Unerikkus oli seotud eileõhtuse väljaskäimisega, mis algas rodode imetlemisega (turisti tunne endalgi) ja lõppes ränduri burgeri ja armsa seltskonnaga, kokkulepitud uus kohtumine (kes viitsivad) jaani kirikus pühapäeval kell 11.
Jõeluule vaikselt loksus vastu kaldaid... Mitu esinejat. Ise kuulsin Timo Maranit, kes peaaegu trerve oma uue luulekogu ette luges, mis polnud paha, aga mnjah. Pärtnat, kellest vaid uinutav häälekõmin meieni jõudis, ning Aare Pilve, keda lähemalt kaema läksime, ja kelle asjad minujaoks v põnevad on nii sisult kui vormilt. Sisu ja vorm mängivad tal sellist põnevat mängu, et huhhh.
Pärast tuli J Malin ühe asjaosalise käest arupärima. "Aga miks ühtegi naisluuletajat sul ei olnud?" Asjaosalise nägu moondus kimbatusest pisut õhetavaks püüdes väliselt siiski jääda chilliks. Pikk õigeid sõnu otsiv vaikus, mida ise oleks tahtnud katkestada kraaksatusega, et kas meil on siin mingid kindlad kvoodid. Aga ta manööverdas end kenasti välja lõpuks tuues näiteks, et palju meesluuletajaid teemat lahanud 20 saj jooksul ja temaga vist parasjagu ei resoneerunud. "Poetessid tahtsid teada, miks naisluulet pole" oli korduv küsimus ja samas mõistmine, et see on sutsuke absurdne ja intrigeeriv küss. Olgem kõik valmis sellisteks küsimusteks tulevikus!
Aga une juurde. Mis selle kõigega üleüldse pistmist ei oma. Ärkasin põnevate unenägude pärast hilja. Rosin isegi lõpuks seisis voodi ääres ja urises: no kas saab lõpuks üles või ei saa.
Esiteks nägin, et mul on tütar. Miks ei tea. Aga kusagilt päriselust sain impulsi, et sünnitamine ei peagi olema raske ja .. jadajadajada. Alguses oli ta armas beebi. Imetasin oma rinnaga, mu rind sama suur nagu ta ikka on, mitte väga suur, aga piima sealt tuli, ning olin hämmastunud, et ei olegi see midagi hirmsat - beebs ei hammustanud nibu ega midagi. Mõne aja pärast nägin teda istumas lauaääres mingite lähedaste inimestega, tal pikad juuksed ja üsna sirge selg ja selline meeldivalt tagasihoidliku olemisega. Tundsin, et olen emana ikkagi kuidagi selline... aloof. Mittekunagi oma elus vist, isegi kui olen armastust täis, ei saa vist temaga ühe laine peale või nagu... oeh, ei oska selgitada seda tunnet.
Pikad ja beezikad punakad juuksed. Ootoot? Kes tema isa siis on? Hetkeks hakkas see elumuudatuste idee kooruma, mida eelmises postituses mainisin. Vaatasin neid hobusesabas püsivaid juukseid veelkord ja muhelesin: vähemalt on teiseltpoolelt pärinud ilusad paksud juuksed. Oluline :)
Teiseks nägin mingit nonsenss-und, milles olime Kz`ga reisil ja oh saatuse irooniat ööbima pidime hostelis. Seal olid imelikud voodid ja me jäime seal otsima ja vaatama, millisesse asemesse end parkida, kui tuli üks onu ja keeras külili end sellesse voodisse, mida me mõlemad olime nillinud. Okei. Lõpuks oli kuidagi nii, et minule ei jätkunudki voodit. Koondasin oma kompsud aknalauale, sest mu olematu voodiase oli just seal. Ja märkasin, et mul oli millegipärast kaasas mu roosa joogamatt ning see pehme küljealune, mida telkijad kaasas kannavad. Mure lahendatud. Kus me reisisime mina ei tea. Aknast väga vaadet ei olnud. Aga vist nagu oli lumi.
