on julgenud omale veel lapsed teha, mõni isegi kodulooma hankida ning ägavad pere, kodu puhtuse ja tööülesannete vahel zonglöörimisega, olles ruttu läbipõlenud ja läbi nagu läti rahad. On selge, et mõnel läheb rööprähklemine libedamalt, mõnel jällegi on hing paelaga kaelas. Ja mida me nende hing paelaga kaelas inimestega teeme? Sotsiaalmeedias loomulikult tänitame, et kuidas siis aegade algusest on naised hakkama saanud ja miks nüüd ei peaks saama. Sellisest suhtumisest tuleks minu hinnangul, ja uue parema maailma loomise huvides kiiremas korras lahti saada!

Kõige hullem ongi vaimne tervis, mis kannatab ja võib jälgi jätta, samas on see ka nii õhkõrnuke ja ähmane - kustmaalt algab vaimne probleem... Selge on see, et kui lapsevanemad on rahulolematud, pidevalt väsinud ja seetõttu mürgised (teate küll mida see tähendab, kes kuidas välja elab oma väsimust ja tülplimust) jätab see väikelastele ikka okkaid alateadvusesse, mida nad (ka minu põlvond) pidevate teraapiakülastustega (paistab olevat 2 koolkonda - kes käib psühholoogi juures+on antidepressandid peal nagu narkomaan, kes matab raha vaimsete praktikate koolitustele) leevendada ja lahendada püüab. Ja paljud on jätkuvalt ka lihtsalt eituses. 

Enivei, kuhu ma jõuda tahtsin: Üks väike ideekene oleks see, et moodustuksid riigi toetuse abiga sellised tegelinskid nagu eeemn, nimetame neid siis tugiisikuteks. Tugiisikud! Tugiisiku teenus kujutab endast kompleksset abi ühele inimesele või leibkonnale, aidates tegeleda eeskätt ajaplaneerimise ja väljaselgitamisega, millist abi see leibkond või raskes seisus isik üldse vajab. Samuti nt töö kaotanud inimeste puhul uuesti finantsilisele iseseisvumisele aitamine (koolituste ja tööotsade leidmine, pakkumine, arutamine, mida isik teha tahab ja nt kui keegi tahab oma ettevõtet luua, siis aidata leida koolitusi ja infot seks puhuks). Teenust ei saa peale suruda, küll aga saab teha ohtralt reklaami, nii, et inimene ei tunneks end oma murega kuidagi üksi või marginaalselt. 

Teisest küljest on oluline rõhutada ikka ja jälle seda, et - kui sul on mure - siis fokusseeri lahendusele ja analüüsi endas olukorrad läbi, kuidas ühte või teise olukorda üldse satutud on. Tegelikult kumab ju siiski läbi, et inimesel on alati valik. Iseasi, kas ta seda näha oskab. Seda võimaluse-valiku märkamist tulebki õpetada. Ja asju märkab alati rohkem inimene, kes on ka lõdvestunud, mitte pidevalt 100-le murele samaaegselt mõtlev indiviid. Et siis on tarvis ka tuua inimesele rahu. Lifecoachingut ja mindfullnessi mu jutt vist sihib praegu? Igaljuhul, mindfullnessi ja esoteerika populaarsus tõukub puhtast vajadusest.  

Igaljuhul võiks riik toetada sellise nö eripedagoogika/spetsialiseerumise õppimist, võiks välja töötada olulised teemad ja meetodid, kuidas selline amet praktikas toimiks jne. 

Samuti võiks Ringvaade või mõni muu paljuvaadatud saade (mul endal telekat pole, ainus kanal ETV) pidevalt meenutada mingeid olulisi podcaste ja raamatuid, jällegi olulisi telefoninumbreid ja nippe aja planeerimiseks ja vaimse + füüsilise tervise turgutamiseks, vaba aja sisustamiseks, mõneks ägedaks õpivõimaluseks. 

See uudis kasside turvakodust oli näiteks lahe ja armas. Samuti oli vahva, et on juba loodud mõned MTÜd, mis noori kaasavad ühiste tegevustega netiteel. Selliseid ühendusi võiks nagu seeni pärast vihma juurde tekkida.

