Tel Aviv

Nôndaks. 

Päike on vajunud majade taha ja kumab tüünelt, mis tähendab, et vôin kööki naasta ning end siin mugavalt sisse seada. Päike ei paista silmasisse ja ruumi on ka. Mu enda toas väga pole. Ja suurest igatsusest mingisuguse uue intrigeeriva kodu vôi ruumi vastu kirjutasin luuletusegi. Peaaegu nagu üks ôige eestlane muiste. Kui keegi pähe astub vôi on muidu represseeritud tunne pääl, siis on meile omane hakata laulma (soovitatavalt koos) ja soiguma. Muidugi on ka uue kodu leidmiseks füüsilisemaid samme tehtud kui paljas luuletamine. Aga need on piirdunud enamjaolt kinnisvaraportaalides skrollimise ja e-kirjade saatmisega, saades tavaliselt vastuseks midagi, mille tôttu uue kodu soetamine katki jääb. Virtuaalelu lokkab ja tundub kindlam kuidagi kui midagi, millest näiteks linnas mööda kônnid. Betoon ja päike. Vahepeal tahan ette kujutada, et kônnin Tel Avivis. Seal on ka taolisi betoonist seinu ja aiapindu, kuhu on mahutatud peenar (nt Rävala pst see üks maja, kus kitarripood sees on). Kui mingi odava lennupileti Tel Avivi ja tagasi leiate, andke aga teada, kes te seda blogi lugema satute vôi sätite. 

Selline loomingulisus on peal, et ma tunnen, et homme tööle minna ei saa. Aga on ka proosalisem pôhjus - töölt tulles oli süda paha ja kehv olla, vôib-olla see sink ei olnud vinnutatud vaid halvaks läinud, mis külmikus saadaval? Koos toorjuustu uurides leidis vennas, et see on seal ka seisnud ilgemalt kaua aega ning söögikôlbmatu. Nii, et ma ei tea, kas mul on loomehaigus vôi niisama mingi tôbi kallal.

täna teisipäeval oleks ka mingisugust "meditsiini" vaja...

Dean

Kardan kellaaega 23.00, eriti, kui hommikul peab tööle minema. See on murdepunk, kus peaks hakkama magama sättima, aga täiesti juhuslikult vôib sinuni tulla midagi uut ja huvitavat netiavarustest. Näiteks eile. Striimida saab spotifyst vôi peab sul olema soulseek vôi siis lahke sôber. Ma ei julge sôbra käest praegu küsida ega ka soulseeki omale tirida. Las taolisi bände koguneb veel...

etv2 ja Jennifer Johnston rääkis keele ilust ja grammatika olematusest. Ja Iirimaa ja Inglismaa klassierinevustest. (Mulle tundub, et N on nagu Iiri vaba, aga terane vaim, klannisüsteemis kasvanud ja mina kuuluks nagu va sinna Inglise poole peale, kus on klassid, eelarvamused ja stambid. Olen seal üks närune keskmine. Äge isiksus klannis on muidugi toredam olla kui keskmine, hehe) Peaks ennast tôsiselt käsile vôtma. Keelelises osas. Näiteks surmarongis kirjutatud pisike ekstrakt vôiks lähipäevil millekski novellilaadseks ja midagi ütlevaks kirjateoseks vormistuda. Ema noogutas Jenniferi jutule kaasa:"Jaa, riigieksamil ei hinnata grammatikat enam." Isegi mina, suht noor ja keelekôlvatu laiutan imestunult käsi. Lisaks, Jenniferi jutust tundus mulle, et olgu mu kirjutatu kuitahes sitt (laenan seda sôna siin "minu tokyo" autorilt, kelle blogis leidub seda sôna ülemäära palju), ma olen ikkagi eee... kunstnik. autor. 

Kell on 23.34... 

Paradiisirand

ehk mulle piisab Tartu lodjakoja tagusest veeveerest. Nagu vanajumala seljataga :)

