tuubi tuubi tupikus

vahepeal siis kirjutaks siia miskit. et jah, olen elus, kui keegi peaks muret tundma.

niisiis. oli folk ja oli maal olemine. peale nelja päeva vaikust mängis auto raadios klassikaline klaverimuusika. mis sobis väga hästi soundtrackiks.
eriti hästi sobivad klassikalise muusika palad mingisuguse jõhkra vägivalla või jõhkralt tüütute karakteritega filmidesse. happy go lucky kindlasti üks neist. sest see rõõmsus/õnnelikkus oli pigem tüütu kui armas ja teisi nakatav. kaua sa kannatad...

mingiaeg lugesin seda ja mind haaras elamise sulnis õudus. mnjah. eriti paremat nime sellele panna poleks saanud. mille otsa tuli üks teine, veidi vist liiga populaarteaduslik, aga siiski piisavas koguses võõrsõnu sisaldav, et võhikutele eriti spets tunduda, teos, mis oli parasjagu põnev ka.

sel ajal ja sinna otsa järgnes mitu üsna kõrgrõhkkonnalist päikesepaistelist päeva, ei saa öelda, et mu isiklikus elus midagi väga viltu või pahasti oleks läinud... sellele vaatamata tundus mulle kõik nii meeletult tühi ja pisike ja tähtsusetu. jah, päikesepaistelise keskpäevaga on taolised mõtted altid tulema. minnalaskja mõtteviis või nii, sest kui ma oleksingi koguaeg mingis tegevuses ja ei viidaks aega elamise nautimisele ja nautimisjärgsetele vastulöökidele, oleks elu väga numps iseenesest, kuigi mul endal poleks sellest numpsidusest aimugi samasvaimus jätkates - otsustasime oma tudengiaastad ühikas mööda saata, sest mismõttega üürida kena korter, kui selles mõnusalt olla ei jõuagi, sest peale loenguid rabad raha nimel tööd teha....)

vanaema juures elvas

oli palju parte. ja veel parte. pole mingit tibude lugemise aega ega hapukurgi hooaega. on partide kõrgaeg. just nüüd. teatud veekogude ääres.

oli ka remont eduka lõpu faasis, vanps ise paar kilo raskem(st tervem kui talvel), nagu ta väitis ning esimene järves ujumine oli ka.
poolkülmunult vihmast veel mitte päris taastunud, lugesin vahetuskabiinis teismeliste jäetud teateid samal ajal riietudes ujukatesse ja kananahka. jalataldu kriipis jahe liiva ja kruusa segu kui sammud purde poole seadsin. arvestades, milline külmavares ma olen, sai päris ruttu päikesesillerdavasse õhust soojemasse järvevette end kastetud ja seal veidi solberdatud. niisiis võiks lugeda selle supeluse vägagi õnnestunuks. järgmise korra fantaasia on järgmine: palava ilmaga oleme vantsinud (esialgu)kümme kilomeetrit ja higipisarateni liigutatud, kui lõpuks metsavahel seda jõge näeme. ja jookseme sinna kasvõi riietes sisse ja vaatame, kuidas meie ihu d vee all oranži värvi on.

jah, romantiliseks olen hakanud. mis teha, naine.

üleeile juurdlesin selle üle, et huvitaval kombel on terve nädalavahetus eesti suvele mittekohaselt päikesepaisteline ja soe olnud ning et 1) ei jõua seda vihma ära oodata 2)kui vihma hakkab sadama, võiks natuke muusikat produtseerida. kaost ja kõike muud sama ebaolulist produtseerin ju pea iga päev. niisiis. täna nokitsesin veidike selle kallal. veidike.

fjoolk võtab tuure üles homme. kõik hea-parem on kallis ja roheline lava ei paku pinget. (mitteriskialtile võhikule) hmm. õhust ja armastusest elada on ikkagi päris keeruline, kui mingitest avalikest üritustest osa võtta tahad. kuhugi siiski peaks panustama. ette jäi hullupööra promotud paabel, mille vastu mul seetõttu isegi pisike allergia tulema hakkas. aga kui nüüd seda kuulasin, mõtlesin, et suht nummika asjandusega on tegu.