Inimesed mu ümber teevad kahte asja. Kolivad või otsivad tööd. Ise kolisin ka omas kodus teise tuppa, ei kahtle selles küll, kuid kohanemisraskused on. Ja eriti suured kohanemisraskused on Rosinal. (Vabatahtlikult uude tuppa lebotama ei lähe, küll aga tõmbab kerra põrandal vanas toas, kus kunagi oli ta koht voodil). Ja satub tagatipuks teele ette veel selline kolimise teemaline ilus-valus tekst. Jah. Kauaks siin korteriski veel olla? Osaliselt sellepärast tagatoas tapeedikiskumist-värvimist ei teinudki - kas on mõtet võimelda millegi nimel, mille vilju näha ei saa või kui siis üürikeseks. Sest mine tea. Mine tea. Aga kas siis on üleüldse mõtet üldse midagi teha? Teadmisega, et kõik on muutuv.
Viimasel ajal on allavajutunud päästikuid, mis panevad mind mäletama elu kaslasest humanoidina. Hästi vähe, aga siiski. Jabur, aga üks päästik oli KV portaali sattumine (paganama algoritmid, fb viskab pidevalt ette). Mingi veider häärber, milles elutoa põrand oli läikivatest kiviplaatidest, klaasist diivanilaud, ovaalne kollakas diivan ise, ja beezikad-kollakad seinad. Võiks öelda, et slaavilik, aga see on beyond slaavilik, sest kulda ja karda ei olnud selles majas (ma ei viitsi seda üles otsida enam) maitsetult ega lademetes. Mingisugused põhjamaa inimesele mõistmatud lõunamaised ja sensuaalsed sisekujundusnipid seal. Nurgas seisis vesipiip.
Teiseks see, et kolisime tahatuppa, mis on eelmisest omanikust ülearu kollakaks tehtud. Pärast pikka otsustamsie protsessi jäi ta nii nagu oli - me ei hakanud seda üle värvima ja tapeedi mahavõtmisega jändama. Kavatsus on elementidega mängida see tuba värskemaks.
Aga alguses, selles toas õhtul, kui beezikas lina kattis voodit ning joiki creme brule küünal põles, tekkis minus see veider tunne. Noh, see veider tunne tekkis tegelikult mingiaeg ka tööl, kus ma nö otsad kokku viisin - mõtlesin, kuidas tuba parendada ning kammisin e-poode, otsides ideaalset laelampi. See veider tunne, nagu oleksin liivakivist ruumis. See tunne võttis mind üle. Aga ma ei lasnud sel päris endasse tõmmata ennast.
Also, Eurokast ühe ma ei tea mis maa (ei pannud tähele) "postkaart" oli filmitud kohas, kus ma ühes oma meditatsioonis käinud olin. Nüüd tundin ära, et selline koht ongi olemas.Aga pole viitsinud üles otsida selle koha nime. Peaks seda tegema tho. (ühes meditatsioonis palusin end inimese dna´ga kõige lähema mitteinimese, kellel on minuga mingit pistmist, nahka mind panna. natuke teistsugune energia tuli, kuidagi teravam, väiksem, kui inimene, kolju veidi teistsugune, ja see "postkaardi" pilt tuli ka, vaatasin sealt välja nagu koopasuust)
Meenutades asju, mida täna tegema peaks:
Käima Espakis
Rosinale kuivtoit (netitellimus hilineb)
Genis lõunatamas?
Käima botaanika aias (Rododendronite aeg! Aga hakkavad ka pojengid pihta)
Jumal tänatud, et täna täispikka tööpäeva pole. Impulsiivse inimsesena on raske mõningaid tegemisi järgmiste päevade varna riputada.