Siis veel võiksid tekkida minilastehoiud, mida peab ainult kuni 5 last oma tiiva alla võttev lastehoiutegelane (ja abi). Vanemad daamid, kes on vaktsineeritud ja vähegi lastesõbralikud, boonuseks oma aed, võiksid pisikese tasu eest ja riigi toetust saades oma lastehoiuteenuseid pakkuda. Need võiksid olla ka mingi kallakuga. Näiteks kunsti armastavatele junsudele oma mammi, kelle käe all ägedaid käsitöö nippe omandatakse, matkahuvilistele junsudele oma seljakotiga onkel, kes nad näiteks linnamatkale viib, tutvustamaks olulisi hooneid, aga ka linnaparkides elutsevaid loomakesi või siis sõitkem lausa minibussiga metsa! Võimalusi on palju. Kambakesi koos ei ole tervislik, nagu meile öeldakse, ja hoidke paaridesse, aga väikene pidevalt kooskäiv kamp, kes olude sunnil niikuinii võõrastega kokku ei puutu, ei saa olla ohuks üksteisele. Samuti näiteks raamatuhuviliste või kardisõiduhuviliste minigrupp... ma räägin, võimalused lihtsalt kasvavad nagu okkad kuusel. 

Kuidas seda kõike täpselt korraldada - ega ma ju ei tea, aga kui ideed on väljakäidud, küll siis leidub ka nupukaid inimesi, kes suudaks midagi reaalselt toimima panna. Oluline on tahe ühise eesmärgi nimel pingutada. Korraldada mõttetalgud!

Täisvasvanud inimesed, las neile jääb valik, seega ei saa ka 100 % kelleltki ära võtta tema muretsemist ja tema paha tuju, aga noh, mu mõtted on vast abix ikka! 

innocence is kinky

jenny hval undab kõrgel häälel spotifys mu külmkapp ühineb ka kohe, ei jää alla mu üks kõrv tahab lukku minna sügavmõtteline seltskond köögis varsti magamistoas sest kell on 01.59 ja mu unegraafik hoiab end tugevalt sellises reziimis. leidsin hvali ühe romaani raamaturiiulist. keerdusin selle sisse kookoniks. pidin ostma igasugu asju poodidest, aga neid polnud. igaljuhul see romaan on hoopis ühest tema huvitavast etteastest ja kehast ja helist, neitslikusest - jeanne d ark. 02.02. lähen ikkagi magama

Nädalad

Mu sõrmed. Nad ei paindu enam. Pastakaga kirjutamise musklid on täiesti kiduraks jäänud. Kritseldan pool lehekülge loetamatut teksti, mis progressiivselt veel loetamatumaks sotapotaks kulgeb. Käsi väsib. Mu sõrmed. Nad on nagu mingid teised olevused. 2020. 

Pidin kirjutama. Sest jälle. Telefoni (loe: pilditegemise riistapuu) aku sai tühjaks keset kummituslikult pimedat, tuulist ja koht- ja kaugvalgustatud ERMi ümbrust ning mu poeetilisuspuhang peab kuidagi väljenduma. See oli maagiline ja max spotaanne kogemus mu muidu üsna üksluise töönädala sees. Muidgi siis kui pärituult sõita, esikorv kenasti Raadi Maxxxima vetsupaberikuuiku ja salfffrättidega täidetud, metsavahel kauguses täiesti sürris kohas mingite tulede poole, ajada pea kuklasse, vahtida üles taevalaotusesse, kus pilved üsna kiirelt sõuavad, tekitades kohati illusiooni, et mõni täht on liuglev õhulaev. See on mõnna. Jõuad tulukesi järgides mingisse uute elamute rajooni. Kindla malli järgi majad, aknad, autod. Ühe akna taga sädeleb jõulukuusk vilkuvates tulukestes. Kuidas siit välja saab? Intuitsioon. Mööda äsjarajatud kergliiklusteed rullun mingite teiste tulukeste poole, mis, nagu selgub, on ERMI tagust suurt-laia väljakut ääristav valgustite rida. Ja siis need kohtvalgustid. Täielik pimedus kohtub pimestava valgustusega. Filmikuks ja pühalikuks kisub. Tormihoiatus vastas tõele. Sellistes tuulekoridorides nagu siin (massiivse muuseumi kõrval liikudes)on tõesti oht mütsist ja kõrvakuulmisest ilma jääda.

Kas siin on kedagi? Valgustatud, aga täiesti mahajäetud tohutu klaasehitis. Apokalüptiliselt või arvutimängulikult mõjus hetk tagasi ka see miraazina ilutsev uuselamute saareke. Pimeduses. Põõsaste ja kultuurküngaste taga varjus. Ei hingelistki. Ainult majad, tuled akendes. Aga mitte kedagi liikumas. Ainult tuul. Külm kile tuul. 