alma mater

ninii. kuna ma selline pisut paiksemate eluviisidega praegu olen, on minu hoolde antud nii faunat kui florat. väga kasulik on olla. kuid kui küsitakse, et mis ma suvel huvitavat teinud olen või kus olnud siis on natuke rott tunne. sest niisama olemist ja kodus nokitsemist ei loeta mingiks õnnestunud puhkuseks. eriti veel, kui ma ei saa seda ühe koha peal passimist ka töölkäimisega vabandada.

aga nüüd millalgi algab hääletamiste, festivalide ja lähiriikide külastamise hooaeg.
vahepeal harjusin parimate sõpradega suhtlema ja võtsin asja kuidagi nii, et ka mõndade teistega annab suht sõbralikult suhelda. aga ilmselt siiski mitte. kõik tõlgendavad kõike ju erinevalt ja mõned tõlgendavad asja veel eriti omamoodi, mitte enda kasuks, aga veidike minu kahjuks küll. ma ei saa aru, mis mõtet üldse sellisel suhtumisel on. inimese eripära vist. eks ma väldin taoliste inimestega kokkupuutumist siis ja lahendus leitud :)




eile meenus, et meil on 50m traati ja üleeile laenatud plekikäärid. (muud vajalikud tarbed nagu paber, pintslid ja akrüülid kah olemas) ainuke asi, millest minul puudus oli, oli kannatlikkus, aga ta tuli lõpuks tagasi, kui t enam lõpu-lõngasid organiseerida ei viitsinud/osanud.

bat for lashes on tagasi mu kõlarites. eriti wicked on hetkel miskipärast hoopis the wizard. kuigi nüüd ma arvan, et mõlemad albumid on kullatükid. esimene siiski natuke kullam.

hiirtel pidu

mida teha, kui su ees maas, vihmatäpilisel asfaltil laiutab suur raha?

loomulikult see üles võtta
ja joosta äsja mööda kõmpinud tüdrukutekamba juurde ning küsida, kas see on ehk nende raha. ja nad väljapaistvamate tunneteta ütlevad jah ja võtavad rahapataka vastu. olgu see siis nende oma või mitte. aga ma siiski usun, et on.

kasside kantseldamine läheb normilt. ei saa mingit initrigeerivat filmi teha, sest kõik on kontrolli all ja üsna tavaline - nagu ühtede kassidega olema peab.

öine linn ja zav ja ug pole ka mulle nendel kahel õhtul võõrad olnud. sugugi mitte. ja etteaimamatud koosviibimised inimestega, keda vaevalt tunnen.

juulivalgus

umbes tunniga valmis siis selline valgusti. järgmine tuleb ilmselt traadist spiraalse konstrukstiooniga ja vaatab, mis sinna peale mökerdada annab. nüüd õhtul tuleb vaid oodata, millal lamp plahvatab ja süttib...

olukorrast minu juures

vajame üleloomulikke tegelasi nagu jumalaid enda sekka. jajaa. alatasa köhiv ja läkastav või niisama urisev kaur koos vana külmkapiga on jäädavalt läinud. tema asemele tuli täna põrkepall mehis. käis juba korra iseseisvalt neljanda korruse aknast väljas ka, uskumatult kõrgele põrgates muidugi (mida loomulikult mina ei näinud, sest jäta veel poisid omapäi ning juhtuma hakkab asju, mis naisterahva silmale lihtsalt mõeldud ei ole)

inimene vajab ka teisi jumalikke asju enda ümber, nagu näiteks muusikainstrumendid. kannel läinud, klaver läinud. sünteka sain päranduseks, millega juba muse i hitte ja seda

klimberdatud sai. olen nii rahul kui ühe süntekaga olla saab.

homsest saab hakata minust väntama mingit komöödiat nagu see hiire ja kahe tolguse film või siis legendaarne üksinda kodus odüsseia. ma nimelt pean nädalavahetusel hoidma kolme kassi. eelneva tutvuse jooksul on nad ajanud maha ühe teetassi ning hommikul mind näo juures põrnitsemisega ehmatanud.