Kaslasest humanoidi elu juurde tagasi tulles. Eelkõige meenub üleüldse tunne: selline rahulik ja soe, sest ümberringi on soe, turvatunne, isegi kui magamistuba on suur saal, mille keskel on üks üsna ovaalne voodiase, siis ei ole aukartust avara ruumi ees, iseenda sametine nahk, lühikarvalisus, üsna selline hedonistlik ja luksuslik tunne. Heleoranzikas tunne Ei oskagi rohkem selgitada. Ahjaa. ja siis et ruumid on liivakivist või mingisugusest kollakasbeezikast kivist, ümarnurgad, tuli, mingid läikivad metallid - minumeelest hõbe. Hõbedast mingisugused dekoratsioonielemendid ja need liivased seinad, ja tuleb mingisugune eriline tunne sisse.
Ausaltöeldes ei tunneks ma seda tunnet vist, kui poleks kohtunud mõne isikuga, kes samuti need omadused minus ärgitas või kuidagi nähtavale tõi, minu enda jaoks. Teiste jaoks olen ikka sama. Käin ringi zombinaaaa.
Samuti olen märganud lõvimärke. Erinevates kohtades. Aga. See on pigem minu jaoks mingi energeetilise väärtusega kui et ohohh lõvi. Ja kui see energia ei ole õigesti suunatud, hakkavad ilmema varjupooled. Üks on näiteks see, et ei lase endale pähe istuda, ja seda üsna tugev-emotsionaalsel moel. Sõbralikkus, mis mõnele inimesele ehk ebameeldivalt pealetükkiv võib tunduda. Mingi teatava au ja väärikuse omamine, mida tahad, et märgataks. Tugev hellus.
Mida rohkem endasse süvenen seda rohkem tahaks üleüldse ilma prillidega ringi käia. Nad on nagu mingi teatav mask, mis veidi moonutab tervet minu olekut. Sellest oli huvitav teada saada... Prillideta olen nagu teine inimene. Meenutan välimusel vist natukene sõbranna M`d. Aga kahjuks pole klassikaline iludus hahaha, mis laseks mul end nö hästi ja enesekindlalt tunda. Enesekindluse vähesuse korral jätab mõni inimene niimõndagi tegemata ja hakkab oma olekut üleanalüüsima, mis manifesteerub awkwardsusena.
Sõbranna M´ga ongi meil huvitav sõprussuhe. Ei lobise just üleliia palju. Teeme mingeid asju, ja naerame, oleskleme. Mingi sisemine austus tema vastu. Ja tal vist kah.
Vabandan veelkord, kui kedagi selline postitus pahviks lööb. Põnevam kui fantaasiaraamatud on minujaoks ise kogeda.
Ootan reedest meditatsiooni. Meanwhile tööl kippusin meditatiivsesse olekusse ja hakkasin küsima khmm, mida üks huvitav kerge ja kristalne energia, mida viimasel ajal kogenud olen, tähendab või kes selle taga on. Kontoris oli vaikus. Ühtäkki hakkab Aramis haukuma ja ukse poole jooskma. Aga keegi ei tulnud. Kõik on maru imestunud ja käib läbi lause: "Aramis nägi kummitust" Kui keegi soovib sel teemal täpsemat infot, siis jagan eraviisiliselt. Aga see on veelkord kinnituseks, et mõtetega peab olema ettevaatlik, ja igasuguste "väljakutsumistega". Kogemata võib ka väljakutseid teha. Öelda lihtne, aga enesehaletsus jms mõtteid ikka vahel raske mõtlemata jätta. Aga õnneks on sõbrad jällegi ja inimesed, kellel sarnased probleemid - koos saame üle. Positiivselt meelestaud olen vähemalt.