Nädal läks jälle nii kiiresti ja eluisu jõudis mitu korda kaduda ning siis tagasi tulla. Meedia ja lähedaste mõjutustest kannustuna tegin kiirkäigu apteeki ning ostsin kamaluga vitamiine ja toidulisandeid, mida kodus isukalt - eluisukalt sisse vohmisin. Ja mida imet! Tundsingi end energilisema ja väekamana! 

Muidugi tunnen end nii ka pärast mõningaid meditatsioone, aga unegraafiku sassisusega on need väga lühikeseks või üldse ära jäänud. 

Tegelikult, juba üks kangem D vitamiin-päikesepärl on abimees. Kas ta aitab tõesti või ma olen oma teadvust nii harjutanud, et aktiveerun mõtte peale: see on tervislik?! Võtsin vitamiini, nüüd tunnen end hästi. Enese programmeerimine, uute lihaste, meditatsioonilihaste-mõtteliihaste harjutamine kannab vilja, kannab natuke kaela  - võin kergesti lõdvestuda. Aga ma oskan kahjuks ka kiiresti sellest lõdvestusest välja minna. Ja seda rohkem märgata olukordi, kus ma pinges olen. Neid olukordi võiks hulga vähem olla. Seda enam, et kõrvaltvaatajale tundub mu elu niigi chill. Mu keha nii ei arva. Pole hullu. Tegelen sellega!

Vihmakuu

Vihmakuu lõpus lähevadki ilmad lõpuks vihmaseks. Praegu. Sajab. Koguaeg sajab midagi. Hämar taevas kumab düstoopiliselt. Udu või vihm, mis mu aknast paistvat Tartu kõrgeimat ärihoonet ähmastab ja joonisfilmilikuks muudab - ei tea, kumb see on. Peab õue minema ja ise järele uurima. Kodukontoriga on see fenomen, et õueminek on sündmus. Edukas sündmus on, kui õue saab minna valge päevaga. Võinoh, halliga, mis nüüd mõneks ajaks normaalsuseks saab. Õues on kas hall või pime. 

See meenutab, et hiljuti oma culture shock videote taustakskuulamise hoos avastasin ühe Lõuna-Koreasse pagenud ja sealt USAsse õppima läinud põhjakorealase videod. Jah, põhjakoeralane! Pärast tema kodumaa mälestuste ja kirjelduste kuulmist tunnen end väga priviligeerituna, et saan nii palju küünlaid põletada, sest siin ei ole need ülearu kallid. Ja meil on elekter, mille eest jaksame ka maksta. Ei pea tühja kõhuga kell 5 ärkama, et enne kooli ühiskondlikku tööd tegema rutata, ei pea pärast seda 45 min kooli kõndima, ei pea tühja kõhuga talvel kell seitse magama heitma, sest elekter on kallis ja küünlaid ei ole ka raha osta. Ja kui paps mõne küünla Hiinast smuugeldab, saadetakse ta vangilaagrisse. Nii palju jubedusi, mis mõne inimese jaoks, paljude jaoks tegelikult ongi igapäevane tavaelu. Oeh.. 

Ja kui õnnelikud me tegelikult oleme, et meil lubatakse oma õiguste eest näiteks väike pikett korraldada.  Lihtsalt wow. Praegu ei jaksa rohkem seda teemat väga avada, palju ideede niidiotsasi tahab siit edasi keerelda... 

Näiteks olen ma olnud tükk aega veendunud, et rahu nimel võiks sellised igasugused paraadid ja asjad olemata olla, kõik võiksid kõiki rahus tolereerida. Aga see ei aitaks palju... see aitaks ainult  natuke. Esmaspäevane teejoomine K`ga meenutas, et  kuigi ühest küljest on hea alustada muutust enese seest, siis ei tohi alaväärtustada aktiviste, kes seisavad selle eest, et teatud õigused oleks kõigil inimestel  ja et see oleks avalikult okei (praegu siis nt see lgbt teema, kunagi ju vaadati ka viltu naistele, kes hääleõigust saada tahtsid). Et miski oleks legitiimne ja üheti mõistetav kõigi kodanike jaoks, peavad seadused paigas olema. Ja noh, oleks hea, kui need oleks mõistlikud. Aga selleks, et need mõistlikud oleks, tuleb rasket tööd teha meie tublidel aktivistidel (minul see tüpaaz kahjuks puudub, ma tegelen siin vaikselt iseendaga). 