muide, eile vändati genekas igasugu tartuteemalisi dokfilme. jõudsin kahele viimasele, mis rääkisid zavvist ja vanast genekast. oh aegu - paremad ajad olid enne mind ära öfkoors. veidike nukraks muutis mind üks hoopis tagaplaanil kraaksuv fenomen. see, et mõned inimesed nendes lokaalides seisavad ajas ja jäävad üliõpilaseks terveks eluks. kui nad sellega rahul on, siis lahe ja tore janiiedasi. aga endal hakkab kõhe seda nähes. tendents oma zavi või genklubiharjumuse orjaks jääda kuni lõpuks nendes passimine muutubki küpse keskealise elukunstniku elupäevade tipphetkeks. üks asi on muidugi olla aktivist, teine passiivne külastaja. ühest küljest on see see armas tartu vaim. teisest küljest tuleb miskit moodi vaadata, et see vaim sulle ohtlikult või lausa saatuslikult külge ei nakka.

silmakiri

vilunud pokkerimängija vaatab teiste ilmeid ja žeste,et sellest enda kasuks tähendusi teha. jälgisin eile kaasmängijaid ja nägin neid neljakümnendates-viiekümnendates aastates isikutena. huvitav oli. palju rohkem hasarti tekitas kui mäng ise. aga eks see ole ka osa mängust mingis mõttes. minu variant.

inimeste jälgimine kestis edasi zavoodis, kus olin pealtnägijaks seiklustele, kuidas ühele kirjahärrale silma tehti. ja siis me arutasime veel igasugu asjade üle nagu...."kõik". põhimõtteliselt selle üle, mis mul kodeeritult ühes novellis "hotell merikurat" on. hirmu hakkab äratama see, et paljud mu jutukesed leiavad kuidagi tee pärisellu. ükskõik, mis kujul. mul tekib tunne, et kirjutan üles oma tulevikku. aga ma täpselt ei tea, mis sellest jamast tõeks võib minna. see äratabki hirmu. ja seepärast ei julge ma enam keerulisi psüühikadraamasid kirjutada. äkki juhtub endagagi! niisiis, kui kirjutada, siis midagi eriti nunnut ja ilusat!

mulle on selle aasta jooksul tekkinud nüüd kaks uut hüüdnime. jah, need on pikemad kui mu pärisnimi.

kardan, et pärast garantiiaja lõppu mu fööniks enam tuhast ei tõuse. garantii saab selle aastaga läbi. ei viitsi putitada teist koguaeg, ilma toetuseta.

ütskõrd

ja ikka ja jälle jätab maarjamäe kalmistukompleks mulle suurepärase mulje oma optilistes illusioonides ja iseärasustes. nagu unes, selline abitu ja imelik on , su ümber ainult rohelised murumüürid ja kohal sinine taevas - saad minna ainult ette kaljuprakku :p , mille taga on mets.
pluss nondel lagunevatel betoonkonstruktsioonidel turnida ja päikest võtta on üsna mõnus.

25.

tõelise eestlasena käisin ka mina laulupeol. esimesel kontserdil. ühes hingata polnud kontserd lõpupoole enam eriti kellegagi, sest kõik kihutasid vihma ja tõsise muusika eest kindlamasse paika. polnud aega ka ühes ohata... ega ohata üldse, sest kui külm hakkas, tuli ennast liigutada ja mööda burgeriputkasid ringi traavida ning lõpus kiruda oma kingakesi, milledest üks mul eelviimase 18 peale joostes kaks korda märja asfalti peale maha jäi (mingil hetkel mõistsin, et vahet pole, kas joosta paljajalu või mitte). esimene kontsert oli muidu kena, kuigi igasugustel asjaoludel (sh suht kehv korraldus) jäi võimsusest ja hingamisresonantsist puudu ning see asendus kannatusega. nii, nagu me oleme ära kannatanud kõik sakste, venelaste ja õldse igsugused represseeringud, tuli nüüd trotsida seda pidu. hiljem peeti meid veidike mingit sorti kangelasteks ka.
teiseks peoks olin juba ära tartusse kobinud ning jälgisin mängu(lõpust paar-kolm lugu) oma uut külmikut ja triiklauda sisaldavas kodus. mnjah. kas see ongi see oodatud ja üleshaibitud laulupidu? oookei. head üllatused võiksid ka mõnikord tehtud saada... kuigi ehk tänastel lauljatel endil oli laulurõõm äkki suurem ja õnnelikum.