Planeedi olevik ja tulevik

Tervist. Pole ammu kirjutanud. palju on juhtunud. Mnjah, alguses arvad, et see on nali. aga siis eskaleerub kõik vaid mõnede päevadega selliseks...et jah. Me elame põneval ajal! COVID 19 jt. 

Ettevaatusabinõud on vahvad. Aga mis ei ole vahva, ja mida ma kõrvalt näen, millesse ma tavalise inimesena kergesti nakatun, on mingi hirmutunnetus. Teisalt on põnevusetunnetus. Kui paljude varudega saab 2 nädalat ja rohkem hakkama? See põnevus on ikka algimpulsim ( veidikene ka siis, kui mul on kuu lõpus vähe raha alles, ja ma justkui annaks ennast "jumala kätesse", et vaatame siis, kuidas ma nüüd hakkama saan - enamasti saabub toetust siit ja sealt, täiesti müstiliselt). Aga hirmu surutakse ja surutakse väljastpoolt...

Töökaaslane R mainis kohe mitu ettekuulutust, mainides ära Simpsonite mingi teatud osa ja mõne raamatu, kus seda teatavat stsenaarumi kirjeldati. mnjah. Mulle tundub, et jumal hoiab teda, aga see pikk jutt, kuidas nimelt. Tuleb end kõigepealt lasta hoida. See on täpselt see asi: millesse usud, see on. Ja tundub, et tema oma foobiatega saab nüüd kenasti hakkama tänu jumalale. See on tema reaalsus, ma ei kutsu kedagi usklikuks, ega suuda seda ka ise olla. Aga rõõmus, et inimene saab abi. Mine tea muidugi, kui palju ta seal annetusi teeb jnejne. Aga vähemalt on päevad sisustatud piiblilugemisega. Soovitasin teoloogiasse bakasse minna. Aga see on ikkagi pigem kirjandushuviliste pärusmaa. 

Mida räägivad astroloogid? Eee, midagi vist et saturni ja uraani mingi seis? Seda, et seda oligi ette näha ning see ei ole lühiajaline viirus, vaid pikemat sorti, puhangud siin ja seal, näiteks sarnase planeetide seisuga oli veel Katk omal ajal, mis pea poole euroopast minema pühkis. Hmm.Kas midagi läks siis inimkonna jaoks ka paremaks? vot ei teagi. Kartulid tulid eestisse, midagi sellist? 

Spirituaalsetes ringkondades räägitakse inimese kasvamisest ja arenemisest ja testidest. Wisdom from North`i tädike Jannecke mainis näiteks, et temal oli jaanuaris väga hull ja möll sisemuses toimumas. Ja.. see oli täpselt selline möll, mis ka minu sees toimus. A la kõik negatiivsed ja veidrad tunded, mis kunagi valdasid, tahtsid nüüd aga ringiga tagasi tulla, tiirlesid su ümber. Oot, kas ma juba mainisin, et mind lausa tabasid suitsiidsed mõtted, ja samas mõtlesin, et mida?! Kust need veel tulevad? Kuidagi proovid mitte lõimuda nende juba endaarust minetatud tunnete virrvarriga. Aga ühe veidra tundega ma ikka lõimusin, kuidagi lasin tal tulla enda peale/sisse, ja noh see tekitas mu kehal soovi ennast piinata igasuguste sarjade vaatamise ja liigsöömisega. Ma nagu kadusin mingisugusesse eskapistlikku, aga kurnavasse maailma täiesti ära. Aga see tunne läks ise pealt, thank god! Ja nüüd olen vähem aega netis, ja ostan ja loen raamatuid rohkem. Naturaalsem tunne. Noh, enivei, paistab, et jaanuar ja veebruar olidki sellised rasked kuud mitmete jaoks. Ja kui ma jaanuari alguses juba mõtisklesin pisut, et no mis seekord siis, milles nüüd selle veebruari challenge seisneb, siis ausaltöeldes saingi asjadest adekvaatselt aru alles veebruari lõpus. 

...Ja siis tulevad uued, lausa inimkonda pommitavad jamad. Nagu see Corona. Raputab lahti kõik oma turvatsoonidest. Mine tea kah, igasugused tõlkijad, uurijad, vaimuinimesed - nemad on kodus istumisega harjunud, nad vaatavad ümberringi ja mõtisklevad, kas ja kuidas selle teemaga kaasa minna. Jagavad arukaid postitusi.  

Märtsi algus on olnud minujaoks kuidagi ulmeline. Lugesin ühte põnevat raamatut, mille kuidagi kogemata endale sain, ütleks lausa müstilisel kombel. Pole poes praegu. Räägib loomisest, vaimudest, ja noh.. tulnukatest. Well, inimesed on ka kellegi jaoks tulnukad, nii et pole vaja siin selle sõna peale turri minna. 

Näiteks võivad olemas olla sellised teadlikud rassid, kellel puudub otseselt hierarhia. Vanem, teadja või tark muidugi on ikka olemas, aga ta ei ole tähtis vaid tal on vastutus, kuna tema teab ja nö juhib. Sellised südamepõhised ja tunnetuslikud olevused, kes kosmosest energiat otse omaenda loomisesse transformeerivad. Usalduslik suhe kõigi grupi liikmetega. Muidugi elatakse oma onnides. Aga ikka meenuub see Südameringi film, mida ma isegi näinud ei ole - kuidas see feilis (tegelikult oli osalejatele hea, ma arvan, nad nägid iseendas ka selliseid omadusi, mida varem polnud märganud võiinii), sest egod hakkasid möllama ja ümbritsevaga konflikti pöörama. Kui sul on teisega maksimaalselt tunnetuslik ja sõbralik suhe, annad talle täieliku vabaduse, sest sa armastad teda, siis ei saa sa kurjaks minna, kui sinuga lapsed saanud kutt ühel hetkel teise südamedaami kasuks otsustab. Seda ei saa juhtuda. Aga seal raamatus oli veel palju silmiavavat ja nö teistsugust maailmavaadet kajastavat. Ainuke asi, milles kahtlen - kas neid armastusväärseid asju on võimalik juurutada inimrassi ühiskonnas. Meil on omanditunne ja ikkagi ka see "ma olen nii äge ja kõrgel ametikohal" preztiis, isegi kui see on vaikimisi ja keegi otseselt ei kilka sellega, aga seda on tunda, kuidas suhtutakse nt tippteadlasesse paremini kui koristajasse, ehk et mõistus on kõige olulisem (kuigi teisalt võiks aru saada, et ka koristaja saab mingeid kogemusi inimesena ja ta on tegelikult süsteemis sama oluline mutrikene, kui mitte olulisem,  aga loomulikult on ka see oluline, mida keegi räägib - nt koristaja on rumal - aga - kas rumalust oleks võimalik transformeerida kuidagi nii, et see inimene ei oleks nö pahade leeris vaid et see tranformeeritakse kuidagi teistmoodi - ma mõtlen, kui talle sisendatakse ligimesearmastust - see koristaja võib näiteks olla väga hea ema ja toetuspunkt oma lastele, kellest võivad saada olulised figuurid tulevikus, nad panustavad inimkonna ühisteadvusesse millegi positiivse ja edasiaitavaga.. oh well, jutt kisub pikaks ja metaks)  jnejnejnejne. Ja teine hull asi - inimene on karjaloom - kui üks grupp looduslike ja armastuslike suhete eesmärgil oma küla loob, siis ta on teistest eraldatud. Tekivad konfliktilaadsed asjandused juba selle pinnalt. Kas just konfliti laadsed, aga noooh, poleks palju vahet, kas inimene on jehoovakas või siis lilleorus elav, eriti noor inimene, kes ise ennast avastab, ja tahab omi viise elamiseks leida. Kui su vanemad ei lase sul õppida ega kooli minna, siis see on ju samasugune noore hinge piiramine. Laps tunneb, et on ülejäänud ilmast eraldatud ja see on natu jamps.