Teisest küljest, olen palju identiteedile mõelnud. See on kogum kogemustest ja infost, mis meid ümbriteb, aga ka midagi väga sellist, mida saaks nimetada oma hinge või vaimu signatuuriks, midagi väga oma. (näiteks: kui kõik kogemused ja kokkupuuted minult ära võtta - mis minust alles jääks? Mis on see päris mina üleüldse???) Seega, ideaalis me peame võtma veidikene ka nagu vastutust selle eest, milliseks me tahame ennast vormida lasta, ja milliseks me ühiskondlikult tahame vormuda. Ja huvitav oli selliste mõtiskluste valguses jälgida todasama põhjakorea juutuuberit -  kuidas on kujundatud ühe süsteemi asukate üldised MÕTTED, arvamused, ilustandardid jms, sest see kõik on õpitav. Ja see ei ole ilukirjandus! Hehe, kuidagi veider mõelda, et ka ilumeel on õpitav. Kuidas tänapäevamaailmas siin meie kõrval mõnel inimesel seda nagu ikka pole? Või siis olen mina see, kes on mõjutatud ja see minumeelest ilumeeleta isik julgeb jääda kindlaks omaenda (väga enda) ekspressioonile? 😅

Mis ma vahepeal veel hakkasin tegema: käima kooris, vinyasa joogas, õppima hiina, korea ja jaapani keelt. Reikikursusel avastasin, et nii mõnus on õppida märke :-)  Kui lahe oleks suuta hiinakeelseid etikette lugeda ja mõnda jaapani asja ilma tõlketa jne.

Heheee, teine youtube peateema sel kuul on olnud seotud seriaaliga Emily in Paris, millest ma ka ei suutnud vaadata rohkem kui ühe osa. Aga kui vahva oli oma jälgitavate prantsuse kultuuriga seotud suunamudijate hinnanguid ja ranti kuulata, või seda, kuidas see Emily in Paris ikka mingi väikese killuna kusagilt infost läbi käis. Ja kui naljakas, et igaüks ikka arvab, et peab ka sõna võtma sel teemal. Ise vist kommenteeriks nii, et ma saan jah aru, et see ei ole dokumentaal ega midagi sellist,  aga lihtsalt, midagi oli kogu selles dialoogide, faabula ja karakterite virrvarris sellist, mis minuga üldse ei resoneerunud. Pluss, et tõepoolest - veidike ootasin visuaalide ja moe osas midagi värskendavat. Ilmselt liiga hipster siis ma. (mitte et ma ise üli moeteadlikult riietuks, nope!) 

Ok, lippan nüüd siis sügisesse uduvihma. Hetkel veel nauditavasse hallusesse, mis varsti hakkab seest närvirakke närima ja mille kohta perearst ilmselt annaks käskluse lisaannus D vitamiini sisse vohmida. 

Majad minu piirkonnas

Majad on mu elus olulisel kohal. Näen neid uneski. Näiteks uurisin eile ühte kordatehtud korterelamut. See värvigamma oli ühestküljest veider, teisest lummav. Selline mündirohelise ja hallikkassinise (kumb see siis on hall või sinine???) kombo. Eriskummalisel moel. Unes, kella 7 ja 10 vahel, nägin taolist maja jälle, pidin selle leidma, ta asus tundmatu linnakese mäeotsas asuvas immigrantide linnaosas. Pidin oma srilanka töökaaslase sealt leidma ja temaga mingile festivalile suunduma. See ilmselt jõudis mu unne tänu vinyasas minu ees etlevale naisele, kelle kukalt vaadates tihtilugu juurdlesin - kas see on mu töökaaslane või ei ole? Ei ole teda nii ammu näinud, ei oskagi tema siluetti määratleda...  

Täna jalutasime Rosinaga jõe ja kanali vahelisel rohealal ja nautisime päikeselist ilma. Nautisin üleüldse rohelust. Massiivse silla alt läbi, jalutad massiivsete puude all ja tunned end kuidagi eriliselt, vaatad heldinult muru. Ta toidab sind oma rohelusega. Puude vahelt kõrgusest terendab Paju 2 ärihoone, nagu majakas. Oh jah, see kõrghoone, mille kohta olen kuulnud mitut tuttavat pahakspanevalt ja väsinult ohkavat, a la on meile sellist maja nüüd vaja. Neile ei meeldi see hoone. Aga mulle meeldib. On seda koguaeg. Olen talle koguaeg salaja pöialt hoidnud. Et meeldib, Miks?