Vahepeal sattusin vaatama videot "Taustainimestest". Mul on tunne, et ma olen ise ka taustainimene. Minu pattern paistab olevat kellgi säravama isiku kõrval olla ja teda toetada või midagi taolist. See oli juba väiksena nii, olen vist kusagil maininud ka. Tahaks ka olla peategelane-inimene. Selleks peab rohkem väge endasse koondama. Minu BF on veel taustainimesem kui mina, kuigi tal omad selged ja konkreetsed arvamused ja mõtted. Aga ta /me mõlemad väljendame neid üsna delikaatselt. Eile oli seik, kus tahtsin töökaaslasele riietuse osas komplimenti teha. Mõtlesin tükkaega delikaatset ja kena sõnastust, et see ei tuleks kusagilt äkki, ei sajaks kaela nagu tellis. Õnnestus. Meie suhtlus BF´a on selles suhtes pisut nagu UK huumor. Tema ilmselgelt naudib seda, mida/kuidas mina ütlen, ja mina naudin seda, mida tema ütleb ja võin veel kauaks muigama jääda... Alatskivi-matkal tuli see ka kuidagi kenasti välja. Vahel on võrdlusinimesi kõrvale vaja.
Ahjaa. soovitan seda Alatskivi lossitaguse järve ümber asuvat matkarada. Mitmekesine loodus, ups and downs, maaliline vooremaine pind.
Eurovisioon ka vahepeal. Noh, jah. Korraldus paistis tipptiopp, aga kaameramehed olid vist vahepeal sakuskat võtnud. Esitused esitused... hm. Põhja Makedoonia oli ju viisipoolest Wursti lugu! Ainult sõnad olidki seal, millest kinni haarata. Feministlikud. Sestap ka nõnda palju punkte? Kas just Hollandi lugu, mis kuulu järgi juba 2017 avalikkuse ette tuli, kõige parem sealt oli. Jamps häältekogumisega jälle ka, vägisi tahab vandenõuteoreetik pead tõstma hakata ja karjuma, et see võit oli kokku lepitud. Aga kui oma raha pole sinna viinud, siis suht suva. Ja ma ei saa ka aru, mida siunatakse meie loo 19. koha kohta. Tubli töö üldse, et niikaugele saadi. Reklaami ja promotöö üsna hea. Portugali vist ei promotud piisavalt või siis pole koreograafiahuvilisi björki ja muud kunstlilisemat kuulavat rahvast piisavalt, et hääled kokku saaks. Valgevene oleks võinud nt üldse finaalis olemata olla. Ja veel mõningaid igavaid. Jah, vabandust, igavaid.
Vanem generatsioon kindlasti ei mõistnud ka, et miks Sloveenia nii kaugele sai. Aga ärkasin muideks täna just nende lougu ümisedes üles. Tähendab, kummitas, tähendab, midagi (hüpnootilist) seal on.
Ja armas Island. Hatari pääses isegi John Oliveri saatesse. Ütleks et win win neil, aga kapitalismuse kokkuvarisemiseni on veel pikk tee...
Pean veel rääkima paarist unenäost, mida vahepeal nägin. Ühte nendest nägin lausa just mõned tunnid tagasi. Teist vist eile v üleeile.
Vahepeal olin õhtuti nõnda väsinud, et ei jõudnudki unenägusid näha. See oli nädala alguses. Olin kimbatuses - mis juhtus? Miks unenäusid ei näe? Ilmselt mõjutasid Terrace House, Prima Vista ja metsa istutamine niiske ilmaga, mille järelnähte (kael valus, pea valutas, silmad valusad) mitu päeva jutti põdesin. Kõik tore ja vajaks omaette kajastamist. Vajaks kajastamist ka minu roosad küüned praegusel hetkel. Aga jah, tulles tagasi unenägude manu: Küsisin eneselt, et mismis, miks unenägusid enam ei näe? Ja nad hakkasid uuesti tulema.
Sõjaväe unenäod jätkuvad. Tähendab ainult üks unenägu. Sellest mäletan niipalju, et mina ja üks teine tüdruk saime seal kokku ja rääkisime koos kellelegi, et me käisime kusagil koos oma eksidega. Ma ei tea, kas kinos või lausa reisil. Ei mäleta. Aga mingi eksiteema. Ja siis tuli mingi peaohvitser vms meie juurde ja käskis meil mingile missionile minna, millest ma ka midagi eriti ei mäleta, kuidas ta seda ütles, aga mul ei olnud vormirõivastust, see tuli jutuks. Ma vist oli ainult külla tulnud sinna või üldse eriväelane või liiga ruttu/alguses. Enivei, mu sõbranna oli natuke captain Marveli moodi, selline pealtnäha karm, aga ikka muhe inimene. Rõivastusime, leidsin muud sobilikud riided, mis vormi asendasid.