Well. enivei. Selles valguses, juhtusin eile kuidagi pärast kohustuslikku informatiivset AK`d vaatama pealtnägija lugu Igor Volkest. Ja mind kohati seal jahmatas Mart Noorma jutt. Teadus - ok! Aga. Kas inimesed kohtudes uue tulnukarassiga, eriti eestlased, hakkaks kohe esimese asjana mõtlema, kui äge see on - meie olime esimesed! See võib ju korraks nii olla... esimese asjana, aga kas see olekski kõik? Ei ole ju. Siit tuleb hakata koostööle ja vastutusele mõtlema. Aga kas äkki ei olegi just üks põhjus, miks nö kontakteerutakse nö suvaliste inimestega - less fuzz more stuff (maitia kas selline väljend eksisteerib). Maavälised teevad omi asju - uurivad nt Maa loodust, kaevandavad ehk mingeid kivimeid,  kasutavad inimese geneetikat omadel eesmärkidel (inimröövid) - kusagilt on neil luba selleks antud ja saadud. Kes jaksab iga ekspeditsiooni raames seda kohe riigitasandil raporteerida, ja üks oluline asi siinkohal veel, ma lausa julgen väita, et olulisim - nad ikkagi on tulnukad - ehk siis teistsuguse mõtlemisega, kui meie! Miks me peame eeldama, et nad tahavad ennast avaldada sellisel tasemel, nagu meie (Mart Noormaga eesotsas) arvame, et on mõistlik ja õige (a la riigipeadega või siis raekojaplatsil maandudes ja kõigile I come in peace viibates) Mis neile tundub mõistlik ja arukas, ei pruugi seda olla inimestele. Nad ju siiski teine teadlik rass :) erinevad rassid, pealekauba!

Oeh, nii palju oleks veel pläkutada siin, aga peab ära tööle kobima. Viimane tilk kohvitassis... klõnks!

Pisike ESC nuppukene ka: Eurovsiooni ei ole jaksanud rohkem jälgida. Ma sain sealt mõned kõrvamaiustused enda jaoks kätte. Näiteks :) Vahepeal selgus, et Islandil võitiski see vahva bänd looga "Think about things", millel on veel vahva video ka. Kogemata avasin BF facebooki, ja keegi arvutimees-tuttav juba kah jagas seda lugu, et näe, paneb jala tatsuma küll. Ja enamus ESC fänne on ka positiivselt meelestatud. Geek in a good way. Seda ei ole mitte kerge kenasti väljamängida. Eriti kui sellised nohikute asjad olid moes võib-olla aastaid tagasi. Aga ma ei tea jah, islandi kutt lisab sinna mingisugust oma puudutust. Ja siis Leedus võitis ka too Roop. Kuigi ainuüksi lugu kuulates, ma ei ole enam nii suur fänn. Aga kuidagi see, kuidas sõnad on kirjutatud ja kergestiseeditavad - man patik* (mulle meeldib). Eee, asjad sellega suhteliselt piirduvad. Norras sai ka üks okeimatest lugudes võidu. Aga Norra on hea näide sellest, kuhu meie Eesti asi võib suubuda - tehnilised vahendid lähvad nii heaks, ja lood lähvad nii halvaks - selliseid poolkatsetuslikke muhedikke ei võeta kampa - sul peab kindel heliline tase olema - enamasti on see robotlik, rida rea peal, kliiniline, igav. (Laulja peab siis kogu töö ära tegema, et loos rohkem hingamist ja põnevust oleks, inimesed tahavad ikkagi kogeda mingit säde ja elujõudu loos, sestap ka Läti eurolugu võitis oma eelvooru. Lugu pole midagi erilist, aga elujõuline laulutädi pani asja elama.)

2020 Eesti laulu finaal

Esiteks, tuleb tunnistada, mulle sümpatiseeris tsipake rohkem see stuudiolaval ettesalvestatud etteastetega formaat rohkem. Miks astuda laivilavale playbakki tegema?
Muidugi on tegemist suurüritusega ja tehnilisel poolel ei ole vaja lisapingeid kõigi juhtmete ja helide ohjeldamisega... Aga ikkagi...

Uih, aga ma ei tulnud siia ikkagi igasugustest pettumustest rääkima.
Paar kommentaari lõpukolmikust.

Kurvaks teeb see, et kui valitakse võitja välja, kerkib esile palju heitereid. Kuidagi veic mõttetu mumeelest heitida asja, mida enam muuta ei saa (st mu eelmine postitus, kus ma iseennast heidin on ka ausaltöeldes mõttetu heietus, see selleks, las jääb, et jumalapärast keegi ei arvaks, et ma nt midagi v kedagi kritiseerides ennast paremaks peaks, lulz)

Võidulugu on valitud, nüüd tuleb sellega edasi tegeleda, nt mõelda lavalistele elementidele, millega loole nüanssi juurde anda. Kusagilt maha kruttida, ja kusagilt juurde kruttida. Nt minule isiklikult ei meeldi praeguses lavakujunduses see, et kõik elemendid lükatakse enam-vähem korraga lavale, ja nii on. Loo lõpuni. Kui keegi seda blogi loeb, nt Uku meeskond, hihih, kuulake, mina teeks nende elementidega nii (tasuta nõuanded täitsa): 

Kõigepealt on ta sinakas pimeduses, tähed taevas, ei mingeid rippuvaid leede ega küünlaid. Laulab seal üksindustundes (see on sõnades olemas), publik hakkab Uku üksindusele kaasa elama, siis on see maagiline peost välja lendava valguskera moment, kus ta armastuse soovi lendu laseb. (Lae ledid jätaks üldse ära või tuleks nad siis kõige lõpus kus maagiat mainitakse) Seejärel  lahmatavad valgused ja tulevad küünlad. Valgused taanduvad, küünlad jäävad. Ja vb kõige lõpus, lõpumodulatsiooni ajal siis see LOVE silt ka, kui väga vaja. Kui kõike on palju laval samal ajal ja korraga, siis ... vaataja väsib nii loost kui visuaalist. Minimalism paneks rohkem lugu ennast kuulama. Sellest loost saan mina pisut MeatLoafi romantilist vaibi ka. Mingeid asju võiks veel sealt laenata. Näiteks mingi mask, mille ta loo lõppedes ära viskab või siis midagi sellist, et Uku võtab maast ühe küünla kätte loo lõpus ja täitsa loo lõpus kustutab ära või on siis alguses küünal käes ja saadab soovi lendu ja siis on neid küünlaid sinna paljunenud äkitselt lavatäis (kuigi see küünlakäeshoidmine oleks vastuolus turvanõuetega vist). Või nt et Uku on riietunud alguses kubujussist bomsiks (viidates sellele, et on teatud kontingent, kes justkui ei vääri armastust), ja vaikselt hakkab lahti riietuma, tema paljukiidetud torso hakkab paljastuma (muidugi viisakal ja stiilsel kombel) ja viitab siis justkui sellele, et ka paksu riidekihi all on nahk, liha ja kont nagu kõigil inimestel. Riieteta on kõik võrdsed. See vist oleks jällegi liiga julge plaan. Filippile vb vastumeelselt vulgaarne. 