1. Lisab linnapilti värskendava (ja suurlinliku?) vertikaalse dimensiooni a la "vaata üles", pilk rändab harjumuspärase maaläheduse boonuseks ka ülespoole, lisades niisiis ee... huvitavust.

2. Kaugelt vaadates paistab see ärihoone justkui natuke lopergune ja viltu, seeläbi mõnusasti tajudega mängides

3. Integreerimine linna nii välimuselt kui praktilise poole pealt, eriti võrreldes teisel pool silda asuva madalama kandilise ärihoonega - minumeelest on see täitsa okeilt välja tulnud: esimesel korrusel asub kohvik, omamaja töötajatel hea seal einestamas käia ning ka minusugustel möödujatel, kes elab lähedal, kaugele ei viitsi minna, aga tahaks mittekodus midagi nokitseda  - tassikese kohvi saatel lugeda, kirjutada, õppida. Maja ees on ohtralt pinke, on rahuldav haljastus. Mulle paistis, et sinna oli sireleid istutatud - ootan huviga kevadet. Ja kõigesuurem ja armsam plusspunkt minu jaoks: siseparkla seintele on pandud kasvama viinapuu. Mis võiks olla toredam kui selline rohelusse uppuv maja? :) 

Kahjuks ei saa midagi nii toredat teispool silda asuva hoone kohta öelda.Esimesel korrusel, kus oleks minumeelest äge hoopis selline supelhoone taoline asutus tekitada (näiteks mingi ujumisasjade pood ja paadilaenutus ja väike jätsijaam), asuvad hambaarst (pärast tarkusehamba väljavõtmist ei assotseeru annekanal sinu jaoks ilmselt kunagi millegi meeldivaga), ja kaks ilusalongi. Terrass seisab täiesti niisama. 

Muidugi, kes olen mina siin kõike kritiseerima ja nii. Aga vähemalt olen oma ebapopulaarseid arvamusi siin nüüd põhjendatult väljendanud ja võin eluga avalalt edasi minna 😅

Lisaks majadele olen ka patoloogiline sisustuse huviline ja pean ütlema, et selliseid videosid ja inffi on raffale rohkem tarvis: (olgem ausad, kõik trendikad esemed ei ole teps mitte rahalaristamist väärt. Toa sisustamine olgu intuitiivne. Nagu Marie Kondo for sisustamine, kunagi äkki kirjutan sellest lähemalt) tegelt pool videost lihtsalt, dis woman brings me joy :)

Koledad asjad - nõrganärvilistel ei ole asja sellele postitusele

Kas ma tohin hetkeks koledatest asjadest rääkida? Näiteks sellest, kui kehvasti ma ennast vahepeal tunnen, lihtsalt sellepärast, et ma eksisteerin. Eriti siis, kui mul on nohu. Vahepeal mul oli see, ja kurguvalu. Loodetavasti polnud ma pandeemiaohver vaid külmetunud pärast vihmast läbiligunemist kohvikutepäeval/muuseumiööl. Kui üritus on, siis nagu on kohustus minna. 

Me kõik võime alustada uue pandeemia: Nuuskan salvrätikusse suure tatipläraka, milles rikkalik bakteribukett. Viskan täisnuusatud zewa softid prügikasti. Pildid sellest, kuhu nad sealt edasi rändavad, annavad mu kujutlusvõimele kenasti tööd. Näiteks tuleb mõni onkel prügikasti omale head-paremat söögipoolist sorteerima, avab koti, ei leia sealt midagi meelepärast ja lahkub.. aga jätab prügikastikaane avali ning asjasse sekkub linnurahvas, kes tirib "aaretelaekast" seda ja teist, ka salvrätte üles.  Tatilapid satuvad laia ilma.. okei ma ei taha enam jubedamaks oma juttudega minna. Aga võib-olla on siin jälle lahendus taskuräti kasutamises ja täisnuusatud lappide keeduveega pesemises? Selleks olen ma jälle liiga mugav. Ja kujutluspilt oma tati keeduvees ringlemisest ka just söögiisule kaasa ei aita. 

Peaks vist kuhugi redditisse oma jubedaid jutte kirjutama ja ootama laiemat kõlapinda. Vot. 