Patseerisime siis linnapeal ringi. Enam ei mäleta täpselt, aga linnas oli mitu sellist puiesteed, kus puude võrad üleval kokku puutuvad, moodustades kenad okslikud võlvialused. Vaatasin imetlusega ühte neist "jälle selline!" Vahepeal arutlesime sõbrnna Marveliga, kust sõiduteed ületada ja kust saab lühemat teedpidi sinna, kuhu meil vaja minna. Kuhu meil oli vaja minna? Kuhu???
Täna nägin hoopis sellist unenäondust, mis võis saada väikese nükke sellest, et neljapäeval käisin Stiiliharjutusi vaatamas. Tegevuspaik Pariis. Ja see Koffi lõpujutustus, kuidas ta selles omalaadses päriselt ringi sõitis buss number ma ei mäleta millega, ning mida nägi, kuidas tajus. Prantsusmaal on nii oma biit, millega minul isiklikult vastakad tunded tekivad. Peaks selle Õnnepalu Pariisi raamatu ka ära lugema... ja vahel kipub mul meelest minema, et olen isegi selles linnas ise käinud ja näinud. Louvre mastaapne. Ilm: kole vihmane. Palju meeleavaldusi. "See ongi Champs-Elysees?" (tore oli mount martre ja poeke, kus Amelie filmitud oli, ja see baar, kus Amelie toimetas, oli nii väike) Õhtul Metropoli tummfilm ja kõik seksuaalsed ihad läksid ära. Pärast reisi kevadel läksimegi suvel lahku. Oh raskeid aegu. Aga kindlasti soovitan Eia Uusi Minu Prantsusmaad, mis mind sellele kultuurile naudisklevas olekus lähemale tõi. Mulle meeldivad naudisklevad raamatud. Koledust meie ümeber on niigi palju ja sellele keskendumine minumeelest ei aita väga kaasa maailma parandamisele. Jajah, et märka probleemi. Aga kas pelgalt märkamisest midagi paraneb? Jajah, siis on see et vaheta keskkonda/tegutse vastavalt. Jajah, siis on see, et okei ma ei loe raamatuid, millega parasjagu ei resoneer ega vaata otsa ka maailma koledustele, sest - see on pigem nagu silma kinni pigistamine, kahjuks mitte parendamine. Ups, läksin kuidagi vist hoopis keskkonnakriitiliseks ja lappama ära.
Nii.
Unes sattusin nimelt Pariisi. Midagi toimus seal ja minagi olin seal, juba enam ei mäleta, milleks ma seal olin. Aga kuuldes, et Sirel ka seal, oli et tavai saame kokku. Olin jalgrattaga parasjagu jõudnud sellele ühele väljakule, mis suht Eiffeli torni juures. Oli õhtu, puud raagus, pilvine ja tumesinine taevas. Ja ma siis katsusin rattaga vurdada sinna, kus Sirel. Aga ta oli üsna kaugel. Toredad tänavakesed. Autoliiklus siiski päris elav. Pöörasin mingilt tänavalt sisse ja vaatasin, et mida helli - autokross vms siin toimumas. Kaesin lähemalt. Siis selgus, et lähedalasuvas korteris on midagi toimumas, kodugalerii või midagi säärast. Äge. Aga kui trepikojas trepist üles rühmasin, tammus inimeste parv mulle seal vastu - üritus oli lõppenud või hakkas lõppema. Okei, läksin vooluga kaasa, tagasi alla, kust olin tulnud. Kuid vahepeal oli selline moment, kus ma ei teadnud, kas alla või üles minna ja astusn jalapeale ühele inimesele ja ütlesin hästi eesti päraselt SORRI. Ja ta vastas midagi stiilis "pole midagi". Eesti keeles. Ma olin jahmunud, oi, sa oled eestlane, milline rõõm