Teised kaks lugu. Jaagup Tuisk on vokaalselt pisut toores, aga muidugi ka noor, nii et aus värk, kuigi show oli show. Ta on dünaamiline ja tundlik hingeke küll, kuid vokaalis jäi sellest puudu. Minumeelest oleks lahe olnud see lugu eesti keeles. Tunda oli ärevuse  ja tantsuliigutustele kontsentreerunud energiat, mitte oma-loo-esitamise-erilise-mõnu energiat.

Anett ja Fredi. Tõepoolest - seda plaati ma ostaks. Stiilne ja korralik, aga eurovisioon on khmm, veidikene omalaadne formaat, kuigi vahvate erandite ja uuenduslike kõrvalekalletega. Mul on lihtsalt tunne, et nende sorti kvaliteetset kõrvalekallet oskavad hinnata vaid eestlased ise ja seega ei ei usu ma et juurovisõni suurele lavale mittepääsenuna Anfrett ega meie inimesed midagi kaotab. Küll aga olen veidi elevil paari edasise koostöö osas. 

Üldiselt ei tekitanud ükski lugu minus väga suurt ja kohest elevusmomenti. Seega ei saa ma mitte kurb olla Uku võidu üle. Rõõmus olen ikka. Kuigi eelmise aasta lugu loona meeldis tsipa rohkem, oh neid üleminekukohti seal. Kuigi siis olid tal teised-tugevad rivaalid. Meenutan siin rohkem meeldinud ja vabamat mõnusamat ja samas võimsamat varianti eelmise aasta loost - Kahjuks rikkus tantsija ja videomontaaz kuidagi loo üdi minujaoks ära. 

tantsulka

värvigamma/atmosfäärimaik nagu meie kodus.
kui popmusa siis selline.

Väike segane eurovisioonipostitus 2020 yeyee

Tsehhi eelvooru lood on nii tugevad ja raadiosõbralikud, et nendest võiks eraldi kogumiku teha.

Kummitab see Julia Holteri ja Lana del Rey mikstuurina kombatav esineja:

Julgen ennustada, et tsehhikate eelvoorust tuleb võitjana võistlustulest läbi selline loaded bändinime, laulunime ja vidjoga konkurent. Kui video välja jätta, siis natuke liiga Muse minu jaoks. Ehk et siis väga värskelt just ei kõla. Aga noh, mitte ka eemaletõukavalt. Veganid plaksutavad. 

Siis tsehhikatelt üks räpilugu, millest on päris võimsaks kasvav klaveriga akustiline variant. Ma mõtlen, see akustiline variant paneb kuidagi rohkem loo sõnumine mõtlema. Minule meenub Kristina Shmigun - kelle narratiivis tahtejõud veidi sarnase päästikuga: "ma näitan veel teile, et ma suudan ja saan!"

Mnjaa. Eesti eelvoor on olnud nõrk ja pehme. Olgem ausad. Nagu ka lätakatel. Trafficu ja Ping Pongi olen juba kõriauguni kuulanud, kui need välja tulid. Aga ootan laivesinemisi, äkki keegi üllatab millegi eriti vahvaga. Lätlastel ilmselt saab võidu üks Tina Samanta, kellel äge autfit, aga lugu annoying. Eesti ja Läti eelvoorudes sarnane pisut... hmm... uimane, üksikute helgete momentidega üldises arvestuses pleekind-pesu-tuhm üldmeeleolu. Igal lool on justkui midagi veidi puudu.

Leedukatel on pisut juba huvitavamad voorud. Ausaltöeldes mitte pisut, vaid väga! Mulle jäid muidugi silma sellised quirkid ja funid asjad. Lemmik The Roop ei saanud minumeelest finaali edasi. Lavashou omal kohal, aga official video neil ka tore.

Paljudele paistis meeldivat selline sulnis kutt Gabrielus, modernselt genderfluidumlik (mul on sarnane vest! vanamalt sain, kui keegi laenata tahab) ja läbimõeldud koreograafia, also official video paljudes tudengites äratundmist tekitav. Selline Stranger Thingsi ride veidike.

Eraldi tooks välja veel paar vahvat: Leedu St. Vincent ägeda koreograafiafa ja siuke räpike. Ja kohalik kunagise Ursula ninamehe teisik Andy Vaic - suhestun selle looga liigagi.  Sellel kutil on veel omamoodi asju netis. Nt.

Ühesõnaga - minujaoks on Leedu eelvoor õnnestunud ja mahlane!  Seal oli veel üks Elina Netsajeva taoline võimas naine. Aga ma ei jaksa rohkem linkida praegu.

Soome, Rootsi, Norra ja Islandi eelvoorudesse pole jõudnud veel hästi süvenda.

Okei, Islandil on praegu popp üks pime neiu omamoodi haldjaliku looga Oculis Videre. Täiesti omaette meistriklass ja vaib. Väga islandlik, ütleks. Teate küll neid aeglaselt sättivaid ambientseid, tasatulel pauerhitiks läbikasvavaid lugusid ja bände eesotsas Sigur Rosiga. 

Aga minus tekitas põnevust ka üks teine tüüp kaaskonnaga, kes kunagi ammu kah Islandi eelvoorus oli ja kuhugi edasi ei pääsenud. Aga see bänd oli nii tore! Praegu on olemas ainult selle uue loo audioklipp, aga mitte terve kombo. Jaah - kunagi ammu, well 2017,tundus selle esineja eelvoorulugu äge nii saundilt kui väljanägemiselt. Praegune lugu on üsna sarnane, vb veidi sissevaatlikum. Elektrooniline maius. All siis see 2017 kraam. Intervjuud nendega paistavad sama humoorikad nagu Hatari kuttidega.

Heheheheee, ja siiiisssss! Minu ettepanek. Sissi! 

Islandi eelvooru Kid Isak ja meie Sissi võiksid kunagi teha koostööd. Khmm, lihtsalt välimuse pärast ja stiilitunnetus tundub ka sarnane :-)

Appi kui veider. Seda postitust kirjutades tunnen veidi, nagu teeks tööd. Eurovisiooniaeg on spets aeg ja sealt pärlite korjamine on traditsioon omaette. Sellest kirjutamine pisut nagu, mnjah töö. Mis khmm tekitab isu õllekese järele. Positiivne stress.