Nattliv

Ühe trammisôidu ajal ei jôua juhtuda midagi olulist ja samal ajal tundub see peaaegu igas aspektis sarnane Enter The Voidiga (va porrrr). Eriti veniva stsenaariumi osas. Vastav ôhkkond - mu peas hakkab lööma kell, et "elus olemise tunne" on näiteks selline. Punane lambike kumab esiukse juures, sellest ôhkubki ööelu meelelisust, see kutsub mind (kusjuures kutsuvad mind kôik heledad kohad akna taga pimeduses. Kunstvalgus), lambi kôrval ripub punaste tähtedega ekraan "Järgmine peatus Mere puiestee". (Mere puiestee meenutab veidike merilehmi, aga kuna tegu puiesteega, siis pigem kujutlen kaelkirjakuid puude juures nosimas. Merikaelkirjakud.) Vôib-olla kirjutan sellest sôidust hiljem pikemalt. Aga esialgu sattus mu pilk ühele pilusilmsele, kes loodetavasti peatusesse maha jäi eesmärgiga ôiget transporti vôi sôpra oodata. Hôbehalli mantli materjali üheksakümndetatelikuks pidades tôuseb mu pilk sellele asiaadile kuni meie pilgud ühel hetkel kohtuvad. Kindlasti märkas ta minu suurt muhku otsaees ja pidas mind kenaks komboks trammi tagaotsas rühmlevate kodutute ning kingaostust vadistavate kolmeteistaastastega. Hôbehalli mantliga kiitsakas naine osutub Hobujaamas vindiseks ja üsna hôredate hammastega suitsetajaks, samas lôbusalt lôkeravaks. Mu kôrvale potsatab veinipudeliga neiu, tennised jalas. Ahhh, tennised! Jumala kingitus inimkonnale. Teisel pool tukastab ennastunustavalt rohelises riietuses patsiga tüüp, ärkab äkitselt, ja vahib mulle klaasistunud silmadega otsa. Ta nägu on liiga süütu selliseks seisundiks. Ta on sarnane Indigolaste Tomiga. Vaatan tagasi oma aknapoolele, aga tunnen tema jôllitust. Veidi aja pärast vaatan jälle sinnapoole. Tivoli!!! Rohelistes ja punastes tuledes ilmaratas on jälle sadama juurde veetud. Klassistunud tüüp on aga ilmaratta ees ja jôllitab mulle otsa, vôi omaenese staatilisuse sisse. (Vaikimisi loodan, et ta märkab mu seljas olevat ema kapist leitud jakki, mis minu enda arvates on väga stiilne) Vaatan demostratiivselt tema taha ja peaaegu et nôksatan peaga - vaaata, ratas! Aga ta on vist siiski omadega kusagil mujal. Trammist maha astudes olen litsutud veiniga neiu ja jôllitaja vahele. Kooberdan oma daamiriietuses ja kontsadega nii kiiresti kui saan rongile. Seal on turvaline.

Helge tulevik

Kampaania "Mari koopast välja!" algab septembris, kui loodetavasti finantsseisund ja otsustamisvôime on tôusujoones ning stabiliseerunud. Seni hoidkem pöialt ja olgem muidu muhedad - ärgem laskem moraali alla.

- ühtlasi on see mu ühe päeva jooksul kirjutatud blogipostituste vaieldamatu rekord. Tôstan seepeale veeklaasi. Jei! 

ps. mul on miski imelik rokituju jälle peale tulnud. Kui Speedy Ortiz tuleks Eestisse, oleks ma (môistliku piletihinna eest) kindel attendija. Tegelikult ju oleks siiski vôinud täna veidi varem linna minna ning Vul Vulpes ja Zebra Island ära kuulata/vaadata. TMW ajal môtlesin uljalt, et küll jôuab... 

should i stay or should i go?

Seis on nüüd selline, et väga tahaks minna peole. Aga füüsis takistab - nahaprobleemid, MUHK OTSAEES ja veidike uimane olek... jne. Ja siis saadab kallim kaugelt sellise sônumi, väga temalik: 

Peruus syyaxe 60 miljonit merisiga aastas # rahvusloom ): 

Arvake ära, kes-mis muideks on mu üks lemmik loomadest? 

wrk wrk wrkin on my shiiieeet

kui ütlen töö, siis hakkab see lugu mu peas mängima. viimasel ajal on seda sôna öeldud palju ja sagedasti. A ütleb "olen kontoris", mis kôlab tähtsamalt. Kontor. Töö kôlab natuke odavalt...töö-böö. 

 

Reedene lebo

Selline lebo reedene päev on Regina soolokarjääriga alustanud solistil Iisal. Minu hommik päris nii nautlevalt ei alanud. Valuvaigisti ja Lätti minekule siblivad vanemad leidsin kella kaheksa paiku eest ja läksin uuele ärkamiskatsele. Siis mulle tundus küll, et vôiks terve päeva nônda tekkide all mööda saata, nagu Iisa. Uimasus on ikka veel peal ning seda tuleb peletada kange kohviga. Hommikuks ohjeldamatu (ohjeldamatult hea) mustsôstra-vaarika moosi kogusega kaerahelbepuder energiat ei toonud, joogijanu tekitas ka ematogeen (mis peaks ju ka energiapomm olema) ning lôunaks kartuli ahjuroog, millest 3/4 ise ära sôin. Vôib-olla mu keha paneb tähele neid suuri raskeid hallivarjundilisi vihmapilvi, mis ühel hetkel nii raskeks lähevad, et ei jôua enam vett endas hoida, ja hakkab sadama; ning môtleb, et on sügis ja tuleb energiat kokku hoidma ja varuma hakata. Vôib-olla.