siin kohata teisi eestlasi. Ta katsus mu üllatust pisut sordiini alla lükata, et see pole ju nüüd nii suur üllatus ka vabas euroopas ja et jah... unustasin Sireli kus seda ja teist ning ajasime eesti neiuga juttu ja mingil hetkel olime tema imepisikesse korterisse jõudnud. Siin ta siis elas. Ühetoalises, aga hea asukohaga ning kõrgete lagedega ubrikus. Vana maja renoveeritud, vaatasin aknast: see maja oli veel renoveerimisel, mõned aknad lausa kilede all veel. Ja aknast paistis pargike tiigikesega. Olin elevil. Lahe, pargivaatega korter on ju täielik luksus. Meenus, et keegi veel, keda isiklikult ei tunne, aga tean, elavat samas piirkonnas. Neiu rääkis veel oma vennast, kes motokrossiga tegeleb. Et tahtvat tema mingit teist kingitust vennale teha sünnipäevaks, aga vend vastanud nii, et kui ta saab motikaga mäest alla sõita, siis tal on siin hea olla - zestikuleeris kätega südame peale. See oli armas moment, ja mul ei tekkinud küsimustki, miks keegi peaks või ei peaks motokrossi nautima täiel rinnal.
Siis nägin akna alt möödumas tuttavlikku peanuppu. Keiu Virro? Mida tema siin teeb?
Elab vist ja ajab asju. Ja sealt tuli ka küsimus, et mida see eesti neiu siin Pariisis teeb. Vastas, et õpib maalikunsti. Ja Virroga ka mingi konneksõn. Ja paberimajanduse asjad olevat lihtsamad kui igal pool räägitakse.
Mingil hetkel pidin edasi liikuma. Liikusingi. Ühel hetkel olin mingisuguse poe eest ja kavatsesin jäätist osta. Vihma hakkas sadama. Langes piisku pea peale ja kaelale jne. Ja kusagil lähedal platsipeal tegid inimesed tantsuproovi. Väga ebasoodne aeg tantsuprooviks, arvustasin, ja ärkasin giüles.
Aga kogu selle prantsuse asja juures tõdesin ühte asja: kui keegi jagab mõnda infot mis minujaoks kauge või mida ma tahan paremini mõista, kipun seda infot läbi tunnetama. Et ma ei kuula kõrvadega, ma nagu tunnetan asja läbi ja tahan jõuda selle tuumani. kus tekib mingi füüsiline aisting selle info vastu. Ma ei tea, kas teistel inimestel see ka on, äkki on, aga nad ei teadvusta seda enesele. See on üsna huvitav.
Siukest asja tööl taustaks kuulanud. Kodus panin ka ükshetk peale. Bf arvas, et imelik musa.
Pärast ühte pikka väsitavat tööpäeva, silmasin möödudes, et Klickis asjatab üks tuttav luuletaja, pühib parasjagu harjaga põrandat. Midagi mõtlemata astun ligi ja ütlen tsau, ja mainisin, et ta meenutab ühte musaviodeot. Ja tema siis küsib, et kas Angus ja Julia Stone`i Jetplane`i. Ma imestunult et woah jah. Cool, et tead. Ja siis rääkisime veel asjadest ja musast, ja mainisin ka et seda Still Cornersit ma viimasel ajal kuulanud, ja ta kohe jälle teadis seda, et jajaa hea. Mis ma tahan sellega öelda? Tore on approvalit saada. Ei pea tulema see ainuisikuliselt ühelt inimeselt, kellega koos elad.
Prima Vistal oli ka tore. Sõbrad. Inimesed, kellega on asjadest ühine arusaam. Ja eile Karlova päevadel Mirjamiga. Selliste hetkede nimel vist elangi. Kahjuks ei mingeid karjääritõusu unistusi. Lihtsalt seda head tunnet tunda.