Mnjah. Mul oli valikus, kas minna joogasse või luuleüritusele, ja ma olen kodus hoopis - et vältida stressi. Sain põrandad tolmuimetud ja veidike voodipesuga majandatud ja überheale ideele jõutud: kahest Rosinapoolt auklikuks näritud kenast tekikotist saaks ikkagi asja. Nad ju näritud ainult ühelt poolt. Kui nüüd leiaks kellegi hakkaja õmblusmasinaga inimese, kes räsitud tekikotid päevatekkideks moondab! Ja nüüd mõtlesin, et tulen korra netti ja panen midagi taustaks mängima. Läks aga kirjutamiseks ja linkimiseks kätte ära.

Kõrgrõhkkond

Õigus jah! Veebruar saabus lumikellukestega. Tänks ERR! Kellel õitsevad roosid, kellel punguvad pungad. Kellel need nüüd öise krõbedusega krõbenevad. Krõbinad - krõbuskid.

Mina olen kohe märganud rotiaastal üht olulist asja, mida kõik "teadjad" selle aasta kohta öelnud on: aasta läheb hästi neil, kes ei ole laisad ega rumalad. Minul on juhtunud mitu nö möödapanekut elulistes asjades (nt ajaarvestus ja rahaarvestus) mis iseenesest ei ole halvad, aga on tingitud sellest, et elukarusell nõnda kiiresti keerleb ja mina ei saa härjal sarvist kinni. Vaata, nagu tahaks liikuvale karusellile saada... Näiteks, ei jõudnud ma pühapäeval joogasse (jäin ESC eelvoore tsekkama. Ja näed, pole sellest isegi postitust teinud!), millest johtuvalt peaks seda tegema neljapäeval. Aga neljapäeval on juba muud asjad, nt kunstimuuseumis üks luuleürrar. Üks joogalaagrikaaslane töötab ka seal - tore oleks teda näha ja juttu ajada, besides all the artsy stuff. Siiski tunnen, et kusagiltpoolt veidikene toetatakse ka, üks kiri vist ei jõudnud ülemusele (klõpsasin mailboxi liiga ruttu kinni?), kus lubasin oma 1 ja 41 min täna järele teha, olles lubanud ka varem tööle jõuda. Aga eilse võimsa kontserdilelamuse tulemusel ärkasin alles kell 8 ja noh siin ma olen ja kirjutan seda teksti ja kohe mitte ei jõua jälle enne kl 10 tööle. kindlasti tuleb tööpäev lõpetada enne kl 17, sest eile jällegi ei jõudnud oma vana kraami taaskasutusse viia enne seda kontserti. kraam jäi kontorisse vedelema. Nii ma muudkui vedeldan. Ja ka kommunikatiivsed oskused jätavad kohati soovida ja ei maksa kunagi eeldada midagi või uskuda, et midagi mokaotsast mainides kellelegi kohale jõuab.  Jne. Veebruaris võtan end kokku! 

Eilne kontsert tekitas megalt mõtteid. Üks nendest on see, veidike tõukudes ka Gregori klassikaraadios öeldud lausest, et noored ei vaata telekat ja et noored on alainformeeritud seetõttu, et neil on infoüleküllus (mitte sõnasõnalt, aga mõte selline oli). Eestis ei ole see nii hull kui UKs, kus noored POLE KUULNUD Mozardist. Mnjah, Youtube ja Netflix on võtnud võimust. Kontserdi ajal mõtisklesin, et meelelahutust selle parimal ja "orgastilisemal" viisil võiks ses multikulti rööprähklevas ühiskonnas tarbida just sellisel kujul nagu see ürrar. Ühed teevad, teised naudivad, pmts kõik naudivad. Muidugi peab olema ka tegijate-kuulajate vahel mingi kokkupuutepunkt. Kui keegi sõber-tuttav oma kavaga esineb, peaks sellisest puutest juba piisama - olla huvitatud sellest, mida teine teeb. Sul on telefon väljalülitatud, sa oled mõttega kohal, mõtte uitama minnes vahid saalis ringi, leiad põnevaid nurki ja varje. Saalist välja ei lähe. Va siis kui sul on beebi ja ta tahab häälitseda. Rohkem kinokülastust, rohkem teatrikülastust, rohkem kontserdikülastust ja toredaid kohtumisi. Vähem ekraanikumas istumist.

Kuna hommikud nõnda lemmikud ajad, on mu nüüd ideaal ärgata hmm 6.30 ja siis a la kl 9.30-ks tööle jõuda. Senine edu on olnud ärkamine kl 7.05. Pärast tööd netispassimine ei ole väga viljakas ega vajalik. Nii et isehakanud kl-5-hommikul-klubi minus tõstab pead. Pole vaja seda kuulsat R. Sharma raamatut lugedagi! 

Päike terendab juba teist päeva kõrgelt, tekitades roosakaid pilvi ja kevadise tunde. Ilm on krõbe-ilus. Tööl sattus klappidesse Raveena. Kõrgrõhkkonnaga tema kõrge hääl eriti hõrk kuulamine, kummardus ka minimalismile. Aga kui liiga palju kuulata, siis tundub, et kõik lood on üksteise varjundid... kõik sama, va sõnad ja helistik. Vt a tiny dest kontsert!

Ja, tore koht:

I was so naive
To think a man could be stronger than me

Lemmikud naised ja masenduse peletamise nipid

Millega astuda masenduse vastu?

Kui küsida, miks ta üldse tuleb, siis esimene vastus on ei tea ja et kõik on nii halvasti. Tegelikult, põhjuseid on mitu ja samal ajal neid nagu ei olekski. 

Millega siis masenduse vastu ikkagi?

1) meditatsioon päevakavva, kasvõi 10 min. Mina olen kogu selle aja jooksul õppinud paar nippi selgeks: nt enese kas kõrvalt või kõrgemalt neutraalselt pinnalt jälgimise. Ma reaalselt kujutlen, kuidas hõljun enese kohal ning vaatan alla. Ja meenutan endale seda, mida ma usun (mida kahjuks või õnneks enamus vist veel tõeks ei pea, pigem kahjuks, sest see on üks faktoreid, mis masendusel aitab võimust võtta: HINGE ja VAIMU SUREMATUS. Mis on hingel ja vaimul erinevat? Vaim on rohkem elusäde ja otsene "algallika" osa, iseenda algosa, mitmete allikate järgi. Hing on pigem see, millel juba on isiksuse tunnused juba küljes, rohkem seotud maise ja inimlikuga, otsesemalt seotud selle kindla kehastusega, kuid nö eeee eeterlikul või sellisel tavasilmale nähtamatul kujul. Päeva lõpuks on need kõik üksteisega väga seotud. Ja teades enese surematust ja seda, et sul tegelikult on võimalus iga hetk mängust välja astuda... või see teadmine, et ma mängin siin elus sellist rolli. Ok, see väljaastumine tekitaski minus tegelikult ka veidike masendust - see tunne, et ma võin ja saan ja sellest midagi otseselt ei juhtu, pani keha sellsesse olukorda, kus ta läks masendusse - masendusega ja depressiooniga, seda pikalt läbi elades, läheb keha suremise positsiooni, hakkab vaikselt end suretama) 