Ugh - ja üks jube pandeemia siin ilmas on veel: pedofiilia. Kuidas teha neile selgeks, et nende huviobjektid on noored arenevad elavad hinged, kelle edasine elu oleneb sellest, kuidas nendega käitutakse. Natuke vastutustundlikkust! Natuke... arusaamist, et see on pisut patoloogiasse kalduv sättumus, see pedovärk. Sestap olen selle poolt, et pedofiile ei häbimärgistataks ega häbimärgistataks ka ohvreid. Kõik (nii pedod kui ohvrid) peavad saama rääkida oma mõtetest ja tunnetest ausalt (ja avalikult), ilma et neid nö hinnatakse. Siis ei koli pahalased põranda alla.  Ja nii võib niimõnigi pedosusele kalduv inimene äkki oma vasakule keeravast mõttelõnga sabast kinni saada ja oskab sellele enne punkti panna kui mõte teoks manifesteerub. Samuti ohvritega, oeh-oeh. 

Ja üleüldse mõtete juhtimisega see asi. Inimene peab vastutust võtma selle eest, mida ta mõtleb. Ega see kerge ei ole, võin omastkäest öelda, aga peab püüdma. Mõtete juhtimise ja meditatsiooni tund võiks igas koolis kohustuslik olla! Võib-olla jääks ka koolikiusamist jms vähemaks. 

Nii.

Juuni juuli august september. September! Kui seda sõna öelda, muutuvad kõik stiihiad täiesti sügiseseks, sallisoojaks, puulehekollakaks ja noh, üldse selliseks huvitavaks teistmoodi sissepoole-väljapoole olemiseks. Sügis algas kuidagi kiirelt ja kähku. Suutsime isegi Riias käia! Tänu KZ´le. Riias elaks küll mõnusasti kuuaega näiteks. Või rohkem. Palju võimalusi ringiuitamiseks. Riboca - samuti põnev - ilmselt mitme päeva jagu uudistamist, me jaksasime max 3 h seal ukerdada ja erinevate kunstnike loodud maailmu (iga suur ruum oli nagu kellegi oma ideeruum vms) läbida. Mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Asukoht - super. Suutsin üle pika aja jälle oma orienteerumisoskustes kenasti kahelda ja seda sürri "ma ei tea kus ma olen ja kuhu jääb kesklinn" tunnet tunda. 

Et blogipostitus mõnusalt hädaldav ja eneseanalüütiline hoida siis jätkaks nii:

Ja millega ma ikkagi strugglin vist terve elu - korra hoidmine. Ka enese korrashoid. Kuidas mõningatel see loomulikust intelligentsist nii hästi välja tuleb? Miks mina pean ekstravaeva nägema? Kas see ongi minu elu eesmärk  - leida mingi tasakaal enda sees korra ja korratuse vahel, efektiivsuse ja laisklemise vahel jne? See on raske, ma ütlen. Elu tundub praegu nii paganama raske. Mul ei ole suur töökoormus, aga ikka olen pärast väsinud ja ei jaksa isegi meditatsiooni laskuda. Mõni päev on parem, mõni halvem. Tahaks kuidagi sellisest eluspüsimise ja enese hoidmise faasist üle saada, et tegeleda suuremate asjadega. Et suuremate asjadega tegelemine ei paneks mind väiksemaid igapäevaseid asju hooletusse jätma. 

Ilmselt see vahepeal haigeks jäämine viis mind energeetilisse madalseisu ja sealt sellised madalseisumõtted. Laupäeval igaljuhul koristan oma elamise korralikult ära, loen midagi hääd. kamandan elukaaslase lõpuks lambi üles panema, võtame lahti vanni ees asuva moodustise, et näha, milline toru lekib ja likvideerime probleemi, üks eesmärke samuti on jõuda kohvi Mandlisse. Jahjah, meil ka torud lekivad, halleluuja! 

Maagiline realism kõikjal minu ümber

 August. Ümbrus muutub. Kokkupuude ämblikega jätkub. Pärast meeleolukat luuleõhtut otsustasin oma ratast enam mitte sirelipõõsasse parkida vaid see trepikotta viia. Teen ukse lahti ja hakkan ratast tõstma ja mida ma näen - tema seal: Suur lihav paksu keskosa ja võimsate jäsemetega ämblikloom otse keset uksepiita, justnagu midagi öelda tahtes või nii, maru imposantselt. Ta oli steitment. 