Tol tormi ja vee päeval koju sôites polnud mul ka väga muud teha (muidugi ka teistega jutelda ja kuulda nt, et venna sôber "müüb sôna otseses môttes ôhku") kui erksaid rohelisi välju tumekollaste vettinud heinapallilisandite ja metsatukaga jälgida ning vaadelda pilvi, milles on tonnide viisi vett. Kui pilved on vôimalikud, siis on ka kôik muu vôimalik. Selline môte tuli. Ja siis ma nägin, et üks pilv oli vikerkaar. Pilvele projekteerusid vikerkaare värvid. Natuke nagu mingi maa lipp... Hetk hiljem teatas vend, et meie taga on ka vikerkaar. Temal oma ja minul oma vikerkaar...

Sel lool siin ei ole Flow ega Øyaga mingit pistmist. Aga pistmist on mu instagramil - iga päev tilgub raporte festaritel toimuvast. Øyaga hoiavad mind kursis seal vabatahtlikuna rügav ja vahepeal Mount Kimbiet ning Disclousuret näinud Kz ja millegipärast mu jälgitavate hulka kuuluv Cappelen Dammi markedsjef bokdama. ( Tema blogi on üks vahvamatest/kergestijälgitavamatest CD blogipinnal ). ning Flow`ga hoiab kursis esmajoones Uustuus. R kirjutas twitteris, et kui tema kunagi Flowl käis, olid kôik eestlased orkutis ja nutitelefone polnud. Oo aeg oo kombed...

Mônusa äraolemise duurid

meenutab veidikene Smashing Pumpkinsit, ilmselt asi selles, et ma tahan neid sarnasusi kuulda ja kuulen ka:

  Viimane Tartupäev on loodetavasti ka hea päev - sulpsata jahedasse Emajôkke. Nüüd juba muutub  Bare Ukedager natuke igavaks armuvaluhôllanduseks, aga kôige toredamad on lühikesed naljakad igapäevaelu puudutavad "postitused". Janoh, et kuidas Norra noored môtlevad ja mis on in. Näiteks Deli -  See R-kioski toidukraam.

Me hakkame rahast lagedaks jääma. Sel puhul sai käidud külas küpsiseid nämmimas, ma mugisin tublis koguses küpsiseid, samas kui teised eevatütred rahuldusid kahe küpsisega. Ning külakostiks viidud sidrunijäätis kadus ka siiski meie endi vatsadesse.

Tartuff on täies hoos, ca kl 21 on südamlikumad filmid ja ca kl 23 on hirmsamad filmid. Tôime K oma aasiarestoranitöökohast ära, sôime veidike idamaist kanasuppi ning siis tatsasime Lôuna-Korea filmi vaatama, K ôhutusel. Sama rezissöör, mis "Kevad, suvi sügis, talv... kevad`elgi". Aga see siin oli ikka julmem. Igal juhul, kui sind on sandistatud sellepärast, et sa pole kümnekordset laenuintressi tagastanud, hakkad küsimusi esitama: mis on raha? mis on.... see on kôige algus ja lôpp, vastas muidugi ema, kes oli oma poja saatuse hooleks jätnud. Kindlasti môjuva pôhjusega. Industriaalmaastikuline film. Palju kala, üks jänes ja ônnetud inimesed. Selline film. Ja ohvreid toov ema, kes vist alguses ei adunud, et kui ta alguses raskuste eest pögeneb, muutuvad need hiljem kümnekordselt hullematseks raskusteks. 

Soojas Tartus ringi liikuda... elan oma lapsepôlve unistust vist natuke. See on hea. 

Valgusteraapia Tartus

Elu Tartus on lill. Töökohustused varjutavad seda ainult varjundivôrra. Reedel peab ikka korraks pealinnas käima, attitude`i asi. Jäänud on ainult üks august ja veidi septembrit. Siis saab päike otsa. Katsun oma päikesepatareisid nii palju laadida kui vôimalik - kui muidu ôue minna ei viitsi, siis sööma minna ôue ikka viitsimist on.