Millest meditatsiooniga alustada? Nt 

• jälgi küünlaleeki: a la 2 min tule otsa, 2 min tule keskmist osa, 2 min "juureosa".
• kuula enda hingamist. Sissehingates loe nt 4-ni, väljahingates niisamuti.
• hakka ennast häälestama päevaks: kujutle, mida sa päeval teha tahaks ja kuidas kõik läheb kõige paremal viisil, ning ütle seda endale peas. Samuti korda näiteks: "ma olen täiesti terve, olen ilus ja tore" või mida iganes tunned, et pead endale ütlema - täna oma keha selle eest, et ta sind teenib nii hästi kui oskab. Joogalaagris käis läbi hea mõte: "Keha on takso, vaim on sõitja, meel on taksojuht" - kui vaim magab, võib taksojuht ehk meel sind minetea mis suure omakasupüüdliku ringiga punktist a punkti b viia, meel on see, mis välistele segajatele reageerib. Seepärast peab vaim ärgas olema ja meelele andma kindlad juhised, et ta rappa ei paneks. 
• Hawaii palve. (Ho'oponopono: The Hawaiian Forgiveness Prayer) Minumeelest on see nii armas. Eesti k kõlab nii: "Ma palun andeks/palun andesta mulle, ma tänan sind, ma armastan sind". Kui mõelda selle ühe M tähega jaapanlase peale, kes veega katseid tegi - luges koledaid sõnu ja ilusaid sõnu, mille peale vee struktuur muutus kas kauniks kristalseks või säbruliseks jõletiseks, it makes sense. Meie kehast päris palju protsente on vesi/vedelik (jooge palju vett ka!) . Nii korrastad oma keharakkude struktuuri. Iseenda struktuuri. Isegi kui alguses tundub see palve totakas, siis seda mõned korrad korratess peaks hea tunne sisse tulema, minul igaljuhul tuleb.

2) tunnetan oma "toetajaid" enda ümber. Vahel mõtlen, kus olid Tartu kaitseinglid siis, kui selle kesklinn puruks pommitati. Kõik need ägedad majad... ja inimesed. Tartu arhitektuur on tõeline eleegia olnule. Ma ei ole ausalt kindel ka, kas mulle see Delta hoone meeldib. Olen ise läinud voolujoonelisemate joonte peale. Sest nagu igaüks juba teab - on "voolujooned" abiks energia pehmemale liikumisele. Reaalses elus väljendub see kasvõi sellisel lihtsal kombel - et terava nurga vastu lööd end valusasti ära, ümarjoone vastu end toksates ei ole nii hullu. 

Kasvõi kujutle, et sul on mõni nähtamatu sõber, kes sulle ikka ja jälle toetavalt käe õlale paneb ja ütleb et kõik on ok! Nt mina väiksena joonistasin oma kaitseingli üles. Keegi polnud mulle tol ajal sellist esoteerikat õpetanud, kõik tuli mu enese seest. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis üks ta kätest oli kian mudras... ja teine lehvitas niisama. Veidike vist paelusid mind äkki ka vene kirikute pühapildid. Vaimuteema ja religioossus oli väiksena oluline teema minu jaoks, aga kuna keegi sellest ei rääkinud, siis oli see mu väike saladus ja sinna see ka tol ajal jäi...

3) Hakkasin jälle Kurkumi-piperiini kapsleid tarbima. Jep. Päriselt: mina tunnen, kuidas nad kuidagi olemise selgemaks ja ühtlasi rõõmsamaks teevad. 

4) D vitamiin. Jep-jep. tasub koos kurkumi-piperiiniga võtta, sest seal on veidike õli sees, õli omakorda laseb kurkumil paremini imenduda, nagu ka piperiin. 

5) Uusim tõde, mida kuulsin tollest Ausate Meeste saatest. Kõrvitsaseemned. 

Uitasin laias Maximas seal Zeppelini keskuses. Otsides pokaale, mis oleks kuidagi vahvad. Ei leidnud vahvaid. Leidsin maheda letist kõrvitsaseemned. Ja need on tõelised mineraalipommid, sisaldades ka omega 3 ja E ja A ja muidugi C vitamiini. Pugin nüüd neid banaani ja hommikukohvi kõrvale. Mõtlesin, et olen tubli, äratuskell tegi 6.55 häält ning juba 7.10 olingi voodist püsti. Vahepeal tegelesin ka veidike magamistoa feng shuiga: pikk jutt nendele, kes mu magamistoa ja akna asetust ei tea - noh panin aknalauale teatud kohtadesse raamatud, mis blokeerivad külmade tuulte läbi imbumist, hoiavad sooja, nii et ei tekiks sellist õhumasside veidrat kihti ... ja oligi mõnusam magada. Nägin lausa miskit erksat unenägu taaskord, aga ei saanud aru, mis seal toimub. Pidin kuhugi hotelli magama minema. Ilm selline lödi ja selver oli seal ja huvitavad pilved, linn võõras eklektilise arhitektuuriga. Pigem vist tööstuslinn. Enivei. Mnjah. Feng shuis või kusagil seal kõneldakse ka, et pigem on hea, kui magamistoa uks on kinni. Siis ei saa sind keegi segama tulla kui keha astraalis rändab, mida ta kohe kindlasti une ajal teeb. Aga mina ei saa jälle kinnise uksega olla. Ainult siis saan, kui ust oma voodist ei näe. Uks peab alati natukene irvakil olema, mitte ka pärani lahti. Muidu tekib täielik klaustrofoobia, panin seda nüüd alles hiljuti tähele. Kuna varasemalt olen sageli maganud kohtades, kus ei ole ukse kinnipanek oluline, ei ole vist seda momenti oma hirmuvõrgustikus isegi tähedanud. 

Mis ma veel eile otsisin. Mõtlesin asuda selle Daugthers of eve kallale. Tänu Puändi raamatusaatele, sattusin ühe ägeda kirjaniku peale, kellel praegu üks teine raamat küll akuutne, aga teemana tundub mulle too esimene huvitavam momendil (ja taskukohasem). 

Kuna kavatsesin tegelikult siin postituses mitte nii pikalt pläkutada ja kaks olulist linki siia panna, naistest, keda eeskujuks pean, siis postituse lõpus võiks nad ka esineda. Palun väga:

Kõik intervjuud ja Ted Talkid selle türgi kirjaniku ja sotsiaalse aktivistiga on sellised, et ma mitmes kohas noogutan heakskiitvalt kaasa. Also see naiste kohta käiv jutt. Uhh. See on ka üks hea intervjuu. 