Pisut veinisena ja tühja kõhuga hilisõhtul minu mõtlemisvõime üsna pärsitud. Passin talle otsa ja panen ukse uuesti kinni, äkki ta liikumise peale liigutab ennast sealt minema. Liigutaski. Hästi kiiresti! Kuhu ta kadus? Ega ometi ämblikmehe kombel minu otsa hüpanud? Tegin ukse lahti ja seal ta jälle oli, pisut uksepiida varju pugenud, aga ikka keset teed nii, et ma ei saanud temast mööda - ei taha ju otsa ka teisele sõita. Ühe käega tuleb ust lahti hoida ja teisega ratast veeretada, nii et... helistasin korra üles, et elukaaslane tuleks ka seda ilmaime-looma kaema ning ehk aitaks temast kuidagi mööda saada. Helistan üles. Sealt tuleb imelik krabin. Ütlen tere. Krabin jätkub. Uks juhitakse avatuks, aga mul pole seda vaja, on vaja kutsuda abiväge. Paar korda sarnast hirmuäratavat krabinat ja annan alla. Mis toimub? Mis reaalsuses ma viibin küll? Räägin ämblikuga, palun tal kõrvale minna, kui ta ei taha lömastatud saada. Nope, ta ei võta kuulda. Passib seal. Nonii. Sätin siis lõpuks ratta nii ukse äärde kui saan ja ennast teisele poole äärde ja püüan ta ellu jätta. Edasi ma ei tea, mis sai. Igaljuhul öösel ei tulnud üldse und ja vastu hommikut oli mul max väsimusega uni, milles rebane põllupeal piilus mind. Meil oli piev pilkkontakt. Tahtsin edasi minna, aga kartsin, et äkki ta tuleb mind maha murdma või mine tea - marutaudikandjad nad ju. Teen paar sammu ja rebas-poiss tuleb minu poole, aga siis... mul kaob nägemine ja läheb halliks. Midamida? Katsun fookust hoida, aga ei saa, hall kae katab nägemise täielikult, rebane on üsna lähedal, avan silmad augustikuu jahedasse päikesepaistesse oma voodis. Voodis on mulda. Rosin kannab seda isegi kui jalad on pestud. Püherdab voodis linadel. Ilmselt ei lasnud mul öösel magada mõte mikroorganismidest voodis. Vahest ka mõni ämbliku-beebi on linadevahel? Korjasin niipalju muru ja mulla osakesi ära kui sain, aga midagi nagu ikka... Oeh, ja siis ei saanud selili magada kuigi selg seda oma kangeolekuga rangelt nõudis. Muidugi olin ühest raamatust lugenud, et hallidel maavälistel on kerge inimest röövida just siis kui ta on seliliasendis. Vot. Nojah. Proovisin igas asendis aga mitte selili olla. Hommikupoole ööd andsin alla ja jäin selili oma rebaseunne. 

Wabisabi saatest avastasin hea artisti, mis kogu selle maagikaga hästi kokku sobib:

(ahjaa, ja slämm jah, sellest peaks vast eraldi postituse tegema) 

Mida arvan arvustamisest ja endast ja ups jälle veidike life coachi jutuks kisub

Raamatuarvustusi (ja noh, üleüldse arvustusi) lugedes hakkab silma kurvavõitu (ent mitte kurb, see on juba liiga dramaatiline sõna. ka tüütu on siinkohal liiga äraseletav adjektiiv) tõik. Nad on sageli )aga mitte alati) kuivad ja igavad, infot ja seoseid pritsivad, küll tundlikke järeldusi tegevad, aga ise oma kirjutamises justkui mitte nii tundlikud. Ma vajan mingit teatavat mahlakust tekstis. Kas mingi arvustus iseeneses ei võiks ka olla omaette kunstiteos? On seda palju palutud? Jah, ilmselgelt. Ja täiesti arusaadavatel põhjustel ka.

Üleüldiselt, raske on end sundida lugema midagi, milles minujaoks jääb hinge väheks või ei resoneeru. Üldse on raske teha asju, millega ma ei resoneeru. Mis võib-olla vajavad liiga palju pingutamist. Sellest johutuvalt on mul sageli dilemma - kas ma peaks rohkem pingutama (konfuutsius) või alla andma mõttega, et ju see pole siis minu jaoks (pigem taoism - on nagu on). Kui nüüd maru relevantselt astroloogiale toetuda, siis selles kaanonis öeldakse, et kaljukits on töörügaja ja distsipliinilemb. Kustotsast ma see olen? Mulle see distsipliinijüngri mentaliteet meeldib iseeenesest ning tunnen vajadust küll, aga näiteks india astroloogiat uurides selgus, et mu juhtplaneet  (saturn) on nõrgestatud olekus (amburis), mis muudab mu parajaks plähmerdiseks ja optimistlikuks, kuid abstraktseks unistajaks. Meeldigu see siis mulle või mitte. Tuleb püüda see omadus kuidagi šarmiks muuta! 