Tundub, et favoriit esimeses juurivisõni voorus. Vähemasti üllataja küll. Eelvoorus ägedad tossud, kuldne habe ja see käe küljes käiv seadeldis. Kardab õhupalle ja omab loomatopiste kolletsiooni - intrigeeriv mees,
Vahepeal ka kodu blogi kirjutanud ja sellel lainel olnud. Enda elamiskoht elamisväärseks!
Alguses oli sõna ja kõik puudu
Kui räägiti kõrgläikega köögimööblitest
kus olin siis mina
kus mina siis olin
Kui räägiti kõrgläikega valgest köögimööblist
tõmmati käega ahhetades üle selle mõttelise pinna
unistati
ja tehti ära
enamasti unistati
pidavat ilmtingimata igas endast lugupidavas köögis olema
tema lugu:
ka tema unistas sellisest läikest ja hiilgusest ja kõigest juuurdekäivast:
sh ruumikast privaatelamupinnast.
aga siis vaatas ta sügavalt enesese sisse ning sai sügavalt tõdedes aru
et valge kõrgläikega köögimööbel ei ole see
mida ta elult tahab ja oma kodult soovib
on midagi muud midagi muud
midagi mitte nii
kõrgläikelist
ahhetades loen et valge kõrgläikega köögimööbli aeg on nüüd läbi
tekib küsimus aga millal see oli
kus mina siis olin
kas see on mandela effekt või suurim ignorantsus
köögimööbli trendide osas
Kõrgläikega köögimööbli aeg on läbi
selle hiilgeaeg on minujaoks siiani kaheldav
Käisin tänases unes seal jälle. Ausaltöeldes hilinesin mingisugusele üritusele, mis toimus suures kivist aias, aia sees asetsevas kollakas hoonekeses. Arvan, et sama "reaalsus", kus eilsel ööl sõda oli. Mingid korrused olid seal, läksin kõrgemale korrusele midagi laenama. See oli omaette reaalsus. Tänaval, kus mina kõndisin, asetses palju valgest kivist (betoonist v limestone) hoonemürakaid ja varemeid. Möödusin ühest sammastega uhkest valgest hoonest, sees. Vaatasin hoonet. Ja siis vaaasin üles. seal oli mingi suur taevakeha hõljumas, ja siis väiksem taevakeha. Nagu kaks kuud? Või siis et see suurem oli mingi teine planeet? Oeh, ei tea. Suundusin allapoole tagasi. Minged asju juhtus veel. Aga Rosin haukus ja tahtis rõdule ning seejärel limpsida ja mängida, ei aidanud meenutamisele kaasa. LOL , natuke vana hea Keila vaibi oli ka selles unes. Käisin seal just hiljuti google mapsiga, kuna keegi olevat Tuula teel ufot näinud. Tuula tee ei ole just väga pikk tee, aga see on sellises veidi kahtlases kohas küll, kus pigem autoga sõidaks, jala ei kooserdaks. Jõepark üsna lähedal.
Aga täna loen Farenheitis oma lullasid kell 18. See et bf ei arva neist suuremat ja loen siin ägedate inimeste teoseid, ei anna erilist jõudu juurde. miks ma oma asjakesi, mis bf sõnul on kuidagi sellised poolikud, üldse ette lugema peaks. Teeks mingi ägedamat sorti shõu siis üldse, ms annaks publikule midagi juurde. Vist paar seda mina 31 lullat, paar hästi vana, ja musta augu oma. Pooleli on mitu asja, not shure kas jõuan valmis. Võiks!
Intervjuus ütlesin, et kanaldan oma luuletusi. Ma ei mõelnud seda päris otse... praegu mõtlen, et - mingisuguse tugeva mõju/oleku all kirjutatud luuletused on kuidagi ise ka mõjuvamad. Neis on energiat. Ma pole kindel, et mu viimastes mingit säravat energiat on. Katsun täna veidi koguda seda enne esinemisele minemist, mis tähendab jälle seda, et ei jõua ühele workshopile ja Lonitseera pop up kontserdile. Energiaga pole muidugi tarvis ka liiale minna - tegemist on ikkagi apaatiale pühendatud õhtuga. Ja paistab, et ülejäänud inimestele tundun ma piisavalt apaatsena, et temaatilisel luuleõhtul esineda.