Ja siis vahepeal, naasnuna joogalaagrist, kus vegan menüü ja sagedused kõrged, nägi argiellu naasmine minupuhul välja nii: ostsin 3 erinevat sorti jäätist ja nosisin nädal aega järjest igal õhtul ja vahtisin Netflixis ühte saadet, kus amatööridest sisekujundaja hakatised võistlesid. Inglismaal. Sain ka arhitektuurilisi teadmisi ja nt et aedlinna idee juba 1800 lõpukümnendil Inglismaal teoks tehti ja see oli humaansema poliitika üks ideoloogiatest... well enivei. Viimases osas hindas kujundajaid Kelly hoppen, kes on fenomenaalne naine. Milline elulugu! Ja väga hea jutt naiste kohta, kes on juhtival positsioonil või äris tegevad. Müts maha nende ees, kes suudavad run a business and a family paralleelselt. 

Assistent ja hädaldamised as usual - psühholoogilised teemad

Magasin täna jälle mõnusalt sisse. Unes nägin, et olen veidike isehakanud rezissööri assistent. Ise ta oli üks tüüp muideks, keda eile Genis nägin. Meie pilgud kohtusid ja ma püüdsin mõistatada, kust teda tean, miks nii tuttava olekuga. Kas mingi lavaka kutt või mõni vana koolivend (ei saanud olla) Imelik äratundmine toimus. Ja siis unes saabuski justkui vastus. Ta tegi ühte filmi, ma tatsasin seal kõrval ja ühte stseeni ausalt ja kõvasti kritiseerisin. Tal oli seal komponeeritud segadus - asjad laiali. Aga minujaoks tundus see liiga "punnitatud ja korrektne" segadus, liiga komponeeritud segadus. Mhm, ta võttis väikese soolateraga mu "nõu kuulda" ja siis oli lõunapaus. Aga ma olin väga õnnelik seda tööd tehes, ja püüdsin koguaeg tema vaateväljas tolgendada, et ta ikka mu assistenditeenust kasutaks ning mina hiilata saaks. Või noh, mitte hiilguses pole asi ainult, vaid selles, et ma komponeeriks meelsasti juba ise asju, ja areneks heaks filmitegijaks. Enne pausi kutsus ta mu enda juurde ja palus vatipatju, stseeni jaoks. Minul neid polnud ja olin sunnitud crew seas ringi käima ja neid otsima. Ühel oli huvitav pardikujuline anum, milles need olid, selline vatipatjade hoidja, vot. See vist hästi stseeni ei sobinud. Paus oli nii pikk, et oma ülesandega ühelepoole jõudnudna haaras mind pisuke pettumus - selle ajaga oleks ta saanud ka ise oma vatipadjad kusagilt kätte. Nüüd istus ta ja seletas mingite teiste asjapulkadega ja aega oli küll. Nahh need vatipadjad.

Võtteplats oli suures rohekas majas. Seal kõndisin ringi ja oli huvitav ja tore igaljuhul. 

.

Kuna Rosin ootas õues, ja elukaaslane kannustas tagant, ei saanud ma ajakirju sirvida, ja asetasin kovi ajakirja EMA. Ja kujutlesin, kuidas kõik hindavalt piidlevad Selku kassalindil sõitvat loaded pealirjaga ajakirja ja mind. Nii selle kui ka Hingele Pai ajakirja eeee ütleme atmosfäär, mulle väga meeldib ja tekitab turvatunnet. Ajakirjade tegijaid ja nende maailma imetlen. Sellises süsteemis elada soovin isegi. Mis ma seal ajakirjas veel nägin? Mu vana kooliõde on kirjutanud. Üldse on põnev, kuidas mitmed vanad kooliõed on tublid ja tegusad ja ... natuke nagu minust ees emotsionaalse tarkusega. Varases teismeeas, kui kogu minu energia läks vanemate vastu sõdimisse (mitte otseses mõttes, aga noh pingeline kodune olukord), olid nemad juba mõnusasti omi asju tegemas ja toetatud (mitte et mina ei oleks, aga ggrrh, see oli teistmoodi, ikka muud survival asjad kuidagi esiplaanil) ja said keskenduda. Nüüd see kõlab väga süüdistamise moodi, aga vahel mõtlen, kui mu kodune olukord oleks natukene teine olnud, oleksin teise perre sündinud, siis poleks ma see, kes ma olen: oleksin targem, ilusam, ettevõtlikum jne. Ja ma ei võrdleks ennast teistega! 

Aga ma olen rõõmus oma kooliõdede üle, nad on mulle eeskujuks igaljuhul. Näitavad ette, millist elu ma ise elada tahan. Pean ise enda bossiks hakkama, lahti rabelema muudest aheldustest. 

Ümberkaudne toetus on olemas, nüüd ma peaks iseendale suutma toetuda. 

Vahepeal tikkus kallale väikestviisi depressioonilaadne toode. Huvitav oli seda tõrjuda ja analüüsida. 

Rääkisin sellest juba ka nii K´le kui M`le, nii et siin pikalt enam ei viitsi. Aga sellega seoses. Mis mind asja juures aitas? Analüüs ja enese nagu kõrvalt v ülevamalt poolt, neutraalselt pinnalt jälgimine. Kodu koristamine ja porised Rosina jäljed võivad vägagi masendust tekitada, ja see, mis piirkonnas me temaga kõnnime. Tahaks suuta kõike nipsust. Samuti, mul on visioon (ohh, ma sain aru ühest asjast - mulle hirmasti meeldib kingitusi teha!) mida/milmoel kinkida selle nädala sünnipäevalastele, aga ma ei viitsi minna poodi, mis on kaugemal. Jälle. Tahaks sõrmenipsust kohal olla ja valiku teha ning mitte hindadele mõelda, puhtalt praktilisusele ja esteetikale. Samuti võiks põrandad end ise korda teha ja nõud puhtusest läikides omadele kohtadele hõljuda. Lihtsalt see mõte, mida enamus inimesi vist üldse ei mõtle - kui vastumeelne on siin maamunal asju ajada. Iga asi vajab palju energiat, sa pead nagu mingit kaubikut käima lükkama, selline tunne on mul asjade ärategemisega siin. Ja mõni lihtsalt tegutseb, ja loomulikult ma ahhetan sellepeale - vau, sinu kaubik oleks justkui kaalutu, et sa hakkama saad. Või mis nipid on? Ära mõtle üle, ütleks mõni

Ma pole ülelugenud jälle, mida siia kirjutasin, pean Rosuga õue ja siis kontorisse ruttama, et jah tschüüssss!!! (ja rossi mastaapsete kirjavigade pärast again, ma ise vihkan neid küll)

Kuulamissoovitusi.
Tõnis Vilu teeb head saadet, psühholoogilistel teemadel.