Sellega meenub - hakkasin vahepeal püüdma mõningate sõprade muidu negatiivsena näivaid/mulle vastunäidustatud omadusi vaatama teises valguses - mingil määral on need nende trumbid või need-miskid, mis nad omaette väärtuslikuks ja šarmikaks muudavad. Elu läks kohe toredamaks selliseid mõtteid mõeldes! Niisiis imetlen oma sõpru-tuttavaid, kui nad teevad või ütlevad midagi, mida mina ei teeks. Jah, tõsiselt imetlen. Vahel jällegi, mõni sõber on minujaoks nii sümpaatne ja šarmikas, ning hiljem selgub, et see on tingitud mingitest tema sisemistest ajavoogudega pealekasvanud kompleksidest. 

Aga vahel, vahel degradeerun mingile tasandile, kus ma jällegi ei salli ei ennast ega teisi. Siin sobib vist ka see õlalepatsutus endale - on nagu on. Midagi pole valesti. 

Kas ma saan imetleda teksti, millega ma üldse ei resoneeru, millega peab punnitama, mida üldse ei suudagi seedida? Õnn ja tõrvatilgad meepotis jälle. Nendeta lihtsalt poleks mittemidagi. 

Õnnelikkusest ja mitte nii õnnelikkusest

Vahepeal tundub, et ebamugavuses peitubki õnn. Vähemalt käib ta sellega koguaeg kaasas. (mul puudub mugav tugitool või kottool, milles hetkel seda teksti eriliselt mõnus kirjutada oleks, aga ma ei kurda! see õnnelikkuse osa tuleb minu seest). Need hetked, noh, need samused hetked, mis mul on olnud ja mis praegugi. On ju üdini õnnelikud. Ja ometi on tõrvatilgad meepotis. Nad ikkagi on. Aga kes neid mäletab? Mina mäletan. Ja nad on täieõiguslik osa, vaat et pärisosa õnnest endast. 

Või et tekib küsimus, mis see õnn üleüldse on? Eks seda peab igaüks ise enda jaoks sõnastama või müstifitseerima, tehku nad mis tahavad selle õnnega. See on igalühel oma.

Tahtsin tegelikult kirjutada põrandalampidest. Kas just siia blogisse, aga üleüldiselt. Ja sellest, mida nad minu tajudega teevad. Tähendab, nad teevad korteri või kodu oma madala sooja valgusvihu mõjul hubaseks. Kas see ongi see, mida elult tahan? Ühelt mõnusalt kodult igaljuhul küll. Samuti aitab hubasusele kaasa segadus, selline kerge tervislik segadus - esemed pilla palla mööda puba laiali. Näiteks praegu on meil elutoas mõned esiku mööbliesemed ning pappkastid. Tuba omandas riidenagi diivanikõrvasel asukohal kohe täitsa teistsuguse olustiku. Saan diivanil lösutada nii, et uksest siseneja alguses mind ei näe. Turva häll. Tahtsin põrandalampidest kirjutada pikemalt, võib-olla lausa akadeemiliselt. Aga akadeemikut minust ei ole. Kas minu hääle (ei ole vihakõne) avalikuks avaldamiseks pean lisama oma teksti kellegi tunnustatud oma ala spetsialisti tsitaate, et tõsiseltvõetavam paista? Nojah, muidugi oleks põnev lugeda, mida üks või teine hubasusest või põrandalampidest arvab, miks mitte, jaa-jaa. Põrandalamp teeb valgusega seda, mis avab inimeste sees nende mine tea mis rakumälu paunakesed ning veider abstraktselt sõbralik olek on kohe saavutatud. Mida selline valgus meiega siis teeb? Mida üldse valgused inimestega teevad? Mida teeb augustivalgus? Septembrivalgus? Kesksuvine leitsak?  Jõulutulukesed? Ammustel aegadel kaubanduskeskuste vetsudes asuv sinakas valgus? Strobod? Ilutulestik? Tänavavalgustus? Tubade valgustus? Erinevate tubade valgustused? Lihtsalt tunnetada, mida erinevad valgused meiega teevad. 

Õnn tuleb ikkagi, jah, enda seest. Ülirahulolevana vihmastel tänavatel kõndida ja tunnetada, kuidas jalanõu talla vahelt niiskust sokkidesse imbub... (Kui keegi tahab konkreetset vastust õnnelikkuse osas, siis ütlen, et see on jalutamine. Tasub lugeda raamatuid kõndimisest ja puudest.)