Samuti olen elevil slämmi finaali suhtes. Kuldsuud kohal. Üks vahvam kui teine. Mida neil täna pakkuda ja millega pahviks lüüa?
Niisiis. Tuli valmis olla mingisuguseks sõjaolukorraks. Miks? Jälle? Näen sellist olukorda üsna sageli unes. Nüüd siis teistsuguse vaatenurga alt. Oeh, unenägu hakkab juba ähmastuma, kiirusta Mari kiirusta see üles kirjutama.
Mingisugune polarisatsioon. Ma ei saanud aru, mis ja miks. See lihtsalt oli. Elukaaslane teatas sellest mulle ja ütles, et peab minema. Ja et parem kui mina ka omale turvalise koha leiaks. Kogu see jant tähendavat seda, et ei tea, kas me üldse üksteist enam kunagi näeme. oooookei. Pakin oma seljakotti kokku (hambahari, rätik, hmmm, ühtedest tossudest peaks ikkagi piisama, isegi kui vihma sadama hakkab?) , hinges rohkem adrenaliin kui hirm. Sest ma ei tea mida karta ausaltöeldes.
Ja siis see hakkab toimuma. Ma enam ei mäleta täpselt, mis. Aga kui alustasin apteegis (see oli meie kodu?!) siis äkitselt pidin evakueeruma. Inimesed olid vahepeal muutunud agressivseks nagu isased gorillad. Paar kähmlust tuli üle elada. Väljusin aknast. Jooksin mööda õue... põgenesin mingite millegipärast mind taga ajavate tüüpide eest. Ja ronisin puuotsa. Nemad ei olnud nii agarad ronijad. Üks käsi ühel oksal, teine teisel oksal, ronisin kergusega, avastasin lõpuks majade rõdud ja katused. Ronisin mingsugusest aknast sisse, et end peita. Aga seal tulid vaenulikud tegelased jälle vastu. Avastasin endas lausa suurt hasarti tekitava võime igale poole ronida - lihtsalt lükka käsi sinna ja aseta jalg sinna. Kuni jõudsin lõpuks ühele katusele, kuhu oli kogunenud kamp minulaadseid inimesi. Ühel miskid afropatsid veel peas. Me suhtlesime telepaatiliselt. Kuidagi sain infväljast aru nii, et osad inimesed on nakatunud mingi viirusega ja osad on nö normaalsed. Aga ma ei saanudki aru, millisesse gruppi mina kuulun. Alguses hoidusin ju mina sissetungijate eest. Ja siis lõpuks pidin põgenema. Ja ebamaiselt tubliks ronijaks sain. Kas jäin viirusesse? Igaljuhul pärast üsna pikka väljaselgitamist, et seal katusel on minuga ühte gruppi kuuluvad tegelased, jäin sinna. See oli kõrge maja. Vaade oli hea, ja turvaline seltskond. Sellise elukorraga tuli nüüd edasi elada ja settida. Uued eluvormid tärganud.
Unes toimus kuidagi rohkem ja värvikamalt. Paneelmajad, palju prügi ja ehituspudi, kastene muru, hall taevas. Tundus väga reaalne. Paralleelreaalne.
Mina 31
asjad millega ei tasu uhkeldada:
eile sõin 3 jäätist ära
Mina 31
parem mitte öelda ülemusele:
ma ei saa tööd teha praegu, pean oma podcastid ära kuulama
sest vabal ajal polnud aega
Kas mina 31 või laiskus:
Selkus viidi alkohoolsed joogid mu tavatrajektoorist kaugemale.
Ladusin korvi alkovaba õlle.
Kodus jõin: päris hea.
See olen uus ja täiustunud mina.
Mina 31
Mina 31
Asjad mida ei tasu teha:
Nentida et olen laisk
Uhke alatooniga