Suht tore jutt ja naine, naeratavast depressioonist, mis ma usun, paljudel on:

Ja muideks, youtube`is sattusin sellise saate peale nagu Puuduta mind. Sealt jäi mulle meelde keegi Hüpnotisöör Ants, kes huvitavalt rääkis peredünaamikast ja psüholoogilistest mehhanismidest sellega seoses. Teatud haridusega inimesed oskavad kohe teha järeldusi sellest, kuidas sa oma perekonnaliikmed nuppudena lauale asetad...

peegel peeglis rutiin rutiinis muffin muffinis jadajada

rutiinist rutiini
ruttad kui tuttav
kellel kunagi ei ole aega
pikemalt rääkida ega vaevu
pikemalt pilkamisigi
silmitsema
sõrmitsema
õrnutsema

   me vahel on sirm
   ma tunnen end siis
   sind otsin ja jälle

ma tean ma tunnen sind
sa oled mina ma olen sina
siluett on sein
silmad on mustad
aimatavad hüppavad pallid
nad hüppavad
hüpakil
vaatavad üle
risu ja kola nagu hirvekütt
rituaal millest ei saa üle
rutiin rutiin

pilt siit

this is the way

See hetk, kui tahad kirja alla Kõike head vms asemele kirjutada This is the way
#mandalorian

offtopic, aga tore lugu

Olmeline

Vana aasta viimane hommik.

Jap. See on leevike mu akna kõrval valjult säutsumas. Vastu valgust veidi pruunikam kui wiki piltidel. 

Venekool on inimtühi, mahajäetud, hülhatud. Koolivaheaeg. Asfalt läigib, päike terendab. Üks mees seisab kooliõuel ja suitsetab. Indrek Hargla, vaatan! Kui nii siis nii, suitsetagu kirjanikuhärra seal (vaevalt et see tegelikult tema) 

Vana aasta viimane õhtu. Srilankalasel on see hoopis aprillis.Astroloogilise kalendri järgi. Meil ..

tuli tagasi. Leevike!

Tahaks rääkida ja kirjutada paljust, aga jällegi - varsti tuleb tööle minna. Veidrad asjad juhtusid eile.. ja viimasel ajal. Seetõttu tundus tänane meditatsioon eriti lõõgastav. Kuigi, uhh! Seal oli keegi mu hirmuga mind hurjutama. Silmad! Pärast oppi on mul tekkinud eriti tugev foobia, et midagi võib juhtuda. See läheb ära, aga kui üldine olek nõrgem, tuleb kohe tagasi. Niisiis suunati mingi ora mu poole. Purustasin selle baby yoda kombel. Ora tuli tagasi, proovisin erinevaid meetmeid... lõpuks ümbritesin selle mulliga ja saatsin ära. Aga ma pole kindel, et ta päris ära läks.. nagu pahalased järjefilmides ikka. Kogub kusagil hoogu... I gotta get stronger!

Meditatsioonile tuleks rohkem aega kulutada! Täna läks pool tundi, hakkasin nihelema, sest work work workday.

Kinnisidee, et vanal aastal peab kõik korda saama... et ei veaks vanu probleeme uude kaasa. Mnjah, ja justkui selle trotsimiseks saatus nöögib mind nagu Achilleust. No pagana päralt ära noki mind! Hehe. Pesumasin jälle umbes - Rosina karvad. Oleks pidanud seda teadma ja enne fltri puhastama. Eile läksime tülli (läksime tülist jälle tagasi, aga see jättis ikka mingi kurbliku noodi) Nimelt, mul tekkis võimalus ka tänaõhtusel eha peol oma loomingut esitada (tore muidugi et mul ja K`l see mõte nii viimasel minutil tekkis) - ja mu viimase aja kreedo on, et peaks oma nö andeid (kui juba tuleb torust musa siis tuleb mõnel teisel jälle ei tule ja mõnel tuleb palju jõulisemalt) letti lööma, nendega tegelema. Ja seda teen ma siis, kui keegi küsib või utsitab - mõneks sündmuseks tarvis. Ja mida ma siis harjutama asudes näen - Rosin juhtme peaaegu läbi närinud. Pöördun peika juurde, kes peab end elektrispetsialistiks ja asub seal mingeid suuremaid lõikamistöid tegema, ütleb äkki: "too näpitsad!" trallitan oma kosmeetikakoti juurde ning toon vidina, millega kulmukarvu kitkuda saab. "Näpitsad!" Väike vaidlus terminoloogia osas ning siis lähen eee remonditarvete kohvr juurde. Mis sealt puudu - näpitsad! (ma vist ise hüüaks neid tangideks... ) Ja noh, jah. Mind muidugi ajab närvi see, et ta ise ei pane oma asju ära ja ma panen need siis kusagile silma alt ära. Aga näpitsate asukohta peab ta ise teadma. Enivei, lõpuks ta ei teinudki juhet korda, sest meil oli tüli. Ja juhe on katki. Sellised takistused mu elus. Lisaks pissis Rosin põrandale kuigi õues käidud. Koerad elavat ka üle inimeste pingesituatsioone. Mis veel... Jah. Meil on niipalju kola, remondikola, millega teinepool võiks ka tegeleda. Pluss et esik nüüd täis ka A manti, kes Saksamaale kolis ja arvab, et meie juures hea ladustada. 

Täna peale tööd, kuna keegi ei viitsi koos minuga koristada, paistab nii, ja uut aastat kasitud korteris vastu võtta, pean kogu kraami ise pööningule vedama ning ... ma viskaks need katkised asjad ära. Kui saaks.

Ahjaa, silmad veidike paistes ka. Vähem arvutit, rohkem loodust.

Ja siis jätkuvalt sisedilemma enese kui ema nägemisest. Kas see on OK keskkond, kuhu tulevane sünniks? Pidevalt mõtlen selle peale, kuidagi jääb mu ette Pere ja Kodu postitusi ja muid artikleid. Selline tunne, et nüüd oleks justkui aeg, aga ma ei ole praktiliselt valmis. Äkki uue aasta jooksul arenen! K mainis, et tema tahaks 5 last. Mul on tunne, et selleks peab olema tugev sisemine turvatunne ja kaaslane. Ma ei ole kindel, kas mul kumbagi on. Ja kõike totram on see, et minusuguseid mõtisklejaid ja arutlejaid paljulapseliste perede inimesed ilmselt kummastavad - mismõttes ei saa hakkama jne? See kõik on sisetunde asi. 

Uff da. Nii. Et siis vana aasta õhtu. Näis, mis saab, kuidas läheb. 

Ahjaa, kojujõudes peaks ehk miski vision boardi ka monsterdama... 

Ahjaa, ja siis seda veel et võib-olla "päris aastavahetus" toimunuks siiski a la 26. detsember ehk kuuloomise ajal - kõige pimedamal ajal... pärast seda justkui algab uuesti kõik, hakkab uus aasta kasvama. Et ma olen koristustöödega ikkagi hiljaks jäänud... Aga okei, oleme kalendris numbreidpidi kinni. 

Halenaljakaid seiku /unenäod suht tsenseerimata

kui sind ootab buss

ootab reisuleminek

lõpmatud jõulupraed ja koosviibimised

kellega pole ammu näinud

ja omi asju aetud ei saa enne kui pankrot käes

uue aasta eesmärgiks saab kindlasti olema oma finantsidega asjatundlikumalt ümberkäimine. Mina ei tea, kuhu see raha kaob, elan üsna tagasihoidlikult. Aga peab nentima seda küll, et Arterist S. Ilvese lugu lugedes noogutasin mõnes kohas kaasa - näiteks seal, kus ta oma viimase rahanatukese taksosõidule kulutab selle asemel, et... noh midagi asjalikku soetada (nt toit - aga kellele on tänapäeval üldse toidu puudus probleemiks! siin Tartus vähemalt küll mittekellelegi ma usun. Ahjaa ilvesest veel seda, et: mõned inimesed on mõne inimese jaoks täiesti vastuvõetamatud. Mina seda Ilvest ei tea, ega ka mõnda teist inimest, aga kui temas on mõni nö halb omadus, kas ta on läbinisti halb? Seljuhul enanasti iniene nagu blokitakse täiesti, unustades, et ka tema on inimene kõigi oma prefektsuste ja imperfektsustega... et noh kui ma ütlen, et tunnen sarnasust ühe omadusega temast, ei ütlema sellega, et see inimene mulle terviklikult meeldiks või et ta ka ebameeldiv oleks. Olen tajunud, et kui keegi midagi "valesti" teeb, materdatakse täielikult tema olemus, oeh ei oska seda kirjwldada kunagi kui satun teiega purjakil kokku, pläägutan pikemalt). Niisiis, oli mul vaja viimase raha eest kasutada seda pakkimisteenust, mida nobenäpud kaubanduskeskustes pakuvad. Kaks tillukest pakki ja 8 eurot. Ohkasin ja ahastasin ja maksin. Äkki oleks pidanud tingima? Aga oluline on, et pakid kuuseall kenad välja näeks!

Aga jah, kes vähegi ise suudab oma pakke kriitikattaluvalt ära pakkida, tehke seda ise. Ja igasugusel zero waste moel, nt vanadesse ajalehtedesse, leia majapidamisest mõni nöör või pael, või kohe kindlasti on midagi alles ka eelmistest jõuludest. Ühest youtube vidjost (olen neid nüüdseks liiga palju vaadanud, et siia paar videot poetada ei viitsi mitte) sain hea nipi, mida siiski ise kasutanud ei ole - poodides riideid vms ostes saab seal enamasti (tasuta) kaasa paberkoti. Poe logo peale võib midagi kleepida - nt suur silt"Häid jõule" või "ho ho ho!"... Aga omastkäest veel - kui olete inimene, kes endale lilli tavatseb osta, tuleb sellega kaasa ka paber. Vot seda paberit saab hästi kasutada kingituste pakkimiseks. 

Vot vot. Samuti olen hästi rõõmus, et mitmed mu sõbrad elavad Karlovas ja on ahjukütjad, ning vahva on see, et mu vana kooliõde on käsitöömeister selliste nunnude tulealustamise rooside meisterdamises. mina viin talle oma küünlajupid. Tema võlub aga roose. Ja ma saan neid ahjukütjatele kinkida. Nt remontitegevale M´le, kes rõõmsalt teatas, et temal need roosid ongi kohe kasutuses ja kuluvad marjaks. Tekkis kohe hea tunne - asjaette minev kink. 

Eelneval nädalal olen palju sisse maganud ning ka nädalavahetus läks kauamagamise täheall. Aga uned on seeeest olnud põnevad. Näiteks see, kuidas ma Tenerifel käisin. Tegin kaljudest pilte, aga palju sai oldud ka linnakeses mingi kambaga. Istusime nt ühes kohvikus maha, mille kõrval kohe oli vetsu uks, ja mulle tundus, et ka see koht, kus meie lauake asetses oli varem olnud vets. Liikusime edasi. Mõnus ikka t-särgi väel sinise taeva all kõndida ja tunda seda vabaduse tunnet. Istusime maha teises söögikohas. Selgus, et mu vana pinginaaber on ka kambas! Ja ta teatas tagasihoidlikul moel, et ta kirjutab ja tahab meile üht-teist ette lugeda. Aga kriitikat ta ei taha, see on keelatud.

Ja teine uni, kus ma ka... mingis hoones ringi hulkusin ja mitmeid tuttavaid kohtasin. Ühega neist oli säherdune armuafäär - ma püüdsin olla sõbralik ja mõistev, aga tema muidugi tõlgendas seda pisut teistmoodi ja mitte platoonilise vaid füüsilisena, mistõttu otsustasin minna külla oma ühele vanale armsamale, sest kui juba, siis temaga. Leidsin tema ühest mööblit täistopitud toast ning ta ei olnud eriti minuga suhtlemise lainel ning ta lahkus sealt ilma et ma oleks jõudnud tema tähelepanu saada. Uks oli kardina taga. Kui kardinat paotasin, nägin, et seal ei ole enam ust. Veirdus! Kas ma jäängi siia? Kõndisin toas ringi ja seal nagu mingi aken oli. Ma ei mäleta, kuidas sealt välja pääsesin, aga mõte oli igaljuhul selline, et ma ei pea ju välja saama sellest samast uksest, kui see uks seinas "tuleb ja läheb" võin ise ka mingi avause seina mõelda ja pääseda. Nii tegingi. Ja jalutasin mööda linna.

Mõni aeg enne seda nägin unes midagi, mis väga teistsuguse tunde tekitas. See oli mõni päev tagasi ja kuna mu aju väga ei seletanud lahti juhtunut, siis ei oska ma seda ka normaalselt kirja panna. Seal olid hekipõõsad. Ja mina vist olin väike tüdruk, või oli tema minu tütar? Mina olin minu tütar? Liikusin kahe koha vahel marsaga. Ühest kirikust oli ehitatud elamu. See oli hästi suur, nii kaugele kui silm ulatas.... rõdud väljaehitatud ja keskel ka väike kangialune, see oli portaal, kust tegelikult kirikusse pääses. Ja siis sõitsin tagasi oma elukohta. Marsakaga. Hekipõõsad. Pimedus. Ja mingi väga eriline teistsugune tunne, mida kirjeldada ei oska. Ma nagu oleks teine inimene teise elulooga, elukogemusega... olemusega. 

Aga meenutades unesid, siis vahel on veider, kuidas mõni inimene (tuttav) end minu unes ilmutab. Ja vahel mõni inimene ilmutab, keda ma ei tunne, ja siis mõne aja pärast sarnase isikuga tutvun. Mnjah...

Mingeid unesid on olnud veel. Aga praegu enam ei tule ette. 

Mulle meeldib, et minu elu üsna rahulik on. Sest mu sees toimub nii palju ja huvitavat, et ... välismaailm.. mnjah. See on ka oluline. Minu sees toimub palju - olen mediteerimisega tegeledes jõudnud igasuguste huvitavate pointideni, aga ei viitsi sellest pikalt kirjutada.

Vahepeal ei julenud Nick Cave kuulatagi, sest ta lood on nii igavikulised ja vahel torkavad sellisesse hingelisse kohta auke, et... lihtsam on hoiduda. Ei taha neid haavleid oma rinda, mkm. Arvan, et nüüd olen jälle piisavalt tugev, et kuulata LOL.